lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: U.A, ik: xxx, elukoht: xxxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada U.A kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.06.2017 otsusele nr 2317,17,005099 U.A karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud lisakaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.06.2017 otsus nr 2317,17,005099 U.A karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud lisakaristuse määra osas.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks, selles et menetlusalune isik 08.06.2017 kell 02:53 juhtis Tallinnas, J. Sütiste tee 35 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,58 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Soovib esitada kaebust otsusele väärteoasjas nr: 2317,17,005099 seoses lisakaristusega, milleks on antud juhul mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine viieks kuuks. Peamiseks põhjuseks on lubade vajadus tööülesannete täitmisel. Töötab elektrialajaamade andmeside ja monitooringu valdkonnas ning tihti peab alajaamades vigade analüüsimiseks või hooldustöödeks kohale minema. Palub kaaluda võimalust lubade ära võtmise asemel teha suurem rahatrahv. Kahetseb toime pandud väärtegu ja palub arvesse võtta eelnevate rikkumiste puudumist. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja, tutvunud U.A kaebusega ja väärteoasja materjalidega asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja märgib esmalt, et kaebaja taotlust suurendada talle määratud rahatrahvi, ei saa kaaluda. VTMS 132 p 2 järgi ei saa kohus kaebemenetluses raskendada isiku olukorda, mida põhikaristuse suurendamine kahtlemata tähendaks. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid 2 asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule LS § 224 lg 2 järgi põhikaristusena rahatrahvi 215 trahviühiku ulatuses s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise 5 kuuks. Väärteoasjas kogutud materjalidest nähtuvalt saab teha järelduse, et isiku süü käesolevas väärteoasjas on suur. Süü kõrval on kohtuväline menetleja arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku poolt kaebuses avaldatud kahetsuse, kui kergendava asjaolu olemasolu ei saa mõjutada isiku süü suurust määral, mis annaks aluse lisakaristuse tühistamiseks. Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alam ja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi, vaid tahtlikult toime pandud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku selline käitumine näitab ilmselgelt tema hooletut suhtumist talle lasuvatesse kohustustesse. Kuna menetlusaluse isiku poolt toime pandud rikkumine on vaadeldav ohtliku väärteona, siis isiku hooletus ei piirdu ainult tema endaga vaid selle hooletusega on hõlmatud ka teiste kaasliiklejate elu, tervis ja vara. Nende eesmärkide näol on tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega, mis kaaluvad U.A kohustuste piirangud üles. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteoasja menetlemisel ei ole kohtuväline menetleja kohaldanud vääralt menetlus- või materiaalõigust ning ka kaebuses ei ole viidatud sellistele asjaoludele, millised võiksid kaasa tuua kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse tühistamise või muutmise. Lähtudes eelpool toodust palun jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kohtule teatanud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). 3 Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 08.06.2017.a kell 03.08 kuni 03.12 U.A seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 nr ARDM-0085, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-17-00051) ja mille lõplik lugem oli 0,63 mg/l kohta. Laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,58 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Diana Vatter, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,58 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,58 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.
S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja U.A-le määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Nagu ülalpool juba märgitud, on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,58 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra ületav määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on 4 menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Kohus leiab, et menetlusaluse isiku poolt sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,58 mg/l kohta, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma oma juhile keelatud seisundit nii teadmise, enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et U.A rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates U.A süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,58 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära mõttes üle keskmise (0,25– 0,74). Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavad asjaolud puuduvad. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole, ta on vaid märkinud, et oli natuke joonud ja koduni ei olnud pikk maa, mõtles, et sõidab maja ette. Seega ei saanud ka kohtuväline menetleja kahetsust arvesse võtta. Menetlusalune isik on kahetsust avaldanud alles kaebuses, mil isik on teada saanud reaalsest tagajärjest, mis saabus temale määratud karistusena ning kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitiliselt, kuna menetlusaluse isiku alles kaebuses esitatud kahetsus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda lisakaristuse osas ning seega ei ole kahetsus hinnatav siirana. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes teadlikult ja tahtlikult ei täida liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Menetlusalune isik teades, et ta on joonud, asus siiski mootorsõidukit juhtima. Eeltoodust nähtuvalt, arvestades menetlusaluse isiku keskmisest suuremat süüd, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on proportsionaalne toimepandud väärteoga ja eripreventiivse eesmärgi saavutamise vajadusega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. 5 Seda enam, et põhikaristust ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise, vaid palub seda lausa lisakaristuse arvelt suurendada. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,58 mg/l kohta, mis on üle keskmise määra LS § 224 lg 2 mõttes (0,25–0,74). Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks rõhutada ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et lisakaristuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo juba esmakordset toimepanemist iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on LS § 224 lg-ga 2, kuid juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui lisakaristusena. Kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik saaks liiklusalaseid süütegusid toime panna ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. 6 Samas üldpreventiivsed kaalutlused ei tohi anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p 9). Riigikohus on otsuses nr 3-11-59-15 asunud seisukohale, et olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena ja isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda menetlusaluse isiku süüle vastavaks. Seda eriti veel olukorras, kus menetlusalusel isikul puuduvad varasemad liiklusalased rikkumised. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja keskmise määra lähedases määras määratud lisakaristus ei ole antud juhul proportsionaalne menetlusaluse isiku süü suuruse ega preventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Eeltoodud põhjustel tuleb vaidlustatud otsuse alusel määratud lisakaristust vähendada ettenähtud sanktsioonimäära alammäärani, s.o 3 kuuni. Edasi nähtub kohtule esitatud kaebusest, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks. Samas ei ole kaebuse juurde lisatud ühtegi selliseid väiteid tõendavaid dokumente. Seega on antud väited jäänud paljasõnaliseks. Ja isegi juhul, kui selliseid väiteid tõendavad dokumendid oleks kaebuse juurde lisatud, siis kohus leiab, et selline põhjendus on küll inimlikust aspektist arusaadav, kuid see ei ole ei süüd vähendavaks ega lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kui lisakaristust ei saaks kohaldada kõigi isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses oma töö tegemisega, siis kaotaks antud lisakaristuse norm oma eesmärgi. Seda enam, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine harjumuspärane elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Küll peab kohus ülaltoodud kohtupraktikale viidates võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule määratud lisakaristust, mõistes lisakaristuse LS § 224 lg 3 p 1 sätestatud alammääras. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud lisakaristust. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.