4-16-2746/7

4-16-2746 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juunil 2016.a, Tartu kohtumajas, Kalevi 1 Väärteoasja number 4-16-2746 (2780,16,001513) kirjalikus menetluses Kohtunik Ene Muts Väärteoasi D.E kaebus Lõuna prefektuuri 24.03.
2. a otsusele Kaebuse esitaja Kohtuväline menetleja D.E isikukood: XXX, elukoht: XXXX; e-post: XXXX, töökoht: XXXX Lõuna prefektuur RESOLUTSIOON juhindudes V™S § 120 lg 1 ja § 132 p 2 Tühistada kohtuvälise menetleja, Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemkorrakaitseametniku Anatoli Šuvalovi 24.03.
3. a otsus osaliselt, s.o LS § 224 lg 3 p 1 järgi määratud lisakaristuse osas. Jätta muus osas Lõuna Prefektuuri 24.03.
4. a otsus muutmata. Rahuldada D.E kaebus. Kohtuotsuse koopia saata D.E-le ja Lõuna prefektuurile V™S §-s 41 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 1 Kohtuvälise menetleja otsus Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemkorrakaitseamentiku Anatoli Šuvalovi 24.03.
5. a otsusega määrati D.E-le LS § 224 lg 2 järgi karistuseks rahatrahv 120 trahviühiku ulatuses, s.o 480 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Karistus määrati 27.02.2016 kella 10.19 ajal Tartu linnas Narva mnt-l toimunud liiklusnõuete rikkumise eest. Otsuse põhjenduste järgi D.E juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,33 mg/l, arvestades laiendmääramatust lõplik tulem 0,28 mg/l. Sellega rikkus D.E LS § 69 lg 3 nõuet ja pani toime LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo. Mõõtmine toimus seadmega Dräger Alcotest 7110 EST ARAF-
6. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ja tõendusliku alkomeetri väljatrükiga. Menetlusalune isik pani teo toime tahtlikult. Karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik on 02.03.
7. a esitanud vastulause, milles selgitab rikkumise asjaolusid ja avaldab kahetsust. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud karistust kergendava asjaoluna kahetsust, kuid arvestanud ka asjaoluga, et isik, kes on eelnevalt alkoholi tarvitanud, peab ise tundma huvi ja selgitama välja, kas tema seisund võimaldab tal sõidukit juhtida või mitte. Alkoholi tarvitanud juht ei taju liikluspilti adekvaatselt, ei hinda oma suutlikkust kriitiliselt, muutub liiga uljaks ja julgeks, millega seab reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Kohtuväline menetleja leiab, et arvestades rikkumise raskust ja ohtlikkust, on põhjendatud kohaldada menetlusaluse isiku suhtes põhikaristust ulatuses, mis on lähedane LS § 224 lg 2 väärteo toimepaneku eest ette nähtud sanktsiooni keskmisele määrale ja kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist minimaalses määras. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused D.E esitas 06.04.
8. a Tartu Maakohtule kaebuse Lõuna prefektuuri 24.03.
9. a otsuse peale. Kaebuse esitaja vaidlustab otsuse lisakaristuse osas ja taotleb otsuse tühistamist lisakaristuse osas. Kaebuse põhjenduste kohaselt on otsusega määratud karistus liiga karm, võrreldes rikkumisega ebaproportsionaalne ja vastuolus kehtiva kohtupraktikaga. D.E kinnitab, et ta ei olnud teadlik oma tervislikust seisundist vähese elukogemuse tõttu, sest tundis end hästi ja miski ei reetnud ega viidanud alkoholi tarvitamise jääknähtudele. Lisaks puudub tal varasem kogemus, milline võiks olla enesetunne, kui et tunnistada endale mingitki joovet. Tal puuduvad varasemad karistused joobes sõitmise eest. Kohtuväline menetleja on otsuses leidnud, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur, isegi mitte keskmine, vaid lähedane LS § 224 lg 2 sanktsiooni keskmisele määrale. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,28 mg/l, st napilt üle lõikes 2 sätestatud alkoholisisalduse. Seetõttu, kuna süü ei ole suur, leiab menetlusaluse isik, et tema karistamiseks piisab põhikaristusest. 480 eurone rahatrahv on tema sissetuleku juures piisavalt suur trahvisumma (üle poole tema kättesaadavast kuupalgast), et panna ta loobuma uute süütegude toimepanemisest. Ta oskab edaspidi oma tervislikku seisundit paremini hinnata ja vähimagi kahtluse korral suudab sõiduki juhtimisest keelduda. Seoses lisakaristuse kohaldamisega on riigikohus öelnud, et lisakaristuse kohaldamiseks ei ole piisav ainuüksi abstraktne võimalus, et isik asub uuesti alkoholijoobes sõidukit juhtima (3-1-1-59-15). Samuti on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud, et keskmisest suurem teosüü annab aluse lisakaristuse kohaldamiseks. Otsuse kohaselt ei ole isiku süü suur ja ta ei ole eksinud muude liiklusnõuete vastu. Praegune situatsioon lisakaristuse kohaldamiseks alust ei anna. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu eripreventiivseid kaalutlusi, mille pärast tuleb D.E-lt juhtimisõigus ära võtta 3 kuuks. Seejuures ei saa viidata sellele, et purjuspäi autoga sõitmine näitab sõidukijuhi üleolevat suhtumist 2 liikluseeskirjadesse. Kohtuväline menetleja on tuvastanud, et D.E kahetseb oma tegu. Lisaks tuleb arvestada, et põhikaristusena sama pikaks ajaks juhtimisõiguse äravõtmine vastaks vähemalt keskmisele teosüüle. Olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ette nähtud ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmise lähedane rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks, ei saa D.E-le mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda tema süüle vastavaks. Mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul D.E süü suurust. Kaebaja palub tühistada kohtuvälise menetleja otsuse lisakaristuse kohaldamise osas. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Lõuna prefektuur esitas Tartu Maakohtule 025.05.
10. a kirjaliku seisukoha, milles nõustubD.E kaebusega Lõuna prefektuuri 24.03.
11. a otsusele nr 2780,16,001513 lisakaristuse tühistamise osas. Samas märgib kohtuväline menetleja, et ei nõustu kaebuses esitatud asjaoluga, et D.E ei olnud oma tervislikust seisundist teadlik vähese elukogemuse tõttu, sest tundis end hästi ja miski ei viidanud alkoholi tarvitamise jääknähtudele. 28.02 esitatud vastulauses kirjutab D.E, et autorooli istudes kartis ta, et ehk peaks mõ ne tunnikese veel puhkama ja kartused saidki tõeks. Seega D.E kohusetundliku ja hoolsa käitumise korral oleks pidanud välja selgitama, kas ta ikkagi võib liikluses osaleda. Kohtus tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus lahendab D.E kaebuse kohtuvälise menetleja 24.03.
12. a otsuse peale kirjalikus menetluses V™S § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ega soovi asja arutamist kohtuistungil. Kohus uuris järgmisi tõendeid: - sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati D.E 27.02.2016 . a sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel kell 10.19 kuni kainenemiseni. Kõrvaldamise põhjus: alkoholilõhn juhi suust. Juht on otsusele alla kirjutanud. - tõendusliku alkomeetri väljatrükk, mille kohaselt mõõdeti 27.02.
13. a kell 10.39 ajal alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST ARAF-0015 D.E alkoholisisaldust tema väljahingatavas õhus. Mõõtmise lõplik lugem 0,33 mg/l. Laiendmääramatus 0,05 mg/l, lõplik lugem 0,28 mg/l. Mõõtmisvahend oli taadeldud, taatlemistunnistuse nr TTRC-16-
14. - 27.02.
15. a tunnistaja ülekuulamise protokoll, milles M.E. on andnud ütlusi, et oli 27.02.2016.a patrullis ja teostasid koos liikluspolitseinik K.L. liiklusjärelevalvet Tartus Narva maanteel. Kell 10.19 peatas ta sõiduki reg.numbriga XXX käemärguandega ning kontrollis sõidukijuhi joovet indikaatorvahendiga, aparaat reageeris alkoholile. Selgus, et juhil oli alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,32 mg/l. Juhiks oli D.E. Juht nõustus puhuma tõenduslikk u alkomeetrisse Dräger Alcotest 7110 EST ARAF-0015 ning näiduks oli 0,28 mg/l kohta. Kohtuvälise menetleja esitatud materjalide juures on D.E poolt 28.02.
16. a politseile saadetud e-kiri, mille kohaselt on tal siiralt kahju, et selline asi juhtus, ta on olnud korralik liikleja ja on seda ka edaspidi. Alkoholi tarbib ta väga harva, lihtsalt õhtune sünnipäev venis natuke pikale Autorooli istudes kartis ta, et ehk peaks mõne tunnikese veel puhkama ja ta kartused saidki tõeks Autot kasutab ta igapäevaselt töötamiseks ja raha teenimiseks. Tal on väike laps, suured maksed aga palk pole kiita, sellepärast palub ta väärteo eest leebemat karistust. 3 Kohus, vaadanud läbi kaebuse, sellele lisatud dokumendid, Lõuna prefektuuri kirjaliku seisukoha uurinud väärteotoimikusse kogutud tõendeid ja materjalening hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et D.E kaebus tuleb rahuldada ning Lõuna prefektuuri 24.03.2016 . a otsus väärteoasjas nr 2780,16,001513 tuleb tühistada osaliselt lisakaristuse kohaldamise osas. LS § 224 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 - 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 - 0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. V™S § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 27.02.
17. a kell 10.19 juhtis D.E Tartu linnas Narva maanteel mootorsõidukit Audi A8 reg.nr XXX juhile keelatud seisundis. Politsei poolt teostatud liiklusjärelevalve käigus teostatud mõõtmise tulemusel oli D.E alkoholisisalduseks ühes liitris väljahingatavas õhus 0,28 mg/l. Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et D.E poolt LS § 69 lg 3 rikkumine vaidlustatud otsuses märgitud ajal ja kohas on tõendatud. D.E on rikkumise omaks võtnud ega ole lubatud alkoholipiirmäära ületamist ja mõõtmise asjaolusid vaidlustanud. Tema omakäelised ütlused on väärteoprotokollis. Tunnistaja ütluste, samuti dokumentaalse tõendiga on tõendatud, et D.E juhtis sõidukit, olles ületanud LS § 69 lõikes 3 sätestatud alkoholipiirmäära. Temal tuvastatud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,28 mg/l kohta on fikseeritud tõendusliku alkomeetriga. Tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükist nähtuvalt kasutati 27.02.
18. a ajavahemikul 10.39 kuni 10.42 kaebuse esitaja seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu – sõitmine mootorsõidukiga väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas – on aset leidnud. Kahtlust ei ole selles, et menetlusalune isik on teo toime pannud, mida ka ise on tunnistanud. Kuna menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,28 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja süütegu on õigesti kvalifitseeritud. Menetlusaluse isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Kohus leiab, et D.E pani väärteo toime kaudse tahtlusega. Ta tarvitas eelmisel õhtul alkoholi, kuid ei andnud endale aru, et alkoholi tarvitamine võiks tekitada järgmisel päeval sellise alkoholi piirmäära ületamise näidu, nagu tal mõõdeti. Politseile saadetud e-kirjas märgitu, et autorooli istudes kartis ta, et ehk peaks mõne tunnikese veel puhkama, mis näitab, et ta pidas alkoholi piirmäära ületamist võimalikuks. Liiklusvahendiga sõitma minnes ei osanud D.E aga adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisukorda ja arvas, et on kaine. Alkoholipiirmäära ületamine ei olnud 4 D.E seega kavatsetud. Autorooli istudes ei püüelnud menetlusalune isik konkreetsel juhul tagajärje saavutamisele, s.t alkoholi piirmäära ületamisele. Tagajärje saabumise jättis ta pigem juhuse hooleks. Enne autorooli istumist ei tunnetanud ta alkoholi piirmäära ületamist kindlalt saabuva tagajärjena. Seega D.E pidas võimalikuks LS § 69 lõikes 3 sätestatud koosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. D.E puudub varasem liikluses süülise käitumise kogemus. Karistusregistri 24.03.
19. a teatise andmetel on D.E väärteokaristused puuduvad. D.E on üks kehtiv kriminaalkaristus: teda karistati Tartu Maakohtu 26.03.
20. a otsusega KarS § 263 p 1, 4 järgi rahalise karistusega 498 eurot, karistus on täidetud. Tegu toime pandud 23.04.2009.a. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka väärteomenetluses karistuse määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg
21. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. 17.05.
22. a Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23. oktoobri
24. a otsus kriminaalasjas nr3-1-1-77-11, p 11). Käesoleval juhul võib lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on väike, kuna alkoholi piirmäära on LS § 224 lõikes 2 sätestatu kohaselt ületatud 0,3 mg võrra rohkem kui lõikes toodud alampiir 0,25 mg/l ette näeb, ülempiir seejuures on 0,74 mg/l. Käesolevalt tuvastatud menetlusaluse isiku alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus on piirmäärade keskmisest määrast oluliselt allapoole jääv. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest madalamale jäävast määrast, võttes arvesse ülalviidatud Riigikohtu seisukohta. Sellest põhimõttest lähtuvalt võiks asuda seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud rahatrahv 120 trahviühiku ulatuses on küll proportsionaalne toimepandud rikkumisega, kuid koos lisakaristuse kohaldamisega siiski liiga range. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvestanud isiku kahetsust. Ka väärteoasja materjalidega tutvumise järgselt leiab kohus, et kahetsust on võimalik hinnata karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Kaebuse esitaja esmakordne liiklusalane õigusvastane käitumine annab kohtule küllaldase aluse järeldada, et temale määratud rahatrahv ilma lisakaristust kohaldamata saab hoida teda uute samasuguste väärtegude toimepanemisest. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus leiab, et põhikaristus, mis jääb veidi alla sanktsiooni keskmist määra, on süüle vastav ja õiglane ühelt poolt arvestades õiguskorra kaitsmise huvisid ja teiselt poolt arvestades konkreetset rikkumist ja süüdlase isikuga seonduvaid asjaolusid. Seejuures leiab kohus, et määratud karistuse liik ja määr võivad teenida ka teisi karistuse eesmärke, st muuhulgas sundida kaebuse esitajat loobuma vähemalt samalaadsete väärtegude toimepanemisest ja selline karistuse liik loodetavasti tekitab kaebuse esitajas arusaama, et sarnase iseloomuga käitumine liikluses võib edaspidi põhjustada tema eemaldamise liiklusest. KarS § 56 lg 1 teine lause teeb otsese viite sellele, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada sellega, et mõistetav karistus peab mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, mistõttu tähendab see üheselt mõistetavalt, et karistuse 5 mõistmisel, s.o nii liigi kui määra kujundamisel evib mõju ka menetlusaluse isiku senine elukäik, sh tema eelnev karistatus – märgitu võimaldab prognoosida määratava või mõistetava karistuse eripreventiivset toimet (RKKKo nr 3-1-1-99-06). Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on D.E karistatud ühe kuriteo eest, mis on toime pandud
25. a, s.o 7 aastat tagasi ning sellel kuriteol ei olnud seost alkoholi tarvitamisega. Varasemaid alkoholi tarvitamisega seotud väärtegusid D.E ei ole. Arvestades põhikaristuse põhjendamisel tuvastatud süü suurust, karistust kergendava asjaolu olemasolu ja karistust raskendavate asjaolude puudumist, jõudis kohus järeldusele, et karistuse mõistmisel saab lähtuda ainult eripreventiivsetest eesmärkidest. D.E isikut on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma samasugustest kuritegudest mõistetava põhikaristusega. Temale karistuse mõistmisel ei tule arvestada üldpreventiivsete eesmärkidega üldiselt. Antud juhul ei ole D.E süüd iseloomustavad asjaolud sellise kaaluga, et põhjendada lisakaristuse kohaldamise vajalikkust. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Samas ei ole üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Antud juhul ei ole menetlusaluse isiku LS § 69 lõikes 3 ettenähtud keeldu rikkuva teoga kaasnenud muid liiklusseaduse nõuete rikkumisi ega tagajärgi. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, alkoholi piirmäära ületamise määra, karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist, varasemate väärteokaristuste puudumist, tahtluse nõrgimat vormi ning õiguskorra kaitsmise huvisid, on kohus jõudnud järeldusele, et kohtuvälise menetleja poolt lisaks põhikasitusele lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine on ülemäära range. Karistuse määramisel ei ole lähtutud KarS § 56 lg 1 sätestatud karistamise alustest. Kohus leiab, et süüdlast on võimalik edaspidi mõjutada hoiduma samasugustest tegudest LS § 224 lg 2 sätestatud põhikaristuse kohaldamisega. Lisakaristuse tühistamine täidab D.E suhtes eripreventiivset eesmärki, hoiab teda edaspidi samasugustest tegudest. Kohus rahuldab kaebuse ja teeb V™S § 132 p 2 ettenähtud otsuse, tühistades otsuse lisakaristuse osas. Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6