4-13-3926/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2013, Tartu, kirjalik menetlus Väärteo number 4-13-3926 Kohtukoosseis Paavo Randma, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuasi J.T väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. juuni 2013 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik J.T Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri politseijaoskond, vanemväärteomenetleja Irina Reino Narva RESOLUTSIOON
4. Maakohtu otsus J.T väärteoasjas jätta muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel oli võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Menetlusalusel isikul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja eelnev menetluskäik
5. Viru Maakohus tunnistas 17.06.2013 otsusega J.T süüdi 16.06.2013 mootorsõiduki lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 51 kilomeetri tunnis, s.o LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemises. Maakohus mõistis J.T-le karistuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtajaga 6 kuud. 1.1 Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja 1 õiguskorra kaitsmise huvisid. Kergendava asjaoluna arvestas kohus J.T puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus leidis, et kuivõrd J.T on olemas töökoht, ei ole põhjendatud isiku karistamine arestiga. Kohus asus seisukohale, et J.T süü on suur, kuivõrd ta ületas sõidukiirust antud teelõigul kahekordselt, omades vaid esmast juhtimisõigust. Kohus leidis, et aitamaks J.T paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida, tuleb tema suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. J.T pani süüteo toime otsese tahtlusega ning sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et J.T karistus peab olema LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo sanktsiooni keskmisest rangem. Kuid võttes arvesse karistust kergendavat asjaolu, pidas kohus võimalikuks määrata J.T-le karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks.
6. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras J.T. Apellatsioonkaebuse taotlused ja põhjendused on järgmised. 2.1 J.T vaidlustab talle mõistetud karistust selle liigi osas. J.T selgitab apellatsioonis, et ta töötab firmas XXX AS-s (kaebusele on lisatud vastav tõend), kus ta peab iga päev jalgsi liikuma 50 km, mis mõjub tema füüsilisele tervisele halvasti. Autot vajab J.T tööle ja koju sõitmiseks. Samuti saab ta poole aasta pärast vahetada oma esmased juhiload piiranguteta juhiloa vastu ning tööandja tahab teda panna patrullauto juhiks.
7. Apellant peab oluliseks märkida, et see on tema esimene rikkumine ja oma teoga ei põhjustanud ta kellelegi kahju. Liigeldes üksinda oma sõidureas ei põhjustanud ta avariiohtlikku olukorda. J.T viitab, et LS § 227 lg 3 näeb ette alternatiivsete karistustena rahatrahvi, aresti ja sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise. Kaebuse esitaja palub talle määratud karistus ümber vaadata ja võimalusel kohaldada kergemat karistust.
8. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
9. augusti 2013 määrusega määrati määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohtuvälisele menetlejale anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 22.08.
11. Apellatsioonkaebusele esitas enda kirjalikud vastuväited kohtuväline menetleja. Kohtuväline menetleja palub jätta J.T kaebus rahuldamata ning maakohtu otsus väärteoasjas muutmata. 4.1 Kohtuväline menetleja on seisukohal, et J.T suhtes tehtud maakohtu otsus on õiglane ning määratud karistus vastab toimepandud väärteo raskusele. Ületades lubatud kiirust asulasisesel teel kahekordselt, pani menetlusalune isik tahtlikult toime enamohtliku süüteo ning oma tegevusega seadis reaalsesse ohtu nii enda kui ka oma sõitjaid ja kaasliiklejaid, kes võinuks olla teel. Kohtuväline menetleja nõustub maakohtu seisukohaga, et ei ole otstarbekakohane karistada J.T rahatrahviga, kuna rahatrahv ei aita tal kohusetundlikuks autojuhiks muutuda. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
12. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse väidete ja väärteoasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuses esitatud motiivid ja järeldused menetlusalusele isikule mõistetud karistuse liigi osas on põhjendatud ja asjakohased ning apellatsioon jääb tagajärjetuks. Vastavalt V™S § 153 lg 4 p-le 4, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei pea ta maakohtu kohtuotsuse põhiosa asjaolusid oma kohtuotsuses kordama, kuid vajaduse korral võib lisada üksnes oma põhistused. Seega käsitleb ringkonnakohus järgnevalt apellatsioonis esitatud põhilisi seisukohti, kordamata maakohtu põhjendusi.
13. Käesolevas asjas on keskseks küsimuseks J.T-le väärteo toimepanemise eest mõistetud karistuse liik. 2 6.1 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on enda otsuses asjakohaselt jõudnud järeldusele, et J.T-le on põhjendatud karistusena mõista juhtimisõiguse äravõtmine. 6.2 Karistuse mõistmise esmaseks aluseks on isiku süü ja juba selle suurusest tulenevalt on antud juhul põhjendatud karistusena juhtimisõiguse äravõtmine. Maakohus on arvestanud kõigi KarS §-st 56 tulenevate karistuse mõistmise alustega, mistõttu ei ole apellatsiooni põhjendused sellised, mis tooks kaasa J.T-le määratud karistuse liigi muutmise. Oluline on siinkohal just pidada silmas toimepandud liiklusrikkumise olemust ning ka ulatust ehk siis seda, et J.T ületas lubatud sõidukiirust linnaliikluses mitte vähem kui 51 km/h, s.t antud teelõigul kahekordselt, omades seejuures alles esmast juhtimisõigust. Siinkohal on karistuse mõistmisel asjakohased nii üldpreventiivsed (õiguskorra, s.o kaasliiklejate kaitsmise eesmärk) kui ka eripreventiivsed (J.T mõjutamine edasiselt analoogsete rikkumiste toimepanemisest hoiduma) kaalutlused. 6.3 Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et sellises olukorras ei ole otstarbekas karistada J.T rahatrahviga ning selleks, et aidata J.T paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida, tuleb tema suhtes karistusena kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. Ringkonnakohus toonitab, et omades esmast juhtimisõigust peab juht olema eriliselt tähelepanelik, sest tema liiklustaju ei ole veel nii hästi arenenud, et ta suudaks oma sõidukiirust objektiivselt hinnata või ümbritsevaid ohtusid tajuda. J.T on maakohtu istungil selgitanud, et soovis suurendada sõidukiirust 70 km/h-ni enne vastava liiklusmärgi mõjualasse jõudmist (tl 18). Selline tegevus on aga vastuolus liikluseeskirjadega. Vähem oluline ei ole siinjuures ka asjaolu, et kiiruse ületamine toimus asulasisesel teel, kus on rohkem liiklejaid ning kiiruseületamine tuvastatud ulatuses kätkeb endas vaieldamatult potentsiaalset riski kaasliiklejate jaoks. Eeltoodu kinnitab kohtukolleegiumi veendumust, et J.T-le on kohaseimaks karistuseks käesoleval juhul juhtimisõiguse äravõtmine, vältimaks analoogsete rikkumise kordumist tulevikus. 6.4 Nagu öeldud, on kaalukad siinkohal ka eripreventiivsed kaalutlused. Kiiruse ületamist põhjendab ka J.T ise asjaoluga, et ta ei tajunud sõidukiirust ning üle 100 km/h küündiv kiirus oli talle märkamatu ning tajumatu. Ka see näitab, et J.T-le on kohaseks karistuseks just nimelt juhtimisõiguse äravõtmine. Kõnekas on siinkohal ka apellatsioonis märgitu, et liikluse jälgimise asemel oli J.T enda sõnutsi samal ajal hõivatud kaassõitjaga peetavast arutelust, mis puudutas konkursi „Miss Narva“ läbiviimise õigsust (vt tlk 34). Selliste apellandi enda poolt esitatud väidete taustal ei näe ringkonnakohus argumente, mis võimaldaks muuta käesoleval juhul J.T suhtes valitud sanktsiooniliiki ning juhtimisõiguse äravõtmist tuleb lugeda ainuõigeks lahenduseks. 6.5 Asjakohased ei ole siinkohal ka argumendid, et tegemist on esimese sellelaadse rikkumisega ning tema käitumine ei põhjustanud konkreetset ohuolukorda. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et LS § 227 lg 3 rikkumine on nn abstraktne ohudelikt, mis ei nõuagi konkreetse ohu kui (sisuliselt) tagajärje tuvastamist; kui see oleks juhtunud, oleks eelduslikult teine nii käesoleva väärteo kvalifikatsioon kui ka kohaldatud õigusjärelmid. Teiseks tuleb silmas pidada, et kui tegemist olnuks korduva rikkumisega, olnuks eelduslikult oluliselt pikem ka juhtimisõiguse äravõtmise kestus. Käesoleval juhul on kohaldatud sanktsiooni selle keskmises määras (vt RKKKo 3-1-1-5813) ning mingeid selliseid kergendavaid asjaolusid, mis võimaldaks seda veelgi vähendada, ringkonnakohtu hinnangul ei esine. 6.6 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seetõttu põhjendatult leidnud, et üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel, arvestades J.T poolt toimepandud väärteo raskust ning tema isikut, on põhjendatud ning ainumõeldav kohaldada tema suhtes karistusena sõiduki 3 juhtimisõiguse äravõtmist sanktsiooni keskmises määras. Apellatsioon jääb seetõttu täielikult edutuks.
14. Eeltoodu alusel ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Mati Kartau Tiit Lõhmus 4