4-13-61/4

Väärteoasi nr. 4-13-61 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 24.01.2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Piret Liivo Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalve talituse 21.12.2012.a otsuse väärteoasjas nr. 2302,12,018557 tühistamise nõudes Kaebuse esitanud isik N.G, isikukood xxx, elukoht: xxx Menetluse liik Kirjalik menetlus KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON V™S § 132 lg 1 alusel jätta N.G kaebus rahuldamata ning Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalve talituse 21.12.2012.a otsuse väärteoasjas 2302,12,018557 muutmata. nr. Täpsustada nimetatud otsust ning määrata, et KarS § 66 lg.3 alusel kuulub rahatrahv summas 200 eurot tasumisele ositi 10 kuu jooksul igakuiselt 20 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalve liikluspolitseinik Irina Ponjakina 21.12.2012.a. väärteoasjas nr. 2302,12,018557 tehtud otsusega tuvastati, et N.G 21.12..2012 kl 14.55 Harjumaal Keila linnas Paldiski mnt 27 km-l liikudes Paldiski suunas juhtis mootorsõidukit, kuid ei olnud sõidu ajal nõuetekohaselt kinnitatud turvavööga. Isik rikkus sellega LS § 33 lg 3 sätteid ning pani toime LS § 239 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kiirmenetluse otsusega karistati N.G 50 trahviühiku ulatuses, so rahatrahviga 200 eurot. Kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et menetlusaluse isiku süüline käitumine LS § 33 lg 3 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega (tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlused). Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 239 lg 1 p 1 järgi. Väärteo subjektiivse tunnusena saab lugeda N.G käitumise tahtluse ja tahtluse liigiks kavatsetuse. Kaebaja näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi. Samuti näitab selline käitumine ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda elule ja tervisele. Kaebaja käitumisest saab järeldada, et liiklusalase väärteo toimepanemine oli tema jaoks olulisem, kui võimalus säilitada stabiilne majanduslik olukord. Väärteoasjas ei ole tuvastatud kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja on karistuse valikul lähtunud ka võimalusest, et määratud karistus sunniks isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistuse mõistmisel tuleb eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestada süüdlase isikut. Karistusregistri andmetest nähtuvalt ei ole menetlusalust isikut varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud. Lisaks eeltoodule tuleb karistuse määramisel arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvidega ning sinna alla kuulub ka liikluskord. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo esmakordsust, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse eesmärk ei ole võimalus anda isikule valida temale meelepärasem ja sobivam karistus. Selle üldpreventiivse eesmärgina on oluline liiklejatele näidata, et liikluseeskirja nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Lähtuvalt ülaltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et N.G-le on määratud õiglane ja proportsionaalne karistus ning rahalise karistuse kohaldamine 200 euro ulatuses on põhjendatud nii eri- kui ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kohtuväline menetleja nõustub rahatrahvi tasumisega ositi. KAEBUSE SISU N.G esitas 03.01.2013 Harju Maakohtule kaebuse, milles palub Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalve talituse 21.12.2012.a otsuse väärteoasjas 2302,12,018557 tühistada. nr. Kaebuse esitaja ei vaidlusta, et 21.12.2012 juhtis mootorsõidukit olles ise sõidu ajal nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitamata. Ta tunnistas oma rikkumist, nõustus kiirmenetlusega, kuid leiab, et esmakordse rikkumise eest maksimaalne rahatrahv 200 eurot on liialt range karistus. Tal puuduvad varasemad karistused ja hoiatused, ta ei seadnud ohtu teiste liiklejate elu ega turvalisust. Hetkel ta ei tööta. Taotles temale määratud rahatrahvi vähendamist miinimumini, kuivõrd puuduvad süütegu vähendavad asjaolud. KOHTU SEISUKOHT Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on õigesti määratud ja õiglane, st on proportsionaalne arvestades rikkumise raskust ning süüdlase isikut. Kaebuse esitaja ei vaidlusta, et 21.12.2012 juhtis mootorsõidukit olles ise sõidu ajal nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitamata. Ta andis ütluseid, et ei usu, et turvavöö kinnitamine tagaks tema turvalisuse. Ka tunnistaja Endel Kask on andnud ütluseid, et menetlusaluse isiku sõnade kohaselt ta kunagi ei kinnita turvavööd. Kohtu hinnangul näitab 2 selline menetlusaluse isiku suhtumine, et ta ei hooli üldisest liikluskorrast, -ohutusest, ei enda ega ümbritsevate kaasliiklejate turvalisusest, samuti ei pea ta lugu liiklusreeglitest. LS § 33 lg 3 kohaselt kuulub juhi üldkohustuste hulka muuhulgas ka enda turvavööga nõuetekohane kinnitamine sõidu ajaks. Juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusreeglite ja liiklusseaduse tundmine, seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nimetatud nõuete rikkumise eest. Kaebaja selgitused ilma turvavööta sõitmise kohta viitavad sellele, et menetlusalune isik ise on teadlikult ja tahtlikult jätnud sõidu ajaks turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata ning rikkunud liikluskorda. Kohus märgib, et kaebaja väited tema mitte töötamise ning kehva majandusliku olukorra kohta on paljasõnalised, kaebaja ei ole oma kaebusele lisanud ühtegi vastavat tõendit. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et talle tuleks mõista minimaalne karistus, kuivõrd puuduvad süütegu raskendavad asjaolud ning et oma sellise käitumisega ei seadnud ta ohtu teiste liiklejate elu ega turvalisust. KarS § 56 lg.1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mõistetud rahalise karistuse eripreventiivne eesmärk seisneb püüdluses mõjutada õigusrikkujat edaspidi käituma seadusekuulekalt ning mitte toime panema sarnaseid ega ka teisi rikkumisi. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb arvestada muuhulgas ka süüdlase isikut. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel õigesti arvesse asjaolu, et N.G ei ole varem õigusrikkumisi toime pannud. Samas ei ole ka N.G avaldanud süüteo toimepanemise osas puhtsüdamlikku kahetsust, mida saaks arvestada kergendava asjaoluna karistuse määramisel. Üldpreventsiooni olemus on aga teiste inimeste mõjutamine õigusrikkumisi mitte toime panema. Samuti kujutab õiguskorra kaitsmise huvide arvestamine üldpreventiivseid kaalutlusi. Õiglase karistuse kaudu kinnitatakse inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et liiklusrikkumise toimepanemisega ei seadnud ta ohtu teiste liiklejate elu ega turvalisust. Kohus märgib, et oma sellise vastutustundetu käitumisega seadis menetlusalune isik just ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu ja turvalisuse. Turvavöö kasutamine nii auto esi- kui ka tagaistmel ei ole mitte kohustuslik pelgalt selleks, et autojuhte „kiusata“, vaid see on vajalik enda ja teiste inimeste elude säästmiseks võimaliku kokkupõrke korral. Arvestades ka asjaolu, et nõuetekohase turvavarustuseta sõitmine on üldohtlik süütegu, sest lahtise turvavööga juht väljendab selliselt oma hoolimatust ja vastutustundetust üldisesse liikluskorda ning teiste inimeste eludesse ja tervisesse, on igati põhjendatud selliste liiklusrikkumiste eest isiku võrdlemisi range karistamine. LS § 239 lg 1 p 1 eest näeb sanktsioon ette rahatrahvi kuni 50 trahviühikut. Kohus leiab, et määratud rahatrahv on proportsioonis toimepandud väärteoga. Eeltoodust tulenevalt ei näe kohus põhjust vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi ning tühistata kohtuvälise menetleja otsust. Kohus arvestab N.G majanduslikku olukorda ning määrab rahatrahvi tasumisele kuni 10 kuu jooksul võrdsete osade kaupa. Kohus juhindub V™S § 132 punktist 2, § 133, § 134, § 135 lõikest 6. Piret Liivo Kohtunik 3