S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusalune isik: H.I, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta H.I kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 17.01.2013 otsusele nr 2230,12,048964 H.I karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 17.01.2013 otsus nr 2230,12,048964 H.I karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 29.12.2012 kell 03.58 Punane 33 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,63 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles paluti jätta lisakaristus kohaldamata. Kaebuse kohaselt töötab menetlusalune isik firmas E OÜ, mis osutab ohtlike ja tööstuslike jäätmete puhastusteenust. Kui ei saa täies mahus täita oma tööülesandeid, siis lastakse ta töölt lahti. Kui kaotab töökoha, ei teki võimalust tasuda määratud trahvi. Kinnitab, et enam liikluseeskirju ei riku ja trahvi tasub õigel ajal. Kohtuistungil selgitas H.I, et tarvitas 29.12.2012 baaris Zanzibar natuke alkoholi. Tuli töölt, oli koos abikaasaga. Ei tarvitanud palju alkoholi, sõi samuti. Ei olnud joobes, tundis ennast normaalselt ja adekvaatselt. Taotleb otsuse tühistamist lisakaristuse kohaldamise osas. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kohtuvälises menetluses määratud karistus on õige ja seaduslik, otsuse tühistamiseks alus puudub. Tegu on tahtlik. Isik asus pärast alkoholi tarvitamist sõidukit juhtima, olles teadlik, et selline tegu on keelatud. Kaebuse esitaja on läbinud koolituse, õppinud liiklusnõudeid, teinud eksami. Arvestades tegu ja õiguskorra kaitsmise huvisid on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ja selle lisadega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule esitatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,68 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,63 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on suhteliselt sätestatud piirmäära ülemmäära lähedane, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suur. See aga omakorda tingib ka karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvestanud kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut liiklusalase väärteo toimepanemise eest karistatud poolteist aastat tagasi. Seega võiks asuda seisukohale, et menetlusalune isik on suutnud pikemat aega liikluses käituda õiguskuulekalt. Samas ei takistanud selline õiguskuulekus menetluslaust isikut toime panemast menetlusesemeks olevat ohtlikku väärtegu ja menetlusalune isik suutis tõestada, et ta on liikluses siiski ohtlik. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Juhid, kes aga neid kohustusi täita ei soovi, on liikluses ohtlikud. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus baaris eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele järgnevalt pidas vajalikuks sõidukit juhtida, sõidutades ka teist isikut, seades ohtu nii ennast, kaasreisijat ja kõiki teisi, kes tema teele satuvad. Selline kaebuse esitaja käitumine näitab kaebuse esitanud isiku üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja juhi kohustustesse. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kaebuses esitatud väidete ja kohtuistungil antud selgituste kohaselt on juhtimisõigus menetlusalusele isikule vajalik tööülesannete täitmiseks ning lisakaristuse kohaldamise puhul jääb ta tööst ilma. Kohtuvälisele menetlejale on esitatud tööandja kiri ja kaebusele on samuti lisatud tööandja kiri, kus palutakse H.I karistada vastavalt seadusele ning on märgitud, et juhul, kui kaebuse esitajalt võetakse juhtimisõigus, siis on juhtkond sunnitud lõpetama temaga töösuhted. Kohus leiab, et taolise informatsiooni esitamine menetlejatele ei välista süüteo õigusvastasust ja väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises. 3 Tegemist on tööandja ja töövõtja vaheliste suhetega ja need suhted ei saa mõjutada teatud liigilise karistuse kohaldamist või kohaldamata jätmist. Kui kaebuse esitajale oleks tema töö ja sellest tingitud juhtimisõiguse vajalikkus olulised, käituks kaebuse esitaja ka sellele vastavalt. Kaebuse esitajale oli nii baari minnes, alkoholi tarvitades kui ka juhile keelatud seisundis sõidukit juhtima asudes teada, et samal töökohal töötamise jätkamiseks on talle vajalik juhtimisõigus. See asjaolu ei ilmnenud kaebuse esitaja jaoks ootamatult ja alles pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist. Kaebuse esitaja objektiivsest käitumisest saab järeldada, et kaebuse esitaja jaoks oli baari minek, seal alkoholi tarvitamine ja juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine esikohal ning kõik muud asjaolud olid muutunud teisejärgulisteks. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning juhtimisõiguse saamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja on teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Seega on ta teadlik selles, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks ning see tagaks temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmise. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusaluse isiku käitumises esines karistust kergendav asjaolu kahetsuse näol, kuigi alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades olnuks põhjendatud ka rangema lisakaristuse määramine. Kohus leiab, et arvestades isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra ja tema isikuandmeid, on kohaldatud lisakaristuse määr põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Mis puudutab põhikaristust, siis on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses, kusjuures menetlusaluse isiku süü alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades on suur. Sellest tulenevalt leiab kohus, et ka määratud põhikaristus vastab isiku süüle ja isikuandmetele. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.