4-15-9096/5

4-15-9096 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.11.2015.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-9096 (2315,15,010320) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi N.J-i 26.10.2015.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseiniku Rafail Farfutdinov’i 21.10.2015.a kiirmenetluse otsusele

1. Kaebuse esitaja N.J , isikukood: XXX; elukoht: XXX; sidevahend: XXX; e-mail: XXX; töökoht: OÜ XXX. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskond. Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta N.J-i 26.10.2015.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri IdaHarju politseijaoskonna patrullpolitseiniku Rafail Farfutdinov’i 21.10.2015.a kiirmenetluse otsusele 10220142526160 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks rahuldamata. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseiniku Rafail Farfutdinov’i 21.10.2015.a kiirmenetluse otsus 10220142526160 muutmata. Rahatrahv peab olema tasutud V™S § 204 lg 3 sätestatud korras. Rahatrahv tuleb tasuda Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseiniku Rafail Farfutdinov’i 21.10.2015.a kiirmenetluse otsuses 10220142526160 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
2. 1 4-15-9096 Kohtuotsuse ärakiri saata N.J-ile ja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonnale. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati N.J Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, s.o summas 120 eurot. Otsusega tehti kindlaks, et N.J juhtis mootorsõidukit kiirusega 96 km/h +/- 3 km/h, teel kus lubatud sõidukiirus on 70 km/h. Sellega ületas N.J suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Oma sellise tegevusega rikkus N.J LS § 50 lg 5 p 3 /Juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/ järgi. Otsuse tegemisel arvestas kohtuväline menetleja karistust kergendavate ja raskendavate asjaoludega, mis isiku teos puudusid. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega s.h tunnistaja ütlustega ja kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Võttes arvesse ülaltoodut määras kohtuväline menetleja N.J-ile karistuseks LS § 227 lg 2 alusel rahatrahvi 30 trahviühiku ulatuses, s.o summas 120 eurot. KAEBUSE SISU 26.10.2015.a esitas N.J kaebuse Harju Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseiniku Rafail Farfutdinov’i 21.10.2015.a kiirmenetluse otsusele 10220142526160 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kaebusest nähtub, et 21.10.2015.a koostatud kiirmenetluse otsus ei sisalda faktilisi ütlusi, kuigi tõendina viidatakse tunnistaja ütlustele. Lisaks on vigaselt märgitud tunnistaja ütluste andmise kuupäevaks 20.10.2015.a. 2 4-15-9096 Kaebaja viitab kaebuses Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-100-03, mille kohaselt märge „olen tutvunud“ ei sisalda asja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid ning seda ei saa lugeda menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise kohta antud ütlusteks. Samuti viitab kaebaja, et kiirmenetlust võib kohaldada üksnes siis, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged ja menetlusalusele isikule on võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi. Kaebusest nähtub, et kaebaja ei soovi kohtuistungil osaleda. Kaebaja tulenevalt V™S § 114 lg 1 p 1 palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 11.11.2015.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja ei ole nõus kaebuse rahuldamisega ja kiirmenetluse otsuse tühistamisega. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et väärtegu on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Tunnistaja ülekuulamine toimus 21.10.2015.a, mitte 20.10.2015.a nagu on väitnud kaebaja. Isikule on vastavalt V™S § 19 tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, mille kohta on vastav allkiri. Isik on nõustunud kiirmenetlusega, ning talle on selgitatud, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata. Samuti on isik teadlik, et menetlusalusel isikul on kiirmenetlusega nõustumise korral kohustus anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi. Ütluste või allkirja andmisest keeldumine loetakse kiirmenetlusega mittenõustumiseks ja alustatakse üldmenetlust, mille kohta on isik samuti andnud oma allkirjad. Isik on väärteos andnud ütlusi „süüdi, süüdi, süüdi“. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et antud ütlustega on isik oma süüd tunnistanud, ning pole soovinud midagi lisada. Riigikohtu lahend, millele toetub kaebaja, selgitab, et isik on tutvunud protokolliga, ning protokolliga tutvumist ei saa tõlgendada ütlustena, ega ka süü tunnistamisega. Kui isik ei ole oma süüd tunnistanud, siis ei saa ka koostada kiirmenetluse otsust. Käesolevas väärteoasjas on isik oma süü tunnistanud. Tuginedes ülaltoodule asus kohtuväline menetleja seisukohal, et kiirmenetluse kohaldamine antud juhul on aktsepteeritav ja õiguspärane. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et N.J-i 26.10.2015.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseiniku Rafail Farfutdinov’i 21.10.2015.a kiirmenetluse otsusele 10220142526160 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. 3 4-15-9096 Kaebusest nähtub, et N.J iseenesest ei vaidlusta suurima lubatud sõidukiiruse ületamist kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas. Samas on N.J viidanud, et kiirmenetluse otsus ei sisalda faktilisi asjaolusid ning tunnistaja ütluste andmise ajaks on märgitud 20.10.2015.a. Kohus selliste seisukohtadega ei nõustu järgmistel põhjustel. N.J-ile inkrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud muuhulgas ka kiirmenetluse otsusega 10220142526160, mille kohaselt koostati otsus 21.10.2015.a Rafail Farfutdinov’i poolt, kuna N.J 21.10.2015.a kell 11:57 ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. N.J rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes toime väärteo, mis kvalifitseeriti LS § 227 lg 2 järgi. Samuti nähtub kiirmenetluse otsusest, et N.J on väärteo kohta andnud järgnevaid ütlusi: omakäeliselt on isik kirjutanud „Süüdi, süüdi, süüdi“. Isikule on tutvustatud V™S § 19 sätestatud õigusi ja kohustusi, ta on nõustunud kiirmenetlusega, mõlema kohta on isik andnud oma allkirja. Kiirmenetluse otsusest nähtub, et väärteo toimepanemine on tõendatud tunnistaja ütlustega ja kombineerituid LJV protokolliga. Isiku teos puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kiirmenetluse otsusega määrati N.J-ile karistuseks rahatrahv 120 eurot; tunnistaja XXX ütlustega, mille kohaselt ülekuulamine toimus 21.10.2015.a kell 12:
3. Isikut on hoiatatud KarS § 318 ja § 320 järgi. Ütluste kohaselt olles 21.10.2015.a tööl ning mõõtes Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa teel kiirust kiirusmõõturiga UltraLyte nr UX020591, mõõtis ta kell 11:57 Iveco Daily reg.nr XXX kiiruseks 96 km/h. Mõõtmise ajal kasutati Sony kaamerat. Sõiduki juhiks osutus N.J; kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, millest nähtub et 21.10.2015.a Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa 9,6 km suunaga Tallinna poole oli suurim lubatud sõidukiirus 70 km/h, seoses teetöödega. Sõiduk Iveco registrimärgiga XXX sõitis aga kiirusega 96 km/h. Kiirust mõõdeti UltraLyte UX
4. Mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS15/00153, tõendab, et mõõteseade oli taadeldud. Seadet on 21.10.2015.a kell 10:20 ajal testitud ja seade oli töökorras. Samuti nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et kaebaja auto liikus 1 sõidurajal. Sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõtmine paigal seistes ning kiirusmõõtur oli mõõtmise hetkel politseiametniku käes. Mõõtmine toimus asulavälisel teel, nähtavus oli hea, ilmastik oli sademeteta, teeolud olid kuivad; kombineeritud LJV protokolli lisaga (fototabeliga), millest nähtub, et auto kiirusemõõte signaali ei sega ükski teine auto. Kaebaja auto sõidab üksinda, teised liiklejad on temast tagapool ning kaebaja mootorsõiduki kiiruseks mõõdeti 96 km/h ning mõõtevahendi taatlustunnistusega, mille kohaselt taadeldi seadet UltraLyte UX020591 14.07.2015.a. Mõõtevahend vastas MKM 12.12.2006.a määruse nr 104 lisa 1 p 8.2 sätestatud nõutele. Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et N.J-i poolt juhitud mootorsõiduki Iveco Daily, registrimärgiga XXX kiiruse näit on õige ning N.J ületas sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Kohus on seisukohal, et N.J-i poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/. Kohus leiab, et N.J pani väärteo toime otsese tahtlusega, sest ta otsustas ületada suurimat lubatud kiirust, teetööde tõttu oli kiiruspiirand 70 km/h. Kohus on seisukohal, et lubatud suurima kiiruse ületamine on alati tahtlik tegu. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. 4 4-15-9096 Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebuses esitatud väidet. Kaebaja on väitnud, et tunnistaja ülekuulamine on leidnud aset 20.10.2015.a, s.o otsusele eelnenud kuupäeval. Kohus olles tutvunud väärteoasja materjalidega, leiab et selline kaebaja väide on paljasõnaline ja põhjendamata. Väärteoasja materjalidest nähtub, et 21.10.2015.a kell 12:10 kuulati tunnistajana üle Sten Suimets, keda hoiatati KarS § 318 ja § 320 järgi, seadusliku aluseta ütlustest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise osas. Kohus ei ole tuvastanud, et tunnistaja oleks ülekuulatud 20.10.2015.a. Samamoodi ei nähtu ka kiirmenetluse otsusest, et tunnistaja oleks olnud ülekuulatud mõnel muul ajal, kui kiirmenetluse otsuse koostamise päeval, s.o 21.10.2015.a. Seega selline kaebaja poolne väide on kohtu hinnangul esitatud kohtu eksitusse viimiseks, lootuses vabaneda kiirmenetlusega määratud karistusest. Kaebaja on väitnud, et kiirmenetluse otsus ei sisalda faktilisi ütlusi. Kohus sellise väitega ei nõustu järgneval põhjusel. Kiirmenetluse ostusest nähtub selgelt, et kaebaja on omakäeliselt kirjutanud „süüdi, süüdi, süüdi“. Mille alla on isik lisanud ka oma allkirja. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kaebaja on sellise lausega oma süüd tunnistanud ning pole soovinud midagi muud juurde lisada. Seega väide, et kiirmenetluse otsuses puuduvad faktilised ütlused on paljasõnaline ja ei ole leidnud väärteoasjas tõendamist. Samuti on kaebaja väitnud, et kiirmenetlust kohaldatakse ainult sellisel juhul, kui asjaolud on selged ja isikul on võimaldatud anda ütlusi. Kohus on eelpool leidnud, et isikul on võimaldatud anda ütlusi. Väärteo toimepanemise kohta on olemas ka salvestus, kust nähtub, et kaebaja poolt juhitud mootorsõiduki Iveco Daily, registrimärgiga XXX kiiruseks mõõdeti 96 km/h, millega ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Seega on väärteo toimepanemise asjaolud kohtu hinnangul selged. V™S § 55 sätestab kiirmenetluse kohaldamise alused ning alused, millal kiirmenetlust ei kohaldata. Vastavalt seadusele, kohaldatakse kiirmenetlust, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged, isikule on selgitatud tema õigusi ja kohustusi, asjaolu, et väärteoprotokolli ei koostata, isikule on võimaldatud anda ütlusi ning ta nõustub kiirmenetlusega. Kiirmenetluse otsusest nähtub, et isikule on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, mis tulenevad V™S §
5. Muuhulgas, et kiirmenetlusega nõustumisel on isikul kohustus anda väärteo toimepanemise asjaolude kohta ütlusi ning ütluste või allkirja andmisest keeldumisel kiirmenetlust ei kohaldata ning algatatakse üldmenetlus. Samuti on teda teavitatud väärteoprotokolli mitte koostamisest. Isik on nende õiguste ja kohustustega tutvunud ning kinnitanud seda oma allkirjaga. Seega kuivõrd asjaolud olid selged, kõik seaduses sätestatud nõuded olid täidetud, siis kiirmenetluse kohaldamiseks puudusid kohtu hinnangul takistused. Kuivõrd kaebaja on oma allkirjaga kinnitanud, et ta nõustub kiirmenetlusega ning politsei ei ole tuvastanud, et isikule tuleb karistuseks määrata väärteo toimepanemise eest põhikaristusena arest või lisakaristusena juhtimiõiguse äravõtmine, ongi asi lahendatud kiirmenetluse korras. Viide Riigikohtu lahendile 3-1-1-100-03 on kohtuhinnangul asjakohatu. Nimelt antud asjas oli probleem selles, et isik tutvus protokolliga, pani selle kohase allkirja. Samuti leiti lahendis seda, 5 4-15-9096 et protokolliga tutvumist ei saa tõlgendada ütlustena ega süü tunnistamisena. Käesolevas asjas on isik omakäeliselt kirjutanud „süüdi, süüdi, süüdi“, mida saab kohtu hinnangul tõlgendada ütlustena ning süü tunnistamisena. Seega viide antud Riigikohtu lahendile on isiku poolt asjakohatu ja ennastõigustav. Kohus selgitab, et on piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid - näiteks juhtumid, mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.05.2007.a otsus nr 3-1-1-6-07, p 7). Antud väärteoasjas kohus ei tuvastanud ühtegi erandliku juhtumit, mis annaksid aluse eeldada, et kaebaja allkirja saamiseks kasutati pettust või sunniti teda füüsiliselt kiirmenetluse otsusele alla kirjutama. Kaebaja on vabatahtlikult lisanud oma allkirja õiguste ja kohustustega tutvumise kohta. Samuti on ta oma allkirjaga kinnitanud enda poolt väärteo kohta antud ütlusi. Kohus selgitab, et ootamatu ohu puhul on inimese reageerimiskiirus hetkel, kui ta ohtu märkab, umbes 1 sekundit. Mida suurem kiirus, seda pikema maa sõidab auto enne, kui juht üldse pidurile vajutab. Suurema kiirusega on pidurdusmaa pikem. Üldteada olevaks asjaoluks on, et 70 km/h sõitva mootorsõiduki reageerimismaa on 21 meetrit, pidurdusmaa 49 m ja peatumisteekond 70 meetrit. Kui mootorsõiduk liigub 96 km/h, siis reageerimismaa on 28,79 meetrit, pidurdusmaa 92,16 m ja peatumisteekond 120,96 meetrit. Kõik näitajad on suurenenud. Seega kui kaebajale oleks tema valitud sõidukiirusel ette sattunud ootamatu takistus teise liikleja näol, ei oleks ta olnud võimeline piisavalt kiiresti reageerima, et vältida liiklusõnnetuse tekkimist. Samuti on teada, et antud teelõigul töötasid teetöölised, kes olid arvestanud, et lubatud suurim sõidukiirus on 70 km/h. On tõenäoline, et kui nad oleksid läinud täitma mõnda tööülesannet, oleksid nad ilmunud kaebuse esitaja jaoks teele ootamatult ja viimane ei oleks olnud suuteline reageerima piisavalt kiiresti, et hoiduda avarii põhjustamisest. Seega on järeldatav, et võimalikud tagajärjed oleksid olnud katastroofilised. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et pidevalt teavitatakse avalikkust toimunud liiklusõnnetustest, kus üheks faktoriks on ka liialt suur kiirus. Alles hiljuti hukkusid neli noort inimest, just sellepärast, et mootorsõidukijuht arvas, et tema oma tegevusega ei pane kellegi elu ega tervist ohtu. Kohus märgib, et lubatud sõidukiiruse ületamine ohustab nii kaasliiklejate kui ka rikkuja enese elu, tervist ja vara. Liikluskorraldust ja lubatud sõidukiirust on reguleeritud selliselt, et ohu saabumist oleks võimalik vältida või muuta selle tekkimise võimalus minimaalseks. Ohu vältimine on võimalik vaid siis, kui liiklejad järgivad liiklusreegleid ning käituvad sellele vastavalt. Liiga kiire sõit on joobes juhtimise kõrval üks peamisi liiklusõnnetusi põhjustavaid faktoreid. Mida kiiremini auto liigub, seda vähem on juhil võimalusi ja aega üldse midagi enda või teiste kaitseks ette võtta. Kohus selgitab, et kui isik peab normaalseks olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea järgima sõiduki sõidukiirust on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu ja selline isik tuleb juhtimiselt kõrvaldada. Kohus selgitab, et riik peab andma selge signaali sellele, et liiklusrikkumiste, sealhulgas mootorsõidukite lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Seega N.J pidi tegema kõik endast sõltuva ning järgima LS nõudeid, et mitte rikkuda seadust ja saada rahatrahvi. LS § 227 lg 2 alusel võidakse isikut karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. N.J karistati rahatrahviga 120 eurot, s.o 30 trahviühikut. Sanktsiooni keskmiseks määraks LS § 227 lg 2 puhul on karistus 50 6 4-15-9096 trahviühiku ulatuses. Arvestades, et maksimaalne karistus on 400 eurot või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni, on määratud karistuse näol tegemist alla keskmise jääva karistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Arvestades, et N.J ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h, on isiku süü keskmine. Kohus on seisukohal, et N.J-ile mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, §
6. Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/ 7