Väärteoasi nr.4-12-4519 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 21. veebruaril 2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Alari Möldre Kohtuistungi sekretär tõlk K

§ 262

ülemäära lai tõlgendamine võib viia õiguskindluse põhimõtte rikkumiseni, mistõttu peab tegemist olema teatud intensiivsuse piiri ületava ründega teiste isiku rahu või avaliku korra vastu laiemalt. Karistusõiguslik sekkumine peab sellisel juhtudel lähtuma ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest. Lisaks on riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-102-03 (p 9) rõhutanud, et iga pisirikkumist ei ole õige käsitada väärteona KarS § 262 järgi. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid. Vastasel korral võib laiendav tõlgendamine viia absurdse olukorrani, kus isikut karistatakse näiteks seetõttu, et halva unega naabreid häirib kõrvalkorteris juhuslikult ning tahtmatult maha kukkunud asjadest tekkinud hetkeline müra ning sellist olukorda käsitletakse avaliku korra rikkumisena. Antud juhul ei ole ilmselget rikkumist toimunud. Kaebuse esitaja õhtustest toimetusest põhjustatud väidetav müra häiris vaid ühe isiku, so Avaldaja öörahu. Erialakirjanduses on toodud välja, et avalik kord sõltub konkreetsest ühiskonnast ja selle väärtushinnangutest, mistõttu on sellevastaste rünnakute tuvastamiseks vajalik selgitada ka konkreetses ühiskonnas kehtivad käitumisreeglid. KarS § 262 sisustamisel tuleb lähtuda avaliku korra rikkumisest objektiivses mõttes, mitte sellest, mida üks isik subjektiivselt peab rahu rikkumiseks. Kaebuse esitaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et antud juhul ei ole politseile kaebust esitatud ühegi teise majaelaniku poolt. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul on tegemist Avaldaja poolse pahatahtliku käitumisega, mis on viinud olukorrani, kus Kaebuse esitajat karistatakse väärteo korras enda igapäevaste toimingute tegemise eest. Avaldaja pahatahtlikkusele viitab asjaolu, et avaldaja ei pöördunud kordagi Kaebuse esitaja poole, et väidetav öörahu rikkumine lõpetataks. 3 Kaebuse esitaja leiab,

§ 262

tõlgendamine niivõrd laialt, et iga normaalsest elutegevusest põhjustatud juhuslikku laadi müra, mis häirib keskmisest tundlikuma inimese rahu, viib isiku karistamiseni väärteo korras, on vastuolu karistusõiguse üldpõhimõtetega, põhiseaduse §-ga 23 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 lõikega 1. Järelikult ei ole KarS § 262 objektiivne teokoosseis täidetud ning puudub vajadus subjektiivse teokoosseisu tunnuste tuvastamiseks. Kaebuse esitaja selgitab siiski täiendavalt, et isegi kui kohus peaks leidma,

§ 262

objektiivne teokoosseis on täidetud, ei ole tuvastatud Kaebuse esitaja väidetava väärteo subjektiivne teokoosseis. Otsuse kohaselt pani menetlusalune isik teo toime tahtlikult. Nimetatud väide on põhjendamata ning ebaõige. KarS § 16 lg 1 kohaselt jaguneb tahtlus kavatsetuseks, otseseks ja kaudseks talitluseks. Antud juhul ei ole tõendatud, et Kaebuse esitaja oleks oma õhtusi toimetusi tehes võinud kuidagi ette näha või möönma võimalust, et tema tegevus võiks häirida kolmandaid isikuid. Järelikult ei saa rääkida isegi kaudsest tahtlusest, rääkimata otsesest tahtlusest või kavatsetusest avaliku korra rikkumiseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tegemist ei ole ka ettevaatamatusega KarS § 18 mõttes, kuna objektiivses mõttes ei saa enda elukohas õhtusi toimetusi tehes isegi tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette näha, et selline tegevus võiks häirida kolmandate isikute rahu. Järelikult puuduvad väidetava väärteo puhul ka subjektiivse teokoosseisu tunnused ning puudub vajadus analüüsida teo õigusvastasuse ning isiku süü küsimust. Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi nimetatud: V™S) § 150 lg p 1 kohaselt on väärteomenetlusõigust oluliselt rikutud, kui väärteomenetlust ei ole lõpetatud V™S §-s 29 sätestatud asjaoludel. V™S § 29 lg 1 p 1 kohaselt väärteomenetlust ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul ei ole tegemist väärteoga KarS § 262 mõttes. Eeltoodust tulenevalt palub Kaebuse esitaja Otsus V™S § 29 lg 1 p 1 ja V™S § 150 lg 1 p 1 alusel tühistada ning väärteomenetluse lõpetada. Juhul, kui kohus leiab, et Kaebaja teo puhul on tegemist väärteoga Kars § 262 mõttes, esitab Kaebuse esitaja täiendavalt seisukoha väärteomenetluse nõuete olulise rikkumise kohta: Väärteo menetlemisel on oluliselt rikutud Kaebuse esitaja kui menetlusosalise seadusest tulenevaid õigusi. V™S § 58 lg 1 kohaselt alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga. Sama sätte lg 2 järgi teatatakse menetlusalusele isikule esimest menetlustoimingut tehes tema õigused ja kohustused vastavalt V™S §-le

1. Antud juhul nähtub Otsusest, et avaldus on esitatud 09.07.2012.a ning tunnistajate ülekuulamise protokollid on koostatud 11.07.2012.a. Menetleja on 31.07.2012a koostanud väärteoprotokolli. Kaebuse esitaja sai enda suhtes toimuvast väärteomenetlusest teada kui politseis helistas ning jaoskonda kutsus, põhjendamata, mis asju teda ta sinna kutsutud on. V™S § 60 järgi kutsutakse menetlusalune isik kohtuvälise menetleja juurde kutsega V™S §-des 40 ja 41 sätestatud korras. Kaebuse esitaja rõhutab, et ei ole saanud VMTS § 40 nõuetele vastavat kutset. Politseisse läks Kaebuse esitaja kui politsei oli ta sinna telefoni teel kutsunud, põhjendamata miks. Tema kohta algatatud väärteoasjast sai Kaebuse esitaja teada alles politseis. Järelikult on Menetleja olulisel määral jätnud järgimata V™S § 40 lg-st 2 tulenevaid nõudeid. Tegemist on väärteomenetluse nõuete olulise rikkumisega, kuna seaduses sätestatud andmeid sisaldava kutse eesmärgiks on teavitada menetlusosalist tema suhtes menetletavast väärteoasjast ning tema õigustest ja kohustustest, et menetlusosalisel oleks võimalik menetluses enda kaitseõigust teostada, nt esitada oma vastulauseid ning tunnistajaid. 4 Järelikult on olulisel määral on rikutud Kaebuse esitaja õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (VMTS § 19 lg 1 p 1), ärakuulamisõigust ning õigust anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi (V™S § 19 lg 1 p 4), tema õigust end iseseisvalt kaitsta (V™S § 5 p 2). Menetlusosalise õiguste niivõrd ulatuslik rikkumine ning Menetlejapoolne väärteomenetluse seadusest tulenevatele nõuetele mittevastav läbiviimine tähendab väärteomenetluse nõuete olulist rikkumist ja on aluseks Otsuse tühistamisele ning väärteomenetluse lõpetamisele. Karistus on määratud ebaproportsionaalselt ning ei ole arvestatud KarS §-s 56 sätestatuga. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud asjas ei ole kohaldatud väidetava väärteo asjaoludele proportsionaalset karistust. Nagu Kaebuse esitaja on käesoleva kaebuse punktis 2.1 näidanud, on äärmisel juhul tegemist juhusliku ning Kaebuse esitajale täiesti teadmatult juhtunud pisirikkumisega, kus oleks väidetava väärteo ebaolulisust arvestades piirduma hoiatamismenetluse kohaldamisega V™S § 53 mõttes. Menetleja ei ole põhjendanud, miks Kaebuse esitajale määrati rahatrahv, mitte hoiatustrahv V™S § 53 järgi. Juhul, kui kohus tuvastab antud asjas tõepoolest väärteo tunnused ning leiab, et väärteomenetluse nõudeid ei ole oluliselt rikutud, palub Kaebuse esitaja arvestada KarS §-s 56 toodud nõudeid ning vähendada talle määratud karistust. Kohus juhindub V™S § 132 punktist 1, § 133, § 134, § 135 lõikest
2. Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: 5