4-13-3925/14

4-13-3925 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august 2013 Tartu (kirjalikus menetluses) Väärteoasja number 4-13-3925 Kohtukoosseis Mati Kartau Väärteoasi P.L liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. juuni 2013 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik P.L Kohtuväline menetleja Irina Reino Menetlusalune isik P.L ik XXX, elukoht XXX , ei tööta. RESOLUTSIOON Juhindudes V™S §-dest 145 lg 1 ja 147 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
3. juuni 2013 otsus väärteoasjas nr 4-13-3925 muutmata ja menetlusaluse isiku P.L-i apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
4. augustil 2013 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. augustist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. augustist
8. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 16.06.2013 otsusega tunnistati P.L süüdi LS § 227 lg 4 järgi ning karistuseks mõisteti sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 12 kuuks. Kuulanud ära menetlusaluse isiku, politsei esindaja, uurinud väärteoasja materjalides kogutud tõendid ning hinnanud neid kogumis, jõudis kohus järeldusele, et P.L-i tegevus on väärteoprotokollis kvalifitseeritud õigesti ning LS § 227 lg 4 järgi ettenähtud väärteo toimepanemine tema poolt on leidnud tõendamist. P.L-i süü on tõendatud väärteoprotokolliga, kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga ning P.L-i enda ütlustega. Väärteoprotokolli kohaselt, 15.06.2013 kella 21.28 paiku XXX maanteel, liiklusmärgi nr 351 mõjupiirkonnas, juhtis P.L sõiduautot kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h võrra, sõites kiirusega vähemalt 135 km/h. Nagu nähtub kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, 15.06.2013 kell 21.28 juhtis P.L sõiduautot VW Passat kiirusega, mis ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h võrra, sõites kiirusega vähemalt 135 km/h. Vastavalt LS § 50 lg 5 p 3 juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Olles rikkunud LS § 50 lg 5 p 3 sätet, pani P.L toime LS § 223 lg 4 ettenähtud väärteo, kuna ta ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 65 km võrra. Kohus asus seisukohale, et P.L pani väärteo toime otsese tahtlusega. Ta teadis, et ta ületab lubatud kiirust ning tahtis seda. Karistuse määramisel arvestas kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus on seisukohal, et P.L-i tegevuses esineb KarS § 57 mõttes karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. Seoses sellega ei nõustu kohus politsei esindaja ettepanekuga karistada P.L-i arestiga. Samas asus kohus seisukohale, et P.L-i süüaste on väga suur, kuna ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h, st antud teelõigul peaaegu kahekordselt. Niisugune käitumine oli eriti ohtlik nii temale kui ka kaasliiklejaile. P.L-i on varem korduvalt karistatud Liiklusseaduse eiramise eest (sh lubatud kiiruse ületamise eest) rahatrahvidega ning vaatamata sellele pani toime uue samalaadse süüteo. P.L pani süüteo toime otsese tahtlusega. Ülaltoodu alusel asus kohus seisukohale, et P.L-i pole otstarbekohane karistada rahatrahviga ning selleks, et aidata P.L paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja distsiplineerida teda, tuleb kohaldada P.L-i suhtes põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Ülaltoodu alusel asus kohus seisukohale, et P.L-ile mõistetav karistus peab olema LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo sanktsiooni keskmisest rangem. 2 LS §227 lg 4 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Võttes aga arvesse karistust kergendava asjaolu olemasolu, pidas kohus võimalikuks määrata P.L-ile karistus juhtimisõiguse äravõtmise näol keskmiseks ajavahemikuks, so 12 kuuks. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik P.L, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas ning palub teha uus otsus, millega mõista talle karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheks kuuks. Apellatsiooni kohaselt tunnistab P.L oma süüd, kuid palub mõista talle kergem karistus, sest praegune on ülemäära range. Karistuse mõistmisel P.L palub arvesse võtta, et tema tuluallikaks on transporditeenuse osutamine. Tema töine tegevus on seotud autotranspordi abil liiklemise vajadusega. Kui temalt võetakse mootorsõiduki juhtimise õigus 12 kuuks ära, siis jääb ta ilma võimalusest teenida elatusvahendeid endale ja oma perekonnale. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega ja apellatsiooniga, leiab, et Viru Maakohtu 16.06.2013 otsuses esitatud motiivid ja järeldused P.L-ile mõistetud karistuse liigi ja määra osas on põhjendatud ja asjakohased ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt V™S § 153 lg 4 p 1 kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei pea ta maakohtu kohtuotsuse põhiosa asjaolusid oma kohtuotsuses kordama, kuid vajaduse korral võib lisada oma põhistused. Seega käsitleb ringkonnakohus järgnevalt apellatsioonis esitatud põhilisi seisukohti, kordamata maakohtu põhjendusi. Käesolevas asjas on keskseks küsimuseks P.L-ile väärteo toimepanemise eest karistuseks mõistetud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega üheks mittenõustumine. aastaks Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses asjakohaselt motiveerinud, miks on P.L-ile põhjendatud karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheks aastaks mõistmine ja ringkonnakohus nõustub selle põhjendusega täielikult. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü ja selle suurusest tulenevalt oli antud juhul põhjendatud sellise karistuse mõistmine. Maakohus on arvestanud kõigi KarS §-st 56 tulenevate karistuse alustega, mistõttu ei ole apellatsiooni põhjendused sellised, mis tooks kaasa P.L-ile määratud karistuse tühistamise. Maakohus on oma otsuses märkinud, et P.L-i tegevuses esineb KarS § 57 mõttes karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. Seoses sellega ei nõustunud kohus politsei esindaja ettepanekuga karistada P.L-i arestiga. Samas asus kohus seisukohale, et P.L-i süüaste on väga suur, kuna ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h, st antud teelõigul peaaegu kahekordselt. Niisugune käitumine oli eriti ohtlik nii temale kui ka kaasliiklejaile. 3 Samuti arvestati, et P.L-i on varem korduvalt karistatud Liiklusseaduse eiramise eest (sh lubatud kiiruse ületamise eest) rahatrahvidega ning vaatamata sellele pani toime uue samalaadse süüteo. Ülaltoodu alusel asus kohus seisukohale, et P.L-i pole otstarbekohane karistada rahatrahviga ning selleks, et aidata P.L paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja distsiplineerida teda, tuleb kohaldada P.L-i suhtes põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Ülaltoodu alusel asus kohus seisukohale, et P.L-ile mõistetav karistus peab olema LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo sanktsiooni keskmisest rangem. LS §227 lg 4 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Võttes aga arvesse karistust kergendava asjaolu olemasolu, pidas kohus võimalikuks määrata P.L-ile karistus juhtimisõiguse äravõtmise näol keskmiseks ajavahemikuks, so 12 kuuks. Ringkonnakohus leiab samuti, et P.L-ile on antud võimalusi teha liiklusseaduse rikkumistest tulenevalt õiged ja vajalikud järeldused oma edasise elu korraldamiseks. Paraku ei ole varasemad karistused mingit arvestatavalt positiivset eripreventiivset toimet tema käitumisele avaldanud. Maakohus leidis seega õigustatult, et üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel, arvestades P.L-i poolt analoogsete rikkumiste varasemalt toimepanemist, on põhjendatud talle karistuseks mõista mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohus kohaldas mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist selle sanktsiooni keskmises määras. Kuigi P.L palub arvesse võtta, et tema töine tegevus on seotud autotranspordi abil liiklemise vajadusega ja temalt mootorsõiduki juhtimise õiguse 12 kuuks äravõtmisega jääb ta ilma võimalusest teenida elatusvahendeid endale ja oma perekonnale, ei ole see põhjendus sellise kaaluga, mis annaks alust talle maakohtu poolt mõistetud karistust kergendada. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Mati Kartau Kohtunik 4