4-17-3021/5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juunil 2017.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-17-3021 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuasi R.E isikukood xxx elukoht Xxxx väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg2 järgi Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve keskuse liiklusmenetlustalituse 08.05.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,17,005124 Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47 lg 1, § 57 lg 1 p 3, V™S § 132 p 1, § 133-135, kohus otsustas: Jätta R.E kaebus rahuldamata. PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.05.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,17,005124 jätta muutmata. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. 1 Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud 15.04.2017a. koostati väärteoprotokoll selle kohta, et R.E juhtis 15.04.2017.a. kell 10.06 ajal mootorsõidukit Škoda Superb registreerimismärgiga xxxx Tallinnas Pärnu mnt. kiirusega 77+/3 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Seega ületas ta suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.05.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2302, 17,005124 määrati R.E-le liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. Kaebuse sisu Kaebaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse karistamise ranguse tõttu. Ta tunnistab süüd ja kahetseb, on juhtunust õppust võtnud. Varem on teda samuti kiiruse ületamise eest karistatud, kuid ta ei ole kiirust tahtlikult kunagi ületanud. Palub juhtimisõigust mitte ära võtta, kuna juhtimisõiguse olemasolu on vajalik tööülesannete täitmiseks. Eelmisel aastal võeti talt samuti kaheks kuuks mootorsõiduki juhtimisõigus ära ja kaebaja väidab, et nii eelmine kui seekordne intsident on iseenesest olnud küllaltki mõjusaks õppetunniks. Kaebaja soovib oma kaebuse arutamist kirjalikus menetluses, viidates, et kohtuistungil osaleda ei saa. Kohtuvälise menetleja seisukoht. Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Menetleja, tutvunud R.E kaebusega ja väärteoasjas kogutud materjalidega on seisukohal, et väärteootsuses on põhjendatult kohaldatud LS § 227 lg.2 järgi kvalifitseeritud õigusrikkumise toimepanemise eest karistusena juhtimisõiguse äravõtmist 3-ks kuuks. Karistuse kergendamiseks alused puuduvad. Arvestades isiku süü suurust ja menetlusalust isikut iseloomustavaid karistusandmeid, on põhjendatud R.E karistamine põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3-ks kuuks. Kohtuväline menetleja on karistamisotsuses põhjendanud R.E karistamist põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega alljärgnevalt : Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus kiirusmõõteseadmega mõõdetud sõiduki liikumiskiirusest, ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk LS § 227 lg 2 (suurima lubatud sõidukiiruse ületamine 21- 40 km/h). Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur (24 km/h), et see pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda. Eeltoodust tulenevalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalune isik on õigusrikkumise toime pannud tahtlikult. 2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Karistusregistri teatiselt nähtub, et menetlusalust isikut on varem korduvalt väärteokorras karistatud (3 kehtivat karistust), seejuures on kõik karistused määratud temale suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest (LS § 227 lg 1, lg 2 ja lg 3 järgi). Seega oli menetlusalusel isikul juba kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Menetlusaluse isiku suhtes on varem kahel korral kohaldatud karistusena rahatrahvi ja viimase samalaadse rikkumise eest ka põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Väärteootsusega nr 2510,16,003152 määratud karistuse (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks) aeg lõppes 28.02.2017, s.o vähem kui 2 kalendrikuud varem enne käesoleva väärteo toimepanemist. Selline käitumine viitab üheselt sellele, et isik suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohustustesse ning võimalikku järgmisesse karistusse üleolevalt ning kohtuvälise menetleja arvates on sellise suhtumisega juht liikluses ohtlik. Seetõttu leidis menetleja, et rahatrahv kui karistusliik on ennast ammendanud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et lähtudes eeltoodust, õiguskorra kaitsmise huvidest ning karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest, tuli R.E suhtes kohaldada taaskord põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Menetleja arvates tuleb korduvalt samalaadseid süütegusid toime pannud isik tema suhtes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud ja ta liikluses aktiivselt mootorsõiduki juhina ei osale. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Karistuse määra valikul arvestab menetleja nii isiku süü suuruse kui ka isikut iseloomustavate karistusandmetega. Seetõttu asus menetleja seisukohale, et eripreventiivsetel kaalutlustel on põhjendatud R.E suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja otsuse tegemisel ei tuvastanud . Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 3 Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et R.E kaebus rahuldamisele ei kuulu. Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 21-40 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlust ei ole selles, et R.E juhtis 15.04.2017.a. kell 10.06 ajal mootorsõidukit Škoda Superb registreerimismärgiga xxxx Tallinnas Pärnu mnt. kiirusega 77+/-3 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Seega ületas ta suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.05.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2302, 17,005124 määrati R.E-le liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. Kaebaja poolt liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 rikkumine, s.t asulasisesel teel suurima lubatud sõidukiiruse, 50 km/h, ületamine 24 km/h võrra on tõendamist leidnud lisaks menetlusaluse isiku süü omaksvõtule, kiirusmõõturi kasutamise protokoll asendati heli- ja videosalvestusega ning tõendina on lisatud videosalvestise kaader-väljatrükk ja kiirusemõõteseadme andmete väljatrükk. Menetlusalune isik selgitas oma kaebusele lisatud kahetsuskirjas, et ei jälginud konkreetselt spidomeetrit, kuigi peab ennast küllatki korralikuks liiklejaks ega ületa lubatud sõidukiirust. Tuli Raplast ja sõitis Viimsisse, kus toimus rahvusvaheline jalgpalliturniir ja tema juhendamist ootasid 2006.a. sündinud noored jalgpallurid. Mingit põhjust kiiruse ületamiseks ei olnud. Tuginedes eelnenule ja antud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et R.E-le süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumine, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi, kui mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on 21- 40 km/h.. Sõidukiirust oli ületatud nii , et isik pidi seda kindlasti tajuma. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul väärtegu toime pandud otsese tahtlusega. Menetlusaluse isiku R.E teos puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3(kolmeks) kuuks . Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusaluse isiku süü on suur LS § 227 sätestatud väärteokoosseisu silmas pidades ning see tingis ka põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole tuvastatud karistust kergendavaid ega raskendavaid 4 asjaolusid. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku poolt kaebuses oma süü tunnistamist ja kahetsust võib lugeda karistust kergendavaks asjaoluks . Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem korduvalt väärteokorras karistatud (3 kehtivat karistust), seejuures on kõik karistused määratud temale suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest (LS § 227 lg 1, lg 2 ja lg 3 järgi). Seega oli menetlusalusel isikul juba kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Menetlusaluse isiku suhtes on varem kahel korral kohaldatud karistusena rahatrahvi ja viimase samalaadse rikkumise eest ka põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Väärteootsusega nr 2510,16,003152 määratud karistuse (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks) aeg lõppes 28.02.2017, s.o vähem kui 2 kalendrikuud varem enne käesoleva väärteo toimepanemist. Selline käitumine viitab üheselt sellele, et isik suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohustustesse ning võimalikku järgmisesse karistusse üleolevalt ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja arvamusega , et sellise suhtumisega juht on liikluses ohtlik .Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, sest sellisel määral kiiruse ületamist tajub iga sõidukijuht. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Teatavasti on mootorsõiduki juhtimisõiguse saamise ja säilitamise eelduseks liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka võimalikest karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest. Arvestades eeltooduga nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et R.E karistamisel toimepandud väärteo eest tuleb kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. KarS § 56 alusel on karistamise aluseks isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada selle iseloomuga: karistus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine juhtudel, mil rahatrahv põhikaristusena ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Põhikaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb karistuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et R.E on pannud enne viimast rikkumist ühe aasta jooksul toime kolm liiklusalast rikkumist, mis kõik on seotud kiiruse ületamisega ning selline käitumine liikluses näitab tema üldist suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse ,samuti näitab isiku igapäevast liikluskäitumist . Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb R.E puhul seega tuvastada tema 5 suuremale süüle viitavad asjaolud, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise teel. Kohus leiab, et R.E-le määratud varasemad karistused (muuhulgas ka juhtimisõiguse äravõtmine 2-ks kuuks) ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Järelikult ei täidaks rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki ja see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas ning antud juhul on ka kaebajal arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikkuses on olukord selline, et KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. R.E puhul ei ole välistatud eeltoodud alusel temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik. Kohus leiab, et R.E on jätkanud liiklusalaste rikkumiste toimepanemist, ta on ise asetanud ennast olukorda, kus muu karistusliigi kohaldamine pole kohtu arvates otstarbekas , kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude toimepanemist. Riigikohus on lahendis 3-1-1-6-17 märkinud „ Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seetõttu on paslik osutada Maanteeameti avaldatud liiklusõnnetuste statistikale, mille kohaselt oli liiklusõnnetuste arv
2. aastal võrreldes
3. aastaga suurem. Võrdluses
4. aasta andmetega oli suurem ka liiklusõnnetustes vigastatute ja hukkunute arv. Politsei- ja Piirivalveameti statistika, mis kajastab aastatel 2012–2015 toimepandud väärtegusid, võimaldab samuti järeldada, et kiiruse ületamisega seotud väärtegude arv ületas
5. aastal
6. a ja
7. a vastavaid näitajaid. Võrreldes kahe varasema aastaga moodustasid
8. aastal toimepandud väärtegudest suurima kasvu just vahemikus 21–40 km/h toime pandud kiiruse ületamised.“ R.E poolt on küllaltki lühikese aja jooksul toime pandud kolm sõidukiiruse ületamist ning kõigest eelnevast tulenevalt leiab kohus, et R.E-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3-ks kuuks on põhjendatud ning menetlusaluse isiku kaebus ei kuulu rahuldamisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 6