Obsah (4)

§ 66§ 15§ 47§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 17. oktoobril 2013. a Tartus Kalevi 1, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-13-4641 Kohtukoossei

§ 66

lg 2, 3 alusel määrata rahatrahv 60 (kuuskümmend) eurot tasumisele ositi 2 (kahe) kuu jooksul järgmiselt: alates kohtuotsuse jõustumisest on A.A kohustatud tasuma kahel järjestikusel kuul 30 (kolmkümmend) eurot.

1. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi SEB Pank kontole 10220034796011 või Swedbank kontole 221023778606 või №rdea Bank kontole 17001577198 või Danske Bank kontole
2. Kohustuslik on märkida viitenumber
3. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse 1 pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Menetluse käik 03.07.
4. a koostas Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvetalituse liikluspolitseinik Kaspar Lehesmets kiirmenetluse otsuse nr 10220912838790 selle kohta, et 03.07.
5. a kell 08.17 Tartu linnas Turu tänaval Teguri ja Ropka tee vahel ning liikudes Ropka tee suunas ei olnud A.A sõitjana mootorsõidukis, millel on turvavööd, sõidu ajal turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Sellega rikkus A.A LS § 30 lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 239 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise sõitja poolt. A.A karistati nimetatud teo eest rahatrahviga 25 trahviühikut, s.o 100 eurot. A.A esitas 15.07.
6. a Tartu Maakohtule kaebuse Lõuna Prefektuuri 03.07.
7. a kiirmenetluse otsuse peale, milles taotleb vähendada talle määratud rahatrahvi 100 eurot kohtu äranägemisel mõistliku suuruseni. Ta nõustus kiirmenetlusega, kuna politseiametniku selgituste kohaselt on sellisel juhul määratav rahatrahv väiksem kui üldmenetluses. Kui kaebaja kiirmenetluse otsuse kätte sai, siis oli määratud trahv mitte seaduses sätestatud miinimummääras, vaid maksimaalselt ettenähtud määrast pooles ulatuses. Kaebaja ei eita, et on pannud toime sõidukis turvavarustuse kasutamise nõude rikkumise, kuid leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv ei ole rikkumisega proportsionaalne ja ei vasta toimepandud teo raskusele, samuti ei ole kohtuvälise menetleja otsus kaebaja arvates kooskõlas

§-ga

1. Ta on seaduskuulekas kodanik, see juhtum oli esmakordne ning ta kahetses juhtunut. Kohtuväline menetleja ei ole aga karistuse mõistmisel kaebaja puhtsüdamlikku kahetsust arvestanud, samuti ei ole arvestatud kaebaja isikut ehk seda, et varasemad kehtivad karistused puuduvad. Samuti ei ole karistuse mõistmisel arvestatud kaebaja majanduslikku seisu- kaebaja töötab OÜ-s XXXX, kus tema brutotöötasu on X eurot, mille tõttu on 100 euro suuruse rahatrahvi tasumine liigselt koormav ja ei teeni karistamise eesmärki. Kaebuse esitaja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 27.09.
2. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht, milles on leitud, et karistuse määramisel on liikluspolitseinik Kaspar Lehesmets lähtunud karistuse mõistmise üldistest põhimõtetest, mis on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Riigikohus on seisukohal, et karistuse mõistmisel peab lähtepunktiks võtma sanktsioonivahemiku keskmine määr. Konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventatsiooni kaalutlustest tulenevalt. 2 Menetlusalusele isikule on määratud karistus sanktsiooni keskmises määras. Otsuse kohaselt puudusid karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kiirmenetluse otsuses väärteo kohta antud ütlustes ei väljenda menetlusalune isik puhtsüdamlikku kahetsust. Karistusotsuse tegemisel ei saa kohtuväline menetleja lähtuda pelgalt menetlusaluse isiku varalisest seisundist. Küll saab teatud juhtudel menetlusaluse isiku perekondlikku või tööalast seisundit arvestades kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja määrata rahatrahvi tasumise ositi eeldusel, et selline varaline seis on mõjuvaks põhjuseks. Kohtuväline menetleja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. II kohtuotsuse põhjendused V™S § 120 lg 1 kohaselt võib kohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Nii A.A kui ka kohtuväline menetleja on kohtule teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustub kohus, et käesolevat asja on võimalik lahendada kirjalikus menetluses, kuna tõendamiseseme asjaolud on selged ning puudub vaidlus väärteo toimepanemise tuvastamise seisukohalt olulistes faktilistes asjaoludes. V™S § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. LS § 30 lg 1 sätestab, et sõidukis, millel on turvavööd, peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Kohtu hinnangul on A.A süü LS § 30 lg 1 nõuete rikkumises tõendatud tema poolt 03.07.
3. a kiirmenetluse otsuses nr 10220912838790 antud ütlustega, kus A.A on omakäeliselt kirjutanud järgmist: „Ununes turvavöö kinnitada“. Ka esitatud kaebuses ei ole A.A vaidlustanud väärteo toimepanemist, vaid on kirjutanud, et on pannud toime sõidukis turvavarustuse kasutamise nõude rikkumise. Seega on kohtu hinnangul A.A käitumine kohtuvälise menetleja poolt LS § 239 lg 1 p 2 järgi õigesti kvalifitseeritud, kuna nimetatud säte näeb ette vastutuse turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest sõitja poolt.

§ 15lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

A.A tegu vastab väärteokoosseisule ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. See, et A.A unustas turvavöö kinnitamata, ei ole süüd välistavaks asjaoluks. LS § 239 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, milleks on turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmine sõitja poolt, karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut, s.o kuni 200 eurot. Käesoleval juhul on määratud A.A-le karistuseks rahatrahv 25 trahviühikut ehk 100 eurot, mis on sanktsiooni keskmine määr.

§ 47

lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille 3 suurus on neli eurot.

§ 56

lg 1 alusel on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaebuse kohaselt A.A tunnistas oma eksimust ning kahetses väärteo toimepanemist. 03.07.2013. a A.A poolt antud kiirmenetluse otsuses kajastuvad ütlused tõendavad seda, et A.A on tunnistanud, et ta unustas turvavöö kinnitada. Kuna A.A on koheselt oma tegu tunnistanud ja avaldanud kaebuse esitamisel ka sõnaselgelt puhtsüdamlikku kahetsust, esineb üks karistust kergendav asjaolu.

§-s 58 sätestatud karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Samuti on Riigikohus 16.05.2007. a lahendis nr 3-1-1-14-07 märkinud järgmist: „Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“ Seega tuleb karistuse mõistmisel siiski võtta arvesse süüdlase isikut, et teha kindlaks, milline karistus paneks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanekust. Karistusregistri teatise kohaselt, mis on kohtule kohtuvälise menetleja poolt edastatud, ei ole A.A karistusregistrisse kantud isik, millest lähtuvalt on käesoleval juhul tegemist A.A poolt esmakordse turvavarustuse kasutamise nõuete rikkumisega. Arvestades karistust kergendava asjaolu olemasolu ja seda, et tegemist on esmakordse rikkumisega, peab kohus põhjendatuks A.A-le määratud karistust vähenda ja karistada teda LS § 239 lg 1 p 2 järgi rahatrahviga 15 trahviühikut, s.o 60 eurot. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et karistusotsuse tegemisel ei saa kohtuväline menetleja lähtuda pelgalt menetlusaluse isiku varalisest seisundist, kuid saab seda arvestades teatud juhtudel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et menetlusalune isik A.A töötab OÜ-s XXXX, kus tema brutotöötasu on X eurot, siis on käesoleval juhul tegemist

§-s 66 sätestatud olukorraga ning kohtu hinnangul on põhjendatud võimaldada A.A

§ 66

lg 2, 3 alusel tasuda mõistetud rahatrahv 60 eurot ositi 2 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Seega rahuldab kohus A.A kaebuse ning tühistab osaliselt, s.o karistusmäära osas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvetalituse 03.07.2013. a kiirmenetluse otsuse nr 10220912838790. Ingeri Tamm Kohtunik 4