KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-1273 Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär eesistuja Ivi Keskül

§ 224lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Pidades vajalikuks karistada N.F arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks. Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus mõistis 06.05.2013 otsusega väärteoasjas nr 4-13-1273 N.F süüdi LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 2 järgi ning kohaldades KarS § 63 lg-t 1 karistas teda 10 päeva pikkuse arestiga, kohustades N.F asuma aresti kandma hiljemalt 28.06.
2. Aresti kandmise alguseks luges kohus alates N.F poolt reaalselt aresti kandmisele asumisest ning määras N.F poolt karistuse tähtaegselt kandmata jätmisel kohaldada tema suhtes sundtoomist arestimajja. Kohtuotsusega võeti KarS § 50 lg 1 p 2 ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel N.F-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. Kohus luges menetlusaluse isiku süü LS §

§ 224

lg 2 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemises 14.02.2013 tõendatuks menetlusaluse isiku poolt antud ütlustega, kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja väljatrükiga, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, Maanteeameti liiklusregistri väljavõttega, menetlusaluse isiku suhtes väljastatud karistusregistri õiendiga. Kohtuotsuse motiivides karistuse mõistmise osas märkis maakohus järgmist. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud menetlusaluse isiku käitumises puuduvad. Kohus asus seisukohale, et N.F ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ja jätkab väärtegude toimepanemist. Isik rikub süstemaatiliselt õiguskorda. Arvestades menetlusalust isikut iseloomustavaid andmeid selle kohta, et N.F on karistatud rahatrahvidega, millised on osaliselt tasumata, siis ei pidanud kohus enam võimalikuks karistada menetlusalust isikut LS §

§ 224

lg 2 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemise eest rahatrahviga, kuna rahatrahvi mõistmine temale karistuseks oleks ilmselgelt eesmärgitu. Karistuse liigi valikul lähtus kohus ka asjaolust, et isikule, kes väärteoprotokolli kohaselt ei tööta, mis tähendab ka legaalse sissetulekuallika puudumist, on rahatrahvi määramine välistatud ning trahvi määramine ei täida oma eesmärki eripreventiivses mõttes, st võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma väärtegude, sh samalaadsete väärtegude toimepanemisest. Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on N.F varasemalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, sealhulgas korduvalt ka kiiruse ületamise eest. Seega ei ole N.F hoolimata varem määratud karistustest oma käitumisviisi muutnud ja seetõttu on põhjendatud tema karistamine arestiga, mis sunniks teda hoiduma väärtegude toimepanemisest edaspidi. Arvestades aga, et isikut ei ole varem karistatud arestiga, pidas kohus põhjendatuks lühiajalise aresti mõistmist pikkusega 10 päeva. Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul on põhjendatud KarS § 50 lg 1 p 2 ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel ka lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Kohus märkis, et viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon, kus liikluses on märgatavalt suurenenud joobes juhtide arv, sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS §-s 50 lg 1 alusel määratav lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse 2 tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Käesolevas asjas puuduvad kohtupraktikas arvestatavad erandlikud asjaolud, mis lubaksid jätta kohtul lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-12-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-55-07). Väärteoasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks N.F liikumispuudele, mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaks lisakaristuse kohaldamist. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab N.F tähelepanu toimepandud väärteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. Kohtu hinnangul on N.F puhul tegemist ohtliku liiklejaga, kes jätkab uute liiklusrikkumiste toimepanemist. Kohus pidas vajalikuks osutada ka asjaolule, et käesolevas asjas arutatav rikkumine on toime pandud päise päeva ajal teel, kus on väga suur liiklustihedus. Kohus märkis, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Ka on menetlusalust isikut kriminaalkorras KarS § 424 järgi karistatud, mis on kohtule iseloomustavaks materjaliks. Arvestades sõidukijuhtide hoolimatut suhtumist kaasliiklejatesse ning liikluskorda tervikuna ning vajadust kaitsta teiste liikluses osalejate õigusi ja vabadusi, on lisakaristuse mõistmine liikumisvabaduse piiranguna põhjendatud ja vajalik, arvestades ka karistuse üldpreventiivset eesmärki. Eeltoodust lähtudes pidas kohus põhjendatuks kohaldada lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol minimaalses määras, s.o 3 kuuks. Apellatsioon

1. Harju Maakohtu 06.05.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik N.F , kes vaidlustab kohtuotsust karistuse osas, paludes kohtuotsus tühistada osas, millega talle kohaldati lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmeks kuuks ja jätta tema suhtes lisakaristus kohaldamata. Apellatsiooni põhjendustes märgitakse, et N.F on alates 01.05.2013 võetud tööle OÜ Meedia Pro autojuhina katseajaga kuni 01.08.2013, tööülesannete täitmiseks vajab ta juhtimisõiguse olemasolu. Juhtimisõiguse kaotamisel kaotab ta töökoha ja perekond jääb toitjata. Kohus on asunud seisukohale, et väärtegu on toime pandud ettevaatamatusest, kuna isik, kes oli alkoholi tarvitanud, peab ise tundma huvi ja selgitama välja, kas tema seisund on selline, mis võimaldab tal sõidukit juhtida. N.F oli kindel, et pärast sünnipäeva lõppemist ning 10-tunnist und oli ta kaine ning on võimeline sõidukit juhtima, mis osutus aga ebaõigeks. Karistuse mõistmisel on kohus arvestanud nii vastutust kergendavaid kui ka raskendavaid asjaolusid ja tuvastanud, et need puuduvad. Kaebaja leiab, et kohus on siiski jätnud arvestamata kergendava asjaoluna tema süü puhtsüdamlikku tunnistust ja kahetsust, mida kaebaja palub arvestada uue kohtuotsuse tegemisel. Samuti ka asjaolu, et N.F pole joobes juhtimise eest varasemalt karistatud. Töökoha olemasolu tõendamiseks on apellant apellatsioonile lisanud OÜ Meedia Pro tõendi ning väljatrüki Meedia Pro OÜ kohta avatud Harju Maakohtu registriosakonna äriregistrikaartist nr
2. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega apellatsiooni sisuga ja ära kuulanud menetlusosalised leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 3 Apelleeritud maakohtu otsuse tühistamiseks N.F-ile lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmise osas ei anna alust apellanti väide, et maakohus ei ole karistust kergendava asjaoluna arvestanud N.F süü puhtsüdamlikku tunnistust ja kahetsust. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Apellandi väide, et ta tunnistas oma süüd, ei ole käsitletav tema poolt süü ülestunnistamisele ilmumisena. Toimiku materjalidest nähtub, et mootorsõidukit lubatust kiirema sõidukiirusega juhtinud alkoholijoobes N.F peeti 14.02.2013 kella 10:59 ajal Tallinnas Järvevana tee 7B juures hoopiski politsei poolt kinni ning talle koostati selle rikkumise eest väärteoprotokoll. Seega ei saa antud juhul rääkida N.F poolt süü ülestunnistamisele ilmumisest. Seda, et N.F oma väärtegu puhtsüdamlikult kahetses, toimiku materjalidest aga ei nähtu, mistõttu apellandi niisugune väide on paljasõnaline. Lisaks märgib ringkonnakohus, et Harju Maakohus on oma 06.05.2013 otsuses N.F jätkuva õigusvastase käitumise põhjal hoopiski nentinud N.F ohtlikkust liiklejana ning ringkonnakohus sellega ka nõustub. N.F niisugune süstemaatiline õiguskorda eirav käitumine ei tekita aga kuidagi kohtus veendumust, et N.F väidetav kahetsus on puhtsüdamlik. Karistusregistri andmetest (tl 13-17) nähtuvalt on N.F varem liiklusrikkumiste toimepanemise eest, sh lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest, väärteokorras korduvalt karistatud, kuid sellele vaatamata on ta jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist. Ehkki apellandi väitel ei ole teda joobes juhtimise eest varasemalt karistatud, nähtub Karistusregistrist hoopiski, et N.F on mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis karistatud koguni kriminaalkorras - Harju Maakohtu 29.05.2009 otsusega kriminaalasjas nr 1-09-6892 KarS § 424 järgi. Seega ei ole varem kohaldatud karistused N.F puhul täitnud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades N.F liiklusalaste rikkumiste korduvust, võttes seejuures ka arvesse liiklussüütegude ühiskonnaohtlikkust ja laialdast levikut ning sellest tulenevalt vajadust nende süütegude toimepanemise tõhusamaks tõkestamiseks, on seetõttu põhjendatud maakohtu otsustus kohaldada N.F-ile ka KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuuks. Nimetatud lisakaristuse eesmärk on isiku mõjutamine hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest ning seda eesmärki ei kaalu kuidagi üles apellandi väited juhtimisõiguse vajaduse kohta seoses oma tööalase olukorraga. Harju Maakohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-86-09 p-s 7.2 väljendatud seisukohale, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Maakohus on õigesti märkinud, et väärteoasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks N.F liikumispuudele, mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaks lisakaristuse kohaldamist. Niisuguseid kohtupraktikas arvestatavaid erandlikke asjaolusid, mis välistaksid kohtu poolt lisakaristuse kohaldamata jätmise, maakohus ei tuvastanud ning selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Niisuguseks erandlikuks asjaoluks ei ole apellandi väide, et juhtimisõiguse kaotamisel kaotab ta töökoha ja perekond jääb toitjata. Ringkonnakohus märgib, et pannes taas toime liiklusrikkumise ning seejuures ühe raskeima liiklusrikkumise alkoholijoobes sõidukijuhtimise, mis pealegi oli toime pandud väga suure liiklustihedusega teel ja millega juht seadis reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise - on N.F oma niisuguse teoga näidanud üles ilmselgelt üleolevat suhtumist õiguskorda ja 4 teistesse inimestesse. See, et seadus näeb ette niisuguse süüteo toimepanemise eest kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, pidi olema N.F-ile teada juba enne süüteo toimepanemist. Sellele, et sõiduki juhtimisõigusest ilma jäädes võib ta panna end raskesse olukorda sellega, et tal võidakse juhtimisõigus ära võtta pidanuks seega N.F mõtlema juba enne süüteo toimepanemist ja sellest tulenevalt süüteo toimepanemisest hoiduma. Pannud aga kirjeldatud süüteo sellele vaatamata toime, ei saa niisugused põhjendused süüdlast vabastada temale kohtu poolt mõistetud õiglasest karistusest juhtimisõiguse äravõtmise näol. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega N.F-ile kohaldatud lisakaristuse osas ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. N.F-ile mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatu ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks.
4. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 06.05.2013 kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-13-1273 muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Ivi Kesküla Pavel Gontšarov Urmas Reinola 5