1-13-142/26

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2013.a Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-13-142 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Pavel Gontšarov ja Sten Lind Kriminaalasi V.P süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. aprilli 2013.a otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav V.P, tema kaitsja adv Leelo Viil, kannatanu Kristina Jelizarova. Süüdistatav V.P isikukood xxx, kodakondsuseta, elukoht xxxxxxxxxx, töötab xxxxxxxxxxxxx, varem kriminaalkorras kahel korral karistatud – 23.12.2008.a Harju Maakohtu poolt KarS § 188 lg 1 järgi 2 aastase vangistusega tingimisi 2aastase katseajaga ja 13.12.2010 KarS § 424 järgi KrMS § 238 lg 2 ja KarS § 65 lg 2 alusel 1 aasta 4 kuu ja 27 päeva vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga 1024 tundi 24 kuu jooksul. Üldkasulik töö on tehtud. RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
3. aprilli 2013.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Kulutused riigi õigusabile jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu
4. aprilli 2013.a otsusega tunnistati V.P süüdi KarS § 121 järgi ja karistati 1-aastase vangistusega. KarS § 74 lg 1 alusel jäeti vangistus tingimisi täitmisele pööramata 2-aastase katseajaga. V.P tunnistati süüdi selles, et ta 25.08.2012.a kella 4 paiku Tallinnas Viru väljak 4 Sokos Hotel Viru juures lõi jalaga K J vastu säärt ja ühe korra rusikaga vastu nägu, tekitades kannatanule füüsilist valu. Maakohus leidis, et V.P süü on tõendatud. Karistuse mõistmisel märkis kohus, et süüdistatav on käesoleva kuriteo toime pannud ajal, mil tema suhtes kehtis üldkasuliku töö tegemise kohustus, eelmise kuriteo pani toime katseajal. Seega on ta varem kahel korral karistatud, kuid kuriteod on olnud erinevat laadi. Üldkasulik töö on K. Tsikinjovi poolt tehtud, mistõttu karistusi ei liideta. Kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestas üldpreventsiooni ja seda, et tegu on toime pandud üldkasuliku töö tegemise kohustuse ajal, seetõttu ei ole rahalise karistuse mõistmine põhjendatud. Kohus märkis, et kuigi V.P tegu on taunitav, on tema süü väike, mistõttu võib karistus jääda sanktsiooni keskmisest allapoole. Kriminaalpoliitika arengusuuna kohaselt peaksid kinnipidamisasutuses viibima kõige ohtlikumad kurjategijad, samal aja tuleb soodustada alternatiivkaristuste kasutamist. Kui V.P peaks panema toime uue kuriteo, on karistus juba oluliselt rangem. Käesoleval juhul peab kohus põhjendatuks KarS § 74 kohaldamist. Otsuses märgitakse veel, et V.P ei ole varem vägivalla tarvitamise eest karistatud. Kuigi alkoholijoove ei ole vabanduseks, võimendas see süüdistatava negatiivset käitumist, millest ta saab edaspidi järeldused teha. Eelmise katseaja on läbinud suures osas korralikult, üldkasulik töö on tehtud. APELLATSIOONI SISU Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsuse tegemist, millega määrata, et KarS § 74 lg 1 ja 2 alusel osa mõistetud 1-aastasest vangistusest, mis võib jääda 1 kuu piiridesse, tuleb kohe ära kanda ja ülejäänud osa vangistusest jätta tingimisi kohaldamata 2-aastase katseajaga. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on V.P eelmise katseaja korralikult läbinud. KarS § 69 lg 7 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse üldkasuliku töö tegemata osa vangistusega ja mõistetakse liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Sellest järeldub, et üldkasuliku töö tegemise ajaks on kohustuseks mitte toime panna uusi kuritegusid. Selle kohustuse rikkumisele peab järgnema sedavõrd range reaktsioon. Kuigi 11.04.2013 kohtuotsuse tegemise ajaks oli üldkasulik töö tehtud, mistõttu puudus KarS § 65 lg 2 mõttes liidetav, ei teeni katseajal toime pandud uue kuriteo eest mõistetava karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata jätmine preventsiooni eesmärke ega vasta süüdlase isikule. K. Tsikinjovi isikut iseloomustades ja tema hoiakut hinnates väärib tähelepanu asjaolu, et kuritegu, mille eest K. Tsikinjovi karistati 13.12.2010.a otsusega KarS § 65 lg 2 ja 69 kohaldades, pani ta samuti toime kuriteo varasema otsusega määratud katseajal. 2 Prokurör viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-40-04 ja leiab, et maakohus ei ole arvestanud selles väljendatud seisukohtadega. Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, mille alusel võiks väita, et varasemad karistused avaldasid kuriteo toimepanemise ajaks mõju isiku hoiakule ühiskonnas kehtivate reeglite suhtes ega anna täiendavat alust arvata, et otsuse tegemise ajaks on tema hoiak muutunud, viited sellele, et K. Tsikinjov on korrigeerinud oma väärtushinnanguid, puuduvad. Näiteks ei ole ta käesoleva menetluse kestel mistahes vormis kahetsust avaldanud. Kokkuvõttes leiab prokurör, et eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks on vajalik karistuse osaliselt täitmisele pööramine – nn šokivangistuse mõistmine. SÜÜDISTATAVA KAITSJA VASTUVÄITED. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning palub selle muutmata jätta. Kaitsja märgib, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ning lahendab selle küsimuse seadusele tuginedes oma siseveendumuse kohaselt (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-91-07). Siinjuures on maakohus põhistanud, miks ta prokuröri poolt taotletud karistusega ei nõustu. V.P on süüdi tunnistatud ühes kuriteoepisoodis, tema süü ei ole suur, mingeid olulisi terviskahjustusi ta kannatanule ei tekitanud. Kaitsja peab tähelepanuväärseks, et K. Tsikinjov on teinud ära temale kohustuseks pandud üldkasuliku töö. K. Tsikinjov on kindlasti võimeline vastutustundlikult ja distsiplineeritult käituma ja täitma kontrollnõudeid. Kaitsja hinnangul ei ole prokurör veenvalt põhjendanud, miks taotletav šokivangistus on ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute kuritegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide, apellatsiooni ja sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsuses nr 3-1-1-99-06 selgelt väljendatud seisukohale, mille kohaselt KarS §-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Maakohus on oma otsuses esitanud alused ja põhjendused KarS § 74 kohaldamiseks. Vajadust anda süüdistatavale tõsine hoiatus nn šokivangistuse näol ei ole maakohus kaalunud. Apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu poolt esitatud V.P-le mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmise alused ning järgmise sammuna taotleb apellant siiski KarS § 74 lg 1, 2 kohaldamist nii, et mõistetud 1-aastasest vangistusest tuleb süüdistataval nn „šokivangistusena“ 1 kuu vangistust koheselt ära kanda. Apellatsioonist ei selgu, millised asjaolud siis annavad aluse V.P tingimuslikult karistusest vabastamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole seadusest ja Riigikohtu praktikast lähtudes ringkonnakohtul võimalik apellatsiooni rahuldada ning seda vaatamata sellele, et maakohtu 3 otsuses esitatud põhjendustega süüdistatava suhtes KarS § 74 kohaldamiseks kohtukolleegium täiel määral ei nõustu. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks näiteks märkida, et karistamise alused on sätestatud KarS §-s 56 ning karistusest vabastamise alused KarS §-des 73 ja
5. Kriminaalpoliitika arengusuunad ei saa kuidagi olla karistuse mõistmise või karistusest vabastamise alusteks. Kohus mõistab karistust juhindudes seadusest. Tuleb märkida sedagi, et uue kuriteo toimepanemine katseajal on katseaja nõuete kõige rängem rikkumine ning sellisel juhul ei ole mingisugust alust väita, et K. Tsikinjov on eelmise katseaja suures osas korralikult läbinud. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega, nõustudes apellatsiooni väidetega, milles vaidlustatakse maakohtu otsuses esitatud V.P karistusest tingimisi vabastamise alused, ei ole seaduse mõttest tulenevalt võimalik kohaldada ikkagi KarS § 74 sätteid ning määrata, et osa vangistusest kuulub kohesele kandmisele. Jättes aga KarS § 74 sätted V.P suhtes kohaldamata, oleks tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
6. aprilli 2013.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. V.P kaitsja adv Leelo Viil esitas taotluse määrata tema poolt V.P-le apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest Vanalinna Advokaadibüroole makstavaks tasuks 86.40 eurot (sealhulgas 20% käibemaksu). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
7. detsembri 2009.a otsuse punktidest 2, 4, 16 rahuldada. Kuivõrd apellatsiooni esitas prokuratuur, KrMS 185 lg 2 kohaselt kannab kulutused riigi õigusabile riik. Malle Preimer Pavel Gontšarov 4 Sten Lind