4-13-564/5

Väärteoasi nr. 4-13-564 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 26.02.2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Piret Liivo Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 04.01.2013.a otsuse väärteoasjas nr. 2315,12,012773 tühistamise nõudes Kaebuse esitanud isik D.Z, isikukood XXX, elukoht: XXX Menetluse liik Kirjalik menetlus KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON V™S § 132 lg 1 alusel jätta D.Z-i kaebus rahuldamata ning Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 04.01.2013.a otsuse väärteoasjas nr. 2315,12,012773 muutmata. Täpsustada nimetatud otsust ning määrata, et KarS § 66 lg.3 alusel kuulub rahatrahv summas 200 eurot tasumisele ositi 10 kuu jooksul igakuiselt 20 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs 04.01.2013.a. väärteoasjas nr. 2315,12,012773 tehtud otsusega tuvastati, et D.Z 14.12.2012 kl 00.07 Järvevana teel, Tallinna linnas Filtri tee juures liikudes Mustamäe suunas juhtis mootorsõidukit BMW 525tds (reg.nr.XXX) asulasisesel teel kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h võrra, sõites kiirusega 86 +- 3 km/h, lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul 50 km/h. Isik rikkus sellega LS § 15 lg 1 p 2 ning pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Väärteomenetluse otsusega karistati D.Z 50 trahviühiku ulatuses, so rahatrahviga 200 eurot. kergendavaks asjaoluks on kahetsus, raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et menetlusaluse isiku süüline käitumine LS § 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega (tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlused). Kiiruse mõõtmise teostamisel on järgitud kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika nõudeid. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Kohtuväline menetleja on arvestanud menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsusega. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Kiirusepiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Sellisel moel mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ja vastab koosseisule. Mootorsõiduki juht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda. Sinna alla käib ka liikluskorraldusvahenditest kinnipidamine. Seadusandja on LS § 50 lg-s 3 tooduga rõhutanud, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Kohustuste kollisiooni kui õigusvastasust välistava asjaolu esinemise esmaseks eelduseks on mitme õigusliku kohustuse olemasolu, millest ühte ei ole võimalik täita ilma teist kohustust rikkumata, mistõttu puudub võimalus õiguspäraselt käituda. Seega peab rikutud kohustusega üheaegselt esinenud ja täidetud kohustus olema oma sisult teise kohustuse täitmist takistav. Lubatav ei ole ühe kohustuse täitmine selliselt, et selle teoga kaasneb teise kohustuse rikkumine olukorras, kus on olemas reaalne võimalus täita kohustus ka teist kohustust rikkumata. Kaebuses viidatud olukorras ohutu külgvahe tagamine ei tähenda aga vältimatult lubatud suurima sõidukiiruse ületamist, mistõttu ei saa rääkida kohustuste kollisioonist. Ilmselgelt ei ole sõidukiiruse suurendamine üle lubatud piirmäära ainus ja kindlasti mitte sobiv vahend täitmaks liiklusohtliku olukorra vältimise kohustust. Kohtuväline menetleja leiab, et menetlusalune isik on ekslikult asunud seisukohale, et tema poolt toime pandud õigusrikkumise õigusvastasus on välistatud kuivõrd ilmnes temale seadusega pandud kohustuste kollisioon. Menetleja leiab, et D.Z tulnuks ohu vältimiseks pidurdada, mitte lisada kiirust. Asjaolu, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki järel liikus veel teinegi mootorsõiduk, ei tingi kohtuvälise menetleja hinnangul vältimatut kiiruse ületamist menetlusaluse isiku poolt. Samuti on asjaolu, et sõidukid liiguvad Tallinna linnas asulasisesel teel kolonnidena, üldteada ning ei saanud menetlusalusele isikule tulla ootamatult. D.Z-i poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur (33 km/h), et see pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda. Eeltoodust tulenevalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalune isik on õigusrikkumise toime pannud tahtlikult. Lähtuvalt ülaltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et D.Z-ile on määratud õiglane ja proportsionaalne karistus ning rahalise karistuse kohaldamine 200 euro ulatuses on põhjendatud nii eri- kui ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kohtuväline menetleja nõustub rahatrahvi tasumisega ositi. KAEBUSE SISU D.Z esitas 29.01.2013 Harju Maakohtule kaebuse, milles palub Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 04.01.2013.a otsuse väärteoasjas nr. 2315,12,012773 tühistada ja määrata väiksem rahatrahv. 2 Kaebuse esitaja ei vaidlusta, et sõitis 14.12.2012 mööda Järvevana teed, ületades sõidukiirust 33 km/h, ta tunnistas oma rikkumist. Ta selgitas, et püüdis vältida ohtlikku liiklusolukorda. Liikudes teises sõidureas, ilmus tema kõrvale, so esimesse ritta sõiduauto, mille juht ei hoidnud tema auto suhtes ohutut külgvahet, mille järel otsustas lisada sõidukiirust avarii vältimiseks. Kiiruse intensiivne vähendamine oli mõeldamatu, sest tema taga teises reas liikunud sõiduk Cadillac reg.nr XXX oli tema autole liialt lähedal. Kaebuse kohaselt on tema perekonnal raske majanduslik olukorda. Arvestades toimunud olukorda, samuti seda, et ta on õpilane ning ei oma otsest sissetulekut, on määratud rahatrahv liialt karm. Taotles temale määratud rahatrahvi vähendamist. KOHTU SEISUKOHT Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on õigesti määratud ja õiglane, st on proportsionaalne arvestades rikkumise raskust ning süüdlase isikut. Kaebuse esitaja ei vaidlusta, et juhtis 14.12.2012 mootorsõidukit Järvevana teel ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h. Ta andis ütluseid, et püüdis vältida liiklusohtlikku olukorda, sest tema kõrvale, so esimesse ritta tuli sõiduauto, mille juht ei hoidnud piisavat külgvahet, ta otsustas kiirust lisada, et reastuda antud sõiduki ette. Tunnistaja Martin Martsepp selgitas, et olles 14.12.2012 tööl, teostas liiklusjärelvalvet Järvevana teel Filtri tee juures, kui kella 00.07 paiku märkas suurema kiirusega sõidukeid Tartu mnt poolt Mustamäe poole suundumas. Fikseeris hallika BMW reg.nr. XXX sõidukiiruse 86 km/h, peatas sõiduki, mida juhtis D.Z. On koostatud ka liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, mille kohaselt on D.Z-i poolt juhitud sõiduauto liikumiskiiruseks Järvevana teel fikseeritud 86 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 50 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h. Mõõtekaugus 315 m. Kohtu hinnangul on seega tõendatud menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemine, so sõidukiiruse ületamine asulasisesel teel mitte vähem kui 33 km/h. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohus ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt ta pidi liiklusohtliku olukorra vältimiseks kiirendama teisel sõidureal ning reastuma esimeses sõidureas liikuva sõiduauto ette. LS § 50 lg.3 kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Seega, menetlusalune isik valis olukorra lahendamiseks viisi, mil ta rikkus liiklusseaduses sätestatud nõuet mitte ületada lubatud piirkiirust. Kohtu hinnangul tuleb ka liiklusohtlikud olukorrad lahendada selliselt, et ei rikutaks liiklusseaduses sätestatud nõudeid ja liiklusreegleid. Kaebaja põhjendab, et antud situatsioonis ei olnud võimalik intensiivne pidurdamine, sest tema taga olev sõiduauto oli tema poolt juhitavale sõiduautole liialt lähedal. Liiklusohutus on võimalik tagada ka sõiduauto juhi poolt sujuva pidurdamisega, laskmaks väikese külgvahega sõiduauto endast rahulikult mööda. On üldteada asjaolu, et Tallinnas ning ka Järvevana teel, mis on üks põhitänavaid ning suurema liikluskoormusega teelõike, liiguvad sõiduautod kolonnis, sealhulgas kahes sõidureas korraga. Ei saa õigustada oma käitumist – piirkiiruse ületamist 33 km/h võrra lubatud suurimast sõidukiirusest asulasisesel teel (50 km/h) asjaoluga, et kaebaja kõrvale ilmus sõiduauto, mis hoidis liialt väikest külgvahet. Väärteomaterjalide pinnalt teeb kohus järelduse, et menetlusaluse isiku D.Z-i poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur (33 km/h), et menetlusalune isik pidi seda tajuma ning see ei saanud talle jääda märkamatuks. Menetlusalune isik sõitis asulasisesel teel kiirusega, mis on võrreldav asulavälisel teel kehtestatud lubatud suurima sõidukiirusega, milleks on 90 km/h. Kaebaja, olles omandanud juhtimisõiguse, peab teadma seega asjaolust, et juhil on kohustus järgida kehtivaid liiklusnõudeid ning samuti on ta ka teadlik mh tagajärgedest, mis kaasnevad lubatud suurima piirkiiruse ületamisega. LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 3 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kiirusepiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Kohus märgib, et kaebaja väited tema perekonna kehva majandusliku olukorra kohta on paljasõnalised, kaebaja ei ole oma kaebusele lisanud ühtegi vastavat tõendit. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et temale mõistetud rahatrahvi tuleks vähendada, sest see on liialt karm. KarS § 56 lg.1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mõistetud rahalise karistuse eripreventiivne eesmärk seisneb püüdluses mõjutada õigusrikkujat edaspidi käituma seadusekuulekalt ning mitte toime panema sarnaseid ega ka teisi rikkumisi. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb arvestada muuhulgas ka süüdlase isikut. Varasemalt on menetlusalust isikut karistatud tubakaseaduse- ning alkoholiseaduses sätestatud nõuete rikkumise eest. Menetlusalune isik on avaldanud kahetsust, seda on nii kohtuväline menetleja kui ka kohus arvesse võtnud. Üldpreventsiooni olemus on aga teiste inimeste mõjutamine õigusrikkumisi mitte toime panema. Samuti kujutab õiguskorra kaitsmise huvide arvestamine üldpreventiivseid kaalutlusi. Õiglase karistuse kaudu kinnitatakse inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Kohus märgib, et lubatud suurima piirkiiruse ületamine on üldohtlik ning sagedasti toime pandav süütegu, seda ei saa aktsepteerida. Juht väljendab kehtestatud lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel hoolimatust ja vastutustundetust üldisesse liikluskorda. Seega on igati põhjendatud selliste liiklusrikkumiste eest isiku võrdlemisi range karistamine. Kohus märgib, et ei saa jätta tähelepanuta ka menetlusaluse isiku väärteo ulatust, ta mitte ei ületanud lubatud sõidukiirust 10 km/h, 15 km/h või 21 km/h, vaid lausa 33 km/h asulasisesel teelõigul. Seega on igati põhjendatud isiku karistamine LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest 50 trahviühiku, so 200 euro ulatuses. Kohus leiab, et määratud rahatrahv on proportsioonis toimepandud väärteoga. Eeltoodust tulenevalt ei näe kohus põhjust vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi ning tühistata kohtuvälise menetleja otsust. Kohus arvestab D.Z-i majanduslikku olukorda ning määrab rahatrahvi tasumisele kuni 10 kuu jooksul võrdsete osade kaupa. Kohus juhindub V™S § 132 punktist 2, § 133, § 134, § 135 lõikest 6. Piret Liivo Kohtunik 4