4-13-2501 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. mai 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-2501 (2373,13,001481) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretä

§ 227

lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: G.K, ik xxx, elukoht xxx Kaitsja: Mart Missik, AS Kasak ja Missik, P.Süda 3a-4, 10118, Tallinn RESOLUTSIOON 1. Jätta G.K kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi (Hirs) 10.04.2013 otsusele nr 2373,13,001481 G.

§ 227

lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi (Hirs) 10.04.2013 otsus nr 2373,13,001481 G.

§ 227

lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Mõistetud põhikaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 10.05.
3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 18.05.
4. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev 10.06.
5. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 11.06.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 10.04.2013 otsusega nr 2373,13,001481 karistati G.K LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 16.03.2013 kell 21.17 Harku vallas Harju maakonnas TallinnRannamõisa-Kloogaranna tee
7. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 78 +/- 3 km/h, ületades lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h, millega pani toime LS § l5 lg 1 p 2 nõude rikkumise ja LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles leiab, et mõistetud karistus on teo raskusele mittevastav, karistuse määra valikut ei ole põhjendatud ning samuti on jäänud välja uurimata karistust kergendavate asjaolude võimalik esinemine. Sisuliselt pole otsuse vastuvõtmisel arvesse võetud ka vastulauses esitatud seisukohti. Kaebuse esitaja märgib, et juhtimisõiguse olemasolu on talle hädavajalik tööülesannete täitmiseks ning arvestades tema pikaajalist töötust ja lõpuks aprillis töökoha saamist, tähendab juhtimisõiguse äravõtmine taas töötuks jäämist. Kaebuse esitaja viitab sellele, et otsuse kohaselt on tõendatud kiiruse ületamine 25 km/h võrra – tegemist on suhteliselt minimaalseima kiirusega, mis üldse selle sätte kohaldamist ja juhtimisõiguse äravõtmist võimaldab. Kaebuse esitaja hinnangul tulnuks arvestada ka muude asjaoludega, sh sellega, et tegemist oli sirge ja ohutu teelõiguga ning tema eelnevate karistuste analüüs andnuks pildi sellest, et tegemist ei ole paadunud liikluseeskirjade rikkujaga, keda ei saa mõjutada muul viisil kui juhtimisõiguse äravõtmisega. Kokkuvõtvalt taotletakse kaebuses vaidlustatava otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega ei võetaks ära juhtimisõigust. Alternatiivselt taotletakse mõistetud karistuse vähendamist sanktsiooni alamäärani. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et on sõlminud tööandjaga töölepingu, mille esitab kohtule. Tegemist on ehitusvaldkonnas teostatavate metallitöödega, kontrollib keevitajate tööd objektidel Riia-Tallinn-Helsingi. On olnud pikaajaliselt töötu, olukord on katastroofiline olnud. Tööle asus 01.03.2013, oli sisseelamise aeg, töö läks lahti aprillis. Rikkumisse puutuvalt selgitas, et nüüd nägi, et 50 km piirangu märk on olemas. Käis sel ajal tütrel järel, lobises, ei pannud tähele. Elukaaslane on samuti töötu, on probleemid eluasemelaenuga. Töö on seotud juhtimisõigusega, juhtimisõigusest ilmajäämine tekitab katastroofilise olukorra. Kaitsja leidis, et protsessuaalses korras ei ole etteheiteid. Küsimus on karistuses ja isikus keda karistada. Kaebuse esitaja jaoks on juhtimisõiguse olemasolu vajalik. Kui teatab tööandjale, et juhtimisõigust enam ei ole, siis ei saa ka tööd teha. Kui vaadata karistusandmeid, siis on 10 aasta jooksul 10 rikkumist, viimase 2 aasta jooksul 5 rikkumist. Ühtegi üle 40 km/h ületamist ei ole olnud. Maksimaalselt on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks, rahatrahvi kohaldamisel aga LS § 227 lg 5 p 1 järgi lisakaristusena 1-3 kuud. Oleks võimalik kohaldada rahatrahvi maksimummääras või selle lähedasena ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks. Sagedastele rikkujatele ei ole oluline kui pikaks ajaks 2 juhtimisõigus ära võetakse, kaebuse esitajale aga on juhtimisõigus vajalik. See piirangu märk on politseile teenimisvõimalus. Enne oli seal 70 piirangu märk, nüüd 50 km/h, tegemist on tähelepanematusega. Karistuse määra osas ei ole liiga tehtud, karistus on sanktsiooni keskmises määras. Samas on ette nähtud ka kergem karistuse liik – rahatrahv ning selles mõttes võib öelda, et karistus siiski ei ole keskmises määras. Kohus võiks mõista rahatrahvi ja võtta ära juhtimisõiguse 1 kuuks lisakaristusena. Rikkumine on arvestades võimalikku määra 70 kuni 90 km/h rikkumise alumises määras, so 75 km/h. Ei ole karm rikkumine, võis olla tingitud hooletusest. Kui kohus ei pea võimalikuks mõista rahatrahvi maksimummääras, siis vähemalt võiks vähendada juhtimisõiguse äravõtmise määra. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaitsja väitest jäi kõrvu repliik politsei raha teenimise kohta. Politsei ei teeni trahvidega raha. Riigikogu kinnitab eelarve, mis jagatakse ministeeriumide vahel, trahvid aga laekuvad riigieelarvesse. Liiklusmärk on paigaldatud ohutuse tagamiseks, mitte raha teenimiseks. Et otsust ei tehtud raha teenimise eesmärgil näitab juba otsus ise, isikult ei nõuta trahviraha, kohaldati juhtimisõiguse äravõtmist. Otsuse tegemisel on järgitud kõiki KarS § 56 lg 1 nõudeid. Kas seda on kohtu arvates õigesti tehtud, jätab kohtuväline menetleja kohtu otsustada. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kaebuse esitaja esitatud kaebuse, kohtuistungil esitatud kirjaliku tõendi ja väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, asub kohus seisukohale, et väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine. Nii tuleneb 16.03.2013 koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et Lääne-Harju politseijaoskonna patrullosakonna patrullpolitseinik Kristjan Laht teostas 16.03.2013 kell 21.17 riikliku järelevalve korras G.K poolt juhitud mootorsõiduki Mercedes-Benz E200 reg nr-ga xxx liikluskiiruse mõõtmist Harju Maakonnas, Harku vallas Tallinn-RannamõisaKloogaranna tee
8. kilomeetril suunaga Rannamõisa poole ning seadme lugem fikseeris sõiduki kiiruseks 78 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli aga 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks on +/- 3 km/h, mis tähendab, et sõidukiirust ületati mõõdetaval teelõigul mitte vähem kui 25 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvad ka üksikasjalikud andmed liiklusmõõteseadme, selle kehtiva taatluse, kasutamise käigu ja tulemuste kohta ning mõõtmise tehiolude kirjelduse kohta. Seega on eelmärgitud protokolli ja väärteoprotokollis kirjeldatu pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle inkrimineeritava rikkumise toimepanemine. Süüteo toimepanemist ei vaidlusta ka kaebuse esitaja, tunnistades oma süüd ja kahetsedes toimepandut. Hinnates kohtule adresseeritud ja istungil korratud kaebuse argumente, mille kohaselt on vaidlustatavas otsuses karistusliigi valik põhjendamata ning võimalikke karistust kergendavaid asjaolusid ei ole välja selgitatud, märgib kohus, et kaebuse etteheidetega pole väärteomenetluse otsusega tutvumise järgselt võimalik nõustuda. Tuleb osutada, et karistusliigi valikut juhtimisõiguse äravõtmise näol on kohtuväline menetleja sisutanud asjaoluga, et kaebuse esitajast menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu samalaadset väärtegu ning kõik kehtivad karistused on lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest ja millede eest määratud rahalised karistused ei ole eesmärki saavutanud, so suutnud mõjutada menetlusalust isikut seaduskuulekalt käituma. Seega on kohtuväline menetleja karistusliigi valikut põhjendanud ning arvestades karistusregistri väljavõttes kajastatut, tuleb kohtuvälise menetleja karistusliigi valik lugeda põhjendatuks ja asjakohaseks. Märgitu tähendab ühtlasi ka seda, et kaebuse esitaja isikuandmetest tulenevalt pole kaebuse taotlust muu karistusliigi, so rahatrahvi kohaldamiseks võimalik rahuldada, kuna rahatrahvi kohaldamine pole senini oma eesmärki – hoiduda edasisest õigusrikkumiste, eelkõige 3 liiklusrikkumiste toimepanemisest – taganud ning kohtuväline menetleja on karistuse liigi valikul lähtunud eelkõige eripreventiivsest eesmärgist. Kohtu hinnangul on põhjendamatu kriitika ka sellest, et kohtuväline menetleja pole välja selgitanud võimalikke karistust kergendavaid asjaolusid. Esmalt tuleb märkida, et etteheite tegemisel ei ole kaebuse esitaja konkretiseerinud, millised KarS §-s 57 loetletud asjaolud on kohtuväline menetleja jätnud arvestamata, millega omakorda kaasneks või võiks kaasneda vastuvõetud otsuse muutmine või tühistamine. Seda pole kõrvaldatud ka kohtuistungil. Teiseks tuleb osutada, et väärteootsuses on kohtuväline menetleja lugenud karistust kergendavaks asjaoluks kahetsuse. Seega etteheide karistust kergendavate asjaolude arvestamata jätmise kohta on alusetu ning kuigi kaebuse esitaja avaldas kahetsust ka kohtuistungil, ei saa kohus ühte ja sama karistust kergendavat asjaolu asuda karistuse kergendamise eesmärgil korduvalt arvestama. Puutuvalt kaebuses tõstatatule sellest, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud vastulause seisukohti, sh juhtimisõiguse vajadust seoses töötamisega, märgib kohus, et iseenesest on tegemist asjakohase ja kaalumist vääriva väitega, mille puhul tuleb möönda, et kohtuväline menetleja ei ole sellele otseselt ja selgesõnaliselt oma otsuses vastanud. Samas ei ole menetlusalune isik kohtuvälisele menetlejale ka ühtegi tõendit esitatud väite kohta esitanud. Tõendamaks juhtimisõiguse vajalikkust seoses tööga pidanuks menetlusalune isik ka oma väidet kinnitava tõendi esitama. Kuivõrd tõend jäeti esitamata, ei saanudki kohtuväline menetleja selle väitega arvestada. Vastasel juhul oleks kohtuvälise menetleja otsus olnud oletuslik ning põhinenud menetluses tõendamata asjaolule. Nimelt viitab kaebuse esitaja enda pikaajalisele töötusele ning aprillis töökoha saamisele, kus tööülesannete täitmine on seotud mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasoluga. Sellele vastuseks märgib kohus, et kaebuse viide juhtimisõiguse vajadusele on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja eksimus ei ole juhuslikku laadi või esmakordne ning tegemist on isikuga, kelle suhtes kohaldatud eelnevad rahatrahvid pole oma eesmärki täitnud. Kaebuse esitaja on jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist ning nagu kohtuväline menetleja oma otsuses viitas, on käesoleval juhul vaatluse all olev rikkumine toime pandud asulasisesel teel, kus seati ohtu nii kaebuse esitaja enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervis. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid asub kohus seisukohale, et andud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles võimaliku töökoha kaotusega seonduvad tagajärjed. Lisaks pidi kaebuse esitaja oma eelnevate süütegude ja neile järgnenud karistuste pinnalt möönma, et iga võimaliku järgneva rikkumisega kaasnevad tagajärjed, võimalik et rangemad ning ka juhtimisõiguse äravõtmisega seonduvad. Seejuures ei pea kohus asjakohaseks viidet sirgele ja ohutule teelõigule ning selgitab, et õigusnormides kehtestatud nõuded kehtivad kõikidele adressaatidele ühtemoodi ning kaebuse esitaja subjektiivne hinnang teelõigu ohutusele pole rikkumist õigustavaks või teo õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Kohtuistungil esitas kaebuse esitaja kohtule töökoha olemasolu kohta soomekeelse töölepingu, mida põhimõtteliselt ei saaks kohus V™S § 2 ja KrMS § 10 lg 3 nõuete valguses vastu võtta. Samas ei ole esitatud tõend oma sisult ja keelelt kohtule arusaamatu. Esitatud töölepingust võib järeldada, et tööleping on lepingupoolte poolt allkirjastatud 20.02.2013, mida kinnitas ka kaebuse esitaja kohtuistungil ning kaebuse esitaja töökohaks on märgitud projektijuht, kelle erinevad tööobjektid asuvad Soomes. Seega on esitatud töölepingus märgitud objektide asukoht ja kaebuse esitaja väited tööobjektide asukoha kohta Riias, Tallinnas ja Helsingis on esitatud töölepingu sisuga vastuolus. Eelmärgitud töölepingu sõlmimise kuupäev, so 20.02.2013 viitab sellele, et kaebuse esitajale oli vähemalt alates 20.02.2013, so ka inkrimineeritud väärteo toimepanemise ajal teada, et temale võib seoses tööga juhtimisõiguse säilimine olla vajalik. Kohus leiab, et selline teadmine, arvestades eelnevaid karistusandmeid, pidanuks sundima kaebuse esitajat ka ettevaatusele ja hoolikusele liikluses. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt aga lobises ta sõidu ajal ning tähelepanematusest ei 4 märganud liikluskorraldusvahendit. Ometigi sätestab liiklusseadus, et iga liikleja peab täitma liikluskorraldusvahendi nõuet (LS § 16 lg 2) ja juhil on keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist (LS § 33 lg 11 p 1). Kuivõrd kaebuse esitaja väidetavalt liikluskorraldusvahendit ei märganud, siis rikkus ta eelmärgitud keeldu, mis takistas tal eelmärgitud nõude täitmist. Taoline suhtumine aga viitab kohtu arvates kaebuse esitaja karistusandmeid vaadates kaebuse esitaja jätkuvale ükskõiksusele liiklusnõuetesse ja sellega kaasnevatesse sanktsioonidesse. Kaebuse esitaja karistusandmetest võib järeldada, et kaebuse esitajal on piisav kogemus samalaadsete väärtegude eest määratavate karistuste osas olemas ning sellise kogemuse pinnalt on kaebuse esitajale teada, et ta peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks ning see tagaks temal lasuvate kohustuste täitmise. Seega sõltub kaebuse esitaja ja temast sõltuvate pereliikmete heaolu kaebuse esitaja käitumisest muu hulgas ka liikluses. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega kuni kuue kuuni ning lõike 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 2 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on pigem väiksem, kuivõrd rikkumise määr on LS § 227 lg-2 sätestatud rikkumise alamäära lähedane. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni alammääras, arvestades seejuures kergema väärteokoosseisu eest mõistetava karistuse ülemmäära. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut 2012 aasta jooksul karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kahel korral. Sellele eelnevalt on kaebuse esitajat 2011 aasta jooksul karistatud samuti kahel korral. Kuivõrd kaebuse esitaja on regulaarselt toime pannud samalaadseid väärtegusid, siis ei ole uute väärtegude toimepanemise tõttu määratud karistused saanud kustuda. Sellistest andmetest tulenevalt ei ole võimalik karistust mõista alammäära lähedasena. Samas asub kohus seisukohale, et arvestades isiku süü suurust, rikkumise toime pannud isiku eelnevaid isikuandmeid, võimalust edasiselt sundida kaebuse esitajat hoiduma liiklusalaste süütegude toimepanemisest ning kaaludes ka õiguskorra kaitsmise huvisid, tuleb proportsionaalseks pidada kohtuvälise menetleja määratud karistuse suurust, so 3 kuu juhtimisõiguse äravõtmist, so karistuse suurust sanktsiooni keskmises määras. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik 5