4-15-8013 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.11.2015.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-8013 (2302,15,012969) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi U.Z 24.09.2015.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 10.09.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,
- Kaebuse esitaja U.Z , isikukood: 37908294918; elukoht: XXX; sidevahend: XXX; e-mail: XXX; töökoht: XXX OÜ. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta U.Z 24.09.2015.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 10.09.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,012969 kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks rahuldamata. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 10.09.2015.a otsus väärteoasjas nr 2302,15,012969 muutmata. Rahatrahv peab olema tasutud V™S § 204 lg 3 sätestatud korras. Rahatrahv tuleb tasuda Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 10.09.2015.a otsuses väärteoasjas nr 2302,15,012969 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 1 4-15-8013 701700017001577198
- №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber Kohtuotsuse ärakiri saata U.Z-ile ja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati U.Z Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 214 alusel rahatrahviga 100 ulatuses, s.o summas 400 eurot. Otsusega tehti kindlaks, et U.Z juhtis mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Kontrolli hetkel juht ei kasutanud sõidumeerikut. Kasutas 24 tunni jooksul pärast eelmise ööpäevase puhkeperioodi lõppu 28.07.2015.a kell 10:25 kehtestatud 11 tunni pikkuse asemel kuni kaks tundi lühemat ööpäevast puhkeperioodi. Pikima katkematu ööpäevase puhkeperioodi kestvus oli 28.07.2015.a kell 21:59 kuni 29.07.2015.a kell 07:
- Kasutas 24 tunni jooksul pärast eelmise ööpäevase puhkeperioodi lõppu 11.08.2015.a kell 08:35 kehtestatud 11 tunni pikkuse asemel kuni kaks tundi lühemat ööpäevast puhkeperioodi. Pikima katkematu ööpäevase puhkeperioodi kestvus oli 11.08.2015.a kell 22:40 kuni 12.08.2015.a kell 07:
- Kahe iganädalase puhkeperioodi vahel oli ärakasutatud kolm lühendatud ööpäevast puhkeperioodi. Puhkeperioodi ei kasutanud ka kehtestatud korras kahes osas. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega s.h tunnistaja ütlustega ja andmete salvestustega (failid). Oma sellise tegevusega rikkus U.Z LS § 131 lg 1 /Mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestus toimub nõukogu määruse (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta lisa I kohase mehaanilise sõidumeeriku salvestuslehtede või lisa IB kohase digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku (edaspidi digitaalne sõidumeerik) mällu salvestatud andmete järgi/ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 165/2014 artikkel 34 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 214 /Mootorsõidukile paigaldatud sõidumeeriku ettenähtud juhtudel kasutamata jätmise või sõidumeeriku või selle plommi tahtliku rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut/ järgi. Samuti rikkus U.Z LS § 130 lg 1 /Sõitjate veoks ettenähtud üle üheksa istekohaga (kaasa arvatud juhi koht) või veose veoks ettenähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest 2 4-15-8013 vabastatud vedude loetelu ja juhi kohustused sätestab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85/ ning EÜ Parlamendi ja nõukogu määrus nr 561/2006 art 8 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 249 lg 1 /Kehtestatust kuni kaks tundi lühema ööpäevase puhkeaja kasutamise eest mootorsõidukijuhi poolt – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut/ järgi. Väärteootsusest nähtub, et kuivõrd LS § 214 ja LS § 249 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 214 järgi. Otsuse tegemisel arvestas kohtuväline menetleja karistust kergendavate ja raskendavate asjaoludega, mis isiku teos puudusid. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, asus seisukohale, et U.Z on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo, protokoll on koostatud õigesti ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad. U.Z'l on varasemast kehtiv karistus liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Võttes arvesse ülaltoodut ning juhindudes KarS § 56 lg 1 ja § 63 lg 1 määras kohtuväline menetleja U.Z-ile karistuseks LS § 214 alusel rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses, s.o summas 400 eurot. KAEBUSE SISU 24.09.2015.a esitas U.Z kaebuse Harju Maakohtule Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 10.09.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,012969 otsuse tühistamiseks. Kaebusest nähtub, et kaebaja esitas 02.09.2015.a enda poolsed ütlused e-toimiku kaudu, mida kohtuväline menetleja ei arvestanud väärteootsuse tegemisel. Kaebaja on seisukohal, et menetlustoimingud ei ole teostatud seaduse kohaselt. Samuti nähtub kaebusest, et tema poolt toimepandud tegu on minimaalne (sõiduaja mittesalvestamine 1-2 minutit), jääb selgusetuks maksimaalse rahatrahvi määramine. Samuti märgib kaebaja, et tema neto kuutasu on 850 eurot ning ta vastutab kolme alaealise lapse eest. Kaebusest nähtub ka asjaolu, et kaebaja ei soovi osaleda kohtuistungil. Kaebaja palub kohtul väärteoasi uuesti läbi vaadata. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 29.10.2015.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjustel puuduvad. Menetlusaluse isiku poolt e-toimiku kaudu esitatud vastulauses toodud asjaolud, ei näita isiku süüd kergemas vormis ega anna alust karistuse kergendamiseks. Kohtuvälise menetleja hinnangul suuda sanktsiooni maksimaalmääras rahatrahv mõjutada U.Z edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning tagab õiguskorra kaitsmise huve. 3 4-15-8013 Kohtuvälise menetleja seisukohast nähtub, et U.Z on käesolev rikkumine 2015.a juba kolmas samaliigiline. Kuivõrd isikut on korduvalt karistatud samaliigilise väärteo toimepanemise eest, ei saa rääkida minimaalsest süüst. Antud rikkumise näol on tegemist massiliselt toimepandava teoga, mis võib endaga kaasa tuua väga raskete tagajärgedega liiklusõnnetusi. Seega on selliste väärtegude puhul võimalik rääkida avalikust menetlushuvist, mis välistab minimaalse karistuse kohaldamise. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteo menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetluse õigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Arvestades isikut iseloomustavaid andmeid (varasemad karistused) ja teo üldohtliku viisi, on isikule määratud karistuse näol tegemist õiglase ja proportsionaalse karistusega. Määratud karistus on isikule piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks mh meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja kohustusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Kohtuväline menetleja palub jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et U.Z 24.09.2015.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 10.09.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,012969 kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et U.Z ei vaidlusta asjaolu, et ta juhtis mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut ning ei puhanud piisaval määral. U.Z-ile inkrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud muuhulgas ka väärteoprotokolliga 20150818179701 millest nähtub, et isik juhtis mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut ning ei puhanud seadusest ja EL määrustest tulenevalt piisavalt. U.Z tegu kvalifitseeriti LS § 131 lg 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 165/2014 artikkel 34; LS § 130 lg 1 ja EÜ Parlamendi ja nõukogu määrus nr 561/2006 art 8 nõuete rikkumisena, milline tegu on kvalifitseeritav LS § 214 ja § 249 lg 1 järgi; vastulausega, kus isik on märkinud, et ta ei oska öelda, miks sõidumeerik ei registreerinud tema lühikest sõitu. Samuti nähtub vastulausest, et isik ei rikkunud tahtlikult kahe ööpäeva puhkeperioodi ning tegu 4 4-15-8013 oli eksitusega, kuivõrd ta ajas segamini kalendrinädala ja töönädala; menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt soovib ta ilma kaardita sõitmise osas ütlusi anda hiljem. Puhkeperioodi rikkumise osas nähtub, et ta ajas segamini töönädala ja kalendrinädala; tunnistaja Meelis Smitt ülekuulamise protokolliga, millest nähtub, et sõidumeerik ei registreerinud automaatselt autojuhikaardile sõiduaega. Autojuhikaardist nähtus, et peatamise momendi oli U.Z märkinud käsikirjaliselt kui puhkepausi. Kontrollperioodi vältel oli isik kahel korral ööpäevane puhkeperiood nõutavast lühem; väärteootsusega, mille kohaselt on väärteo toimepanemine leidnud tõendamist nii tunnistaja ütlustega kui ka andmete salvestusega. Protokoll on koostatud õigesti ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad; karistusregistri väljavõttega, mille kohaselt U.Z on 3 (kolm) kehtivat väärteokaristust. Nimelt 15.04.2014.a on isikut karistatud samaliigilise teo toimepanemise eest; nädalagraafikuga, millest nähtuvad ajavahemikul 06.08.2015.a kuni 12.08.2015.a tehtud tööaja ja puhkeaja pikkused. Samuti nähtuvad tööaja ja puhkeaja pikkused ajavahemikul 23.07.2015.a kuni 29.07.2015.a ning tööaja väljatrükiga, mille kohaselt U.Z 18.08.2015.a on sõitnud kokku 07:12 tundi, puhanud 07:29 tundi. Samuti nähtub asjaolu, et juhikaart on sisestatud 20:12, s.o peatamise hetkel. Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et U.Z juhtis mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut ning ei puhanud piisaval määral. Kohus on seisukohal, et U.Z poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 214 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõidukile paigaldatud sõidumeeriku ettenähtud juhtudel kasutamata jätmise või sõidumeeriku või selle plommi tahtliku rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut/ järgi ning LS § 249 lg 1 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Kehtestatust kuni kaks tundi lühema ööpäevase puhkeaja kasutamise eest mootorsõidukijuhi poolt – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut/ järgi. Kohus leiab, et U.Z pani väärteod toime vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta otsustas asuda juhtima mootorsõidukit, millel puudus sõidumeerik ning ta ei puhanud piisavalt. Sellised tegevused on alati tahtlikud, mida ei saa toime panna ettevaatamatusest. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebuses esitatud väidet. Kaebaja on seisukohal, et menetlustoiminguid ei ole teostatud seaduse kohaselt, kuivõrd tema ütlusi ei ole arvestatud. Kohus märgib, et väärteotoimikust nähtub, et kohtuväline menetleja on esitatud vastulause kätte saanud, seega kaebaja sai esitada enda poolsed ütlused. See, et kohtuvälise menetleja otsusest nähtub nagu poleks vastulauset esitatud, märgib kohus järgmist. Kohtuväline menetleja on kohustatud võimaldama isikul anda omapoolseid selgitusi, mida kohtu hinnangul on kaebajale ka võimaldatud. Samas ei ole kohtuväline menetleja kohustatud vastulauses või isiku poolt 5 4-15-8013 antud ütlusi väärteootsuse tegemisel arvestama, eriti kui ütlustest ei nähtu isiku poolt toimepandud tegu kergendavat asjaolu. Seega kuigi väärteootsuses on märgitud nagu poleks isik vastulauset (enda poolseid ütlusi) esitanud, on siiski väärteotoimiku materjalidega üheselt tuvastatud, et isiku on andnud omapoolsed ütlused. Mis puudutab väidet, et menetleja tunnistas oma viga märgib kohus järgmist. Kaebaja on esitanud paljasõnalise väite, mida kohtul ei ole olnud võimalik kontrollida. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.02.2003.a kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-12-03 on osundanud, et kui isik otsustab ennast aktiivselt kaitsta ja asub oma konkreetset tegevust kirjeldama, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Käesoleval juhul on kaebajal esitanud ühe väite, samas võimaldamata kohtul antud väite õigsuses veenduda. Sellest tulenevalt ei saa kohus sellise paljasõnalise ja põhistamata väitega arvestada. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest nr 165/2014 artiklist 34 nähtub muuhulgas, et juht peab igapäev kasutama juhikaarti. Juhikaarti ei võeta välja enne igapäevase tööaja lõppu, kui selle väljavõtmine ei ole muul viisil lubatud. Juhid kaitsevad piisavalt salvestuslehti või juhikaarte ega kasuta määrdunud või rikutud salvestuslehti või juhikaarte. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et kontrollimise, s.o 18.08.2015.a ei kasutanud sõidukijuht sõidumeerikut, milline kohustus tal oli seadusest tulenevalt. Tööaja väljatrükkist nähtub selgelt, et kaebaja on oma juhikaardi sisestanud alles peatamise hetkel, seega ta sõitis enne politsei peatamist ilma juhikaardita. Samuti nähtub tööaja väljatrükkist, et sõidumeerik on salvestanud isegi 1 minutilised sõidud, seda nii sõidu režiimis kui ka muu töö režiimis, seega kaebaja vastulauses toodu väide, et sõidumeerik ei salvestanud tema lühiajalist sõitu, ei ole eluliselt usutav. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et peatamise momendi oli kaebaja märkinud käsikirjaliselt kui puhkepausi. Seega kaebaja teadlikult sõitis ilma sõidumeerikuta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 561/2006 artikkel 8 nähtub muuhulgas, et juht peab pidama kinni ööpäevastest ja iganädalastest puhkeperioodidest. 24 tunni jooksul pärast eelmist ööpäevast või iganädalast puhkeperioodi peab juht alustama uut ööpäevast puhkeperioodi. Kui ööpäevase puhkeperioodi 24 tunnisesse ajavahemikku jääv osa moodustab vähemalt 9 tundi, kuid vähem kui 11 tundi, loetakse kõnealune ööpäevane puhkeperiood vähendatud ööpäevaseks puhkeperioodiks. Juht tohib kahe iganädalase puhkeperioodi vahel võtta maksimaalselt kolm vähendatud ööpäevast puhkeperioodi. Kahe, mis tahes üksteisele järgneva nädala jooksul peab juht võtma vähemalt kaks regulaarset iganädalast puhkeperioodi. Käesoleval juhul nähtub nädalagraafikust, et 28.07.2015.a kell 21:59 kuni 29.07.2015.a kell 07:
- Kaebaja puhkas antud perioodil 9 tunni ja 5 minutit. Autojuhil oli kohustus puhata 11 tundi, seega puhkas ta kuni kaks tundi vähem. Kaebaja kasutas 24 tunni jooksul pärast eelmise ööpäevase puhkeperioodi lõppu 28.07.2015.a kell 10:25 kehtestatud 11 tunni pikkuse asemel kuni kaks tundi lühemat ööpäevast puhkeperioodi. Samuti on tuvastamist leidnud, et 11.08.2015.a kell 22:40 kuni 12.08.2015.a kell 07:
- Autojuhil oli kohustus puhata 11 tundi ning ta puhkas ainult kuni 2 tundi vähem. Kaebaja puhkas antud perioodil natukene üle 8 tunni. Seega kasutas kaebaja 24 tunni jooksul pärast eelmise ööpäevase puhkeperioodi lõppu 11.08.2015.a kehtestatud 11 tunni pikkuse asemel kuni kaks tundi lühemat ööpäevast puhkeperioodi. Määrusest tuleneb, et juht tohib kahe iganädalase puhkeperioodi vahel võtta maksimaalselt kolm vähendatud ööpäevast puhkeperioodi. Väärteomaterjalidega on leidnud kinnitamist, et kaebaja oli eelneval perioodil kasutanud ära lubatud kolm lühendatud ööpäevast puhkeperioodi, seega rikkust ta teadlikult kehtestatud nõudeid puhkeaja osas. 6 4-15-8013 Nii samuti määrusest tuleneb, et juht peab kasutama kahte regulaarset iganädalast puhkeperioodi. Kuivõrd kaebaja seda ei olnud teinud, siis jällegi rikkus ta seadust ja määrusest tulenevaid nõudeid tahtlikult. Kohus peab vajalikuks märkida, et sellised reguleeritud pikkustega puhkused ei ole autojuhtide „kiusamiseks“ sätestatud, vaid teiste inimeste, s.h ka autojuhi enda elu kaitseks. Meediast on viimasel ajal käinud läbi palju uudiseid, kus veoautojuhid hukkuvad või põhjustavad raskete tagajärgedega avariisid ning üheks peamiseks põhjuseks on väsimus. Üldteada tuntud asjaoluks saab kohtu hinnangul lugeda, et veoautoga tekitatud avariide tagajärjed on kordades katastroofilisemad kui kahe sõiduauto avarii. Kaebaja valitsedes sellist võimsat autot peaks mõistma, millised võivad olla tema teo tagajärjed, kui ta peaks väsimuse tagajärjel põhjustama mõne avarii. Kaebaja ei rikuks sellise võimaliku teoga ära vaid mõne teise süütu inimese elu vaid ka oma perekonna ja laste elud. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja vastulauses esitatud väide nagu oleks ta segamini ajanud töönädala ja kalendrinädala ei ole eluliselt usutav. Kaebaja on üle 30 aasta vanune, eelnevalt karistatud sarnase rikkumise eest, töötab autojuhina Järva Veod OÜ. Antud asjaoludest millest saab järeldada, et ta omab piisavalt elukogemust. Asjaolu, et kaebaja teenib igapäevaselt elatist autojuhina, annab alust järeldamaks, et ta peab olema teadlik, mis vahe on töönädalal ja kalendrinädalal. Selline kaebaja väide on vastuolus üldiste loogikareeglitega ning sellise asjaolu (teadmise puudumine) esinemise üldine tõenäosus on väga väike. Kohus leiab, et kaebaja poolt esitatud väites puudub elementaarne eluline usutavus. Kaebaja väide, et karistus on põhjendamatult suur, märgib kohus järgmist. KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestatakse karistuse määramisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 16.02.2015.a kohtuotsuses nr 3-1-1-63-14 märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Kuivõrd käesoleval juhul on leidnud tõendamist, et kaebaja pani ühe teoga toime kaks tegu, siis tuleb karistus mõista raskeima paragrahvi alusel. Antud väärteoasjas on selleks LS § 214 rikkumine. LS § 214 kohaselt karistatakse isikut rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Kohus märgib, et kaebaja ei ole avaldanud kahetsust, et ta sellise teo toimepani, kahetsus ei nähtu ka vastulausest ega kaebusest. Vastulausest nähtuvad ainult õigustused, seega ei ole alust rääkida kahetsusest. Samuti karistusregistrist nähtub, et isikut on eelnevalt samaliigilise teo eest karistatud. Nimelt on kaebaja 12.02.2014.a toime pannud sarnase väärteo, ka siis rikkus isik muuhulgas LS § 249 lg
- Antud asjas tehti ostus politsei poolt 15.04.2014.a, mille kaebaja edasi kaebas ning mis jõustus Riigikohtu mitte menetlemise määrusega 20.05.2015.a. Seega kohtu hinnangul on kaebajale omane enda eksimusi mitte tunnistada ning leida erinevaid vabandusi, miks määratud karistustest vabaneda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Arvestades, et U.Z teos ei esinenud karistust kergendavaid asjaolusid, teda on eelnevalt korduvalt karistatud, s.h 7 4-15-8013 15.04.2014.a, on maksimaalses määras mõistetud karistuse määramine põhjendatud ning õigustatud. Isiku süü on keskmisest suurem. Kaebaja väide, et tal on kohustus 3 lapse ees ning tema neto sissetulek on 850 eurot kuus. Kohus nõustub selles küsimuses kohtuvälise menetleja seisukohaga, et ainult maksimaalne rahatrahv suudaks mõjutada kaebajat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Lisaks on oluline märkida, et kui kaebajal oleks tõesti selline raske majanduslik olukord (väikene sissetulek, 3 last), siis oleks kaebaja pidanud kohtule esitama tõendeid oma väite kinnitamiseks, kust nähtuks, milline on tema reaalne sissetulek ja reaalselt kantavad kulutused igakuiselt. Käesoleval juhul kaebaja seda teinud ei ole. Seega sisuliselt ei ole kaebaja võimaldanud kohtul kontrollida kaebuses esitatud väite õigsust. Lisaks kui isikul oleks selline „raske majanduslik olukord“ oleks isik saanud kohtul paluda KarS § 66 tulenevalt võimalust määratud rahatrahvi tasumiseks ositi, kuid seda tehtud ei ole. Kohus märgib, et ilma vastava taotluseta ei saa kohus iseseisvalt otsustada määrata rahatrahv ositi tasumisele. Kohus on seisukohal, et U.Z-ile mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, §
- Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/ 8