4-13-2614/14

Väärteoasi nr.4-13-2614 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend 03.07.2013.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo Kaebuse esitanud isik Istungil osalenud isikud J.L, isikukood: XXX, elukoht XXX kaebuse esitaja: J.L, kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna esindaja Oleg Klok Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna 24.04.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2317,13,001778 LÕPPOSA Tühistada Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna otsus nr. 2317,13,001778 osaliselt menetluskulude väljamõistmise osas ning välja mõista J.L-ilt menetluskulud summas 1588 eurot, ülejäänud summas jätta menetluskulud KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. J.L-i kaebus rahuldada osaliselt. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 26.07.2013.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati kaebajat NPALS § 151 alusel rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, summas 80 eurot, sama otsusega mõisteti välja menetluskulud kogusummas 3666 eurot. 2 Väärteoasja otsuse kohaselt omas J.L ebaseaduslikult 26.11.2012 korteris, aadressil XXX väikeses koguses narkootilist või psühhotroopset ainet – psilotsübiini/psilotsiini. KAEBUSE SISU J.L esitas kohtule kaebuse, milles palub jätta temalt väärteoasja otsusega väljamõistetud menetluskulud riigi kanda. J.L kinnitas, et ta ei ole algusest peale oma süüd talle inkrimineeritud teos eitanud, tunnistas läbiotsimisel leitud seened temale kuuluvaks, mistõttu jääb talle arusaamatuks, miks oli vaja tema suhtes menetletud asjas korraldada ekspertiise. Kahe ekspertiisi teostamise kulud moodustavad 3666 eurot, see summa lisandub trahvisummale ning lõpliku summa tasumine käib talle ilmselt üle jõu, kuna ta asus tööle alles kolm kuud tagasi, kuupalk ei ületa tavaliselt 350 eurot, kuid hetkel tellimuste puudumise tõttu ei saa ta palka isegi ka sellises summas. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kaebaja ja tutvunud kohtuvälise menetleja arvamusega, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2317,13,001778 olevaid tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteotoimiku materjalidest ja kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta J.L talle süüks arvatud seaduserikkumise toimepanemist, vaid tunnistab, et pani väärteo toime. Tema süü on tõendamist leidnud läbiotsimiseprotokolliga (tl 4-22), mille kohaselt leiti korterist, aadressil XXXviis klaaspurki, mille sees olid pruunid terad ja kollast värvi plastkauss, mille sees oli pruuni värvi ollus; äravõetud esemete vaatlusprotokolliga (tl 23-27) ning ekspertiisiaktides nr 12E-AN1361 ja nr 12E-GE1275 väljendatud ekspertide arvamusega. Narkootilise aine ekspertiisiakti nr 12E-AN1361 kohaselt sisaldasid ekspertiisiks esitatud seened, esialgse massiga 4,07 g, psilotsübiini/psilotsiini, mille protsendilist sisaldust ei määratud metoodika puudumise tõttu (tl 30-31). Teostatud DNA ekspertiisi käigus tuvastati, et plastmassist kasti kaanelt ja kollaselt plastkausilt võetud proovidest saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult, nendes segaprofiilides on eristatav peamine DNA profiil, mis on kokkulangev J.L-i võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga; klaaspurgi nr 3 ja nr 5 kaanelt, milles olid pruunid terad ja kollaselt plastkausilt, milles oli kasvusubstraat võrsetega võetud proovidest saadi DNA analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning eksperdi arvamuse kohaselt ei saa välistada J.L-ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides; plastmassist kasti kaanel olnud teibitükilt, kaanelt, klaaspurgilt nr 1, nr 2, nr 3, nr 4 ja nr 5 ja kollaselt plastkausilt võetud proovidest saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult, saadud tulemuste alusel ei saa välistada J.L-ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides; klaaspurgilt nr 1 ja plastmassist kastilt võetud proovidest saadi DNA analüüsil DNA täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning saadud tulemuste alusel ei saa kindlalt välistada J.L-ilt pärineva bioloogilise materjalide sisaldumist nendes segaproovides (tl 35-41). Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või käesolevas seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Sama seaduse § 3 lg 21 sätestab otseselt keeldu kasvatada psilotsiini või psilotsübiini sisaldavaid seeni. Psilotsübiin/psilotsiini sisaldavad seened kuuluvad sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. 3 Seega loeb kohus tuvastatuks, et J.L omas ebaseaduslikult narkootlist/psühhotroopset ainet ning kuna psilotsübiin/psilotsiini protsendilist sisaldust J.L-i juurest leitud ja äravõetud massis narkootilise aine ekspertiisi käigus ei määratud, tuleb lähtuda seisukohast, et aine kogus oli väike. Ülaltoodu alusel on J.L-i poolt väärteo toimepanemine tõendamist leidnud ja tema tegevusele on antud õige juriidiline hinnang. J.L-ile määratud karistust – rahatrahv 20 trahviühiku ulatuses – peab kohus põhjendatuks. Narkootiliste ja psühhotroopsete ja nende lähteainete seaduse § 151 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei ole isikut varem karistatud, ta on oma süüd inkrimineeritud teos üles tunnistanud ja kahetsenud seda. Seega tema karistamine rahatrahviga, mille suurus jääb sanktsiooni miinimummäära lähedaseks, on proportsionaalne süü suurusele. Väärteoasja menetlemisel teostati kaks ekspertiisi. Kohus ei saa kaebuse esitajaga nõustuda selles, et tulenevalt J.L-i poolsest teo ülestunnistamisest oli ekspertiiside tegemine põhjendamatu. Esiteks peab kohus vajalikuks märkida, et J.L-i poolt väärteo toimepanemise ülestunnistamist ei nähtu väärteo toimiku materjalidest. Kohtuvälise menetluse käigus on menetlusaluse isiku ütlused kantud väärteoprotokolli, mille kohaselt ei ole J.L muud seletanud, kui seda, et ta on protokolliga tutvunud ja tõlki ei vaja. Läbiotsimise protokollist nähtuvalt hoidus J.L selgituse andmisest läbiotsimise tulemusel leitud aine kohta, millest tulenevalt oli tema seisukoht menetlejale teadmata. Teiseks isiku poolt teo ülestunnistamine ei vabasta menetlejat kohustusest ja vajadusest koguda teo asjaolude väljaselgitamiseks ka muid objektiivseid tõendeid, sh taoliste väärtegude puhul on vastavalt KrMS § 105 lg-le 1 vaja korraldada teatud ekspertiise. Kui narkootilise aine ekspertiisi käigus oleks ekspert hinnanud J.L-i juurest leitud ja äravõetud seente massis sisaldunud aine koguse suureks, järgneks sellele isiku vastutusele võtmine kuriteo toimepanemise eest. Vastavalt V™S § 74 lg 1 p-le 15 peab kohtuvälise menetleja otsus sisaldama menetluskulude otsustust. Kuna menetluskulude hüvitamise korda väärteomenetluse seadustik üksikasjalikult ei reguleeri, tuleb tulenevalt V™S § 2 nõuetest kohaldada kriminaalmenetluse sätteid. Nimelt sätestab KrMS § 180 lg 1, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega oli menetluskulude väljamõistmine J.L-ilt asjakohane ja seaduslik. Samas peab kohus menetluskulude suuruse üle otsustamisel vajalikuks kontrollida DNA 3 ekspertiisi maksumuse õiendis märgitud summa põhjendatust. Kohtuekspertiisiseaduse § 27 sätestab, et DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta on 57 eurot. Õiendist DNAekspertiisi maksumuse kohta nähtub, et objektide arv oli 54, seega ekspertiisi maksumuseks on märgitud 3078 eurot. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas 3-1-1-120-12 on kolleegium asunud järgmisele seisukohale: „Alates 1.augustist 2012.a näeb KES § 273 ette, et DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta on 57 eurot. Kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ei ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, aga seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt saab öelda, et mõlema termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse“. Ekspertiisiakti nr 12E-GE1275 nähtuvalt oli ekspertiisiobjektide arv (ekspertiisimääruse alusel) 7: läbipaistev plastmassist kast rohelise kaanega; klaaspurk nr 1 – maht 0,720 l, punane kaas, klaaspurk nr 2 – maht 0,720 l roheline kaas, klaaspurk nr 3 – maht 0,720 l valge kaas, klaaspurk nr 4 – maht 0,720 l valge kaas, klaaspurk nr 5 – maht 0,720 l valge kaas, kollast värvi plastikkauss. Ekspertiisiakti järgnevas osas – eksperdiuuringute kirjeldus, 4 tulemuste hindamine ja eksperdiarvamuse põhjendus – loetletakse ekspertiisiks esitatud objektidelt võetud proove, kokku 24 proovi, kusjuures proovid võeti ekspertiisiks esitatud esemete erinevatest kohtadest, näiteks purkide kaanelt, siseküljelt jne. Kohus leiab, et analüüsiobjekti mõiste tõlgendamisel konkreetselt DNA-ekspertiisi puhul ei saa lähtuda pelgalt ekspertiisiks esitatud esemete arvust, vaid peab arvestama, et DNA-ekspertiisi tegemisel uuritakse ühe ja sama ekspertiisiks esitatud eseme mitmed kohad. Seetõttu on kohus seisukohal, et DNA-ekspertiisi analüüsiobjektide arvu tuvastamisel oleks mõistlik aluseks võtta ekspertiisiks esitatud esemete erinevatest kohtadest võetud proovide arv, kuna proovide arv viitab selgelt asjaolule, kui palju objekte ekspert ekspertiisi tegemisel uuris. Kõnealusel juhul oli seega analüüsiobjektide arv 24, mitte aga 54. Siinjuures möönab kohus, et uurimisele kuulunud objektide arv võis tegelikkuses olla suurem, kuid mõned neist osutusid uurimiskõlbmatuteks. Kohus on aga veendumusel, et taolisi asjaolusid tuleb kajastada ekspertiisiaktis, vastasel juhul muutub ekspertiisi maksumuse õiendis märgitu kontrollimatuks. Samale seisukohale jõudis ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, sedastades, et ekspertiisi hind ei pea sõltuma asjaolust, milline summa ekspertiisi tegemiseks kulutati tegelikult. Korrutades analüüsiobjektide arvu 24 viiekümne seitsmega, on kõnealuse ekspertiisi hinnaks 1368 eurot (3078 euro asemel). Seega moodustavad arutatavas väärteoasjas menetluskulud kokku 1956 eurot (588 eurot narkootilise aine ekspertiisi maksumus + 1368 eurot DNA-ekspertiisi maksumus). KrMS § 180 lg 3 näeb ette võimaluse jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu, samuti võib kohus määrata menetluskulude hüvitamise ositi. KrMS § 423, § 417 ja § 424 sätteid koosmõjus arvestades, on menetluskulude tasumise ajatamise maksimaalne tähtaeg 12 kuud. J.L oli vastavalt väärteoprotokollile väärteo toimepanemise ajal töötu. Kaebuse esitamisel ja kohtuistungil kinnitas ta, et asus hiljuti tööle, tema palk on 350 eurot, kuid hetkel töö puudumise tõttu ei ületa tema sissetulek juhutöödel 200 eurot. Vaatamata sellele on J.L suutnud kaebuse arutamise ajaks tasuda määratud trahvi. Kohus leiab, et võrreldes J.L-i varalist seisundit ühelt poolt ja menetluskulude lõplikku summat teiselt poolt on alust tema suhtes kohaldada KrMS § 180 lg 3 sätteid, vähendades väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude suurust ja võimaldades tasuda neid pikema aja jooksul. Kohus juhindub V™S § 132 p 2, § 109, § 111, Julia Vernikova Kohtunik