1-12-8065/13

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2013, Tartu Kriminaalasja number 1-12-8065 Kohtukoosseis Paavo Randma, Mati Kartu, Tiit Lõhmus Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. veebruari 2013 otsus Apellatsiooni esitaja D.H kaitsja advokaat Mart Sikut Süüdistatav D.H, isikukood: XXX; elukoht: XXX, käesoleval ajal kannab karistust Viru Vanglas; kodakondsus: EV kodanik; põhiharidus; ei tööta; varasemalt 8 korda kriminaalkorras karistatud Resolutsioon Jätta D.H kaitsja advokaat Mart Sikuti apellatsioon kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Tartu Maakohtu
4. veebruari 2013 otsusega mõisteti D.H süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust, mida vähendati edasiselt KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra kestuseni 6 kuud vangistust. Edasiselt moodustati süüdistatavale liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. D.H tunnistati KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta kinnipeetavana Tartu Vanglas 12.05.2012 kella 21:00 paiku kambris nr 2102 kasutas kaaskinnipeetav T.L. suhtes füüsilist vägivalda. Ta lõi kannatanu T.L. rusikaga ühel korral näkku põsesarna piirkonda ning kaheksa kuni üheksa korda oimu ja kukla piirkonda. Seejärel haaras T.L. D.H kaelast kinni, et viimane ei saaks teda edasi lüüa, mille peale lõi D.H kahel korral T.L. põlvega näkku ja jalaga rindkere 1 piirkonda. Kui T.L. läks kambri WC-sse ninaverejooksu peatama, järgnes D.H T.L. WC-sse ning lõi teda veel ühel korral põlvega näkku. Mõistetud karistust motiveeris maakohus järgmiselt. Süüdistatava poolt kuriteo toimepanemisel raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Karistuse mõistmisel peab kohus silmas nii D.H varasemat kuritegelikku minevikku kui kuriteo asjaolusid. Käesolevas kriminaalasjas on D.H pannud toime teise astme kuriteo. Süüdistatavat on varem kaheksal korral karistatud kriminaalkorras, sh kolmel korral KarS § 121 järgi. Väärteo korras on teda karistatud korduvalt. Seega on D.H puhul tegemist retsidiivsusele kalduva isikuga, kes hoolimata eelnevatest karistustest on jätkanud kuritegude toimepanemist. Hinnates käesoleva kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid ning arvestades, et D.H on korduvalt karistatud ja ta on jätkanud kuritegude toimepanemist, ei võimalda tema varasem kuritegelik minevik mõista vangistust sanktsiooni alammääras. Samas on D.H korduvalt kahetsenud toimepandud kuritegu ning arvestades ka seda, et käesoleva kuriteoga ei kaasnenud kannatanule tõsiseid tagajärgi, peab kohus võimalikuks karistada D.H vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 9 kuu pikkuse vangistusega, mida lühimenetluses vähendatakse 1/3 võrra ja seega jääb karistuseks 6 kuud vangistust. Sellega on kindlustatud õiguskorra huvid ning on saavutatav süüdlase suhtes karistuse eesmärk.
5. Maakohtu otsuse peale esitas süüdistatava kaitsja advokaat M. Sikut apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Apellandi peamised argumendid on järgmised. 2.1 D.H on enda tegu tunnistanud ning kahetsenud, samuti puuduvad tema teol rasked tagajärjed. Maakohus on neile asjaoludele küll viidanud, kuid jätnud need kaitsja hinnangul sisuliselt arvesse võtmata. Ka vangla poolt esitatud tõendid iseloomustavad D.H positiivselt. Seega on alus talle mõistetud karistuse kergendamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09; 3-1-1-82-11). 2
7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud D.H-le karistust mõistes karistusmäära valikul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selles osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
9. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on mõistnud D.H-le karistuse, mis on vastavuses tema teosüüga ning selle vähendamiseks alused puuduvad. Silmas tuleb pidada, et D.H pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni kolm aastat. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus juba maksimaalsel määral arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid, milleks on esmajoones toimepandud süüteo kahetsemine ning ka ülestunnistamine. Apellant ei nimeta kriminaalkolleegiumi hinnangul täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. 6.1 Väljakujunenud kohtupraktika on asunud seejuures seisukohale, et karistuse mõistmisel tuleb esmaselt võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida edasiselt nihutada kas üles- või allapoole sõltuvalt sellest, kas isiku käitumises esinevad karistust kergendavad või raskendavad asjaolud. Nagu öeldud, näeb KarS § 121 sanktsioon ette vabadusekaotuse kuni kolm aastat, sanktsiooni minimaalne määr on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt võtnud arvesse karistust kergendava asjaoluna D.H poolt väljendatud kahetsust ja süüteo ülestunnistamist ning mõistetud karistuse täiendavaks kergendamiseks puuduvad alused. Tuleb tunnistada, et süüdistatavale juba on mõistetud karistus oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Ilmselgelt asjakohatu on ka kaitsja argument, et karistust tuleks kergendada põhjusel, et toimepandud kuriteoga ei kaasnenud raskeid tagajärgi. Kui see nii oleks, siis oleks teistsugune ka säte, mille järgi oleks D.H käitumine kvalifitseeritud ning teistsugused oleks ka santsiooniraamid. Käesoleval juhul rakendas süüdistatav täiesti põhjendamatult ning üksnes isikliku agressiivsuse väljaelamiseks vägivalda kaaskinnipeetava suhtes. Kuriteo tehiolude taustal peab ringkonnakohus süüdistatavale mõistetud karistust seetõttu täiesti kohaseks. Seejuures tuleb nentida, et hoopis vastupidine seisukoht, s.o tuvastamist leidnud tehioludel süüdistatavale veel kergema karistuse mõistmine, irduks väljakujunenud kohtupraktikast. 6.2 Seega on maakohus ringkonnakohtu hinnangul maksimaalselt juba arvestanud tuvastamist leidnud kergendavaid asjaolusid ning niigi mõistnud süüdistatavale karistuse alla sanktsiooni keskmist määra, mis on, nagu öeldud, sellistel juhtudel vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale lähtepunktiks (vt RKKKo 3-1-1-77-11). Puuduvad vähimadki argumendid, miks peaks ringkonnakohus kohtupraktikaga täielikult kooskõlas olevat karistust täiendavalt vähendama ning 3 neid ei esita ka apellant. Ringkonnakohus leiab seega, et kaitsja esitatud apellatsioon on täielikult põhjendamatu ning perspektiivitu.
10. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Mati Kartau Tiit Lõhmus 4