Obsah (8)

§ 61§ 62§ 312§ 7§ 45§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-13-1955 (12230104839) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola

§ 61

lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

§ 62

p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt

§ 312p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas.

Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et kohtu siseveendumuse kujunemine on vaidlustatud kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on esitanud oma põhjenduse, miks ta jõudis järeldusele, et L.H on temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud, miks ta on selle toimepanemises süüdi ja on 4 koosseisuliste tunnuste pinnalt teinud järelduse ka toimepandu kvalifikatsiooni osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks esitada uuesti maakohtu otsuses kajastatud kõikide tõendite analüüsi, vaid piirdub apellatsioonis esitatud peamistele väidetele hinnangu andmisega.

1. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et L.H juhtis 13.04.2012 kella 22.45 ajal sõiduautot Peugeot 406 reg. nr 909 MDS, olles alkoholijoobes ning selles, et tema alkoholijoove tuvastati tõenduslikku alkomeetrit kasutades 13.04.2012 ajavahemikul kell 23.39 - 23.44, kus alkoholi sisaldus tema poolt välja hingatud õhus oli 1,00 mg/l kohta. Vaidlus on selles, kui suur oli L.H alkoholisisaldus tema organismis hetkel kui ta juhtis mootorsõidukit. Apellant on seadnud kahtluse alla süüdistatava joobe suuruse sõiduki juhtimise ajal, leides, et see võis suureneda aja jooksul, mis jäi kohapeal indikaatorvahendisse puhumise ja tõenduslikku alkomeetrisse puhumise vahele ja seega esineb põhjendatud kahtlus, et mootorsõiduki juhtimise hetkel 13.04.2012 kell 22.45 ei ületanud L.H alkoholi sisaldus tema väljahingatavas õhus 0,4 mg/l. Seega pole kindel, kas L.H pani toime väär- või kuriteo. Apellandi seisukohaga selles, et puuduvad tõendid L.H mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise kohta 13.04.2012 kell 22.45 ning et kohus on KarS § 424 kuriteokoosseisu esinemise süüdistatava teos tuvastanud ebaõigesti ja oletustele tuginedes, kohtukolleegium nõustuda ei saa.
2. Maakohus, tuginedes arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiaktile nr 63, juhtis õigesti tähelepanu üldteada asjaolule, et etanooli imendumine seedetraktis toimub erinevatel inimestel erinevalt sõltuvalt nende kehamassist, alkoholi manustamisest tühja või täis kõhuga, samuti inimese poolt alkoholi tarvitamise sagedusest, jms. Üldteada on ka asjaolu, et sama kogus alkoholi samal isikul sõltuvalt tema tervislikust hetkeseisundist (väsimus, võimalik haigestumine, maos sisalduv, jms) võib mõjutada erinevalt tema reaktsioonide kiirust ja käitumist. Analoogselt Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 1-12-9390 väljendatud seisukohale, leiab kohtukolleegium ka käesolevas kriminaalasjas, et seaduseandja soov kriminaalkorras karistatava alkoholijoobe piirmäära kehtestamisel on tingliku iseloomuga e. seadusandja asus seisukohale, et alkoholijoobena tuleb käsitleda isiku seisundit, kui isiku ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Seejuures on oluline, et KarS § 424 järgi kaitstavaks õigushüveks ei ole mitte selle isiku elu ja tervis, kes tarvitas alkoholi ja juhib mootorsõidukit, vaid kõikide teiste inimeste elu ja tervis, mis on ohtu seatud alkoholi tarvitanud mootorsõiduki juhi poolt. Süüdistatava ütlustega on tõendatud, et ta peatus 13.04.2012 kella 22.30 paiku Lagedi tee ääres oleval parkimisplatsil, võttis auto pagasnikust pudeli viina, millest jõi 5 minuti jooksul 2 hästi suurt lonksu viina, mida võis olla kuskil pool pudelit ning jätkas praktiliselt kohe liikumist, otsides Igavere bussipeatust. Teades, et n-ö alkoholi mõju all mootorsõidukit juhtida ei tohi, möönis ta aga samas, et vahemaa läbimisel sõbra maja hoovini mõjus alkohol kiiremini kui ta seda eeldas. Seega ei saa kohtukolleegium nõustuda kaitsja seisukohaga ka selles, et tuvastamata on süüdistatava teos otsese tahtluse olemasolu. Süüdistatava antud ütlustest nähtub üheselt, et L.H asudes alkoholi tarvitanuna uuesti mootorsõidukit juhtima, teadvustas endale võimaliku joobeseisundi, rääkimata teadmisest, et ta asub mootorsõidukit juhtima alkoholi tarvitanuna. Seega on L.H teos täidetud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava teokoosseisu subjektiivsed tunnused. Asjassepuutuvalt rõhutas kohus ka seda, et eluliselt ei ole usutav, et isik 5 kes enda sõnul oli šokiseisundis, keda valdas masendus, kurbus ja hüljatuse tunne, suudab täpselt kalkuleerida millal sellises seisundis tekib kanget alkoholi tarbides kriminaalne joove. Kaitsja seisukoht, et juhul, kui lugeda tõendatuks, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, siis pani ta teo toime ettevaatamatusest (kergemeelsuse vormis) ning süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 4241 järgi, on ülaltoodut arvestades ekslik. Süüdistatava ütlustest on üheselt järeldatav, et ta teadis, et ta paneb toime süüteokoosseisule vastava asjaolu või vähemalt möönis seda ning seega pani toime kuriteo otsese tahtlusega.
3. Hinnates süüdistatava ütlusi, nagu ei oleks ta teo toimepanemise ajal olnud kriminaalses joobes, leidis kohus põhjendatult, et need on ennastõigustavad ja antud eesmärgiga vastutusest vabanemiseks. Erinevalt kaitsjat leiab kohtukolleegium, et süüdistatava ütlused politseisõidukis alkoholi (ca 100 gr viina) tarvitamise kohta, on ümber lükatud tunnistajate A. Mi ja A. L riimuvate ütlustega. Ka ekspert on asunud seisukohale, et politseiautos L.H 13.04.2012 alkoholi ei tarbinud, kuna sel juhul oleks tõendusliku alkomeetri näit olnud mõõdetud näidust hüppeliselt suurem. Süüdistatava ütluste usaldusväärsust politseisõidukis alkoholi tarvitamise kohta oma jope taskus olevast väikesest lapikpudelist, kummutab muuhulgas ka temalt kahtlustatavana kinnipidamisel äravõetud esemete nimekiri (tl 17, 22-25), mille loetelu väikest alkoholi lapikpudelit ei sisalda. Seega ei kinnita L.H ega apellandi väidet alkoholi tarvitamise kohta politseisõidukis ajal, kui L.H toimetati politseijaoskonda, ükski tõend. Et apellatsioonikohtu istungil andis süüdistatav kohtu küsimustele taskus oleva lapikpudeli kohta erinevaid vastuseid, tõendab kohtukolleegiumi arvates seda, et süüdistatav püüab vastutusest vabaneda ja tema ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseteks.
4. PPVS § 725 lg 1 sätestab, et kui kohapeal ei ole joobeseisundi tuvastamine võimalik, võib isiku toimetada politsei ametiruumi alkoholijoobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga. Käesolevas asjas tuvastati L.H alkoholijoove Maardus asuvas Ida-Harju politseijaoskonna ametiruumides, kooskõlas PPVS § 724 lg 1 sätestatuga. Tõendusliku tähtsusega alkoholisisalduse määramine peab toimuma seega mõistliku aja jooksul peale mootorsõidukit juhtinud isiku peatamist politseiametnike poolt. Kuigi ei PPVS-st ega teistest õigusaktidest ei tulene asjaolu, milline on võimalik mõistlik aeg, mille jooksul tuleb isiku alkoholisisaldus tõendusliku alkomeetriga tuvastada, sõltub see igal konkreetsel juhul kohaliku omavalitsuse territooriumil asuvate politseiasutuste ja tervishoiuteenuste osutaja paiknemist, patrullteenistuse tehnilisest varustatusest jms. Kahtlust ei ole selles, et kui kohapeal joobeseisundi tuvastamine võimalik ei ole, nõuab isiku toimetamine tõendusliku alkomeetri juurde teatud aega, mis aga ei ole kohtupraktika kohaselt viivitusena käsitletav ega etteheidetav takistusena võimalikule hilisemale menetlusele. Arvestades asjaolu, et joobeseisundi esmane kontroll indikaatorvahendiga vastavalt PPVS § 724 lg-le 1 võib toimuda ükskõik kus Eesti Vabariigi territooriumil, siis on möödapäästmatu, et isiku toimetamiseks politsei ametiruumi ja/või tervishoiuteenuse osutaja juurde, võib kuluda ka kümneid minuteid. Viidatud sätetest on üheselt selge, et seadusandja ei tee vahet kas uuritava isiku organismis joobe tuvastamise hetkel alkoholi kontsentratsioon on kahanev või tõusev. Tõendusliku tähtsusega alkoholisisalduse määramine toimub seega mõistliku aja jooksul peale mootorsõiduki juhtinud isiku peatamist ning saadud tulemus on objektiivseks asjaoluks. Käesolevas asja ei ole vähetähtis jätta märkimata, et pärast L.H peatamist mootorsõiduki joobes juhtimiselt ja tema kontrollimist indikaatorvahendiga, toimetati L.H-le kuuluv sõiduauto politseitöötajate poolt süüdistatava sõbra elukohta ning alles seejärel sõideti Maardusse, kus Ida-Harju politseijaoskonna 6 ametiruumides tuvastati L.H alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga. Kuigi alkoholijoove käesolevas asjas tuvastati tõenduslikku alkomeetrit kasutades ca 55 minutit peale süüdistatava poolt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldamist, nõustub kohtukolleegium kohtu seisukohaga selles, et mõõdetud alkoholikogus tõendab selle suurust mootorsõiduki juhtimise ajal või vahetult peale seda. Ka tunnistajate A. Metsaoru ning A. L ütlused kinnitavad süüdistataval joobetunnuste esinemist vahetult peale sõiduki peatamist. Kuigi süüdistatavale ei tutvustatud joobeseisundile viitavate tunnuste fikseerimise protsessi, on erinevalt kaitsjast kohtukolleegium arvamusel, et tunnistajate ütlused L.H joobeseisundile viitavate tunnuste osas on kontrollitavad ja tõendina lubatavad. Nõustuda võib osaliselt kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohaga, et Ameerika Ühendriikide süüdistusadvokaatidele mõeldud ettekandest „Alcohol Toxicology for Prosecutors“ nähtub teaduslik baas ja metoodika nn „tagasiarvutuste“ tegemiseks (näiteks Widmarki valem), mille kasutamisel saab leida sõiduki juhtimise ajal olemas olnud õige alkoholikoguse ja selle tõendamise, kuid samas tuleb selgitada, et Eesti seadusandlus ei näe sellise metoodika kasutamist alkoholijoobe tuvastamiseks ette. Eeltoodu põhjal on kaitsja poolt alusetu väita, et sellise ekspertiisi läbiviimine on menetleja kohustus vastavalt

§ 7lg-le 2.

Samas ei ole kaitsja maakohtus sellise ekspertiisi läbiviimist taotlenud ega L.H suhtes sellise toksikoloogia metoodika arvutusi kohtule esitanud. 10.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

L.H lepinguline kaitsja, apellant, esitas ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses L.H-le õigusabi osutamise eest kaitsjatasu hüvitamise taotlused (arved nr 130720 19.07.2013 ja nr 130931 23.09.2013), kokku summas 1041,60 eurot, taotledes menetluskulude riigi kanda jätmist. Vastavalt

§ 175

lg 1 p 1 on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud kriminaalmenetlusega seotud vajalikud kulud.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Et ringkonnakohus jätab esimese astme kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata (

§ 337

lg 1 p 1), jäävad L.H süüdistusasjas valitud kaitsja tasud süüdistatava kanda ning kaitsja taotlus rahuldamisele ei kuulu. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 6. juuni 2013 otsuse L.H Kar

S § 424 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Urmas Reinola Ivi Kesküla Sten Lind 7 8