Obsah (4)

§ 155§ 157§ 149§ 150

4-13-6451 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17 oktoober 2013 Tallinn Väärteoasja number 4-13-6451 (2317,13,006240) Kohtunik Kristina Väliste Kohtuistung

§ 155

lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

§ 157

järgi on kassatsiooni alused: • materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (

§ 149

toodud alused); • väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine (

§ 150toodud alused).

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 04.09.2013 otsusega karistati V.K Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 215 trahviühikut ehk 860.00 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks selles, et V.K 27.07.2013 kella 03.20 ajal Tallinnas Valdeku tn-l suunaga Võidu tn poole juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0, 63 mg. Sellises seisundis autot juhtides rikkus V.K LS § 69 lg

1. Kohtuväline menetleja ei tuvastanud vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning leidis, et kaebaja süü on tõendatud tunnistaja ütlustega. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse 02.10.2013 milles märkis, et soovib vaidlustada eelmärgitud otsuse. Kaebaja selgitab kaebuses, et 27.07.2013 sõitis tema kella 03.20 paiku oma autoga kodu poole ning sai ärritava telefonikõne. Temal oli auto kindalaekas pudel konjakit ja pagasiruumis õlut ning otsustas, et pargib auto, jalutab koju ja tarbib alkoholi 2 rahustaval eesmärgil. Tema peatas auto ja parkis selle Võidu tn-le, peale mida avas konjaki ja tarbis seda. Kui ta otsustas võtta pagasiruumist õlut ja kodu poole jalutada, peatus tema auto kõrval politsei auto. Tal paluti alkomeetrisse puhuda, mida ta ka tegi. Ta ei vaidlustanud, et on joonud ja et ei tohi sellises seisundis juhtida autot. Talle öeldi, et avalikus kohas ei ole soovitav õlut tarbida. Kui politsei tema auto kõrval peatus, oli tema juba oma auto parkinud. Sõites ja pöörates Valdeku tn-lt Võidu tn-le tema enda auto taga tulesid ei täheldanud, ega peatatud ka tema sõidukit. Samasisulised vastulaused on kaebaja esitanud ka politseile. 06.08.2013 koostatud vastulausest nähtub, et V.K annab samasisulisi selgitusi juhtunu kohta, kui varasemalt kaebuses ning selgitab juurde järgmist. 27.07.2013 kell 03:20 paiku sõitis kainena sõbra juurest koju. Tema töötab autojuhina ega istus rooli, kui on tarvitanud alkoholi. Teel koju läks telefonitsi elukaaslasega riidu. Selle peale parkis auto Võidu tn. Kindalaekas oli pudel konjakit ning jõi sealt „tubli sõõmu“ ning tahtis minna pagasiruumist õlut võtma ja kodu poole minna. 29.08.2013 koostatud V.K vastulauses ta veelkord selgitab, et tema autole teise auto tulesid ei järgnenud, ta peatas auto ja tarbis alkoholi. Väidetavalt oli politseiauto tema sõidukist 20-30 meetri kaugusel. Liikudes kiirusel 50 km/h oleks selline vahemaa alla 2 sekundi. Selle ajaga ei jõua auto täielikult peatada, suretada välja mootor, kustutada tuled, keerata alla istme seljatugi ja teeselda magamist. Väljas oli pime, tema autol on toonitud klaasid ja ta ei saa aru, kuidas saab teda läbi klaasi näha ja väita, kas ta oli liikumatult või ei. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et tema ei ole joobesolekus autot juhtinud, tarvitas alkoholi peale auto parkimist ning palub sellest tulenevalt vaidlustatud otsus täies mahus tühistada. Kohtuvaidlustes kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et V.K on toime pannud temale inkrimineeritava teo, väärteoprotokoll on koostatud õigesti. Karistuse määramisel kohtuväline menetleja on lähtunud sanktsiooni keskmisest määrast ning antud asjas ei ole tuvastatud karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, seega on seisukohal, et rahatrahv ja juhilubade äravõtmine täidab eripreventiivset eesmärki. Palub kaebus jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Kohtuasjas puudub vaidlus selles, et V.K oli alkoholi tarvitanud. Vaidlust ei ole ka kaebaja liikumisteekonnal. Vaidlus on selles, kas V.K juhtis mootorsõidukit joobeseisundis või tarvitas alkoholi peale auto peatamist. Väärteoasja nr 231713006240 väärteoprotokollist nr AB 1392103 nähtub, et 27.07.2013 kell 03.20 Tallinnas Valdeku tn-l, tänavate Männiku tee - Võidu tn liikudes Võidu tn suunas, juhtis V.K, isikukood XXX, mootorsõidukit, s.o sõiduautot Volvo V40 riikliku registreerimisnumbriga XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0, 63 mg. Alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus mõõdeti mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110 est nr Araf-0031, taatlemistunnistus nr TTRC13-
2. Selliselt rikkus V.K LS § 69 lg 5 ja pani toime LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo. Menetlusalune isik on protokolli kandnud, et ta ei ole rikkumise kirjeldusega nõus, tõenditega on tutvunud. 3 Kohus leiab, et V.K süü temale etteheidetud väärteo toimepanemises on täielikult tõendatud ja tema ennast õigustavad ütlused ümber lükatud alljärgnevate tõenditega. Kohtus vahetult tunnistajatena üle kuulatud abipolitseinik Elvar X ja politseinik Janno X on mõlemad kinnitanud, et nägid V.K ehk kaebaja poolt juhitud sõiduautot Volvo V40, riikliku registreerimismärgiga nr XXX Männiku ja Valdeku tee ristis. Juht ei andnud teed peateel liikuvale politseiautole, mistõttu nad sõitsid autole järgi. Auto sõitis peatusteta Võidu tn-le, kus jäi seisma ja lülitas mootori välja samal ajal, kui auto juurde läksid politseiametnikud. Kogu teekonna vältel oli Volvo ja selle juht tunnistajatele nähtav. Autost ei väljunud kedagi ega sisenenud autosse kedagi. Juht ei teinud mingeid liigutusi sõidu ajal ega auto seismise ajal kuni politsei saabumiseni tema auto ukse taha, mis oleksid andnud alust arvamiseks, et ta võtab kindalaekast midagi või joob. Juht istus liikumatult roolis. Juhi suust ja autos oli tunda alkoholi lõhna, kuid lahtiseid alkoholipudeleid autos ei olnud näha. Juht ei vaidlustanud joobesolekut, kuid väitis, et ei ole autoga sõitnud. Kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et märgitud sõiduautot juhtis V.K. V.K väidab, et ta jõudis auto peatada, süüte välja lülitada, võtta kindalaekast pudeli konjakit, sealt juua „sõõmu“, konjaki ära panna ja siis tuli tema auto juurde politsei. Politseinike ütlusest tulenevalt sellist ajavahemikku, millal kaebaja seda kõike teha oleks jõudnud, ei ole olnud. Politseiauto järgnes koheselt V.K autole ning vahetult peale seda, kui viimane oli auto seisma jätnud, jäi tema auto juurde seisma ka politsei auto. Hetkel kui sõiduk peatus oli politseiauto ja Volvo vaheline vahemaa umbes 20- 30 meetrit. Vaadates läbi akna taskulambiga autosse, ei olnud seal näha alkoholipudeleid. Kummalgi politseiametnikul ei tekkinud mingit kahtlust selles, et juht oli alkoholi tarvitanud varasemalt, s.t mitte peale auto peatumist. Tunnistaja Sild selgitab, et tõenduslik alkomeeter andis puhumisel joobele positiivse tulemuse. Juhul, kui isik oleks alkoholi tarvitanud vahetult enne kinnipidamist, siis ei oleks alkomeeter midagi näidanud, sest joove ei oleks veel organismi kopsudes olevasse õhku jõudnud - sealt tulevat alkoholisisaldust aga mõõdab alkomeeter. Juhul, kui ollakse tarvitanud alkoholi vahetult enne puhumist, näitab alkomeeter näitu „ suu alkohol“, või üldse mitte midagi, kuid seda antud juhul ei olnud. Alkomeeter näitas kopsust väljahingatavas õhus alkoholisisalduse nagu on kirjas protokollis. Kohus leidis mõlema tunnistaja ülekuulamise käigus, et tunnistajad annavad vastuseid ladusalt, veenvalt ning kohtul tekkis siseveendumus, et tunnistajad räägivad tõtt. Samuti on tunnistajate ütlused omavahel kooskõlas ja kooskõlas teiste kirjalike tõenditega. Oluline on ka asjaolu, et politseiametnikest tunnistajad ei tunne kaebajat isiklikult, nende vahel puudub vihavaen ja põhjus anda kaebaja osas valeütlusi. Kohus leiab, et tunnistajate ütlused on usaldusväärsed, eluliselt usutavad ning on täies mahus ümberlükanud kaebaja ütlused selles osas, et ta tarvitas alkoholi peale auto peatamist. Kohus leiab, et politseiametnike ütluste usaldusväärsust kinnitab ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ning samuti lükkab selles kajastatu omakorda ümber kaebaja väited alkoholi tarvitamise aja osas. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist 27.07.2013 nähtub, et V.K, isikukood XXX suhtes kasutati 27.07.2013 kell 03:39 kuni 03:42 tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 est, Araf-
3. Alkomeetri lugem 0, 68 mg/l. Laiendmääramatus 0, 05 mg/l kohta, lõplik mõõtetulemus isiku kasuks mõõdetuna 0, 63 mg/l kohta. Protokollile lisatud alkomeetri väljatrükist nähtub, et V.K on alkomeetrisse puhunud kahel korral ajavahemikus 03:39 kuni 03:42, kestvustega 8, 3 ja 9, 3 sekundit. Esimesel korral on alkomeeter andnud tulemuseks 0, 70 mg/l kohta ja teisel korral 0, 68 mg/l kohta, milline tulemus kanti ka protokolli. Seega nähtub üheselt, et nn „suu alkoholi“ ei ole kaebajal tuvastatud. Kaebaja hingas väljahingamiseks suhteliselt pika ajavahemiku jooksul mõlemal korral, mis näitab kohtu hinnangul samuti seda, et väljahingatav õhk tuli kopsupõhjast ja 4 seeläbi kandis edasi organismis juba olevat alkoholikogust. Kohus selgitab, et juhul, kui isik vahetult enne alkomeetri kasutamist võtab „sõõmu“ alkoholi, nagu väitis kaebaja, siis oleks alkomeetri näidu tulem teine olnud. Seega leiab kohus, et nii tunnistajate ütlustega, kui ka tõendusliku alkomeetri näidu tulemiga on tõendatud, et V.K oli tarvitanud alkoholi enne auto peatamist, kui politsei teda kinni pidas, mitte vahetult peale auto peatamist ja ca 10 -15 minutit enne alkomeetrisse puhumist. Kohus ei pea asjasse puutuvaks ja tõendamist vajavaks seda, mis kiirusel ja teekonnal politseiauto liikus. Kohus leiab, et tunnistajate ütlused selles osas on usaldusväärsed ning juhib kaebaja tähelepanu järgnevale. Kaebaja on ise kinnitanud, et sai sõidu ajal ebameeldiva telefonikõne, mis lõppes tema ja elukaaslase riiuga. Kohus leiab, et on üldteada asjaolu, et sõidu ajal telefoniga rääkides, ükskõik kui suure sõidukogemusega olles, on juhi tähelepanu hajutatud. Seda enam, kui vestlus on ebameeldiva sisuga. Seega on väga suur tõenäosus, et tõepoolest V.K ei pannud lihtsalt politseiautot tähele, mis selgitaks ka asjaolu, miks ta peateel liikunud autole teed ei andnud. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks välja nõuda, kontrollida ega kohtuasjale lisada patrullauto teekonda. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub, et V.K on 27.07.2013 juhtimiselt kõrvaldatud kuni kainenemiseni. Maanteeameti Liiklusregistri väljavõttest nähtub, et Alvar V.K omab kehtivat juhiluba. V.K karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on teda LS rikkumiste eest varasemalt karistatud. Joobesjuhtimise eest ta varasemat karistust ei oma. Eeltoodu alusel leiab kohus, et tunnistajate ütluste ja kirjalike tõenditega on V.K ütlused juhtunu kohta ümberlükatud ning V.K on süüdi temale etteheidetud teos, s.o mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises. Vastavalt LS § 69 lg 5 ei tohi mootorsõiduki juhi ühes liitris väljahingatavas õhus olla alkoholi 0, 10 milligrammi või rohkem. LS § 224 lõige 2 sätestab karistusena mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0, 25 kuni 0, 74 milligrammi, kas rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Seega on V.K toime pannud LS § 69 lg 5 sätestatud rikkumise ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Antud juhul võib menetlusaluse isiku joobeseisundi määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmist määra ületavas määras, kuivõrd isikul tuvastatud joove 0, 63 mg/l kohta on keskmist määra oluliselt ületavas määras. Kohtuvälise menetluse jooksul kohtuväline menetleja ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ning kohus nõustub sellega. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka põhimõttest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, s.o käituma õiguskuulekalt. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajat varasemalt karistatud LS rikkumiste alusel väärtegude toimepanemise eest. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, 5 mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Arvestades kaebuse esitaja süü on keskmisest suurem, kergendavate asjaolude puudumist, tema varasemat karistatust väärtegude toimepanemise eest, siis puudub igasugune alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks karistuse kohaldamise osas. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on õigesti rakendanud karistuse kohaldamise põhimõtteid ning määratud karistus, s.o rahatrahv 215 trahviühikut on proportsionaalne kaebaja keskmist määra oluliselt ületava süü suurusega, tema poolt toime pandud teo ja tema isikuga. Kuid, arvestades isikule määratud rahatrahvi suurust, leiab kohus, et on mõistlik selle ajatamine. Samuti leiab kohus, et karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt ning arvestades siinjuures ka õiguskorra tagamise huvisid, on igati põhjendatud lisakaristuse kohaldamine, s.o juhtimisõiguse äravõtmine. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et sõiduki juhtimine seisundis, kus alkoholipiirmäär on keskmist määra oluliselt ületavas määras, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Sellises seisundis seab juht ohtu nii enda kui teiste tervise ja vara. Samas leiab kohus, et isikule, keda ei ole varasemalt samasisulise väärteo eest süüdi mõistetud, ei ole vaja kohaldada lisakaristust sanktsiooni keskmääras, vaid teda on võimalik mõjutada õiguskuulekale teele ka lisakaristuse miinimummääras kohaldamisega. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub alus vaidlustatud otsuse täies mahus tühistamiseks, kuid kohus muudab karistust, andes võimaluse karistuse tasumise ajatamiseks ning vähendades lisakaristuse määra. Kristina Väliste Kohtunik 6