4-16-324/34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. mai 2016 Väärteoasja number 4-16-324 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Väärteoasi N.N LS § 224 lg 2 ja § 201 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. märtsi 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusaluse isiku N.N kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver, apellatsioon Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur. Esindaja vanemväärteomenetleja Toomas Lihtmaa Menetlusalune isik N.N (isikukood: XXX). Eesti Vabariigi kodanik; elukoht: XXX, töökoht: XXX OY. RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. märtsi 2016 otsus muutmata.
5. Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse otsuse teinud Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Maakohus arutas N.N süüdistust LS § 224 lg 2 järgi selles, et tema
7. jaanuaril
8. a kella 5:59 paiku Põlva maakonnas, Kanepi vallas, Kanepi alevikus a. Weizenbergi tn 55 suunaga Jõe tn poole juhtis sõiduautot Škoda Felicia (reg nr XXX ) lubatud alkoholipiirmäära ületades. N.N väljahingatava õhu ühes liitris oli alkoholisisaldus 0,56 mg/l. Võttes arvesse laiendmääramatust 0,05 mg/l, loeti lõplikuks tulemiks 0,51 mg/l. Mõõtmine toimus Alcotestiga Dräger Safety Alcotest 7110 MK EST ARDM –
9. Mootorsõidukit juhtis N.N mootorsõiduki juhtimisõiguseta, olles eelnevalt juhtimiselt kõrvaldatud. Nimetatud tegudega rikkus N.N liiklusseaduse § 69 lg 3, § 33 lg 11 ja § 90 lg 1 p 3 nõudeid.
10. Tartu Maakohtu
11. märtsi 2016 otsusega loeti N.N poolt väärteoprotokollis märgitud väärteod toimepanduks
12. jaanuaril 2016 kell 5:
13. N.N tunnistati süüdi LS § 224 lg 2 ja § 201 lg 2 järgi ning teda karistati 21-päevase arestiga. KarS § 68 lg 2 alusel arvati karistusaja hulka kinnipidamise aeg (1 - 2 jaanuar 2016), s.o 1 päev. N.N kohustati ilmuma aresti kandmiseks PPA Lõuna prefektuuri Tartu arestimajja 3 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
14. Kohus põhistas N.N süüditunnistamist järgmiselt. 3.1 Sündmuse toimumise ajaks tuleb lugeda
15. jaanuar 2016, mitte 2015, nagu on märgitud protokollis. Kuna menetlusalune isik peeti kinni
16. jaanuaril 2016, oli tal kohe võimalik aru saada, et väärteoprotokollis heidetakse talle ette teo toimepanemist just sellel kuupäeval ning protokolli kirjutades on väärteomenetleja eksinud aastaarvu kirjutamisel. Tegemist ei ole V™S § 150 lg 2 rikkumisega, mis tingiks väärteomenetluse lõpetamise. 3.2 Väärteoprotokollis on piisavalt selgelt ja konkreetselt märgitud etteheidetavate tegude lühike kirjeldus ja kvalifikatsioon viidetega liiklusseaduse nõuete rikkumisele. Asjaolust, et väärteoprotokollis ei ole seotud teokirjeldusi rikutud liiklusnõuete ja kvalifikatsiooniga, ei saa järeldada kaitseõiguse rikkumist. Liiklusseadus on menetlusalusele isikule vabalt kättesaadav ning tal on võimalus veenduda nõuete sisus ja vastavas kvalifikatsioonis. Väärteoprotokollist nähtub üheselt, et N.N süüdistatakse mootorsõiduki juhtimises juhtimisõiguseta, kui teda oli varem juhtimiselt kõrvaldatud, ning seadusega lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest. 3.3 Menetlusaluse isiku ja tunnistaja A.T. ütlustest nähtub, et nemad
17. jaanuaril 2016 autot ei juhtinud, vaid magasid autos. Juhti nad nimetada ei osanud. Kohus leidis, et N.N ja A.T. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna nad olid eelnevalt tarvitanud alkoholi. Tõendeid tuleb hinnata ka elulise usutavuse aspektist ja teiste tõenditega kõrvutuna. 3.4 Kohus luges süüteod tuvastatuks tunnistajate E.L. i ja J.H. i ütlustega sellest, kuidas
18. jaanuaril 2016 olid nad politseipatrullis, mida juhtis J.H. . Nad liikusid Kanepi alevikus Weizenbergi tänaval Otepää suunas, kui autole lähenes tagant sõiduauto, mis peatus teel valgustatud alal ja kustutas tuled. Olukorra kontrollimiseks pöördusid nad kohe ringi ja umbes 50 m kaugusele jäänud auto juurde sõitmisel nägid, et juhi kohalt liiguti taha paremale. Auto tagumisel istmel olevaks isikuks osutus kontrollimisel N.N, viimase kõrval vasakul magas A.T. . Muid isikuid autos ei olnud. J.H. i ja E.L. i ütlustes vastuolud puuduvad ja need on eluliselt usutavad. Arvestades, et vahemaa politseinike auto ringipööramise koha ja kontrollitava sõiduki vahel oli suhteliselt väike ning selle juurde jõudmine vältas 5-10 sekundit, oli kogu aeg auto vähemalt E.L. i vaateväljas ning kuna see seisis valgustatud kohas, sai tunnistajatele olla tajutav juhi liikumine juhikohalt tagaistmele. Lisaks kinnitab tunnistajate ütlusi seegi, et autost väljumise jälgi lumel näha ei ole. 3.5 Menetlusaluse isiku ja tunnistaja E.L. i ütlustega ning isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega saab lugeda tõendatuks, et N.N puudus mootorsõiduki juhtimise õigus. Politsei on ta
19. detsembril
20. a sõiduki Audi A4 (reg nr XXX ) juhtimiselt kõrvaldanud kuni mootorsõiduki juhtimisõiguse saamiseni. 3.6 Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja taatlemistunnistus kinnitavad, et N.N alkoholisisaldust kontrolliti vahetult peale auto peatumist kella 6 ajal, ning tulemus oli positiivne. Põlva politseijaoskonnas
21. jaanuaril 2016 kell 7:25 ajal tõendusliku alkomeetriga 2 Dräger Safetu Alcotest 7110 MK EST ARDM-0088, mida oli viimati taadeldud
22. juulil 2015, saadi lõplikuks mõõtmistulemuseks (arvestades laiendmääramatust +/- 0,05 mg/l) 0,51 mg/l. 3.7 Alkomeetri lõplik tulem oli suhteliselt kõrge, mis viitab sellele, et menetlusalune isik tarvitas alkoholi olulises koguses enne mootorsõidukiga sõitma minemist. Järelikult pani N.N mootorsõiduki juhtimise lubatud alkohol piirmäära ületades toime vähemalt otsese tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 3.8 Karistust mõistes arvestas kohus, et tegemist on raskeimate liiklusseaduse nõuete rikkumistega. N.N pani toime kaks väärtegu ajal, mil liiklus on tavalisest tunduvalt intensiivsem. Ka alkoholisisaldus väljahingatavas õhus oli suhteliselt kõrge. Oma käitumisega pani N.N ohtu nii enda kui ka kaassõitja elu ning teiste liiklejate elu ja tervise. N.N on korduvalt karistatud väärtegude, sh liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. alates
23. a on teda karistatud mootorsõiduki juhtimise eest selleks õigust omamata 4 korral, s.h viimati
24. jaanuaril 2015 arestiga, mis asendati üldkasuliku tööga. N.N karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestas, et N.N on vaatamata korduvatele karistustele ikkagi juhtinud mootorsõidukit peale alkoholi tarvitamist ja mootorsõiduki juhtimisõiguseta. Seega ei ole karistused talle mõju avaldanud. N.N on võimalik karistada arestiga sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemas määras. Kergem karistus, s.o rahatrahv ei ole võimalik.
25. Maakohtu otsuse vaidlustas kaitsja M. Gaver, kes taotleb maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist V™S § 144 lg 1 ja § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist N.N-ile mõistetud karistuse osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega kohaldada isikule kergemaliigilist karistust või vähendada talle mõistetud arestipäevade hulka ja asendada karistus üldkasuliku tööga. Kaitsja seisukoht on kokkuvõtlikult järgmine. 4.1 Väärteoprotokolli muutmine kohtu poolt Väärteoprotokolli muutmine kohtu poolt ei ole lubatav ning on käsitletav väärteomenetluse olulise rikkumisena. Maakohtul puudub õigus muuta väärteoprotokolli omaalgatuslikult. Kohtueelses menetluses saanuks seda teha kohtuväline menetleja, kes seda teinud ei ole. Kohtu poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-1-1-20-15 ei ole antud olukorras asjakohane. Kohus on muutnud väärteoprotokolli alusetult. 4.2 Tegude kirjeldusi, rikutud sätteid ning kvalifikatsioone ei ole omavahel seotud Kaitsja hinnangul ei ole aktsepteeritav käesolevas väärteoprotokollis kasutatav praktika, mille kohaselt kirjutatakse kahe väärteo kirjeldused kokku, pannakse ühte lahtrisse mitme väärteo rikutud normid ning kvalifikatsioonid. Protokoll ei ole arusaadav, kuivõrd selles ei ole seostatavad väärteokirjeldused, neile sisuliselt vastavad rikutud normid ning viited kvalifitseeringutele. Rikutud on kaitseõigust, sest sisuliselt jääb isikule arusaamatuks, millist rikkumist ja millise väärteo toimepanemist talle konkreetse kirjelduse pinnalt ette heidetakse. Kuivõrd praegu ei nähtu protokollist, milline kirjeldus, rikutud säte ja kvalifikatsioon käivad omavahel kokku, puudub isikul kindlus selles osas, millise kvalifikatsiooni ja sätte rikkumise eest ennast kaitsta. Jääb küsimus, kas tegemist on üldse kahe eraldi väärteoga või on kohus ekslikult mõistnud kaks karistust. Väärteoprotokoll peab sisaldama viiteid tõenditele, millised on asja lahendamiseks vajalikud. Praeguses asjas ei ole väärteoprotokollis märgitud, milline tõend millise väärteo toimepanemist tõendab. 3 4.3 Väärtegude puhul mõistetakse iga väärteo eest eraldi karistus. Kaitsja selles osas aga maakohtu otsust ei vaidlusta, kuivõrd kaitsja taotluse alusel ei oleks nagunii võimalik isiku olukorra raskendamine. Küll aga on rikkumise tõttu raske karistuse proportsionaalsuse hindamine, kuivõrd otsusest ei selgu, milline on iga teo eest eraldi mõistetav karistus. Kaitsja leiab, et N.N-ile mõistetud karistus oli põhjendamatult range. Maakohus on jätnud põhjendamata, miks ta on mõistnud isikule raskemaliigilise karistuse. Karistust mõistes on maakohus jätnud tähelepanuta, et N.N-ile varasemalt mõistetud karistused ei ole värsked. Isiku viimane väärtegu on toime pandud
26. septembril 2014, s.o ligikaudu 1,5 aastat tagasi. Tegemist oli liiklusalase rikkumisega. Eeltoodu tõttu ei saa teha järeldust, et N.N ei ole oma varasematest rikkumistest õppinud. Alusetult on viidatud
27. a pärinevatele lahenditele. 5 aasta tagune lahend on väärteomenetluses liialt vana selleks, et olla aluseks uue raskemaliigilise karistuse mõistmisel. Samadel põhjustel leiab kaitsja sedagi, et kohus on isikut alusetult karistanud sanktsiooni keskmisest määrast kõrgema määraga. Kaalumata on jäetud ka võimalus asendada karistus üldkasuliku tööga. Menetlusalune isik andis selleks istungil nõusoleku ja taotleb, et kohus kaaluks karistuse asendamist. Üldkasuliku töö tegemine oleks isiku jaoks leebem lahendus, kuivõrd ta ei peaks olema töölt eemal 20 päeva. Pika aresti tagajärjeks on ilmselt töökaotus. Kuna kohus aresti asendamise võimalust ei kaalunudki, on tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.
28. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele võimalus esitada kirjalikud seisukohad apellatsiooni osas kuni
29. aprillini
30. Kirjalikus seisukohas leiab kohtuväline menetleja, et Tartu Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. N.N süü on leidnud tõendamist nii kohtuvälises- kui ka kohtumenetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
31. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Oma otsust põhjendab apellatsioonikohus järgnevalt. 6.1 Maakohus leidis hinnates kogutud tõendeid nende kogumis, et N.N on toime pannud koosseisupärased, õigusvastased ja süülised väärteod. Apellatsioonikohus nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab, et olemasolevad tõendid kinnitavad ümberlükkamatult, et N.N on toime pannud talle etteheidetavad teod. 6.2 Kaitsja leiab, et maakohus ja kohtuväline menetleja on toime pannud menetlusõiguslikke rikkumisi, mis on käsitletavad olulistena ja tingivad maakohtu otsuse tühistamise ja väärteomenetluse lõpetamise või alternatiivselt asja tagasisaatmise maakohtule uueks arutamiseks. 6.2.1 Kaitsja käsitleb menetlusõiguse olulise rikkumisena väärteomenetleja poolt protokolli märgitud teo toimepanemise aja muutmist kohtu poolt. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Riigikohus on märkinud, et väärteoprotokollis tuleb teo toimepanemise aeg märkida selleks, et menetlejatel ja menetlusosalistel oleks võimalik aru saada, millist konkreetset sündmust väärteoprotokollis kajastatud on. Ühtlasi tagatakse menetlusalusele isikule võimalus lükata ümber väide, et teo toimepanija on tema, näidates, et ta ei viibinud sündmuskohal (RKKKo 3-1-1-29-06). Väärteomenetluses arutab kohus V™S § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab kohustuslikus korras V™S § 133 loetud küsimused. Antud juhul on kohus lugenud tõendatuks, et teo toimepanemise ajaks tuleb lugeda
32. jaanuar 2016, mitte 2015, nagu on ekslikult märgitud väärteoprotokollis. Samas leidis kohus, et nimetatu ei ole käsitletav väärteomenetluse olulise 4 rikkumisena, kuna menetlusalusel isikul oli kohe algselt võimalik aru saada, et talle heidetakse ette teo toimepanemist
33. jaanuaril 2016 (vt otsuse lk 87). Ka N.N ise on protokollile omakäeliselt ütluste lahtrisse kirjutanud: “Mina sõidukit ei juhtinud 01.01.2016“. Samuti nähtub teistest tõenditest (sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise protokoll, isiku kinnipidamise protokoll), et menetlustoiminguid tehti N.N-iga
34. jaanuaril 2016 ning menetlusalune isik on andnud menetlusdokumentidele ka oma allkirja. Seega oli menetlusalusel isikul võimalik aru saada, millist konkreetset sündmust väärteoprotokollis kajastatakse. Kohus ei muutnud väärteoprotokolli, vaid luges väärteoprotokollis märgitud väärteod toimepanduks
35. jaanuaril
36. 6.2.2 Teise etteheitena on kaitsja välja toonud asjaolu, et väärteoprotokollis ei ole tegude kirjeldusi, rikutud sätteid ja kvalifikatsioone omavahel seotud. Sellega on rikutud menetlusaluse isiku kaitseõigust. Apellatsioonikohus leiab, et väärteoprotokollis kajastatud rikkumise kirjeldus, samuti rikutud normid ja väärteo kvalifikatsioon on selged ja ühemõttelised ning väärteoprotokolli pinnalt on arusaadav, millise väärteo toimepanemist menetlusalusele isikule ette heidetakse. Seejuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks kaitsja väide, et kui isikule heidetakse ette mitme väärteo toimepanemist, siis peaks protokoll sisaldama kahte selliselt üles ehitatud lauset. V™S § 69 lg 2 p 1 näeb ette, et väärteoprotokollis esitatakse väärteo lühike kirjeldus. Viimane omakorda tähendab kohtupraktikas, et kajastatud peavad olema kõik need faktilised asjaolud, mille alusel menetleja arvates on võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (RKKKo 3-1-1-9-08). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et asjaolust, et väärteoprotokollis pole teokirjeldusi seotud rikutud liiklusseaduse nõuete ja kvalifikatsiooniga, ei saa järeldada kaitseõiguse rikkumist. Kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Praegusel juhul nähtub, et maakohus on asja arutamisel lähtunud N.N-ile väärteoprotokollis etteheidetud teo kirjeldusest, tuvastanud menetlusalusele isikule süüks arvatud normide rikkumise ja sedastanud, et menetlusalune isik on toime pannud LS § 244 lg 2 ja 201 lg 2 järgi kvalifitseeritud süüteod. Kokkuvõtlikult leiab apellatsioonikohus, et kaitsja poolt välja toodud argumendid ei tingi väärteomenetluse lõpetamist ega asja tagasisaatmist maakohtule uueks arutamiseks. 6.3 Kaitsja kolmandaks sisuliseks argumendiks on see, et kohus on mõistnud N.N-ile põhjendamatult raske karistuse. 6.3.1 Esmalt selgitab ringkonnakohus, et maakohus ei ole eksinud N.N-ile karistust mõistes materiaalõiguse kohaldamisel. Nimelt näeb KarS § 63 lg 1 ette, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri koosseisule, määratakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. Praegusel juhul heidetakse N.N-ile ette ühe teo toimepanemist, mis vastab mitmele eri koosseisule. Seega on maakohus toiminud õigesti, mõistes N.N-ile karistuse KarS § 63 lg 1 järgi. 6.3.2 Ringkonnakohus ei tuvastanud ka muid minetusi karistuse mõistmisel, ent selgitab järgmist. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Kohtupraktikas arvestatakse lisaks karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (RKK 3-1-1-13-11, p 9). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (Riigikohtu üldkogu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-116-09, p 20, RKK nr 3-1-1-12-06, p 12 ja RKK 3-1-1-18-11, p 8.1). Ringkonnakohus märgib, et süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo 5 korduvust jne. Samuti tuleb anda hinnang teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne). 6.3.3 Ringkonnakohus ei saa eeltoodud kohtupraktikat arvestades maakohtu otsusele etteheiteid teha – see vastab karistuse mõistmise põhistatuse nõuetele ning kohtu siseveendumuse kujunemine on konkreetse karistuse liigi ja määra valikul jälgitav. Maakohus arvestas asjaolu, et N.N on varem korduvalt karistatud väärtegude eest (mh liiklusalaste rikkumiste eest) nii rahatrahvi kui ka arestiga. Karistusregistri andmetest nähtub, et N.N on järjepidevalt karistatud peamiselt liiklusseaduse rikkumise eest. Lisaks on teda karistatud alkoholiseaduse rikkumise eest. Apellatsioonikohus leiab, et maakohus õigustatult leidnud, et varasemad karistused ei ole N.N õiguskuulekust parandanud. Arvestades lisaks veel isiku süü suurust antud süüteoasjas, kergendavate asjaolude puudumist ning N.N suhtumist õiguskorda ja üha uute rikkumiste toimepanemist, on ka ringkonnakohtu arvates karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades 21-päevane arest põhjendatud ja proportsionaalne. Samuti nõustub ringkonnakohus I astme kohtu seisukohaga, et N.N on võimalik mõjutada uute süütegude toimepanemisest hoiduma üksnes arestiga, kuivõrd kergemaliigilised karistused ei ole talle mõju avaldanud. Karistuse asendamist üldkasuliku tööga ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, kuivõrd eelmise karistuse – 20-päevase aresti asendamine (Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja
37. jaanuari 2015 otsus nr 4-14-9096, millega N.N tunnistati süüdi LS § 201 lg 2 ja § 234 lg 1 järgi) üldkasuliku tööga ei evinud uusi süütegusid ärahoidvat toimet.
38. Eeltoodut arvestades ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 6