4-15-8585/4

4-15-8585 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril 2015.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-15-8585 Kohtunik Margot Mikler Väärteoasi G.V kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 15.09.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2317,15,008634 Kvalifikatsioon LS § 227 lg 3 Menetlusalune isik G.V (ik XXX; elukoht: XXX, EV kodanik, töötab); Riho Friedrichs OÜ Ratio Legis, e-post: XXX Menetlusaluse isiku esindaja Kohtuväline menetleja Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus liiklusmenetlustalitus. Kohtumenetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON G.V kaebus rahuldada osaliselt ja Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 15.09.2015.a otsus väärteoasjas 2317,15,008634 tühistada osaliselt ja teha uus otsus. nr Mõista G.V süüdi Liiklusseaduse LS § 227 lg 3 järgi ja karistada rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o. 400 eurot. KarS § 66 lg 2 alusel määratud rahatrahv summas 400 eurot tasumine ositi 5 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt 80 eurot. Jätta lisakaristusena Liiklusseaduse LS § 227 lg 5 p 2 järgi ettenähtud mootorsõiduki juhtimise äravõtmine 3 kuuks G.V suhtes kohaldamata. Määratud rahatrahv tuleb tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, 2 arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
2. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne – Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Laura – Lisett Lepp on 25.08.2015.a. koostanud väärteoprotokolli nr AB 1244066 selle kohta, et G.V juhtis 25.08.2015.a. kella 22:25 ajal Tallinna linnas Pärnu mnt 232/1 maja juures suunaga Järvena tee poole mootorsõidukit Ford Mondeo reg.nr XXXkiirusega 103 km/h +/- 4 km/h teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 49 km/h. Sellega G.V rikkus liiklusseaduse (edaspidi LS) § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Ragne Lai on 15.09.2015.a. otsusega väärteoasjas nr 2317,15,008634 määranud G.V-le juhindudes KarS § 56 lg 1 ja § 66 lg 2 alusel karistuseks LS § 227 lg 3 alusel rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses, s.o. on 400 eurot, mis on määratud tasumisele 5 kuu jooksul igakuiselt võrdsete osadena ning LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Kaebuse sisu Kaebaja ja tema lepinguline esindaja taotles kohtult asja lahendada kirjalikus menetluses ning ei soovinud kohtuistungil osaleda. Kaebuse esitaja on antud asjas süü omaks võtnud ning selles osas sisuliselt kaebuse esitaja otsust ei vaidlusta. Küll aga vaidlustab kaebuse esitaja otsuse mõistetud karistuse osa. Kaebuse esitaja on olnud kogu aeg nõus sellega, et ta kiirust ületas, ei ole vaidlustanud aega, kohta ega rahalise karistuse määramist, vaid on palunud selle ajatamist. Kaebuse esitaja peab mõistetud lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks liialt rangeks ning palub selles osas otsuse tühistada. Kohtuväline menetleja on arvestanud vaid süü tunnistamist, kuid ei ole arvestanud teo toimepanemise ajal valitsenud olukorda. Kiiruse ületamine ei olnud sel hetkel mingi tahtlik ja teadlik liikluseeskirjade rikkumise tulemus, vaid tegemist oli mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemisega, mille tulemusel sai kiiruseületamine võimalikuks, mis küll ei vabanda toimepandut. Kaebuse esitaja oli kiiruseületamisele eelnevalt pidanud maha emotsionaalse sõnavahetuse oma elukaaslasega, oli selgelt ärritunud ja nüüd tagantjärele analüüsides on selge, et ei saanud tollal ise oma ärritumisest õieti au, samaaegselt aga tekkis liiklusolukord, kus pidi liiklusohtliku olukorra vältimiseks tegema möödasõidu, millise ajal kiirust ka mõõdeti. Kaebuse esitaja saab täna oma rikkumisest aru ja tunneb piinlikust, et üldse selline olukord tekkida sai ning teeb endast kõik oleneva, et selline olukord enam tulevikus ei tekiks. Kaebuse esitaja perre on peatselt sündimas laps (tähtaeg 26.12.2015.a. Lisa 2) ning arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja töö on iseloomuga, mis eeldab kehtiva juhtimisõiguse olemasolu (Lisa 3 tööandja kinnitus), tähendaks juhtimisõiguse kaotamine pere ainsa sissetulekuallika kadumist olukorras ja ajal, kus perre on sündimas uus ilmakodanik. 3 Kaebuse esitaja ei saa nõustuda kaevatavas otsuses toodud lisakaristuse määramise motiividega, millise kohaselt tuleks lisakaristus antud olukorras määrata ainuüksi seetõttu, et tegemist n.ö massiliselt toime pandava väärteoliigiga – õiguskorra kaitsmise huvidest ning karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest – kaebuse esitaja suhtes kohaldada lisakaristust. Kaebuse esitaja ei ole süüdi selles, et just see väärteoliik on teistega võrreldes enamlevinud ning ei ole nõus ka asjaoluga, et selle enamlevimise tõttu tuleb just tema suhtes teha teiste hirmutamiseks (eripreventiivne eesmärk) nn „näidispoomine“. Ülaltoodud olukorras palub kaebuse esitaja vaidlustatud otsus lisakaristuse osas ümber vaadata ning lisakaristus tühistada. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleva väärteo menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kiirusepiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegurid. LS § 50 lg 5 p 3 sätestatu kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, seejuures ei sisalda antud seadus erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõuetest kõrvale kalduda. LS § 15 lg 1 p 2 ei kohusta juhtima mootorsõidukit maksimaalse lubatud suurima sõidukiirusega, vaid tegemist on sõidukiirusele pandud piiranguga ning vastavalt LS § 50 lg-ele 3 peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks. Kohtuväline menetleja leiab, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte või , kas ületati lubatud sõidukiirust vaid möödasõidul. Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alam- ja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Antud väide toetab statistikat, mille põhjal on koostatud ka Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm. Seega on menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu, mida riik taunib. Riigikohtu üldkogu lahendi 3-4-1-2-5 kohaselt on asutud seisukohale, et karistus kujutab endast õigusrikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et kuigi väärteoasjas karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, on isiku süü LS § 227 sätestatud väärteokoosseisu silmas pidades suur, ning süüd oluliselt suurendavaks asjaoluks on rikkumise toimepanemise koht 50 km/h kiirusepiirangu alas. Arvestades isiku iseloomustavaid andmeid ja teo üldohtliku viisi, on kohtuväline menetleja seisukohal, et käesoleva väärteo eest on isikule määratud õiglane ja proportsionaalne karistus. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et määratud karistus on menetlusalusele isikule piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks mh meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on kahjuks enamlevinud liiklussüütegusid ning liiklusõnnetuste üks põhjustajaid. 4 Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr 2317,15,008634 tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas. Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis G.V 25.08.2015.a. kella 22:25 ajal Tallinna linnas Pärnu mnt 232/1 maja juures suunaga Järvena tee poole mootorsõidukit Ford Mondeo reg.nr XXXkiirusega 103 km/h +/- 4 km/h teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 49 km/h. Tunnistaja Alar Pint ülekuulamise protokollist nähtub, et 25.08.2015.a. kella 22:25 ajal Pärnu mnt 232/1 eest mõõtsid kiirust mootorsõidukil Ford Mondeo reg.nr XXX, mida juhtis G.V (ik XXX) asulasisesel teel kiirusega 103 +/-4 km/h, suurim lubatud kiirus teel oli 50 km/h, seega ületas suurimat lubatud kiirust mitte vähem, kui 49 km/h. Auto liikus Viljandi maantee ja Järvevana tee vahel, Järvevana tee suunas. Kiirust mõõtis liiklusjärelvalve liiklusmõõteseadmega Ultra Lyte nr UX
3. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, mille kohaselt 25.08.2015.a. kell 22:25 tuvastati G.V sõidukil sõidukiirus 103 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 4 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 49 km/h. Juhile näidati kiirusemõõturi lugemit, millega juht nõustus ja allkirjastas. Ülal nimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks. Toimikusse on ka lisatud veel karistusregistri väljavõte, millest nähtub, et G.V puuduvad kehtivad karistused. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemist. Menetlusalune isik on selgitanud, et ta on isikuks, keda mõjutab piisavalt talle määratud rahaline karistus, ta kahetseb oma tegu puhtsüdamlikult ning tunneb piinlikust oma rikkumisest. Lisakaristuse määramine mõjutab ka tema elukorraldust, kui ka töökoha kaotamist. Kaebaja tööandja on esitanud tõendi, mille kohaselt G.V töötab XXXAS müügiesindajana ning tema töökohustuste täitmiseks on vajalikud autojuhiload. Samuti on kaebaja perre peatselt sündimas laps, mida tõendab lisa 2, seega on pere ainuke sissetulekuallika omaja kaebaja. Kui kaebaja peaks kaotama juhtimisõiguse mõjutaks see kindlasti pere toimetulekut. Seega kohus leiab, et annab võimaluse menetlusalusel isikul teha järeldused mõistetud põhikaristusest ning kohus leiab, et see mõjutab teda hoiduma uute süütegude toimepanemisest. 5 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. G.V näol on tegemist isikuga, kelle majandusliku olukorra seisukohalt tuleb arvestada, et juhilubade olemasolust sõltub kaebaja töökoha olemasolu (ainuke pere sissetulekuallikas) piisavaks karistuseks talle juba määratud rahatrahvi suurus, mis paneb teda seaduskuulekalt käituma. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusest ega kirjalikust vastusest ei nähtu, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et G.V on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vaid lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohus on seisukohal, et G.V puhul täidab juba iseenesest põhikaristuse suurus karistuse eripreventiivset eesmärki ning mõjutab isikut läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekas. Samuti ei ole tegemist isikuga, keda oleks varem korduvalt liiklusalaste rikkumiste eest karistatud. Isikul puuduvad kehtivad karistused. Ei ole vähetähtis ka asjaolu, et juhtimisõiguse olemasolu on lahutamatus seoses menetlusaluse isiku tööülesannete täitmisega ning juhtimisõiguse realiseerimise kasvõi ajutine keeld tekitab tema poolt töökoha kaotamise reaalse ohu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-122-13 järgmist: „Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Ehhki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega“. Kohus leiab, et antud juhul on piisavaks karistuseks karistuse määramine keskmises määras ehk 100 trhaviühiku ulatuses, kui kõrgem karistusemäär antud teo puhul oleks olnud 200 trahviühikut ning antud rahatrahv tuleb maksta kaebajal ositi 5 kuu jooksul igakuiselt 80 eurot. Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine G.V suhtes ei ole põhjendatud ning jätab selle kohaldamta. Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-
4. /digitaalselt allkirjastatud/ Margot Mikler Kohtunik