4-17-462/17

Väärteoasi 4-17-462 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märtsil 2017.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kohtuistungi sekretär Alisa Tõkke Kaebuse esitanud isik B.B, isikukood xxx, xxxx, Maardu linn, Harjumaa. Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja B.B ja tema esindaja Meelis Tomson. Kohtuväline menetleja – Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Jaak Paju. LÕPPOSA Jätta B.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 02.01.2017.a. otsusele väärteoasjas nr: 2302,16,016805 tema karistamises LS§ 259 lg.2p.3 alusel rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 12.04.2017.a. Vaidlustatud otsuse sisu: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 02.01.2017.a. otsusega väärteoasjas nr: 2302,16,016805 tuvastati, et 25.11.2016 kell 16:45 B.B osales liikluses jalgratturina liikudes mööda jalgratta- ja jalgteed, lähenedes sõiduteega lõikumise kohale ei vähendanud kiirust ega ületanud sõiduteed jalakäija tavakiirusega, vaid sõitis hooga ülekäigurajale ning ette seal liikunud sõiduautole Mazda. Oma tegevusega põhjustas liiklusohtliku olukorra sõiduauto Mazda juhile. Juht liigutas oma ratta sündmuskohalt ära enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist, märkimata ära tunnistajate juuresolekul sõiduki asendi ja jäljed. Otsuse kohaselt karistati B.B Liiklusseaduse § 259 lg. 2 p. 3 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o. 40.00 eurot. Liiklusseaduse § 259 lg. 1 järgi lõpetati väärteomenetlus V™S § 30 lg. 1 p. 1 alusel. Kaebuse sisu: Kaebuse esitaja ei ole sellise menetluse tulemusega nõus ja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt - ulatuses millega kohtuväline menetleja otsustas määrata kaebuse esitajale karistuseks rahatrahvi 10 trahviühikut. Otsuse osa, millega kohtuväline menetleja otsustas lõpetada väärteomenetlus V™S § 30 lg 1 p 1 alusel Liiklusseaduse § 259 lg 1 kohases väärteos, kaebuse esitaja ei vaidlusta. Kaebuse esitaja leiab, et teda on karistatud ebaõiglaselt. Kaebuse esitaja asub seisukohale, et kohtuväline menetleja ei olnud kaevatavas menetluses igakülgne ja objektiivne ning jättis arvesse võtmata tegelikud asjaolud. Kokkuvõttes viis eelnev vale menetlusotsuseni. Oma seisukohti põhistab kaebuse esitaja alljärgnevalt: Liiklusseaduse § 31 lg 9 sätestab, et sõiduteega lõikumise kohale mööda jalgratta- ja jalgteed lähenev jalgrattur ja tasakaaluliikuri juht ning mööda jalgrattateed lähenev jalgrattur, tasakaaluliikuri juht, pisimopeedi- ja mopeedijuht peavad vähendama kiirust. Jalgrattur, tasakaaluliikuri juht, pisimopeedija mopeedijuht peavad sõidutee ületama jalakäija tavakiirusega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema on eelnevat nõuet täitnud lähtuvalt mõistlikkuse printsiibist. Nimelt ei sätesta seadus täpselt seda, kui suur peaks ja võiks olla jalakäija tavakiirus. Mõistlikkuse printsiibist lähtuvalt peaks olema arusaadav, et tööle tõttav pereema liigub ülekäigurajal tunduvalt kiiremini kui pensionär. Niisiis võiks rääkida jalakäia keskmisest kiirusest, mis samuti ei ole kuidagi täpsemalt määratletud. Kohtuväline menetleja on jõudnud kaevatavas otsuses järeldusele, nagu oleks kaebuse esitaja poolt toime pandud kiiruse ületamine tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, sh sündmuskoha ja sõiduki vaatlusprotokollidega koos nende lisadega, videosalvestistega ja nii tunnistaja kui ka menetlusaluse isiku ütlustega. Kohtuväline menetleja on jätnud tähelepanuta, et sisuliselt on kaebuse esitajat karistatud lubatud kiiruse ületamise eest, kusjuures tuvastamist ei ole leidnud, kui suur kaebuse esitaja poolt juhitud jalgratta kiirus tegelikult oli. Kaebuse esitaja vastuväited selle kohta, et väärteo toimepanemist saaks tõendada videosalvestisega. Kehtiv õigus ei näe ette, et kiirust saaks mõõta taatlemata ja kalibreerimata mõõteriistu kasutades, ammugi mitte videokaameraga. Samuti peab kiiruse mõõtmisel ka kalibreeritud mõõteriistadega olema õige mõõtenurk, ehk juhul kui mõõteriist asub liialt palju vasemal või paremal mõõdetavast objektist, ei saa tulemus olla usaldusväärne. Käesolevas asjas on kaamera nurk jalgratturi osas olnud selline, et isegi juhul, kui tegemist oleks olnud nõuetele vastava mõõteriistaga, ei oleks saanud sellega saada usaldusväärset tulemust. 2 Samas ei ole valvekaamera (mis on oma olemuselt videokaamera) mõeldud kiiruse mõõtmiseks. Tegemist on kalibreerimata ja taatlemata kaameraga, millega kiirust mõõta on võimatu. Puuduvad andmed ka selle kohta, mitu pilti kaamera õnnetuse hetkel ühes ajaühikus tegi. Video järgi võib küll oletada, et nurga viga ei saanud olla nii suur et oleks võimatu jõuda järeldusele, et sõiduauto liikus kiiremini kui kaebuse esitaja poolt juhitud jalgratas. Samas pole aga eelnevat asjaolu keegi vaidlustanud. Ehk siis juhul kui jalgrattur liigub keskmise jalakäija kiirusega peabki ta liikuma aeglasemalt kui parklast (kus on samuti kiirusepiirang) väljasõitev sõiduk. Puuduvad andmed selle kohta kui kiiresti liikus parklast väljasõitev Mazda. Niisiis ei saa videosalvestis kuidagi tõendada seda, et kaebuse esitaja kiirus oli suurem kui seaduses lubatud kiirus. Kaebuse esitaja vastuväited selle kohta, et käesolevas asjas saaks väärteo toimepanemist tõendada sündmuskoha ja sõiduki vaatlusprotokollidega. Kaebuse esitaja nendib, et toimikus puuduvad sellised sündmuskoha ja sõiduki vaatlusprotokollid, millega saaks tõendada jalgratturi kiirust. Ainuüksi sõiduki vaatlusprotokolliga pole võimalik tõendada kaebuse esitaja poolt juhitud jalgratta kiirust. Juhul kui kohtuväline menetleja oleks soovinud tõendada sündmuskoha vaatlusprotokolliga jalgratturi kiirust oleks tulnud teha mitte ainult vastavad mõõtmised vaid ka arvutused. Neid aga tehtud ei ole. Kaebuse esitaja vastuväited selle kohta, et käesolevas väärteo toimepanemist saaks tõendada nii tunnistaja kui ka menetlusaluse isiku ütlustega. Kaebuse esitaja pole ütlusi andnud selle kohta, et tema oleks sõitnud lubatust kiiremini. Niisiis jääb arusaamatuks millele kohtuväline menetleja viitab. Tunnistajaks on aga isik, kes ise pani toime väärteo, sõites ülekäigurajal otsa kaebuse esitaja poolt juhitud jalgrattale ning tekitades kaebuse esitajale kehavigastusi ning varalise kahju jalgratta sõidukõlbmatuks muutmise näol. Sellise tunnistaja ütlused ei saa olla usaldusväärsed, kuna on üldiselt teadaolev asjaolu, et sellises olukorras otsivad isikud kergendavaid asjaolusid. Samas ei ole võimalik tunnistaja(te) ütluste alusel tuvastada jalgratturi kiirust. Antud asjas oli kohtuväline menetleja kohustatud asja igakülgse, täieliku ja objektiivse menetlemise põhimõttest lähtuvalt ning tulenevalt positiivsest õigusest, kindlaks tegema kas kaebuse esitaja pani toime talle inkrimineeritud väärteo. Kohtuväline menetleja on jõudnud aga kaebuse esitajale arusaamatul kombel vale menetlustulemuseni. Toimikus puuduvad tõendid, millega saaks tõendada, et kaebuse esitaja oleks rikkunud Liiklusseaduse § 259 sätteid. Eeltoodust lähtuvalt palub kaebuse esitaja kohtult tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse Iiiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Margus Pihl’i 02.01.2017.a. otsus väärteoasjas nr 2302,16,016805 osas, millega kohtuväline menetleja (aluseks võttes Liiklusseaduse § 259 lg 2 p 3 ) otsustas määrata kaebajale karistuseks rahatrahvi10 trahviühikut . Kohtuvälise menetleja seisukoht: Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et vastavalt oma otsuses toodud seisukohtadele, tuleb kaebus jätta rahuldamata. Nagu kõik osapooled teavad, siis rattur tohib ületada ülekäigu rada ka rattalt maha tulemata, kuid see ei anna talle eesõigust auto ees. Käesolevas asjas puudus autojuhil kohustus teed anda, kuna rattur ei tulnud ratta seljast maha. Seadus tõesti ei reguleeri, mis on jalakäia tavakiirus, kuid üldteada asjaoluna on see umbes 4-5 km/h. See kiirus on selline, kus jalakäia suudab koheselt peatuda. Tulenevalt ka Liiklusseadusest peab rattur ohtu märgates suutma koheselt peatuda. Kaebajal pidid tema kohustused teada olema, vaatamata sellele valis ta tee ületamiseks võimaluse mitte ratta 3 pealt maha tulles. Kohtuvälise menetleja hinnangul on otsus seaduslik ja põhjendatud ning palub kaebaja taotlus jätta rahuldamata. Kaebuse arutamisel kohus tegi kindlaks poolte seisukohad: Kaebuse esitaja B.B ja tema esindaja jäid kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja selgitas, et sõitis
2. novembril 2016 umbes kell 16.45 paiku töölt Muuga poe juurest kergliiklusteed pidi kodu poole ja kuna kergliiklustee oli mäkke tõusuga, siis oli ta kiirus ilmselgelt väike. Veidi edasi ta märkas piisavalt kaugelt ülekäigurada ning vastaspoolt lähenevat autot. Ülekäigurada ei olnud valgustatud. Ta võttis hoo maha, kohandades see jalakäia keskmiseks kiiruseks jälgides, kas autojuht annab teed. Olles veendunud, et sõiduk võttis tunduvalt hoo maha ning pidurdas, asus ta tavalise kiirusega ületama ülekäigurada. Kuigi kaebajal oli ka võimalus peatuda, ta seda ei teinud, kuna oli veendunud, et sõiduk annab talle teed. Olles selle keskel aga sõiduki juht lisas hoopis kiirust ja sõitis talle otsa. Kaebaja lendas 2-3meetrit rattast eraldanuna põlvede peale niimoodi, et pea hakkas kohe ringi käima. Püsti tõustes märkas ta, et auto oli sündmuskohalt lahkunud, sõitnud 100 meetrit edasi ja jäänud parempoolsele teeveerule seisma. Kaebaja tõstis samuti ratta üles, et järgmisi liiklusõnnetusi ära hoida ning kõndis longates otsasõitja ja parklast tulnud auto juurde ehk 100m nende poole. Sõiduki juht ka tunnistas otsasõitu. Kaebaja esindaja selgitas täiendavalt, et kogu materjali pinnalt ei ole tõendatud asjaolu, et jalgrattur oleks liikunud kiiremini, kui liigub tavaline jalakäia. Ka tunnistaja on selgelt väljendanud, et tema nägi ratturit alles siis, kui toimus kokkupõrge ja tema ei oska anda ütlusi selle kohta, kui kiiresti või aeglaselt jalgrattur liikus. Samas ka valvekaameralt ei ole näha, kui kiiresti jalgrattur liikus. Seda seetõttu, et kui sõiduauto kiirust on võimalik turvakaamera nurga tõttu põhimõtteliselt oletada, siis jalgrattur on turvakaameraga sisuliselt risti, mistõttu ta sõidab põigiti üle tee ja kui vaadata kaamerat, siis peabki tunduma, et rattur sõidaks nagu kiiresti. Niisiis puudusid kohtuvälisel menetlejal alused sellise otsuse tegemiseks. Kohtuväline menetleja palus ülaltoodud põhjendustel jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Lisaks kuulas kohus tunnistajat ja uuris järgmisi kirjalikke tõendeid. 14.03.2017.a. toimunud kohtuistungil andis ütlusi tunnistaja P. G.. Ta selgitas, et 25.11.2016.a. õhtul kuskil 17.00 ajal alusta ta liikumist Kaldse tee3 parklast. Parklast väljudes lõikub tee ülekäigurajaga. Ta liikus ühtlasel kiirusel. Kuigi ta vaatas nii paremale kui vasakule, jäi tal jalgrattur märkamata. Väljasõit parklast on keeruline, kuna aed varjab nähtavuse, tekib n.ö. pime nurk, mis kaob peale esimest ülekäigurada. Rattur liikus suunaga paremalt vasakule rattalt maha tulemata. Tema kiirust tunnistaja hinnata ei osanud, kuid möönis, et sõitnuks ta veel aeglasemalt, oleks vast kokkupõrget olnud võimalik olnud vältida. Peale kokkupõrget ta liigutas autot, et tee vabastada. Suhtles ka ratturiga, kuid ei mäleta, et rattur oleks talle vigastusi kurtnud. Väliseid vigastusi ta ei näinud. Politsei ja kiirabi kutsus sündmuskohale rattur, kuna juuresolevad isikud soovitasid seda teha. Kirjalike tõenditena esitati kohtule järgnevad dokumendid: • Sündmuskoha vaatlusprotokoll 25.11.2016.a., millest nähtuvalt on liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto Mazda 6, reg. märgiga 839 MGW omanik P. G. ja jalgratta Scott omanik B.B . Vaatlusprotokolli kohaselt mõõtmisi ei teostatud, kuna mõlemaid sõidukeid oli liigutatud. / toim. lk.1/; • Fototabelid vaatega väidetavale liiklusõnnetuse sündmuskohale / toim. lk. 3-6/; • Sõiduki vaatlusprotokoll, millest nähtuvalt on jalgrattal Scott kahjustatud vasakpoolne pedaal, juhtraua käepidemed kriimustatud. Juhtraua ja esiratta suhe paigast ära. Tagumine poritiib kõver. Jalgratta juhtraua küljes spidomeeter. / toim. lk.7/; • Fototabelid jalgratas Scott kahjustustest / toim. lk.8-13/; 4 • Sõiduki vaatlusprotokoll, millest nähtuvalt sõiduautol Mazda 6, reg. märgiga 839 MGW on kraapimisjäljed esistangel ning esimene numbrimärk katki./ toim. lk. 14/; • Fototabelid sõiduauto Mazda 6, reg. märgiga 839 MGW kahjustuste kohta / toim. lk. 15-21/. • Asitõendi vaatlusprotokoll 25.11.2016.a. koos CD plaadil oleva videosalvestisega. Antud salvestiselt on näha, kuidas ajavahemikul 00:00-00:04 liigub tumehalli värvi universaalkerega sõiduauto salvestuse vasakpoolselt vaateväljalt kaamera pildiga risti olevale ülekäiguraja suunas. 00.00-00.05 on näha, kuidas tumehalli värvi sõiduauto on ülekäigurajal ja par4malt poolt liigub ülekäigurajale jalgrattur ning toimub kokkupõrge sõiduauto ja jalgratta vahel. / toim. lk. 23/; • Teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest / toim. lk. 24/. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud kaebuse sisu ja menetlusosaliste seisukohtadega ning uurinud antud asjas olevaid materjale ja esitatud tõendeid, leidis, et B.B kaebus ei kuulu rahuldamisele ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ning seda alljärgnevatel asjaoludel. Vastavalt V™S § 123 lg-le 2 kontrollib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, s.o selgitab välja, kas isik on pannud toime teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Seejuures tugineb kohus talle esitatud tõenditele, hindab tõendeid nende kogumis. Samuti kontrollib kohus, kas kohtuväline menetleja on järginud väärteomenetluses ettenähtud õigusnorme ning ei esine menetlusnormide olulist rikkumist. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja tehtud väärteootsus vaidlustatud täies ulatuses, sh kaebaja leidis, et ta ei ole temale süüks arvatavat väärtegu toime pannud, sest ei ole realiseerunud väärteo koosseis. Kohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu. Sõiduteega lõikumise kohale mööda jalgrattaga liiklemiseks ettenähtud teed lähenev jalgrattur peab vähendama kiirust ning ületama sõidutee jalakäija tavakiirusega. Üldteada asjaoluna on jalakäija tavakiirus on orienteeruvalt 3-7 km/h. Jalgrattur peab siiski arvestama, et jalgrattaga sõites tee ületamisest ohutum on sõidutee ületada jalakäijana. 1.07.2011.a. jõustunud liiklusseaduse seletuskirjas nähti ette üks olulisemaid liiklusreeglistiku muudatusi jalgratturile, mis puudutab sõidutee ületamist ülekäigurajal. Liiklusseadust täiendati sättega, mis lubab jalgratturil sõiduteed ületada ülekäigurajal sõites, kuid ei anna jalgratturile teiste sõidukijuhtide suhtes eesõigust. Seda tingimust on jalgratturil väga oluline teada, et mitte sattuda sõiduteed ületades liiklusõnnetusse. Küll on autojuht kohustatud andma teed jalgratturile, kes ületab sõiduteed, millele autojuht pöörab. Ülekäigurajal käitumise nõue sisaldub ülekäiguraja definitsioonis. Ülekäigurada on jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgisega tähistatud sõidutee, jalgrattatee või trammitee osa, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teed. Ülekäigurada on reguleeritav, kui liiklejate liikumise järjekorra määravad foorituled või reguleerija märguanded. Muul juhul on ülekäigurada reguleerimata. Ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid sel juhul ei ole reguleerimata ülekäigurajal jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat (§ 2 p 100). Uuendusena kehtestati ka nõue, et jalgrattur peab sõidutee ületama jalakäija tavakiirusega. See nõue on otseses seoses liiklusohutuse suurendamise taotlusega, tagamaks, et autojuht jõuaks teede lõikumiskohale lähenevat kaherattalist sõidukit õigeaegselt märgata ning kui liikluskord seda ette näeb, talle teed anda. Paremini on tagatud ka samaaegselt sõiduteed ületavate jalakäijate ohutus. 5 Sõiduteega lõikumise kohale mööda jalgratta- ja jalgteed lähenev jalgrattur peab vähendama kiirust. Jalgrattur peab sõidutee ületama jalakäija tavakiirusega (§ 31 lg 9). Kohus ei nõustu B.B esindaja vastuväitega selle kohta, et väärteo toimepanemist ei saaks tõendada videosalvestisega põhjendusega, et kehtiv õigus ei näe ette olukorda, kus kiirust saaks mõõta taatlemata ja kalibreerimata mõõteriistu kasutades, ammugi mitte videokaameraga. Samuti peaks kiiruse mõõtmisel ka kalibreeritud mõõteriistadega olema õige mõõtenurk, ehk juhul kui mõõteriist asub liialt palju vasemal või paremal mõõdetavast objektist, ei saa tulemus olla usaldusväärne. Kohtus uuritud ja vaadeldud videosalvestise näol ei ole kindlasti tegemist mõõtevahendi kasutamisel saadud tõendiga. Tegemist on statsionaarselt paigaldatud videokaameraga, mille eesmärk on tagada ööpäevaringe sündmuste salvestamine. Antud väärteoasjas ei olegi oluline jõuda järeldusele, kui suur oli B.B kiirus liikudes jalgrattal, vaid tuleb tuvastada, kas tema sõidukiirus oli sõidutee ületamise ajaks kohandatud jalakäija tavakiiruseks. Kohus uuris korduvalt videosalvestist ning jõudis veendumusele, et B.B alustab sõidutee ületamist kiirust vähendamata ning kindlasti ei liigu ta jalakäia tavakiirusel, milleks on üldteada asjaoluna 3-7 km/h. Videosalvestiselt on ka näha, et kaebaja ei veendu sõidutee ohutus ületamises. Mõneti kinnitavad seda ka B.B vahetud selgitused, kus ta oma süüd tunnistab. Kohtu hinnangul on kaebaja ütlused kohtus selle kohta, et alustas sõidutee ületamist jalakäija tavakiirusel pigem ennast õigustavad. Seda veendumust kinnitab kohtu jaoks asjaolu, et B.B oma ütluses ei osanudki selgitada, milline on jalakäia tavakiirus. Liiklusseadusest tulenevalt on jalgrattur kohustatud sõidutee ületama jalakäija tavakiirusega. Kuigi seadusandja otsesõnu ei reguleeri, milline on jalakäija tavakiirus, on kohtu hinnangul tegemist üldteada asjaoluga, millest kirjutatakse juba algklasside õpikutes. Samuti on selle kohta palju teavet internetis, milles käesoleval juhul viitab kohus ühest paljudest saadaolevatest linkidest/ http://www.justdrive.ee/jalgratturi-meelespea/ See nõue on otseses seoses liiklusohutuse suurendamise taotlusega, tagamaks, et autojuht jõuaks teede lõikumiskohale lähenevat kaherattalist sõidukit õigeaegselt märgata ning kui liikluskord seda ette näeb, talle teed anda. Seda, et B.B seda nõuet ei järginud kinnitab ka tunnistaja selgitus selle kohta, et kaebaja ilmus ta ette ootamatult. Kaebaja enda ütlused selle kohta, et ta veendus selles, et tunnistaja on teda märganud ja asunud pidurdama loeb kohus samuti ennast õigustavaks. Nii tunnistaja ütlused kui videosalvestiselt nähtuv riimub omavahel. Tunnistaja selgitas, et alustas parklast väljasõitu ühtlaselt aeglasel kiirusel ning jalgrattur ilmus ta ette ootamatult. Sarnane nähtub ka videost. Juhul, kui jalgrattur otsustab sõiduteed ületada rattalt maha tulemata, tekib tal ka eriline hoolsuskohustus veendumaks sõidutee ületamise ohutuses. Sellise kohustus jättes kaebaja aga täitmata ning eeltoodud asjaoludel tuleb B.B kaebus jätta rahuldamata. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p.1; § 133-
3. Piret Liivo Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6