4-13-3476 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-13-3476 (2302,13,005279) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekr

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: V.J, ik: XXX, elukoht: XXX. RESOLUTSIOON 1. Jätta V.J-i kaitsja Maarika Kutseri kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.05.2013 otsusele nr 2302,13,005279 V.J-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.05.2013 otsus nr 2302,13,005279 V.J-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse 1 kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 27.06.
3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 05.07.
4. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 26.07.
5. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 27.07.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.05.2013 otsusega nr 2302,13,005279 karistati V.J-i LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 14.04.2013 kella 20.03 ajal Jõelähtme vallas Harju maakonnas Tallinn-Narva mnt

1. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 160 +/- 5 km/h teel, kus lubatud on 90 km/h, seega ületas lubatud suurimat sõidukiirust 65 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles märkis, et kaebuse esitaja on ennast algusest peale süüdi tunnistanud ja selgitanud, et tõi auto remondist ja ei saanud arugi, et gaasi andes auto nii kiiresti liikus. Kiirust märgates võttis kohe kiiruse maha, mistõttu oli kiiruse ületamine lühiajaline. Väärteootsuses on märgitud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvaid, kuid juba vahetult peale kinnipidamist kahetses menetlusalune isik oma tegu, kuid väärteoprotokollis see ei kajastu. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-33-07 märkinud, et karistuse määramisel peab arvestama muude KarS § 56 lg 1 nimetatud asjaolude kõrval kõiki KarS § 57 märgitud asjaolusid ning lõike kaks kohaselt on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka lõikes üks loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad süüd või kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema toimiku materjalidest. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja määranud karistuseks 215 trahviühikut, mis on üle 2/3 lubatud määrast. Kaebuse esitaja on trahviga nõus, kuid leiab, et LS § 227 lg 5 p 3 alusel määratud lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on liiga karm. LS § 227 lg 5 p 3 näeb ette, et lisakaristusena võib juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Sellest nähtuvalt võib jätta lisakaristuse ka teatud juhtudel kohaldamata. Kohtuvälise menetleja otsuses ei ole märgitud raskendavaid asjaolusid. Otsuses on küll märgitud, et kaebuse esitajal on kehtivaid karistusi, kuid kaebuse esitaja selgitab, et analoogsete rikkumiste eest tal kehtivaid karistusi ei ole. Seega olukorras, kus määratud rahatrahv on sedavõrd suur, ei ole lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Kaebuse esitaja kahetseb siiralt toimepandud tegu ja palub seda kohtul arvestada. Kaebuse esitaja on teinud toimepandud teost tõsised järeldused ning edaspidiste väärtegude toimepanemise ärahoidmiseks piisab ka ainuüksi põhikaristuse kohaldamisest. Kuna kaebuse esitajal töökoht puudub, palub ta võimaldada tasuda rahatrahv osade kaupa ühe aasta jooksul. Eeltoodust tulenevalt taotletakse vaidlustatud otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetaks lisakaristus kohaldamata ning võimaldada trahvi tasumist osade kaupa ühe aasta jooksul. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et sai auto remondist kätte, oli hea sirge tee, mõtles proovida kuidas auto käitub. Kahetseb seda otsust väga. Sõiduk on ema oma, tema ise kasutab seda, sest endal autot ei ole. Sõidukil oli mootori kapitaalremont. Eelmised trahvid on tasumata, ei ole hetkel tööd. Enne oli ajateenistuses. Üks trahv on asendatud arestiga. Väga suur tõenäosus on septembris tööle saada, seal on juhtimisõigus vajalik. Taotleb kasvõi lisakaristuse vähendamist ja trahvi määramist ositi tasumisele. 2 Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et esitatud kaebus on alusetu, mitte aga selles osas, mis puudutab trahvi ositi maksmist. Tegemist on teoga, mis on ohtlik ja mis on tahtlik. Riigikohus on leidnud, et selliste raskete rikkumiste eest tuleb juhtimisõigus ära võtta ning seda lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Isikul on mitmeid liiklusseaduse nõuete rikkumisi, trahvid on tasumata, kuid ei lõpeta rikkumiste toimepanemist. Kaebuse esitaja on läbinud koolituse, teinud selgeks endale liiklusseaduse. Seega taotledes kohtuistungil lisakaristuse vähendamist peaks teadma, et lisakaristus on määratud miinimummääras ning puudub alus määrata karistust alla alammäära. Arvestades tegu ennast on ka määratud rahatrahv oma määras põhjendatud. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, sellele lisatud lisadega, kuulanud ära menetlusaluse isiku ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Kaebemenetluses on vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsusega kohaldatud lisakaristust, leides, et lisakaristuse kohaldamiseks puudub alus. Rahatrahvi kui põhikaristust ning selle suurust vaidlustatud ei ole. Kohtule esitatud väärteoasja materjalide kohaselt on menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirust mõõdetud 14.04.2013 kell 20.03 Harju maakonnas Jõelähtme vallas TallinnNarva tee
2. kilomeetril suunaga Tallinna poole. Liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti kiirust kiirusemõõteseadmega Stalker MDR, millise taatluskohustus oli täidetud (TTRSS-13/00035 29.01.2013), millist kasutas pädev mõõtja, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et Mõõteseaduse § 5 lg 1 ja 2 p 2 mõttes oli mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud ning kohtul puudub alus kahelda kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud seadme lugemis. Lugemi kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 160 km/h, millest arvestati maha laiendmääramatus +/- 5 km/h, kusjuures sellel teelõigul oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h. Seega ületas menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h võrra, mis sisaldab endas LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõude rikkumist ja täidab LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteokoosseisu. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku käitumisele on kohtuvälisel menetlusel antud õige hinnang ja tema käitumine on põhjendatult kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteona. Kaebuses on esmalt ette heidetud, et kohtuväline menetleja on sedastanud oma otsuses karistust kergendava asjaolu puudumist, kuigi menetlusalune isik on vahetult kinnipidamise järgselt avaldanud kahetsust, kuid väärteoprotokollis see ei kajastu. Kohus leiab, et selline etteheide ei ole asjakohane. Erinevalt kohtuvälise menetleja otsusest, kus kõik osad koostab kohtuväline menetleja, märkides ära ka tuvastatud karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, koostatakse väärteoprotokoll üldjuhul kohapeal. Seejuures märgitakse väärteoprotokolli menetlusaluse isiku isikuandmed, sõiduki andmed, väärteo kirjeldus ja tõendite loetelu, millised märgib protokolli menetleja. Samas on eraldi lahter, kuhu saab menetlusalune isik märkida lühidalt oma ütlused ning suuremamahuliste ütluste fikseerimiseks kasutatakse menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli. Seega antakse menetlusalusele isikule võimalus märkida omakäeliselt protokolli ka oma ütlused, märkused, avaldused. Eraldi kohta, kuhu märkida karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid väärteoprotokollis ei ole. Kohtule esitatud väärteoprotokolli on menetlusalune isik vaid märkinud, et on väärteoprotokolliga tutvunud. Liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile on menetlusalune isik allkirja kirjutanud, kuid ei ole pidanud vajalikuks märkida midagi ei märkuste ega avalduste lahtrisse. Seega oli menetlusalusel isikul võimalus oma avaldused, sh ka kahetsusavaldus omakäeliselt kirja panna kahte protokolli, kuid menetlusalune isik seda teinud ei ole. Seega ei saa kohus kaebuses viidatud riigikohtu lahendist tulenevalt tuvastada asjaolu, mis ei ole kontrollitav ja mis ei tulene toimiku materjalidest. Kohtule esitatud väärteoasja materjalides ei leidu ka menetlusaluse isiku vastulauset, millest võiks kahetsusavaldust tuvastada. Sellest teeb kohus järelduse, et viide võimalikule kahetsusele, mida küll sõnaselgelt väljendatud ei ole, tuleneb alles kaitsja 3 koostatud kaebusest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kohtuväline menetleja ei saanudki oma otsusesse märkida karistust kergendavat asjaolu, kuivõrd selle olemasolu kohta kohtuvälisele menetlejale andmeid ei esitatud. Vastavalt LS § 227 lg 4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 4 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 215 trahviühikut, so 860 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et LS § 227 lg 4 sätestatud rikkumise alammäära ületamise osas ei ole kaebuse esitanud isiku süü suur. Samas peab kohus oluliseks, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 km/h võrra LS § 227 lg 3 mõttes võib karistusena rahatrahvi määrata kuni 200 trahviühikut, aresti või juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Seega on kohtuväline menetleja määranud põhikaristuse sisuliselt LS § 227 lg 3 ettenähtud karistuse ülemmäära väga vähesel määral ületavas määras. Seega vastab määratud põhikaristus isiku süüle. Kohtuvälises menetluses ei ole tuvastatud karistust mõjutavaid karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ning kohus jätab kaebuses esitatud väited juba kohtueelses menetluses tuvastatud kahetsuse kui karistust kergendava asjaolu olemasolu kohta tähelepanuta. Küll avaldas kaebuse esitaja kohtuistungil kahetsust, mida kohus saaks karistust kergendava asjaoluna hinnata. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, siis on lisakaristus kohaldatud sanktsiooni alammääras ning kohus asub seisukohale, et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo koosseis ja väärtegu on toime pandud suhteliselt suure liikluskoormusega teel, siis on selline juht liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik ning selline juht tuleb kas põhi- või lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem korduvalt karistatud erinevate liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest erinevas suuruses rahatrahvidega ning määratud rahatrahvid on jäetud tasumata, sh ka väikseim rahatrahv 12 eurot. Sellest saab teha järelduse, et määratud rahatrahvid ei ole oodatud mõju avaldanud, so sundinud isikut edaspidi loobuma uute väärtegude toimepanemisest, kuivõrd trahvid jäetakse tasumata ning eeldatav mõju jääb saavutamata. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo iseloom aga näitab menetlusaluse isiku jätkuvat ja äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusnõuetesse ja sellest tulenevat ohtlikkust. Kohus leiab, et selline ohtlik juht tuleb teiste liiklejate ohutuse tagamiseks pikemaks ajaks liiklusest kõrvaldada ning kohtule jääb arusaamatuks, miks kohtuväline menetleja määras lisakaristuse ainult ettenähtud sanktsiooni alammääras. Küll aga, arvestades menetlusaluse isiku kohtuistungil avaldatud kahetsust, leiab kohus, et sellises olukorras võib lisakaristuse miinimummääras kohaldamist lugeda põhjendatuks. Kohtuistungil avaldas menetlusalune isik, et juhtimisõigus on temale vajalik seoses võimaliku tööleasumisega septembrikuus. Seega teadmises juhtimisõiguse säilimise vajalikkusest ka tulevikus peaks isik käituma liiklusnõuetele vastavalt ja hoiduma tahtlikust tegevusest, mis võib tingida tema enese olukorra halvenemise tema enese süülise käitumise tõttu. Senise karistuste registri valguses pidanuks ohutu liiklemise vajadus kaebuse esitajale teada olema, kuid see teadmine ei sundinud tema uue ja ohtliku liiklusalase väärteo toimepanemisest 4 loobuma. Kohus leiab, et ka kohtuistungil toodud põhjendus juhtimisõiguse olemasolu vajalikkusest lähitulevikus ei muuda menetlusalusele isikule inkrimineeritud tegu vähem ohtlikuks ega saa olla aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmisele. Määratud lisakaristuse kergendamist aga kohus võimalikuks ei pea, kuivõrd lisakaristus on juba määratud ettenähtud sanktsiooni alammääras. Kaebuses on taotletud määratud rahatrahvi tasumise ositi määramist põhjendusega, et kaebuse esitajal puudub töökoht. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja selle taotluse juurde, selgitades ka seda, et varasemadki trahvid on sissetuleku puudumisel jäänud tasumata. Samas ei ole sissetuleku puudumine olnud menetlusalusele isikule takistuseks liikluses mootorsõiduki juhina osalemisel ja liiklusnõuete rikkumisel. Seejuures nõuab liikluses osalemine tahes või tahtmata kulutuste tegemist. Sissetulekute puudumine peaks tingima kohtu arvates juhina liikluses osalemise võimatuse selleks piisavate rahaliste vahendite puudumise tõttu. Seejuures on karistusandmetest näha, et isik on jätnud trahvid tasumata, kuid jätkanud liiklusnõuete eiramist, mis on viinud järgmiste trahvideni. Seega on kaebuse esitajal rahalised vahendid liikluses osalemiseks piisavad. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ning lõike 3 kohaselt ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada ühte aastat. Seega peab menetlusalune isik esitama kohtule või kohtuvälisele menetlejale tõendid, mille pinnalt saaks tuvastada põhjused ning neid tõendeid kogumis hinnates otsustada, kas põhjused on ka mõjuvad. Kaebuses on põhjusena märgitud sissetuleku puudumine, millise väite juurde jäi menetlusalune isik ka kohtuistungil. Seejuures lükati kaebuse läbivaatamine kahel korral kaebuse esitaja ilmumata jätmise tõttu edasi. Seega oli kaebuse esitajal võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks kogu pikale veninud väärteomenetluse vältel, kuid ka kohtuliku arutamise päevaks ei pidanud kaebuse esitaja vajalikuks esitada ühtegi tõendit, sh ka Töötukassa tõendit töötuna arvelevõtmise kohta. Seega ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit kaebuse esitaja majandusliku olukorra ja sissetulekute puudumise kohta, mistõttu ei ole kohtule esitatud põhjendusi, mida saaks hinnata mõjuvatena ja otsustada selle pinnalt trahvi tasumist ositi. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata. Märt Toming Kohtunik 5