4-16-2592/6

4-16-2592 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mail 2016 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-16-2592 Kohtunik Külli Iisop Väärteoasi H.H kaebus PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 26.03.2016 otsuse nr 10220151365972 peale väärteoasjas 2302,16,004554 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja H.H XXX; elukoht: XXX) (isikukood Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, Tallinn) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. H.H kaebus rahatrahvi asendamiseks arestiga või üldkasuliku tööga jätta rahuldamata.
3. Tühistada PPA Põhja prefektuuri liiklusmenetlustalituse 26.03.2016 otsus osaliselt, s.o rahatrahvi tasumise aja osas ning KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et H.H-le mõistetud rahatrahvi 80 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o 10 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest ehk 8 (kaheksa) eurot kuus. Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida ka viitenumber
4. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. 1 Kaevatav otsus ja kohtumenetluse poolte seisukohad
5. 26.03.2016 kiirmenetluse otsusega nr 10220151365972 karistati H.H liiklusseaduse (LS) § 227 lg 1 järgi rahatrahvi 20 trahviühikut, s.o 80 eurot. Otsuse kohaselt juhtis H.H 26.03.2016 kell 15.54 Tallinnas Pirita teel mootorsõidukit kiirusega 74 +/- 5 km/h. Lubatud suurim kiirus sellele teelõigul on 50 km/h. Seega ületas H.H lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 19 km/h ning eiras LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid.
6. Esitatud kaebuses palub H.H asendada talle mõistetud rahatrahv üldkasuliku tööga või arestiga. Kaebaja on etteheidetava rikkumisega nõus, kuid väidab, et ta ei ole võimeline maksma rahatrahvi, on pankrotis ja saab miinimumpalka, mis kulub esmavajalikeks kuludeks (üür, toit, kommunaalmaksed, hügieenitarbed ja ravimid). Kaebuse täienduses märgib H.H, et Harju Maakohtu 08.03.2013 otsuses nr 4-13-791/6 on tema rahatrahv muudetud üldkasulikuks tööks ning palub samu seadusesätteid ka antud juhul rakendada. Selles täienduses lisab kaebaja, et ta saab vaid töötutoetust, sellest ei piisa trahvi tasumiseks ning kui nõue läheb kohtutäituri kätte, siis suureneb see oluliselt. Kaebaja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
7. Kohtuväline menetleja oma kirjalikus arvamuses vastuseks kaebusele leiab, et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kehtivas seadusandluses puudub võimalus asendada määratud rahatrahv aresti või üldkasuliku tööga Küll aga ei vaidle kohtuväline menetleja vastu sellele, kui rahatrahv määratakse tasumisele ositi. Menetleja on nõus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
8. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse, selle täienduse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2302,16,004554 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.
9. Poolte vahel ei ole vaidlust väärteo toimepanemise asjaolude osas. H.H tunnistas nii kohtule esitatud kaebuses kui ka kohtueelses menetluses, et on rikkumise asjaoludega nõus ning kiirustas, kuna tee oli vaba. Lisaks süü omaksvõtule tõendavad kiiruse ületamist ka tunnistaja XXX ütlused, kes 26.03.2016 kontrollis kiirusmõõturiga H.H juhitavat sõidukit ning kiirusmõõturi kasutamise protokoll, millest nähtub, et politseiniku poolt kasutatud seadme lugem 50 km/h teelõigul oli 69 km/h ning sellest tulenevalt ületas kaebaja mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 19 km/h. Seega on H.H rikkunud LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 1 järgi.
10. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestada tuleb kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (RKKKo nr 3-1-1-28-14 p 29; nr RKKKo nr 3-1-1-52-13, p 19 jt), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Kohus leiab, et kaebaja süü on keskmisest suurem. LS § 227 lg 1 näeb ette karistuse lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis. Otsuse kohaselt ületas H.H 2 sõidukiirust mitte vähem kui 19 km/h, st rikkumine jäi pisut alla väärteo dispositsioonis sätestatud maksimummäära. Eeltoodust tulenevalt on õige isiku karistamine rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o pisut üle sanktsiooni keskmise määra ning seda hoolimata sellest, et isik oma tegu kahetses. Kaebaja peab talle mõistetava karistusega tunnetama, et juht ei tohi liiklusseaduse nõuetesse suhtuda ükskõikselt. Piirkiirused on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks. Kui kaebaja soovib edaspidigi mootorsõiduki juhina liikluses osaleda, tuleb tal oma käitumist oluliselt muuta ning liigelda viisil, mis oleks turvaline nii iseendale kui ka teistele kaasliiklejatele.
11. Mõistetud rahatrahvi asendamist arestiga seadus ette ei näe. Süüteo eest LS § 227 lg 1 tunnustel on seadusandja karistusena ette näinud vaid rahatrahvi kuni 30 trahviühikut. Sellise rikkumise eest ei saa isikut karistada arestiga. Üldkasuliku töö tegemine ei ole iseseisev karistusliik ja seda on võimalik KarS § 69 lg 1 alusel kohaldada vaid aresti (või vangistuse) asendamise korral. Seega ainult siis, kui väärteo eest on võimalik karistusena mõista aresti, süüdlast ongi karistatud arestiga, on seda võimalik asendada üldkasuliku töö tegemisega. Väärteo puhul LS § 227 lg 1 tunnustel seadus sellist võimalust ette ei näe ning H.H kaebus karistuse asendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Asjakohatud on kaebuses toodud viited Harju Maakohtu otsusele, millega H.H karistati KarS § 218 lg 1 järgi.
12. Täiendavalt märgib kohus, et isegi juhul, kui süüdlast oleks karistatud väärteo eest, mille sanktsioon näeb rahatrahvi kõrval karistusena ette ka aresti, kuid süüdlast karistati rahatrahviga, ei ole kaebemenetluses võimalik süüdlase olukorda raskendada ja rahatrahvi asemel raskemat karistust mõista. See oleks reformatio in peius põhimõtte rikkumine, kuna kaebemetluses ei või menetlusaluse isiku või süüdistatava olukorda raskendada.
13. Mis puudutab süüdlase rasket majanduslikku olukorda, siis see oli kaebajale teada ka enne rikkumist ning ei ole kuidagi toimepandud teoga seotud. Kaebaja teadis, et tema rahalised vahendid on napid ning pidanuks seda hoolsamalt oma liiklusalast käitumist jälgima.
14. Küll aga peab kohus võimalikuks rahatrahvi ositi määramist. Kuna kaebaja väidetavalt ei tööta ja tema sissetulekuks on momendil vaid töötu abiraha, siis KarS § 66 lg 2 alusel peab kohus mõistlikuks anda kaebajale võimalus tasuda mõistetud rahatrahv 80 eurot osade kaupa, s.o kümne kuu jooksul otsuse jõustumisest võrdsetes osades, tasudes seega igas kuus 8 eurot. Kohus selgitab täiendavalt, et rahatrahvi tasumine 10 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus otsida kasvõi juhutöid ja trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Väärteo eest mõistetud karistused kantakse karistusregistrisse ning kustutatakse sealt aasta möödumisel alates trahvi täielikust tasumisest. Seega on rahatrahvi võimalikult kiire tasumine kaebaja enda huvides. Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §-dest 132 p 2, 133,
15. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 3