4-15-6819/24

4-15-6819 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill
2. a, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-15-6819 Kohtukoosseis Meelika Aava, liikmed Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla Väärteoasi V.I väärteoasi NPALS § 15 Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsus Apellatsiooni esitaja V.I (ik: xxx) kaitsja Maano Saareväli Kirjalik menetlus Asja läbivaatamise viis 1 lg 1 tunnustel RESOLUTSIOON Jätta V.I kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 19.01.
5. a otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna vanemväärteomenetleja OK koostas 22.07.
7. a väärteoprotokolli nr AB1440676 selle kohta, et V.I on tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik sellega NPALS § 3 lg 1 nõudeid, pannes toime NPALS § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Pidades vajalikuks karistada V.I arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 83 alusel Harju Maakohtule arutamiseks. 1 järgi süüdi ja
8. Harju Maakohus mõistis 19.01.
9. a otsusega V.I NPALS § 15 karistas teda 5-päevase arestiga. KarS § 69 sätteid kohaldades asendas kohus aresti üldkasuliku tööga 5 tundi, mille tegemise tähtajaks määras 2 kuud. 1 Kohus luges tõendatuks, et V.I tarvitas ebaseaduslikult amfetamiini, tuginedes tunnistajate ja eksperdi ütlustele ning olemasolevatele tõenditele. Kohus ei nõustunud kaitsja väitega, et antud asjas ei ole täidetud objektiivsed ja subjektiivsed süüteokoosseisu tunnused ning viitas Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-55-
10. Kohus leidis, et käesolev juhtum erineb Riigikohtu otsuses kirjeldatust, kuna Riigikohtu otsus käis olukorra kohta, kus isik ise esitas väite selle kohta, kuidas narkootiline aine võis tema organismi sattuda. Käesoleval juhul selliseid väiteid menetlusalune isik esitanud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole V.I enda ütlused eluliselt usutavad selle kohta, et ta ei oma vähimalgi määral mingit teadmist selle kohta, kuidas narkootiline aine amfetamiin tema organismi sattus. Kohus asus seisukohale, et V.I pani talle süüks pandud väärteo toime otsese tahtlusega. Ta pidi amfetamiini tarvitades mõistma, et rikub narkootilise aine käitlemise nõudeid ja tal puudub vastav arsti ettekirjutus, millega paneb toime väärteo. Seega teadis V.I, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ning tahtis või vähemalt möönis seda. Kohus leidis, et V.I on võimalik karistada minimaalse karistusmäära lähedase arestiga, s.o 5 päeva, kuivõrd karistusregistrist lähtuvalt ei ole teda varasemalt arestiga karistatud. Antud juhul on põhjendatud asendada arest üldkasuliku tööga, mis täidaks kohtu hinnangul karistuse eesmärgid. Seetõttu asendas kohus 5 päevase aresti üldkasuliku tööga 5 tundi, mille tegemise tähtajaks määras kohus 2 kuud.
11. Harju Maakohtu 19.01.
12. a otsuse peale esitas apellatsiooni V.I kaitsja Maano Saareväli, kes palub otsus tühistada ning väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse tõenditele antud hinnangu, menetlusaluse isiku süüditunnistamise ja tema karistamise osas. 3.1 Kaitsja leiab, et kohus on ekslikult tuvastanud menetlusalusel isikul joobeseisundi. Selline otsus ei tugine tõenditele. Kriminaalmenetlus mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises (KarS § 424) lõpetati kuriteotunnuste puudumise tõttu. Seega ei ole õige kohtu poolt joobeseisundi faktile tuginemine. 3.2 Menetlusalune isik on eitanud algusest peale narkootilise aine tarvitamist. Ta on andnud ütlusi, et ei tea kuidas narkootiline aine tema organismi jõudis ja ta ei ole teadlikult sellist ainet tarvitanud. Tegemist on pigem passiivse kaitsega, mitte aktiivse kaitsetaktikaga Riigikohtu lahendi 3-1-1-125-12 mõttes, nagu leidis maakohus, ning tõendamiseseme asjaolusid on kohustatud tõendama kohtuväline menetleja. Menetlusalune isik vastas kohtu hüpoteetilistele küsimustele aine sattumise kohta tema organismi samuti hüpoteetilise vastusega, mitte faktiväidetega ning tegemist ei olnud kaitseversiooniga. Tegelikkuses ei tea menetlusalune isik senini, kuidas amfetamiin tema organismi sattus. Kaitsjale jääb kohtu mõttekäik kaitseversiooni üllatusliku muutmise kohta arusaamatuks. Olukorras, kus isik ei tea, kuidas narkootiline aine tema organismi sattus, on temalt keeruline nõuda ka kõikehõlmavat selgitust narkootilise aine manustamise asjaolude kohta. 3.3 Kaitsja leiab jätkuvalt, et menetlusaluse isiku teos puuduvad NPALS § 151 lg 1 kohase väärteokoosseisu tunnused, sh subjektiivsed tunnused. Asjas pole vaidlust selles, et menetlusaluse isiku organismis tuvastati narkootiline aine amfetamiin, mille tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta on keelatud. Samas on täielikult tuvastamata see, millal, kus ja mis asjaoludel amfetamiin menetlusaluse isiku organismi sattus. Kaitsja möönab, et aeg ja koht ei pruugi olla NPALS § 151 lg 1 kohase väärteokoosseisu 2 tuvastamisel olulisteks teguriteks, kuid seevastu amfetamiini menetlusaluse isiku organismi jõudmise asjaolud on olulise tähtsusega. Selle kohta ei ole kogutud väärteos mingeid tõendeid. Teadmata amfetamiini menetlusaluse isiku organismi jõudmise asjaolusid, puudub võimalus hinnata, kas menetlusalune isik teadis või pidi teadma, et tema organismi jõuab keelatud aine. Mingit analüüsi selle kohta, kuidas amfetamiin menetlusaluse isiku organismi jõudis ja kuidas ta sellest teadis või pidi teadlik olema menetlusalune isik, kohtuotsusest ei nähtu. Ka tunnistajad JK ja SK kinnitasid, et menetlusalune isik väitis neile, et ta ei ole narkootilist ainet tarvitanud. Samuti ei tõenda eksperdi arvamus ja kirjalikud tõendid, kuidas amfetamiin menetlusaluse isiku organismi jõudis. Kaitsja hinnangul omistas maakohus olulise tähenduse menetlusaluse isiku poolt antud selgitustele arsti ettekirjutusel tarvitatud psühhotroopsete ainete tarvitamise aegade osas ning asus selle pinnalt seisukohale, et menetlusaluse isiku ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitsja kohtu sellekohase seisukohaga ei nõustu, kuivõrd nende ravimite võtmise kohta antud ütlused ei oma antud asjas tähtsust. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et puuduvad mistahes tõendid olulise tõendamiseseme asjaolude kohta s.o väärteo toimepanemise viisi kohta. Sellest tulenevalt süüteo subjektiivsete tunnuste kohta 3.4 Kaitsja hinnangul on maakohus teinud ebaõiged järeldused Riigikohtu lahenditest nr 3-1-155-13, 3-1-1-49-09 ja 3-1-1-15-
13. Maakohus on ekslikult ja põhjendamatult leidnud, et menetlusalusel isikul tuvastati narkootiline joove. Sellist joovet menetlusalusel isikul ei ole tuvastatud ning maakohtu järeldus on seega tehniliselt vale ega haaku viidatud Riigikohtu seisukohtadega. Joobeseisund iseenesest ei tähenda veel ümberlükkamatult tarvitamise teadvustamist e. subjektiivse koosseisu esinemist. Seega tuleb koguda kas otseseid tõendeid, mis kinnitavad tarvitamise asjaolusid või kaudseid tõendeid, mida kehtiva kohtupraktika kohaselt peaks olema rohkem kui üks (kaudsete tõendite paljususe nõue). Apelleeritavas kohtuasjas ei ole maakohus viidanud muudele kaudsetele tõenditele kui vaid joobeseisundile, millist seisundit menetlusalusel isikul eeltoodust põhjendustel siiski ei esinenud. Seega pole kaitsja hinnangul aru saada, milliste kaudsete tõendite paljusus on maakohtu viinud veendumusele menetlusaluse isiku teos NPALS § 151 lg 1 kohase väärteo toimepanemise osas. 3.5 Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsiooni rahuldamisel riigieelarve vahenditest menetlusaluse isiku kasuks valitud kaitsjale nii maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses makstud tasu välja mõistmiseks.
14. Kohtuväline menetleja saatis 13.04.
15. a vastuse apellatsioonile, milles palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtuväline menetleja juhib tähelepanu sellele, et kõik apellatsioonis tõstatatud küsimused on olnud maakohtus kohtuliku uurimise esemeks ning maakohus on neile piisavalt tähelepanu pööranud. V.I narkojoobe on maakohus lugenud tõendatuks. Õige on maakohtu seisukoht, et V.I käitumine viitab aktiivsele kaitsetaktikale Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-125-12 kohaselt. Narkootikumidega seotud süütegude puhul on tegemist nn peitesüütegudega ja seetõttu on alust eeldada, et nimetatud tegude toimepanijad püüavad oma tegevust igati varjata ning seda hetke, millal ja kus ta tarvitas narkootilist ainet ei ole võimalik ajaliselt täpselt tuvastada. Kohtuväline menetleja leiab, et maakohus on tuvastanud NPALS § 151 lg 1 objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise, samuti kummutas kohus V.I kaitseversiooni osas, justkui narkootilist ainet oleks ta manustanud enda teadmata. 3 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus tutvunud väärteotoimikuga, maakohtu otsusega ning sellele esitatud apellatsiooniga leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
17. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellandi seisukoht selles, et kohus on rajanud oma otsuse V.I süüditunnistamisel keskselt sellele, et tuvastas V.I joobeseisundi, 1 on ekslik. Kohus ei ole rajanud otsust V.I süüdi tunnistamisel NPALS § 15 lg 1 järgi tema joobeseisundil, vaid kohus on tuvastanud V.I narkootilise aine tarvitamise. Tõsi, sellega võib kaasneda ka joobeseisund ning reeglina sellise joobeseisundi saavutamine ongi narkootikumide tarvitamise eesmärgiks, kuid joobeseisund iseenesest ei ole õiguslikult samastatav narkootilise aine tarbimisega. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-49-09 märkinud, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 lg 1 koosseisu – eelkõige olukorras, kus eluliselt ei ole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikume tarbides. Sellest on maakohus ka lähtunud narkojoobe tuvastamisel ning põhjendanud seda Riigikohtu lahenditest lähtuvalt
18. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele ta on otsuse tegemisel tuginenud, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Käesoleval juhul on maakohus tõendeid analüüsinud ning selgitanud, millistele tõenditele on otsust tehes tuginenud, kohtu mõttekäik on jälgitav ja seostatav tuvastatud asjaoludega. Seega ei nõustu ringkonnakohus apellatsiooni etteheidetega selle kohta, et kohus ei tuginenud tõenditele ning tegi seetõttu ebaõigeid järeldusi V.I-le etteheidetava väärteo subjektiivse koosseisu olemasolu kohta. Määruskaebuses ei esitata sisuliselt uusi asjaolusid selle kohta, mida kohus ei oleks arvestanud ega analüüsinud. Täiendavalt viidatakse Riigikohtu lahenditele, millest maakohus tegi väidetavalt ebaõiged järeldused. Nendest etteheidetest tulenevalt selgitab ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei ole teinud ebaõigeid järeldusi tulenevalt apellatsioonis märgitud Riigikohtu lahenditest. Riigikohus on lahendis 3-1-1-125-12 märkinud, et . Seda on maakohus kohtuistungil ka märkinud ja leidnud otsuses põhjendatult, et kuivõrd kaitsja ega menetlusalune isik ei esitanud ühtegi hüpoteetilist väidet selle kohta kuidas narkootiline aine võis V.I organismi sattuda, puudus kohtul võimalus esitatud kaitseversiooni kontrollida ning seega on V.I ütlused ebausaldusväärsed ning tegemist võib olla väljamõeldisega. Ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis ei ole täiendavalt esitatud ühtegi väidet või selgitust selle kohta kuidas võis narkootiline aine menetlusaluse isiku arvates tema organismi sattuda. Menetlusalune isik on ise andnud ütlusi, et ta ei ole kelleltki midagi võtnud ning võib-olla tahtis keegi teha lihtsalt nalja, kuna tal oli raske periood (tl 38). Samas on andnud V.I ütlusi, et seal kus ta viibis ei olnud temale usaldusväärseid isikuid ning kellegi nimesid ta nimetada ei osanud. Ringkonnakohtu hinnangul on sellised ütlused vastuolulised ja ebausaldusväärsed kuivõrd isikud kelle nimesid ta ei tea, ei peaks teadma ka tema raskest eluperioodist ning seetõttu tema üle nalja tegema. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et selline versioon on pigem väljamõeldis ning tegemist on enda kaitseversiooniga, mida ei ole võimalik kontrollida. 4
19. Maakohus on indikaatorvahendi kasutamise protokollist ja ekspertiisiaktist nr 361 ning arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktist nr 15E-LÕX0039 tulenevalt tuvastanud, et V.I organismis leidus 10.01.
20. a narkootilist ainet amfetamiini. Apellatsioonis fakti, et V.I organismis leidus amfetamiini, vaidlustatud ei ole, vaid leitakse, tuginedes Riigikohtu lahenditele, et ümber ei ole lükatud väide, et amfetamiin sattumine teadlikult V.I poolt tema organismi ei ole tõendatud ning seega ei esine subjektiivset koosseisu. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kaitsja viidatud lahendis on Riigikohus selgitanud, et narkootilise aine tarvitamise tunnuste esinemine osutab narkootikumi tarvitamisele kaudselt. Kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine eeldab aga põhimõtteliselt tõendite paljusust. Käesoleval juhul on ringkonnakohtu hinnangul piisaval hulgal kaudseid tõendeid, mis viitavad sellele, et V.I oli tarvitanud amfetamiini. Eespool viidatud toksikoloogiauuringu katseprotokolliga on tõendatud see, et V.I organismis leidus amfetamiini. Eksperdi poolt maakohtu 16.12.
21. a istungil antud täpsustavatest ütlustest tulenevalt (tl 42) ei anna gaasikromotograafia ja massispektromeetria meetodil läbiviidud ekspertiis eksimise võimalust ning valepositiivset tulemust. Samuti selgitas ekspert seda, et amfetamiin peab olema manustatud. Tähelepanuväärne on ka eksperdi poolt antud ütlus, et tavaliselt amfetamiini inimestele joogi sisse ei panda, selleks kasutatakse ecstasyt. Kaitsja viidatud Riigikohtu lahendist 3-1-1-55-13 kirjeldatud olukorrast erineb käesolev juhtum selle poolest, et Riigikohtu lahend puudutab olukorda, kus menetlusalune isik esitas omapoolse versiooni sellest, kuidas võis narkootiline aine tema teadmata tema organismi sattuda, käesolevas asjas aga menetlusalune isik seda selgitada ei oska, viidates vaid mingile peole kus viibisid tema jaoks ebausaldusväärsed inimesed, kes võisid lihtsalt nalja teha. Maakohtus toimunud kohtulikul uurimisel on püütud seda välja selgitada, kuidas võis aine sattuda V.I organismi, kui ta enda väitel ise narkootikumi tarvitanud ei olnud. Kohtus antud V.I ütlustest nähtub, et keegi ei andnud talle midagi ning ta ei ole mitte ühtegi tundmatut ainet manustanud. Kuigi on võimalus, et narkootiline aine amfetamiin võib sattuda organismi söögi/joogiga, ei väitnud V.I , et ta oleks mingit sööki/jooki tarvitanud, milles oleks võinud amfetamiin olla. Ka seda, et väidetaval peol viibides, oleks ta midagi söönud/joonud, ta väitnud ei ole. Pigem nähtub tema ütlustest, et ta ei tarvitanud midagi ja keegi talle midagi ei andnud. Seega, ei saa V.I ütlustest järeldada, et ta oleks üldse väidetaval peol midagi söönud/joonud ja et sinna oleks keegi amfetamiini lisanud. Seega pidi amfetamiini manustama V.I ise. Kaudseteks tõenditeks selle kohta, et V.I tarvitas teadlikult amfetamiini, saab lugeda ka eksperdi arvamust, et amfetamiini reeglina teistele isikutele söögi/joogi sisse keegi ei pane ning ka V.I karistusregistri väljavõte, millest nähtub, et V.I on 8 kehtivat väärteokaristust, mida ta kohtuvälise menetleja vastusest tulenevalt tasunud ei ole. Nimetatu viitab sellele, et V.I hoiak õiguskorda on negatiivne ning korduvad rikkumised ning nende eest karistuse täitmata jätmine viitab isiku karistamatuse tundele ja sellele, et isik oma vigu ei tunnista ja toimepandud vigade eest karistust kanda ei taha. 1 Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et V.I käitumises esineb nii NPALS § 15 lg 1 objektiivne koosseis s.o käesoleval juhul narkootilise aine tarvitamine V.I poolt ning subjektiivse koosseisuna otsene tahtlus, s.o V.I pidi amfetamiini tarvitades mõistma, et rikub seadust ning amfetamiini tarvitamine oli kantud soovist endale narkojoove tekitada. Seega on maakohus põhjendatult ja seaduslikult jõudnud järeldusele, et V.I pani toime NPALS 151 lg 1 sätestatud süüteo. Kuivõrd apellatsioonis maakohtu poolt mõistetud karistust ei vaidlustata, ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel täiendavalt peatuda, märkides vaid, et V.I-le mõistetud karistus on õiguspärane ja põhjendatud arvestades tema poolt varasemaid rikkumise eest mõistetud karistusi ja käesolevat süütegu. 5
22. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust selle tühistamiseks. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 19.01.2016.a otsuse väärteoasjas nr 4-15-6819 muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
23. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteoasjas kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 185 lg 2 kohaselt jäävad apellatsioonimenetluses menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jäävad menetluskulud V.I kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 6