4-16-5801/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-16-5801 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuasi E.H väärteoasi LS § 227 lg 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. augusti 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusaluse isiku E.H (E.H, isikukood XXX, elukoht XXX, töökoht XXX OÜ) kaitsja advokaat Sandra Sillaots, apellatsioon RESOLUTSIOON
4. Tartu Maakohtu
5. augusti 2016 otsus jätta muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Maakohus 05.08.2016 otsusega karistas E.H LS § 227 lg 4 järgi 7 ööpäeva pikkuse arestiga, millest luges ärakantud osaks 1 päeva. Ülejäänud 6 päeva aresti asendas maakohus KarS § 69 lg 1 alusel 6 tunni üldkasuliku tööga tegemistähtajaga 2 kuud. LS § 227 lg 5 p 3 alusel kohaldas kohus E.H-le lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks.
7. Eelmärgitud karistuse mõistis maakohus E.H-le järgmise väärteo eest: 04.08.2016 koostatud väärteoprotokolli kohaselt juhtis E.H 04.08.2016 kella 10.57 ajal Tartu maakonnas Tähtvere vallas Tartu-Viljandi-Kilingi-Nõmme maantee
8. kilomeetril Viljandi suunas, s.o asulavälisel teel, mootorsõidukit Audi A8L, registreerimismärk XXX , kiirusega 176 +/- 6 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 80 km/h. Kiirus mõõdeti mõõtevahendiga LaserCam 4 LE0051 (käest hoides). Sellega rikkus E.H LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo.
9. E.H-le mõistetud karistust põhjendas kohus järgmiselt. Maakohus, arvestades E.H korduvaid väärtegusid, tema karistust raskendavate asjaolude puudumist, karistust kergendavana tema süü puhtsüdamlikku kahetsemist, samuti seda, et käesolevale rikkumisele isikul mõjuvaid põhjusi nimetata ei ole, pidas vajalikuks karistada teda 7 päeva pikkuse arestiga. Kuna E.H ei ole varem arestikaristust kandnud, tal on olemas pere ja töökoht, on maakohtu hinnangul põhjendatud asendada arest üldkasuliku tööga. Edasi kohus, arvestades E.H süüd ning asjaolu, et varasemad karistused samalaadsete liiklusrikkumiste eest ei ole isikut seaduskuulekusele suunanud, pidas vajalikuks kohaldada tema suhtes ka lisakaristust, s.o juhtimisõiguse äravõtmist. See on vajalik nii tema enda kui ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara kaitseks. Samuti on lisakaristus põhjendatud, kuna E.H ei ole varasematest vähempiiravatest, kuid küllaltki suurtest rahatrahvidest vajalikke järeldusi teinud, vaid on rikkumiste toimepanemist jätkanud (käesolev rikkumine on sooritatud vähem kui aasta pärast eelmist). E.H-le oli ka rikkumise ajal teada, et ta peab oma töökoha tõttu palju mootorsõidukiga liiklema, kuid hoolimata sellest otsustas ta märkimisväärselt lubatud suurimat sõidukiirust ületada, seades sellega ohtu nii enda kui ka teised liiklejad. Samuti oleks E.H varem sarnaseid rikkumisi toime pannud isikuna pidama arvestama, et rikkumiste jätkumise puhul on võimalik kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. Kuivõrd E.H-lt ei ole varem juhtimisõigust põhi- ega lisakaristusena ära võetud, on võimalik lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine selle minimaalses määras, s.o 6 kuuks.
10. Kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja advokaat Sandra Sillaots, kes vaidlustab lahendi tema kaitsealusele lisakaristamise kohaldamise osas. Kaitsja argumendid on järgmised. Kaitsja leiab, et põhikaristusena mõistetud arest vastab E.H süüle (mis on keskmine) ning maakohus ei ole välja toonud asjaolusid, mis põhjendaksid täiendavalt veel lisakaristuse kohaldamist. Samuti lähtus kohus nii põhi- kui lisakaristuse motiveerimisel menetlusaluse isiku süüd iseloomustavatest asjaoludest (s.o sõidukiiruse märkimisväärne ületamine ning teiste liiklejate ohtu asetamine), mis ei ole piisav ja teiseks tema varasemale karistatusele. E.H süü suurust puudutavalt leiab kaitsja, et kuivõrd LS § 227 lg 4 koosseis seisnebki lubatud sõidukiiruse märkimisväärses ületamises, siis selle asjaoluga süü astet põhistada ei saa. Samuti ei ole maakohus E.H varasema karistatuse arvestamisel tähelepanu pööranud sellele, et talle ei ole kohaldatud ei aresti ega ka juhtimisõiguse äravõtmist. Seega ei ole loogiline ega põhjendatud sedavõrd suur erisus karistuste vahel.
11. Tartu Ringkonnakohtu 12.09.2016 määrusega määrati väärteoasi lahendamisele kirjalikus menetluses. Menetlusosalisetele anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 20.09.
13. Kohtuvälise menetleja esindaja esitas ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha 19.09.2016, milles märkis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud väärteotoimiku, kaevatava kohtuotsuse ja apellatsioonis esitatud väidetega, leiab, et Tartu Maakohtu otsuses esitatud motiivid ja järeldused mõistetud karistuse osas, sealhulgas lisakaristust puudutavalt, on põhjendatud ning asjakohased, mistõttu apelleeritud kohtuotsus jääb muutmata ja edasikaebus rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. 2
15. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-122-13 selgitanud, et lisakaristust, nagu põhikaristustki, tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada aga sedagi, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.
16. Eelmärgitut silmas pidades peab apellatsioonikohus maakohtu otsust E.H-le lisakaristuse kohaldamise ja selle määra osas täielikult seaduslikuks ja põhjendatuks. Seejuures on oluline tähelepanu pöörata esmalt sellele, et E.H tunnistati süüdi LS § 227 lg 4, s.o paragrahvis toodud raskeima koosseisu alusel. Veelgi enam, kui viidatud lõiget sisustab sõidukiiruse ületamine juba üle 60 km/tunnis võrra, siis E.H-le etteheidetav tegu seisnes kiiruse ületamises mitte vähem kui 80 km/tunnis. Teiseks tuleb tähele panna sedagi, et menetlusalusel isikul on kaks kehtivat karistust samalaadsete väärtegude eest (vahemärkusena olgu öeldud, et varasemate arvukate liiklusrikkumiste, sealhulgas kiiruse ületamiste eest saadud karistused on kustunud). Ehk siis mõistetud karistused, s.o rahatrahvid, E.H uute liiklusalaste väärtegude toimepanemisest eemale hoidnud ei ole. Käesolevas väärteoasjas ongi ta taas ületanud lubatud sõidukiirust, sõites asulavälisel teel kiirusega 176 +/- 6 km/h. Tähelepanu väärivad siinkohal ka E.H maakohtu istungil antud ütlused, milles ta tunnistas, et tal on politsei poolt kinni pidamisest hea meel, kuna ei juhtunud suuremat õnnetust. Ehk siis menetlusalune isik sai ise väga hästi oma käitumise ohtlikkusest aru, kuid nõuetekohase kiirusega see teda sõitma ei mõjutanud. Seda vaatamata asjaolule, et mingitki põhjust sel päeval sõidukiiruse ületamiseks ei oska nimetada E.H ise.
17. Ringkonnakohtu hinnangul selgub eeltoodust üheselt, et senised karistused E.H liikluskäitumisele mingitki mõju avaldanud ei ole, s.o tema osas esineb endiselt negatiivne tulevikuprognoos – menetlusaluse isiku liiklusrikkumised võivad jätkuda edaspidigi. Sellise seisukoha valguses on temale lisaks põhikaristusele ka lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol aga nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke silmas pidades kohane ning ka vajalik. Nimelt leiab ka kriminaalkolleegium, et menetlusaluse isiku liikluskäitumise muutmiseks ei ole piisav vaid üldkasuliku töö sooritamine 6 tunni ulatuses. Olukorras, kus varasemad rahatrahvid ei ole oma eesmärki täitnud, üksikute töötundide tegemine korduva liiklusrikkuja käitumise muutmisel oluliselt mõjusam meede ei oleks. Seega asjaolu, et E.H-le ei ole varasemalt mõistetud ei arestikaristust ega juhtimisõiguse äravõtmist ringkonnakohut vastupidisele seisukohale kuidagi ei veena. Pigem jääb kolleegiumile arusaamatuks, miks ei ole menetlusalusele isikule rangemaid karistusliike kohaldatud juba varasemalt.
18. Eeltoodust tulenevalt märgib ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et nõustub E.H-le lisakaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab E.H eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatud argumendid vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus seega Tartu Maakohtu 05.08.2016 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 3