Obsah (5)

§ 17§ 21§ 5§ 11§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 06. juuli 2017, Rakvere kohtumaja Kohtuasja number 4-17-2194 Kohtunik Tiit Kullerkupp Kohtuasi M.V kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.0

§ 17

lg 4 sätestatud korras: määruse peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtule kriminaalmenetluse seadustiku

1. peatükis sätestatud korras. Määruskaebus esitatakse 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isik sai teada või pidi teada saama vaidlustatavast kohtumäärusest. Asjaolud ja menetluse käik Viru Maakohtu 17.03.2016 otsusega tunnistati M.V süüdi liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi ning karistuseks mõisteti 20 päeva aresti. M.V kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar esitas 30.03.2016 apellatsiooni Viru Maakohtu 17.03.2016 otsuse peale, kes palus tühistada maakohtu otsus osaliselt ning arvestada KarS § 68 lg 2 alusel M.V kinnipidamine ajavahemikul 28.02.2016 kell 14.00 kuni 01.03.2016 kell 09.55, s.o 43 tundi ja 55 minutit ehk üks päev karistusaja hulka ning lugeda alates 27.03.2016 kantava karistuse kestuseks 19 päeva. Apellant palus apellatsiooni läbi vaadata võimalikult kiiresti, et menetlusaluse isiku õigused ei saaks kahjustada. Nimelt viibis M.V aresti all 1 vaidlustatava kohtuotsuse alusel ning apellatsiooni läbivaatamise tulemusest sõltus, kas menetlusaluse isiku aresti kandmise lõpp olnuks
2. või
3. aprill. Kohtuväline menetleja leidis samuti, et kaitsja taotlus on põhjendatud. Tartu Ringkonnakohtu 19.04.2016 otsusega tühistati Viru Maakohtu 17.03.2016 otsus ärakantava aresti pikkuse osas ning ringkonnakohus arvas ühe päeva kinnipidamist karistusaja hulka, lugedes alates 27.03.2016 kantava karistuse pikkuseks 19 päeva aresti. 18.05.2016 esitas M.V kaitsja Silver Reinsaar Riigikohtule taotluse ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles kohus ei hüvitanud M.V-le ajavahemikul 15.04.2016 kuni 16.04.2016 kinnipidamisega tekitatud kahju. Samuti palus kaitsja hüvitada M.V-le nimetatud ajavahemikul õigusvastase kinnipidamisega põhjustatud kahju. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 29.08.2016 määrusega M.V kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata VTMS § 160 lg-s 5 märgitud aluste puudumise tõttu. 31.08.2016 esitas M.V kaitsja Rahandusministeeriumi ja prokuratuuri vahendusel Politsei- ja Piirivalveametile taotluse väärteoasjas nr 4-16-1446 tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotlusest nähtuvalt palus M.V kaitsja kanda hüvitis M.V pangakontole nr xxxx. Politsei- ja Piirivalveamet edastas 02.09.2016 taotluse lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule, kuna kohtuvälise menetleja hinnangul kuulus taotluse lahendamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (

) § 21 lg-te 2 ja 3 alusel ringkonnakohtu pädevusse. Tartu Ringkonnakohus jättis 09.09.2016 määrusega M.V kaitsja taotluse õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks VTMS § 212 lõikele 1 tuginevalt läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et Riigikohtu 29.08.2016 määrusega on esitatud taotluse osas juba seisukoht võetud, mistõttu puudub võimalus sama taotluse uuesti esitamiseks. 26.09.2016 esitas M.V kaitsja Tartu Ringkonnakohtu 09.09.2016 määrusele määruskaebuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärusega kohtuasjas nr 3-1-1-107-16 muudeti Tartu Ringkonnakohtu 09.09.2016 määruse põhiosa, asendades ringkonnakohtu õiguslikud põhjendused riigikohtu määruses toodud põhistustega. Muus osas jäeti ringkonnakohtu määrus muutmata. M.V kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaare kahju hüvitamise taotlus väärteoasjas nr 4-16-1446 tagastati lahendamiseks Politsei- ja Piirivalveametile. Riigikohus osutas, et ringkonnakohus oleks pidanud talle edastatud kahju hüvitamise taotluse jätma läbi vaatamata pädevuse puudumise tõttu ning taotluse kohtuvälisele menetlejale tagasi saatma, kuivõrd taotluse kohta peab otsustuse tegema taotluse saanud asutus, s.o Politsei- ja Piirivalveamet. Eeltoodust tulenevalt saatis Riigikohus menetlusaluse isiku kaitsja taotluse väärteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks sisuliseks lahendamiseks kohtuvälisele menetlejale, kes peab

§ 21

lõike 4 kohaselt kontrollima, kas praeguses asjas esines mõjuv põhjus kahju hüvitamise taotluse ringkonnakohtule esitamata jätmiseks. Kui kohtuväline menetleja loeb hilinemise põhjuse mõjuvaks, tuleb seejärel analüüsida kahju hüvitamise materiaalõiguslikku külge.

§ 5

lg 4 järgi on süüdimõistva otsuse korral menetlusalusel isikul õigus nõuda tema kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud või määratud karistusega. See tähendab, et kohtuväline menetleja peab hindama, kas M.V-lt vabaduse võtmine 20 päeva oli

§ 5

lg 4 tähenduses oluliselt koormavam võrreldes talle määratud tegeliku karistusega (19 päeva aresti). Vastates sellele küsimusele jaatavalt, on kohtuvälise menetleja ülesanne määrata

§ 11lg 4 järgi kindlaks hüvitise summa.

Politsei- ja Piirivalveameti arendusosakonna ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhtivkorrakaitseametnik xxxx E N koostas 16.03.2017 kahju hüvitamise taotluse lahendamise 2 määruse. Kohtuvälise menetleja määrusega jäeti taotlus väärteomenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kohtuväline menetleja leiab, et mõjuvaks põhjuseks ringkonnakohtule taotluse esitamata jätmisel võib olla olukord, kus kohtulahend on isikule ja tema kaitsjale üllatuslik. See tähendab, et mõjuva põhjusena ei saa käsitleda olukorda, kus kohtule kaebuse esitamisel on võimaliku kahju tekkimine teada, kuid kahju hüvitamise taotlus jäetud esitamata. M.V kaitsja esitas Viru Maakohtu otsusele 30.03.2016 kaebuse, millega taotles väärteomenetluses kinnipidamise aja arvestamist karistusaja hulka, st ärakandmisele kuuluva aresti lühendamist 1 päeva võrra. Seega ei olnud Tartu Ringkonnakohtu lahendi näol tegemist üllatusliku või ootamatu lahendusega – just sellist tulemust oli apellatsioonkaebuses soovitud. Apellatsioonkaebuses märkis kaitsja, et arvestades asjaolu, et M.V viibib arestimajas ja kannab Viru Maakohtu otsusega mõistetud aresti, on tõenäoline tema õiguste kahjustumine. Seega on kaitsja apellatsioonkaebuses möönnud, et hoolimata sellest, et apellatsioonkaebuse esitamise hetkel ei olnud kahju veel tekkinud, on äärmiselt tõenäoline, et M.V õigused saavad kahjustud. Apellatsioonkaebuse esitamisel ei olnud alust eeldada, et Tartu Ringkonnakohus teeb otsuse enne 15.04.2016, mistõttu tulnuks apellatsioonkaebusega koos esitada ka taotlus tõenäoliselt tekkiva kahju hüvitamiseks. Tartu Ringkonnakohus koostas 08.04.2016 määruse, millega küsiti kohtuvälise menetleja seisukohta kirjaliku kohtumenetluse osas ning määrati seisukoha esitamise tähtajaks 15.04.

1. Nimetatud määrusega määrati Tartu Ringkonnakohtu lahendi teatavaks tegemise ajaks hiljemalt 25.04.2016 juhul, kui kohtumenetluse pooled on kirjaliku menetlusega nõus. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et M.V kaitsjale pidi hiljemalt antud määruse saamisel, st 08.04.2016 selguma tõsiasi, et Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsuse kuulutamise ajaks on M.V kandnud ära kogu 20-päeva pikkuse aresti. Seega pidanuks kaitsja, kui keskmisest inimesest kõrgemate õigusteadmistega isik, mõistma kahju hüvitamise taotluse esitamise vajadust ning apellatsioonkaebust vastavalt täiendama. Tõele ei vasta Riigikohtule esitatud määruskaebuses märgitu, mille kohaselt ringkonnakohtu lahkumisel nõupidamistuppa ei olnud M.V-le kahju veel põhjustatud ning seetõttu ei saanud ringkonnakohus kahju hüvitamist otsustada. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei olnud Tartu Ringkonnakohtul võimalik kahju hüvitamist otsustada põhjusel, et vastavat taotlust ei olnud esitatud. Ringkonnakohus arutas esitatud apellatsioonkaebust kirjalikus menetluses, mistõttu väide nõupidamistuppa lahkumise kohta jääb kohtuvälisele menetleja arusaamatuks. Eeltoodud asjaoludel puuduvad kohtuvälise menetleja hinnangul kaitsja poolt Tartu Ringkonnakohtule süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamata jätmisel mõjuvad põhjused. M.V kaitsja esitas 17.04.2017 Viru Maakohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2017 määrusele. M.V kaitsja esitas taotluse Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2017 määruse tühistamiseks ning taotluse M.V-le õigusvastase kinnipidamisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. M.V kaitsja vaidlustab kohtuvälise menetleja määruses esitatud seisukohad. Kaebuses ei nõustuta vaidlustatava määruse mõttekäiguga, et kaitsja oleks pidanud täiendama apellatsiooni, kui sai teada, et ringkonnakohus teeb kohtuotsuse hiljemalt 25.04.
2. Asjakohatu on ka vaidlustatava määruse seisukoht, et apellatsioonkaebuse esitamisel ei olnud alust eeldada, et Tartu Ringkonnakohus teeb otsuse enne 15.04.2016, mistõttu tulnuks apellatsioonkaebusega koos esitada ka taotlus tõenäoliselt tekkiva kahju hüvitamiseks. Seadus ei näe ette võimalust nõuda tõenäoliselt tekkiva kahju hüvitamist. Kaitsja on seisukohal, et olukorras, kus ta oli ringkonnakohtu tähelepanu apellatsioonis juhtinud sellele, et M.V aresti kandmise tähtpäev lõppeb lähimas tulevikus, ei saanud ta eeldada, et ringkonnakohus ei tee kohtuotsust enne kahju tekkimist. Üldiselt võib eeldada, et kohtud teevad võimalikult suuri pingutusi, et vältida isikute põhiõiguste rikkumisi. Tartu Ringkonnakohtu 08.04.2016 määruse järgi ei saanud pärast 15.04.2016 enam esitada mis tahes taotluseid. Selleks kuupäevaks polnud 3 aga M.V-le veel mis tahes kahju tekkinud. Kohtuvälise menetleja määrusest ilmneb mõttekäik, mille kohaselt oleksid kaitsja ja kahtlustatav pidanud eeldama, et riik rikub nende õiguseid. Kaitsja sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Arvestades, et oleme euroopalike põhiõiguseid austavas ühiskonnas, peaks igaühel olema ikka võimalus eeldada, et riik üksikisikute põhiõiguseid ei riku ning teeb kõikvõimalike pingutusi, et isikute õiguste rikkumist vältida. Kaitsja lisab, et õiguskäibes peab olema inimestel võimalus eeldada, et riik ei riku riigi enda poolt kehtestatud põhiõiguseid, eriti õigust vabadusele. Üksikisikule ei saa teha etteheiteid sellest, et ta ei eelda, et riik rikub tema õiguseid. Tartu Ringkonnakohus koostas määruse 08.04.2016, millega küsiti kohtuvälise menetleja seisukohta kirjaliku kohtumenetluse osas ning määrati seisukohtade esitamise tähtajaks 15.04.
3. Seetõttu ei olnud hiljemalt 15.04.2016 teada kahju tekkimine, kuna 15.04.2016 tööpäeva lõpus pidi M.V viibima nii või teisiti arestimajas. Taotluste esitamise tähtpäeva lõpus ei olnud M.V õiguseid riik veel rikkunud. Alusetu on vaidlustatava määruse seisukoht, et hiljemalt 08.04.2016 määruse saamisel pidi kaitsjale selguma tõsiasi, et Tartu Ringkonnakohtu otsuse kuulutamise ajaks on M.V kandnud ära kogu 20-päeva pikkuse aresti. Nimetatud seisukoht on väär, sest määruses oli märgitud kohtuotsuse tegemise ajana hiljemalt 25.04.
4. Seega seisnes küllaldane alus arvata, et ringkonnakohus võtab käsile sammud välistamaks M.V õiguste rikkumine. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtule ei saanud kahju hüvitamise taotlust esitada mõjuval põhjusel, milleks oli see, et kohtu poolt määratud taotluse esitamise tähtaeg oli kahju tekkimise ajaks juba möödunud. Pärast kahju tekkimist ei olnud kaitsjal ka puhtfüüsilist ajalist võimalust taotluse koostamiseks ja ringkonnakohtule edastamiseks. Seega taotleb kaitsja M.V-le põhjustatud kahju hüvitamist. Kohtumääruse põhjendused Kohtunik, tutvunud väärteoasja materjalidega, kohtule esitatud määruskaebuse ning Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2017 kahju hüvitamise taotluse lahendamise määrusega, asub seisukohale, et Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2017 kahju hüvitamise lahendamise määrus tuleb tühistada, M.V kaitsja esitatud kaebus tuleb rahuldada ning M.V-le tuleb määrata hüvitis vastavalt taotlusele. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (

) § 21 lg 4 sätestab, et kui isik jättis mõjuval põhjusel taotluse ringkonnakohtule esitamata või kui kahju hüvitamise nõude aluse olemasolu selgus alles kassatsioonimenetluses ning isik jättis mõjuval põhjusel taotluse Riigikohtule esitamata, võib taotluse esitada prokuratuurile või kohtuvälisele menetlejale. Taotlus tuleb esitada kuue kuu jooksul ringkonnakohtu või Riigikohtu lahendi jõustumisest arvates. Taotluse lahendamisel järgitakse käesoleva seaduse

1. peatüki
2. jaos sätestatut. Eeltoodust tuleneb, et isikul pidi esinema mõjuv põhjus kahju hüvitamise taotluse ringkonnakohtule esitamata jätmiseks. Kohus, hinnates mõjuvate põhjuste olemasolu, asub seisukohale, et käesoleval juhul esines M.V ning tema kaitsjal mõjuv põhjus kahju hüvitamise taotluse ringkonnakohtule esitamata jätmiseks. Kohtuväline menetleja on oma 16.03.2017 määruses märkinud õigesti, et mõjuva põhjusena ei saa käsitleda olukorda, kus kohtule kaebuse esitamisel on võimaliku kahju tekkimine teada, kuid kahju hüvitamise taotlus on jäetud esitamata. Samas ei saa kohus nõustuda kohtuvälise menetlejaga selles, et M.V kaitsjal oli võimaliku kahju tekkimine teada. Käesolev olukord pole võrreldav kaasustega, kus kaitsja jätab kahju hüvitamise taotluse esitamata olukorras, kus ta palub kaitsealuse õigeksmõistmist leides, et menetlus on olnud alusetu ja alusetu menetlusega on kaasnenud kahju tekitamine kaitsealusele. Käesolevast apellatsioonkaebusest nähtuvalt palus apellant Tartu Ringkonnakohtul apellatsiooni läbi 4 vaadata võimalikult kiiresti, et M.V õigused ei saaks kahjustada. Kuivõrd M.V viibis arestimajas vaidlustatava kohtuotsuse alusel, siis sõltus kõnealuse apellatsiooni läbivaatamise tulemusest, kas M.V aresti kandmise lõpp on
3. või
4. aprill. Kohtu hinnangul järeldub eelnevast, et M.V kaitsja positsioon oli apellatsioonkaebuse esitamisel M.V õiguste kahjustamise vältimine. Raske on vastu vaielda M.V kaitsja esitatud seisukohale, mille kohaselt peaks igaühel olema võimalus eeldada, et riik üksikisikute põhiõiguseid ei riku ning teeb kõikvõimalikke pingutusi, et isikute õiguste rikkumist vältida. Kohus möönab, et M.V kaitsja oleks võinud ette näha võimalikke menetluslikke ja töökoormusest tulenevaid takistusi kaebuse läbivaatamisel kiirkorras ja alternatiivselt esitada ringkonnakohtule kahju hüvitamise taotluse. Samas ei saa kohus kõnealusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamata jätmist ka ette heita kuna kaebuse esitamisel eeldati, et M.V õiguste rikkumist on võimalik vältida, M.V ei olnud veel alusetult aresti kandnud, kahju polnud veel tekkinud ja seega polnud ka alust nõuda kahju hüvitamist. Samuti ei saa kaebajale ette heita, et ta ei esitanud apellatsioonikaebuse täiendust peale ringkonnakohtu 08.04.2016 määrusega tutvumist. Tartu Ringkonnakohtu 08.04.2017 määrus on tehtud VTMS § 145 lg 1 alusel andmaks kohtumenetluse teisele poolele võimalus esitada seisukoht kaebuse kohta. VTMS § 145 ei näe ette apellatsioonikaebuse täiendamise võimalust. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus nõustub M.V kaitsja seisukohtadega kahju hüvitamise taotluse esitamata jätmise põhjenduste osas ja loeb taotluse esitamata jätmise põhjused mõistetavaiks ja mõjuvaiks.

§ 5

lg 4 järgi on süüdimõistva otsuse korral menetlusalusel isikul õigus nõuda tema kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud või määratud karistusega. Käesoleval juhul on M.V kandnud 19 päeva aresti asemel 20 päeva aresti.

§ 11lg 3 sätestab, et mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse.

Mittevaraline kahju hüvitatakse rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. Küsimusele, kas M.V-lt vabaduse võtmine 20 päeva oli

§ 5

lg 4 tähenduses oluliselt koormavam võrreldes talle määratud tegeliku karistusega (19 päeva aresti), tuleb kohtu arvates vastata jaatavalt. Isikult vabaduse võtmine on raskeim sanktsioon süüteomenetluses ja ka isiku vabadusõiguse raskeim riive. Isikult aluseta vabaduse võtmine on õigusriigis lubamatu, ka ühepäevane alusetu kinnipidamine tuleb lugeda isikule oluliselt koormavaks, seda ka võrreldes 19 päevaga millised isik jõustunud kohtuotsuse alusel karistust kandis.

§ 11

lg 4 sätestab, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Nõude esitamise ajaks tuleb käesoleval juhul lugeda 31.08.2016, mil M.V kaitsja esitas hüvitamisnõude Politsei- ja Piirivalveametile. Hüvitise suuruse arvutamisel tuleb lähtuda seega enne

1. aasta augustikuud Statistikaameti poolt viimase avaldatud kvartali keskmise brutopalga suurusest. Enne augustit avaldas Statistikaamet kvartali keskmise brutokuupalga
2. aasta I kvartali kohta: keskmine brutokuupalk oli
3. aasta I kvartalis 1091 eurot. Seega M.V-le hüvitamisele kuuluva kahju päevamäär on 1091 jagatud 30, s.o 36,37 eurot. 5 M.V viibis alusetult kinnipidamisasutuses 15.04.2016-16.04.2016 (M.V oleks pidanud vabanema 15.04.2016, vabanes 16.04.2017). Kuivõrd

§ 11

lg 4 sätestab, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud, siis kuulub M.V-le hüvitamisele 72,74 eurot (36,37 x 2). Nimetatud summa tuleb M.V-le

§ 2lg 1 alusel hüvitada Eesti Vabariigil Rahandusministeeriumi kaudu.

Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ Tiit Kullerkupp 6