4-13-1430 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. aprill 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-13-1430 (2316,13,000611) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisek

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor, Mari-Liis Reidi Manetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: Z.G, ik: XXX, elukoht: XXX Kaitsja: Advokaat Indrek Sirk, AB Sirk ja Saareväli OÜ RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Z.G kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 18.02.2013 otsusele nr 2316,13,000611 Z.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks määratud karistuse kergendamise osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 18.02.2013 otsus nr 2316,13,000611 Z.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks määratud põhikaristuse määra osas, kergendades karistust.

1. Teha uus otsus ja mõista Z.G-le LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks, jättes muus osas vaidlustatud otsuse muutmata.
2. Mõistetud põhikaristuse, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4 kuulise tähtaja möödumisel.
3. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 09.04.
4. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 17.04.
5. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 09.05.
6. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 10.05.
7. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 18.02.2013 otsusega nr 2316,13,000611 karistati Z.G LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 23.01.2013 kell 11.35 Järvevana teel Tallinnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 85 km/h +/- 3 km/h, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 32 km/h, millega pani toime LS § l5 lg 1 p 2 nõude rikkumise ja LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et vaidlustatud otsuses ei ole tema selgitusi arvestatud ja kahetsust ei ole loetud siiraks. Tegelikkuses kahetseb, et sõitis mälu järgi ja ei vaadanud ajutisi märke tee ääres. On tõepoolest olnud rikkumisi, sõidab töö tõttu väga palju. Juhtimisõiguseta tööd teha ei saa. Maksimaalseks tähtajaks juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kaebuse esitaja arvates õiglane. Palub kergendada määratud karistust, asendades juhtimisõiguse rahatrahviga või vähendada põhikaristust. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde. Kaitsja leidis, et Järvevana tee on olnud 70 ala kogu aeg, kuid see ei ole õigustus, sest oli 50 piirang. Ei loodagi, et vabastataks karistusest või et asendataks rahatrahviga. Küll taotleb karistuse kergendamist paari kuu võrra. Menetlusalune isik kahetseb toimepandut ja soovib võimalikult kiiresti naasta tööle. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et karistuse kergendamise või vähendamisega ei saa nõustuda. Järvevana tee on olnud pikemat aega remondis, liikluses tuleb olla tähelepanelik, piirangud pidevalt muutuvad. Menetlusaluse isiku selgitustest nähtuvalt sõitis ta kiirusega 80 km/h teadmisega, et on 70 km/h alas. Seega on tegu toime pandud tahtlikult. Tegemist ei ole esmakordse rikkumisega, teda on korduvalt karistatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Registri andmete järgi saab järeldada, et tegemist on süstemaatilise rikkujaga. Menetlusaluse isiku käitumise eesmärgiks on toime panna üha uusi rikkumisi. Varem määratud trahvid on tasutud, kuid karistused eesmärki ei täida. Ei ole enam muud võimalust kui juhtimisõigus ära võtta. Menetlusalune isik peab aru saama, et rikkumiste toimepanemine ei saa olla õigustatud ja sellele peab järgnema ebameeldiv tagajärg. Liikluses osalemise eelduseks on liiklusnõuete tundmine. Isik peab lõpuks aru saama, et ükskord tema juhtimisõigust piiratakse. Isik peab ise valima käitumisviisi, mille tõttu ei kannata töö tegemine, hoolduskohustuse täitmine ja igapäevased toimetused. Kiirusepiirang on kehtestatud ohu vältimiseks ja seda saab vältida kui juhid piirangut järgivad. Tehtud on õige otsus, määratud õige karistus ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega kuni kuue kuuni ning lõike 5 p 1 kohaselt võib 2 kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 2 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni ülemmääras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja ei ole menetlusaluse isiku väärteos karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud ning on asunud seisukohale, et avaldatud kahetsus on paljasõnaline ega ole siiras. Kaebuses on kaebuse esitaja avaldanud kahetsust seetõttu, et sõitis mälu järgi ega järginud ajutisi liikluskorraldusvahendeid. Kohtuistungil teatas menetlusalune isik kaitsja küsimusele vastates, et ta kahetseb väärteo toimepanemist. Arvestades viimast asjaolu leiab kohus, et avaldatud kahetsusest ei saa siiski mööda vaadata ning kohus peab sellist kaitsja suunavale küsimusele vastusena antud kahetsusavaldust siiski võimalikuks kahetsusena ja sellest tulenevalt ka karistust kergendava asjaoluna arvestada. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on mõningal määral üle keskmine, kuivõrd rikkumise määr on LS § 227 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra mõningal määral ületav. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või seda määra ületavana. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut ainuüksi 2012 aasta jooksul karistatud samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest viiel korral rahatrahvidega, mis on tasutud. Sellele eelnevalt on kaebuse esitajat 2011 aasta jooksul samuti korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning valdavalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest. Sellest saab järeldada, et määratud rahatrahvid ei ole sundinud kaebuse esitajat hoiduma üha uute liiklusalaste väärtegude toimepanemisest. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt on temale juhtimisõigus vajalik eelkõige töö iseloomu tõttu. Seejuures ei ole kaebuse esitaja vaatamata korduvatele karistustele mingeid järeldusi teinud, kuigi sellise karistuste pagasi juures peaks juht teadma nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et just tema enda käitumise tõttu tema ja tema lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva järjekordse väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub liiklusnõuetesse üleolevalt ning on liikluses jätkuvalt ohtlik. Kui isik ei ole liikluses juhina osaledes võimeline tajuma liikluskorraldust ja selle muutumist ega tunne selle vastu ka huvi ning käitub liikluses vastavalt oma äranägemisele, jättes kõrvale liiklusnõuded, siis on tegemist isikuga, kes ei tohiks liikluses juhina osaleda, kuivõrd ta kujutab endast ohtu nii temale endale kui ka kõigile teistele liiklejatele, kes temaga üheaegselt samal teelõigul liiguvad. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi ega suuda neid täita. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja seda järjekordselt teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, seda et varasemad karistused ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest loobuma. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et rahaline mõjutamine 3 kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, so teistsugust karistusliiki, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu leiab kohus, et esitatud kaebus, milles taotleti teiseliigilise karistusliigi, so rahatrahvi kohaldamist, tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus karistusliigi osas tühistamata ja muutmata. Mis puudutab aga karistuse määra, siis leiab kohus, et arvestades kaebuse esitaja süü suurust, millist tuleks hinnata keskmisena ja õiguskorra kaitsmise huvisid ning karistuse eesmärki, so sundida isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest, siis on tegemist olukorraga, kus õiguskorra kaitsmise huvid ja karistuse eesmärk ei saa olla niivõrd suure tähtsusega, et kaaluks üles süü suuruse sellisel määral, et määrata karistus maksimummääras. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on juba karistusliigi valikul sisuliselt lähtunud eesmärgist sundida isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest, kuivõrd menetlusalune isik kõrvaldatakse liiklusest kohaldatud karistusliigi tõttu ning kohtu arvates täidetakse sellega ka õiguskorra kaitsmise huvide eesmärk. Seetõttu leiab kohus, et karistuse määra valikul tulnuks lähtuda süü suurusest ning kohtu arvates tuleb süü suurusest lähtuvalt viia menetlusaluse isiku olukord vastavusse süü suurusega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et määratud karistuse määr ei ole proportsionaalne süü suurusega ning kohus tühistab vaidlustatud otsuse osaliselt, tehes uue otsuse, kergendades menetlusalusele isikule määratud karistust, rahuldades sellega kohtuistungil esitatud taotluse, jättes samas kaebuses esitatud taotluse teiseliigilise karistuse kohaldamise osas rahuldamata. Märt Toming Kohtunik 4