1-10-4987/50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2013.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 4987 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Julia Katškovskaja ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. jaanuar 2013.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi B.D süüdistus KarS § 314 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 08.11.2011.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja kannatanu esindaja adv Aivar Ennok Prokurör Rainer Amur Süüdistatav B.D isikukood XXX, Eesti kodanik, OÜ H XXXXXXXX, elukoht XXXXX XXX XX-XX XXXXXXXXX, varem kohtu poolt karistamata Kaitsja Adv Rein Kiviloo RESOLUTSIOON Muuta Harju Maakohtu
3. novembri 2011.a otsuse põhiosa, asendades otsuses esitatud V.K hagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata jätmise põhistused käesoleva otsuse põhistustega. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kannatanu esindaja apellatsioon jätta rahuldamata. Kulutused süüdistatava ja kannatanu riigi õigusabile jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu 08.11.2011.a otsusega tunnistati B.D KarS § 314 järgi süüdi ja karistuseks mõisteti rahaline karistus 100 päevamäära (päevamäär 13.80 eurot), s.o 1380 eurot. V.K poolt esitatud tsiviilhagi 34 187.64 eurot ja V.K tsiviilhagi 6391.16 eurot ning V.K poolt esitatud mittevaralise kahju nõue 5000 eurot jäeti maakohtu poolt rahuldamata.
5. B.D tunnistati süüdi selles, et ta tõstis ebaseaduslikult oma elukohast Pärnu mnt 40-13 välja V.K-le ja V.K-le kuuluva vara. Kohtuotsust, mis oleks väljatõstmist õigustanud, B.D ei olnud. Oma tegevusega riivas B.D oluliselt V.K ja V.K Põhiseaduse § 33 kaitstud õigust kodu puutumatusele.
6. Harju Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja adv Owe Ladva ja kannatanu V.K esindaja adv Aivar Ennok. Süüdistatava kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kannatanu esindaja taotles maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas, s.o mittevaralise kahju nõudes ja uue otsusega V.K tsiviilhagi rahuldamist ning B.D-lt V.K kasuks tekitatud mittevaralise kahju 5000 euro väljamõistmist.
8. aprilli 2012.a otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse B.D süüditunnistamises ja karistamises KarS § 314 järgi muutmata, kuid tühistas otsuse osas, millega oli maakohus V.K tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes jätnud rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis B.D-lt V.K kasuks välja 3500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.
10. novembri 2012.a otsusega tühistas Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati Harju Maakohtu
11. novembri 2011.a otsus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmises, rahuldati tsiviilhagi selles nõudes osaliselt ja mõisteti B.D-lt V.K kasuks välja 3500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis muutmata ringkonnakohtu otsuse osas, millega oli Harju Maakohtu
12. novembri 2011.a otsus B.D süüditunnistamises ja karistamises KarS § 314 järgi muutmata jäetud. Riigikohus saatis kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et maakohtus leidis süüdistatava kaitsja, et kahju tekitamisest pidi kannatanu teada saama 2006.a juunis, kuid esimese tsiviilhagi esitas ta alles 2009.a
13. augustil. Seega esitas kannatanu tsiviilhagi esemeks olevad nõuded üle kolme aasta hiljem arvates väidetavast kahju tekitamisest teadasaamisest. Ringkonnakohus ei ole TsÜS § 143 lg 1 kohaselt aegumisega seonduvat aga otsuses käsitlenud, millega on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 2
14. Eelnevat arvestades on käesoleva apellatsioonimenetluse esemeks üksnes kannatanu V.K esindaja apellatsioon, mille sisu on järgmine. Apellant taotleb kohtuotsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas, s.o mittevaralise kahju nõudes ja uue otsuse tegemist, millega V.K tsiviilhagi rahuldada ja mõista B.D-lt välja V.K-le tekitatud mittevaraline kahju 5000 eurot. Apellant ei nõustu kohtuotsuses esitatud seisukohtadega tsiviilhagi rahuldamata jätmise kohta. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisel tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. Seega lähtub nimetatud norm eeldusest, et hüvitise väljamõistmine on õigustatud, kui eelkõige kannatanu hingeline valu, aga ka rikkumise raskus seda õigustavad. Kohus jõudis põhjendamatule järeldusele, nagu poleks teo ja mittevaralise kahju tekkimise vahel põhjuslikku seost. Asjaolul, et kannatanul olid mitmesugused kroonilised haigused, ei tähenda seda, et tema suhtes toimepandud kuritegu ei halvendanud oluliselt tema tervist. V.K on kinnitanud, et seoses B.D jõhkra käitumisega saadud vapustusest tervislik seisund halvenes. Saabudes 10.06.2006 Tallinna, oli sunnitud ööbima naabrite ja erinevate tuttavate juures, kuna tal ei olnud kohta, kuhu minna. Kodus olid ukselukud vahetatud. Süüdistatava poolt ilma seadusliku aluse ja loata kannatanu koju sisenemine, mis on kodu puutumatuse rikkumine, elu privaatsuse rikkumine, tekitas kannatanus tugevat viha, solvumist, meeleheidet, stressitunnet. Täiendavat stressi tekitas vanainimesele süüdistatava poolt pealesunnitud vajadus oma õigusi kaitsta üürikomisjonis ja erinevates kohtuinstantsides. Menetlused olid pikad ja närvesöövad. On olemas põhjuslik seos B.D poolt toimepandud kuriteo ja kannatanule põhjustatud pikaajalise hingelise valu vahel. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
15. Kannatanu esindaja jäi apellatsiooni juurde ning leidis, et kannatanu mittevaraline nõue aegunud pole. Aegumist tuleb käesoleval juhul arvestama hakata ajast, mil maakohus tegi kannatanule riigi õigusabi andmise määruse, s.o
16. maist
17. Kannatanu ei saanud toimunust aru oma vanuse ja riigikeele mittevaldamise tõttu. Prokurör leidis, et kannatanu nõue on aegunud ning tsiviilhagi ja apellatsioon tuleb seetõttu rahuldamata jätta. Kaitsja palus jätta apellatsioon rahuldamata, kannatanu nõue on aegunud, teisalt on see ka põhjendamatu, mistõttu ei saa kuuluda rahuldamisele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon tuleb rahuldamata jätta kannatanu nõude aegumise tõttu. Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 sätestab, et kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. 14.10.2011.a toimunud kohtuistungil on süüdistatava kaitsja avaldanud arvamust, et kannatanu nõuded on aegunud, sest need on esitatud rohkem kui kolm aastat pärast väidetavalt tekkinud kahjust teadasaamist. 3 V.K sai tekkinud kahjust teada hiljemalt 2006.a juunis. Esimene hagi on aga esitatud alles
19. augustil 2009.a /I kd tl 81/. Seega tulnuks maakohtul esmalt hinnata, kas süüdistatava kaitsja seisukoht kannatanu nõuete aegumisest on põhjendatud või mitte.
20. V.K vara ebaseaduslik väljatõstmine toimus 04.04.2006.a. Kuriteosündmuse juures V.K ei viibinud. Tema sõnul saabus ta Eestisse 10.06.2006.a kui tema poeg oli juhtunust teatanud. Veel tuleneb V.K kohtuistungil antud ütlustest, et pärast Eestisse tulekut ööbis ta kolm päeva oma naabrite Lahtede juures /I kd tl 38-41/. Kohtuistungil on tunnistajatena üle kuulatud nii R.L kui A-M.L, kes mõlemad nägid V.K korterist vara väljatassimist, nägid B.D selles osalemas, neile oli selge, et väljatõstmist teostab B.D OÜ V nimel (I kd tl 45-55/. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kannatanu teadmise hindamisel aegumise seisukohast ei ole oluline, et ta teaks kõiki kahju tekitamise ja kahjuga seonduvaid asjaolusid. Tal peab olema üksnes küllalt infot, et ta saaks koostada piisava edulootusega hagi. Kahju tekitaja kohta peaks kannatanu teadma nii nime kui piisavaid kontaktandmeid. Käesoleva süüdistusasja tehioludest saab vaieldamatult järeldada, et V.K sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust piisavalt teada pärast
21. juunit 2006.a ja need asjaolud olid talle selged kindlasti juunikuu jooksul. Apellatsioonis käsitletud mittevaralise kahju nõude on kannatanu esindaja esitanud
22. jaanuaril 2011.a /II kd tl 18-19/. Seega on kannatanu mittevaralise kahju nõue aegunud.
23. Apellandi väide, nagu peaks kannatanu nõude aegumist arvestama ajast, mil maakohus määras V.K-le riigi õigusabi andmise, ei ole põhjendatud ega tugine seadusele. Kahjust (nõude aluseks olevatest asjaoludest) peab teadma kannatanu. Üksnes piiratud teovõimega kannatanu puhul lähtutakse tema seadusliku esindaja teadmisest. Põhjendatud ei ole apellandi viited ka V.K arusaamisvõimetusele. Kriminaalasja materjalide, sealhulgas kohtuistungi protokolli sisu pinnalt (ristküsitluse käigus on V.K andnud igati adekvaatseid ütlusi) ei saa kuidagi tekkida kahtlust, et kannatanu näol oleks tegemist arusaamisvõimetu isikuga.
24. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et kui hakata kannatanu nõuete aegumist arvestama 2006.a juulikuu algusest, on aegunud ka V.K materiaalse kahju nõue (hagiavaldus esitatud
25. augustil 2009.a /II kd tl 4/). Juhul, kui ka lugeda
26. augustil 2009.a esitatud hagiavaldus tähtaegselt esitatud nõudeks, tuleb tuvastada, kas tähtaegselt esitatud nõue on ka teise nõude peatamise aluseks. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi teise lõike punkti 4 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud ka avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses. Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-88-12, 3-2-1-149-08 ja 3-11-58-07). Siinjuures osundab kohtukolleegium aga Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele nr 32-1-102-08, milles on otsesõnu selgitatud, et aegumise peatumise ulatus määratakse vaidluse esemega, st ühe kohustuse rikkumise tõttu esitatud hagi ei peata teise kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete aegumist. Hagi esitamine peatab üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse, st ühtedel asjaoludel (alusel) raha nõudmise hagi esitamine ei peata teistel asjaoludel (alusel) esitatavate nõuete aegumist. Käesolevas asjas on kannatanu esmalt esitanud hagi üksnes tekitatud materiaalse kahju nõudes ning hiljem hagi mittevaralise kahju 4 nõudes. Kahju hüvitamise hagi esitamine ei peata aga nõuete aegumist hagis väljendamata kahjulikest tagajärgedest tulenevalt (käesoleval juhul tekitatud moraalne kahju).
27. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatava kaitsja on käesolevas menetluses aegumisele põhjendatult tuginenud, kannatanu nõue on igal juhul aegunud, mistõttu tuleb hagi V.K-le tekitatud mittevaralise kahju nõudes jätta rahuldamata aegumise tõttu.
28. Et maakohus on V.K hagi mittevaralise kahju nõudes jätnud rahuldamata selle põhjendamatuse tõttu (teo ja mittevaralise kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos), siis tulenevalt ringkonnakohtu poolt tuvastatust – hagi tuleb rahuldamata jätta aegumisest tulenevalt, tuleb maakohtu otsuses esitatud hagi rahuldamata jätmise põhjendused asendada ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendustega.
29. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 3 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosast välja selles esitatud asjaolud, milles käsitletakse kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju tekkimisest tuleneva nõude rahuldamatajätmist ja asendab need ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendustega. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldamata. B.D kaitsja adv Rein Kiviloo esitas taotluse määrata tema poolt B.D-le apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises ja apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole Kasak ja Missik makstavaks tasuks 112 eurot, millele lisandub 20% käibemaksu. Kokku taotleb kaitsja 134.40 euro hüvitamist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
30. detsembri 2009.a otsuse punktidest 4, 16 ja 19 rahuldada. KrMS 185 lg 1 kohaselt jäävad § 337 lg-s 1 p-s 2-4 nimetatud lahendi tegemisel kannab menetluskulud riik. Seega jäävad kulutused riigi õigusabile riigi kanda. Kannatanu esindaja adv Aivar Ennok esitas taotluse määrata tema poolt V.K-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Aivar Ennok OÜ makstavaks tasuks 57.60 eurot, millise summa väljamõistmist esindaja taotleb. Kohtukolleegium leiab, et advokaadi taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
31. detsembri 2009.a otsuse punktist 4, 28 ja 30 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg-s 1 p-s 3 nimetatud lahendi, jäävad kulutused riigi õigusabile riigi kanda. Malle Preimer Julia Katškovskaja 5 Sten Lind