4-13-3243/9

Väärteoasi nr.4-13-3243 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev

1. juuni 2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Alari Möldre Kohtuistungi sekretär Helen Aasma Tõlk Katrin – Jana Vaab Vaidlustatud lahend K.H 20.05.2013.a. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor `i 29.04.2013.a. otsusele väärteoasjas nr. 2302,13,004901 Kaebuse esitanud isik K.H, isikukood: XXX, elukoht: XXX Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: K.H kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON Jätta rahuldamata K.H 20.05.2013.a. kaebus ja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor `i 29.04.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,13,004901 muutmata. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 10.07.2013.a.. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor `i poolt 29.04.2013.a. väärteoasjas nr. 2302,13,004901 tehtud otsusega tuvastati, et K.H juhtis 07.04.2013.a. kell 15:22 Harju Maakonnas, Tallinn – Narva maanteel
2. kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 45 km/h võrra, sõites kiirusega 140+-5 km/h; lubatud kiirus sellel teelõigul 90 km/h. Väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega sh tunnistaja Neeme Tominga ütlustega ja liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Menetlusalune isik on 22.04.2013 esitanud vastulause, milles avaldab kahetsust ning palub määrata rahatrahvi tasumine ositi. Taotlus rahuldatud. Menetlusalune isik K.H rikkus sellega liiklusseaduse § 15 lg. 1 p. 1 pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 227 lg. 3 järgi. Karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega on seisukohal, et K.H on toime pannud temale Liiklusseaduse § 227 lg. 3 järgi inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õieti. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Asulavälisel teel nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades võttis K.H teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ja vastab koosseisule. Mootorsõiduki juht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda. Sinna alla käib ka liikluskorraldusvahenditest kinnipidamine. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui isik peab normaalseks olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea jälgima sõiduki sõidukiirust ja liiklusmärke, siis on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu. Menetleja leiab, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Väärteo subjektiivse tunnusena loeb kohtuväline menetleja tuvastatuks menetlusaluse isiku käitumises tahtluse. Liikluses on suurimaks ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes KarS § 56 lõikest 1 ja § 66 lg 2, määras kohtuväline menetleja K.H `le karistuseks Liiklusseaduse § 227 lg. 3 alusel rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses, s.o. 400,00 eurot ja Liiklusseaduse § 227 lg. 5 p. 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. 2 KAEBUSE SISU K.H esitas 20.05.2013.a. Harju Maakohtule kaebuse, milles palub üle vaadata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Triinu Riigori 29.04.2013.a. otsuse väärteoasjas 2302,13,004901 juhilubade äravõtmise koha pealt. Ta töötab firmas SD OÜ ostujuhina ning sellele tööalal on juhiload vajalikud, kuna peab igapäevaselt kaupa tooma firmasse. Kui temalt võetakse ära load, siis ta pole enam vajalik selles firmas ja teda vallandatakse. Selle tagajärjel tal pole rohkem tuluallikaid ja ta ei saa maksta isegi rahatrahvi. Sellega kaasnevad materiaalsed ja moraalsed probleemid. Palub kohtu otsus üle vaadata ning ta on nõus oma rikkumisega ja kahetseb oma tegu. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohtuistungil kaebuse esitaja K.H jäi oma kaebuse juurde ning taotles lisakaristuse osas kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. K. Poblegaylo ei eitanud toimepandud rikkumist. Kaebuse esitaja lisas, et ta on leidnud töökoha, kus on vajalik juhtimisõigus ning ta ei taha seda tööd kaotada. Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse esindaja Hannes Küünarpuu leidis, et K.H teo toimepanemise ajal teadis, mis teda ees ootab. K.H on läbinud juhtimisõiguse koolituse, talle on õpetatud Liiklusseaduse sätteid. Asjaolu, et isik töötab, ei saa olla põhjuseks juhtimisõiguse äravõtmise osas karistuse tühistamiseks. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukohalt tuleb arvestada ka karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Lisakaristust kohaldades on lähtutud üldpreventiivsest vajadustest. Kohtuvälise menetleja esindaja oli seisukohal, et ka Riigikohus on öelnud, et kui rikkumine muutub massiliseks, tuleb kohaldada lisakaristust. Samuti märkis H. Küünarpuu, et Tartu mnt liikluses on olukord kohutav, mistõttu nimetatakse Tartu maanteed juba surmatrassiks ning oli seisukohal, et autojuhtidelt, kes teadlikult rikuvad seadust, tuleb ka juhiload ära võtta. Kirjalikest tõenditest uuriti: - Väärteoprotokoll nr AB1346028 (07.04.2013.a), mille kohaselt juhtis K.H Tallinn-Narva mnt
3. km mootorsõidukit kiirusega 140+-5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h. Väärteoprotokolli kohaselt pani K.H sellega toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo (väärteotoimik lk 1, lk 1 pöördel); - 07.04.2013.a liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mille kohaselt kasutati kiirusemõõteseadet Ultra Lyte ning seadme lugem oli 140 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 90 km/h. Isik ületas teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h (väärteotoimik lk 3, lk 3 pöördel); - K.H 20.04.2013.a vastulause, mille kohaselt K.H kahetseb, et rikkus seadust ning soovib, et temalt ei võetaks ära juhilube, kuivõrd ta on asunud 08.04.2013.a tööle. (väärteotoimik lk 4-5); - 29.04.2013.a väärteootsus nr 2302,13,004901, mille kohaselt on K.H-le LS § 227 lg 3 alusel määratud rahatrahv 100 trahviühikut, s.o 400 eurot ning LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusena võetud mootorsõiduki juhtimisõigus ära 3 kuuks (väärteotoimik lk 6, lk 6 pöördel); - Karistusregistri teatis, mille kohaselt K.H ei ole Karistusregistrisse kantud (väärteotoimik lk 7). 3 - Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 10.06.2013.a kiirmenetluse otsus nr 2373,13,003492, mille kohaselt K.H juhtis Kloogaranna mnt 27.km, Rannamõisas mootorsõidukit kiirusega 70 km/h +/-3 km/h, kus lubatud sõidukiiruseks teelõigul oli 50 km/h, pannes sellega toime LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo ning menetlusaluse isiku 10.06.2013.a ülekuulamise protokoll (kohtutoimik lk 10-12). Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused ning uurinud kirjalikke materjale, l e i d i s: et kaebaja K.H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Triinu Riigori 29.04.2013.a. otsuse väärteoasjas nr. 2302,13,004901 osalise tühistamise nõudes, nimelt lisakaristuse tühistamise nõudes, ei kuulu rahuldamisele. Kohus leiab, et nii K.H poolt kohtuistungil antud ütlustest kui ka väärteoasja materjalidest nähtub ning on leidnud täielikult tõendamist, et K.H juhtis 07.04.2013.a. kell 15:22 ajal Jõelähtme vallas, Harju maakonnas, Tallinn-Narva mnt
4. km mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 45 km/h võrra, sõites kiirusega 140+-5 km/h; kus lubatud kiirus teelõigul on 90 km/h. Kohus leiab, et K.H poolt LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning isiku süü on antud teo toimepanemises tõendamist leidnud. Mootorsõidukit juhtides pidi K.H võimalikuks pidama, et paneb toime lubatud sõidukikiiruse ületamise (45 km/h võrra), milline pidi olema isikule tajutav. Seega on K.H väärteo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et LS § 15 lg 1 p 1 rikkumine on LS § 227 lg 3 järgi õigesti kvalifitseeritud. Ka leiab kohus, et kohtuväline menetleja on õigesti karistuse mõistmisel lähtunud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendava asjaoluna on arvesse võetud puhtsüdamlikku kahtetsust, karistust raskendavad asjaolud antud väärteoasjas puuduvad. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega K.H-le LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristuse kohaldamine, juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, on põhjendatud. LS § 227 lg 3 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümneks kuuks. LS § 227 lg 5 p 2 alusel võib kohus või kohtuvälise menetleja esindaja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg 3 sätestatud süüteo eest kolmest kuust kuni kuue kuuni. Seega on kohtuväline menetleja lisakaristuse kohaldamisel lähtunud sanktsiooni miinimummäärast. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsusega mõistetud lisakaristus on kooskõlas toimepandud väärteo raskusega. K.H käitumist ilmestab ka asjaolu, et ta on jätkanud liiklusalaste rikkumiste toimepanemisega. Viimati karistati K.H 10.06.2013.a Politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kiirmenetluse otsusega nr 2373,13,003492 LS § 227 lg 1 alusel rahatrahviga 40 eurot. Seega on tegu inimesega, kes suhtub hoolimatult liiklusnõuete järgimisse ning rikub õiguskorda, millega kujutab ohtu ka teistele liiklejatele. Sellise käitumisega on K.H üles näidanud oma hoolimatut suhtumist õiguskorda ja temale mõistetud karistusse üldiselt. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki 4 juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Samuti nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga selles osas, et eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted ning mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Ka Riigikohus on väljendanud seisukohta, et Karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud (RK 3-1-186-09). Seega on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt K.H-le määratud lisakaristus, sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisena 3 kuuks, on põhjendatud ja seaduslik ning kohtul puudub alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ületas K.H liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust 45 km/h võrra. Kohus märgib siinkohal, et olukorras, kus igal aastal hukkub liikluses sadu ja saab vigastada üle tuhande inimese, peab riik andma selge signaali sellest, et liiklusrikkumiste, sealhulgas mootorsõidukile lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. K.H, asudes mootorsõidukit juhtima, oli teadlik, et ta vajab mootorsõiduki juhtimisõigust ka tulevikus. Seega pidi K.H tegema kõik endast sõltuva ning järgima Liiklusseaduse nõudeid, et säilitada mootorsõiduki juhtimisõigus. Vaatamata sellele, suhtus ta liiklusnõuete täitmisse ükskõikselt ning ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust 45 km/h võrra. Üldteada on ka asjaolu, et lubatud sõidukiiruse ületamine ohustab nii kaasliiklejate kui ka rikkuja enese elu, tervist ja vara. Liikluskorraldust ja lubatud sõidukiirust on reguleeritud selleks, et sellise ohu saabumist vältida või muuta selle tekkimise võimalus minimaalseks. Ohu vältimine on võimalik vaid siis, kui liiklejad järgivad Liiklusseaduse nõudeid ning käituvad sellele vastavalt. Kohus leiab, et arvestades kõiki KarS § 56 sätestatud karistamise aluseid, on igati põhjendatud K.H-le lisakaristusena LS § 227 lg 5 p 2 alusel kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist minimaalses määras, s.o 3 kuuks. Võttes arvesse asjaolu, et K.H-le määratud karistus ei suutnud teda mõjutada seadusekuulekalt käituma, isik jätkas Liiklusseaduse rikkumisega, tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus on seisukohal, et K.H suhtes lisakaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks on täiesti õigustatud ning selle muutmiseks puudub alus. Kohus juhindub V™S § 132 punktist 1, § 133, § 134, §
5. Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: 5