4-17-3852 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2017. a Tallinn Väärteoasja number 4-17-3852 (2302,17,005859) Kohtunik Märt Toming R.O kaebus Pol

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: R.O; ik: xxx; elukoht: Xxxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta R.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Raul Annuka 29.06.2017 otsusele nr 2302,17,005859 R.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Raul Annuka 29.06.2017 otsus nr 2302,17,005859 R.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kohaldatud karistuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 5-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 5-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 5. Asitõend: 1 DVD plaat videosalvestusega, mis asub väärteotoimikus, jätta KrMS § 126 lg 1 alusel toimiku juurde. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 30.08.2017. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 29.09.2017. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 30.09.2017. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Raul Annuka 29.06.2017 otsusega nr 2302,17,005859 karistati R.O LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et R.O juhtis 01.05.2017 kell 18:52 paiku KLOOGARANNA tee 9. km mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 107 km/h +/- 8 km/h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 29 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse 01.05.2017.a koostati minule väärteoprotokoll, et mina 01.05.2017.a kell 18:52 Rannamõisa teel juhtisin mootorsõidukit kiirusega 107 +/- 8km/h, kus suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 70 km/h, väidetavalt ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h. Hiljem avastasin, et protokollis esineb viga, nimelt vale aadress. Lisaks e-toimik andis teada, et minu nimele koostati ühel päeval kaks väärteoprotokolli, toimepanemise kuupäev ja kellaajad olid samad, kuid olid erinevad aadressid. Eelpool mainitud väärteoprotokollid olid koostatud liikluspolitseinik Arvin Paju poolt. Hiljem on minuga võtnud ühendust eelpool mainitud politseinik, kes tahtis minu juurest läbi tulla ning teha vastavad parandused protokollis. Olen viisakalt vastanud, et kuna tegemist on tema veaga, siis ootan otsust, pärast mida otsustan, kas kaeban edasi või mitte. Hiljem laekus ka ametlik paber, et otsuse tegemine on edasi lükatud. Juuni alguses käisin koos lastega Politsei- ja Piirivalveameti Tammsaare teeninduses, kus juhtus väga ebameeldiv minu jaoks intsident. Klienditeenindaja kutsus välja minule midagi selgitamata politseipatrulli, kes viis mind laste juurest Rahumäe politseijaoskonda. Klienditeenindaja ega kohale jõudnud politseipatrull ei selgitanud midagi ning kõige kurvem on see, et kõik nn „kinnipidamine“ juhtus mu laste juuresolekul ning keegi ei tundnud huvi, mis minu lastest saab või kuidas nad politseijaoskonda jõuavad või kus jäävad mind ootama. Lapsed on xxx xaastased. Rahumäe politseijaoskonnas ootasid mind vähemalt 3 politseinikku, kes selgitasid minule, et minu kinnipidamise eesmärk on teha parandused 28.11.2016.a minule koostatud väärteoprotokollis, mitte käesolevas väärteoprotokollis. Palusin kutsuda mu kaitsjat, kes väga operatiivselt jõudis Rahumäe politseijaoskonda, kuid politseinikud ei lasnud teda sisse, selgitades, et nad ei luba minule kaitsjat. Samas vastavalt Väärteomenetluse seadustikule § 5 lg 1 peavad politseinikud võimaldama käesoleva seadustiku § 19 lõigetes 2 ja 3 ning § 22 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud alustel ja korras menetluses osaleda menetlusaluse isiku kaitsjal. Kuna politseinikud käitusid minuga väga ebameeldivalt keeldusin ma antud dokumentide allkirjastamisest. Rõhutan veelkord, et nad selgitasid, et teevad parandusi 28.11.2016.a väärteoprotokollis. Palusin anda minule kaasa kõik protokolliga seotud dokumendid. Hiljem avastasin autos, et nad ebaseaduslikult tegid parandusi ka käesolevas väärteoprotokollis, parandades minule selgitamata ja teavitamata toimepanemise aadressi. Jäin otsust ootama. 2 Kokkuvõttes leian, et eelpool mainitud väärteoprotokoll, hiljem ka otsus on koostatud vigaselt ning üldiselt politseiametnike käitumine minu suhtes on olnud ebakorrektne, mida tõepoolest saavad kinnitada Rahumäe politseijaoskonna videokaamerad. Lähtudes eeltoodust, palub: 1. Tühistada otsus väärteoasjas nr 2302,17,005859 VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 2. Juhul, kui ikkagi kohus otsustab, et protokoll ja otsus on tehtud/koostatud nõuetekohaselt, siis määrata minule karistuseks mitte mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks vaid karistada mind rahatrahviga, kuna seda võimaldavad ka Eesti Vabariigi seadused. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Antud juhul puuduvad alused väärteootsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel. Väärteoasjas ei ole rikutud menetlusnorme, kohtuväline menetleja on järginud väärteomenetlusõigust. Kaebus palutakse jätta rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on pärast kaebuse esitamist kohtule kirjalikult teatanud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi ning palub kaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle lisadega, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kiirusmõõturi kasutamise protokollist ja videosalvestuselt nähtub, et menetlusaluse isiku R.O juhitud sõiduki BMW X6 reg. märgiga xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 01.05.2017 kell 18:52 mõõteseadet Stalker DSR 2x nr DP019601, milline oli taadeldud (taatlustunnistus TTRS-16/00176). Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 107 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 8 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 99 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 29 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu 3 on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/

1. h)mitte vähem kui 29 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Raul Annuka, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Kaebuse esitaja palub otsuse tühistada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o väärteomenetlust ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Kohus juhib menetlusaluse isiku tähelepanu asjaolule, et liiklusalane väärtegu on tuvastatud mõõtevahendi näiduga ja videosalvestusega. Hilisem kaebuse esitaja seisukoha kohaselt politseiametniku ebameeldiv käitumine või väärteoprotokollis hiljem täpsustatud väärteo toimepanemise koht (Rannamõisa tee asendati Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna tee 9.
2. km)ei muuda menetlusaluse isiku poolt toimepandud liiklusalast rikkumist kuidagi olematuks, samuti ei vähenda menetlusaluse isiku süüd. Väärteoprotokollis olevaid ebatäpsusi on lubatud väärteomenetlejal hiljem parandada ning seda tuleb tutvustada ka menetlusalusele isikule, mida 07.06.2017 ka tehti. Seda enam, et menetlusalune isik ise luges algse väärteoprotokolli läbi ja kinnitas oma allkirjaga, et kõik andmed selles on õiged. Seega jääb kohtule arusaamatuks kaebuses esitatud taotlus just sellistel põhjendustel, s.o väärteotunnuste puudumise alusel väärteootsus tühistada, sest väärteotunnuste puudumist ega teo toimepanemist tema poolt menetlusalune isik ei vaidlusta. Vastupidi menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli on isik omakäeliselt märkinud, et ta tunnistab oma süüd, politsei tegevuse kohta tal märkusi ei ole ja ületas kiirust, kuna laps soovis tualetti. Kaebusest tulenevalt ei soovinud kaebuse esitaja menetlejaga väärteoprotokollis paranduste tegemiseks kohtuda, leides, et tegemist on menetleja veaga. Samas sätestab VTMS § 68 lg 2, et kui protokolli koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni, täiendatakse protokolli ning VTMS § 70 lg 1 kohaselt tuleb väärteoprotokolli koopia anda menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. VTMS § 70 lg-st 1 tulenev menetleja kohustus laieneb ka parandatud protokollil kätteandmisele. Kui kaebuse esitaja ei olnud nõus sellega, et menetleja tuleb tema juurde, et täita seadusest tulenevat kohustust, siis tuli menetlusalune isik viia menetleja juurde. Seega kaebuse etteheide kohtuvälise menetleja tegevusele on alusetu. Et kaebuse esitaja keeldus parandatud protokolli allkirjastamast, ei muuda selline kaebuse esitaja käitumine paranduse tegemist olematuks ega põhjendamatuks. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuses esitatud etteheited politsei tegevusele on alusetud ja kaebuse esitaja suhtes kohaldatud meetmed tema menetlustoimingus osalemise tagamiseks olid tingitud kaebuse esitaja enese ebakorrektsest käitumisest. Seega väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära 2/3 määras ning lisakaristust määratud ei ole. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). 4 Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas kiirust, kuna laps soovis tualetti minna, siis leiab kohus, et süütegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Kiiruse ületamine mitte vähem kui 29 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et antud väärtegu on toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulavälisel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/
3. h)mitte vähem kui 29 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. LS § 227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud keskmises määras, s.o 29 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Väärteootsusest nähtuvalt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad ja neid ei tuvastanud ka kohus, seega menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja on samalaadse väärteo toimepanemiselt kinni peetud ka 22.08.2016 ning teda on karistatud rahatrahvi ja lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega eelmisest karistustest samalaadse süüteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadse süüteo toimepanemist, s.t eelmise karistuste rangus ega liik ei ole oma eesmärki täitnud. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seejuures on eelmise otsusega teda juba karistatud lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmise näol ning kohtu menetluses on kaebuse esitaja teine kaebus kohtuvälise menetleja otsusele, millega teda karistati liiklusalase väärteo toimepanemise eest ajal, mil tal oli juhtimisõigus karistusena ära võetud. Seega ka lühiajaline sõiduki juhtimiselt eemaldamine ei sundinud kaebuse esitajat juhina liikluses osalemisest hoiduma. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või 5 mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul ongi kohtuväline menetleja määranud karistuse üle ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ning kohus peab seda täiesti põhjendatuks. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine märkimisväärses ulatuses, s.o 29 km/h asulavälisel teel, kus liikluskorraldusvahendiga oli suurimat liikluskiirust piiratud. Lisaks juhib kohus tähelepanu ka karistusregistri andmetele, mille kohaselt menetlusalune isik on samalaadse liiklusrikkumise toime pannud ka peale käesoleva väärteo toimepanemist. Seega jätkab kaebuse esitaja järjekindlalt liikluse ohustamist vaatamata tema korduvatele kinnipidamistele. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt tuleb süüdlase käitumist hinnata nii enne kui ka pärast süüteo toimepanemist, tuvastamaks seda, kas õigusvastane käitumine on süüdlasele omane või mitte. Käesoleval juhul saab tulla järeldusele, et kaebuse esitajale on liiklusnõuete eiramine muutunud süsteemseks käitumiseks. Seetõttu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et korduvalt samalaadseid süütegusid toime panev kaebuse esitaja tuleb juhtimisõigust ära võttes liiklusest kõrvaldada, tagamaks ohutu liiklusele teistele liiklejatele vähemalt ajal kui kaebuse esitaja juhina liikluses ei osale. Kaebuse esitajale määratud rahatrahvid ei ole oodatud mõju avaldanud ja seetõttu on temalt juhtimisõiguse äravõtmine jäänud ainukeseks karistusliigiks, mis võiks kaebuse esitajat õiguskuulekusele suunata. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kohus juhib tähelepanu KarS § 50 lg-le 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selliste tagajärgede osas on menetlusalusel isikul juba aasta pikkune kogemus olemas. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta jätkab liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Süü suurusest, samuti eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ei pea kohus võimalikuks karistust vähendada ja leiab, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on proportsionaalne toimepandud süüteo ja toimepanija isikuga. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse esitaja argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. 6 Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7