1-12-10165/16

(12237300044)Kohtunik Merle Parts Kohtuistungi sekretär Aive Uueni Tõlk Katrin Jana Vaab Kriminaalasi V.B süüdistuses üldmenetluses Prokurörid Anneli Lumiste, Deniss Medvedev Süüdistatav Kaitsja KarS § 120 järgi V.B, isikukood: XXX; elukoht: XXX ilma kodakondsuseta; haridus: keskeriharidus; emakeel: vene keel; töökoht: töötu; kriminaalkorras karistatud ühel korral ja nimelt Harju Maakohtu 12.03.2008.a kohtuotsusega KarS § 257 järgi vangistusega 1 aasta 8 kuud ning relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmisega 3 aastaks. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg, s.o kolm päeva, ning KarS § 73 alusel jäeti mõistetud ja ärakandmata vangistus tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat. Katseaeg on lõppenud. Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 24.05.2012.a. Juho Aule RESOLUTSIOON 1 Süüdi tunnistada V.B KarS § 120 järgi ja karistada teda vangistusega 6 (kuus) kuud. KarS § 74 lg 1, 2, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust - 6 kuud - vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele. Karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 1 (üks) kuu vangistust, millise kandmise alguseks lugeda 20.03.2013.a. Ülejäänud karistust, 5 (viis) kuud vangistust, ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 18-kuulise katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid, kohustudes: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Määrata V.B katseajaks Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. V.B suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada ning kohaldada tõkendina vahistamist. Vahistada V.B kohtusaalist. Tõkend vahistamine jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada või tühistada karistuse reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse (1 kuu) ärakandmisel. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista V.B-lt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammääras – 480 eurot; - määratud kaitsjale makstud tasu 268,80 eurot; - kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud 0,45 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-12-10165, V.B ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid ja salvestised: CD-plaat helisalvestistega – jätta kriminaalasja materjalide juurde. EDASIKAEBE KORD 2 Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, s.o. alates 20.03.2013.a. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. SÜÜDISTUSE SISU V.B süüdistatakse selles, et tema, 15.04.2012 kella 14:15 paiku Harju maakonnas Vasalemma vallas Rummu alevikus XXX asuva korteri esikus, ütles MM, et tapab ta ära. Seejärel võttis kahtlustatav välja endal kaasas olnud kööginoa, mille tera suunas MM poole, kes oli temast ligikaudu ühe meetri kaugusel. Kannatanul MM oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna nuga oli talle selgelt märgatav ning V.B väljendas nii suuliselt kui ka nuga kannatanu poole suunates, et võib ohustada kannatanu elu või põhjustada tervisekahjustuse, mistõttu MM pidas sellist tegevust ähvardamiseks ja reaalseks ohuks oma elule ja tervisele. Süüdistusakti kohaselt ähvardas V.B tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega teist inimest, kellel oli alust karta ähvarduse täideviimist, s.t pani toime ähvardamise, s.o KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MENETLUSE KÄIK Käesolevas kriminaalasjas süüdistatav end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud (t.l.25) ja tema seletused süüdistuse kohta on kajastatud järgnevalt kohtuotsuse alajaotuses: kohtu järeldused. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse käigus kuulati üle süüdistatav, kannatanu MM, tunnistajad KP, GN. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (RKK 3-1-1-22-10). Kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõenditeks ning kirjalikeks materjalideks olid:PPA teabesalvestise vaatlusprotokoll (t.l.69-71) ja helisalvestis; Harju Maakohtu 12.03.2008 kohtuotsus (t.l.59-61), karistusregistri õiend süüdistatava kohta (t.l.62,63), tõkendi kohaldamise määrus süüdistatava osas (t.l.64), õiendid süüdistatava sissetuleku kohta (t.l.66,65), õiend koopiakulude kohta(t.l.67) , kaitsjatasu taotlus (t.l. 68). Antud tõendite, kirjalike materjalide avaldamisele pooled vastu ei vaielnud. Kohtuistungil kuulati avaldatud helisalvestis üle vahetult. POOLTE SEISUKOHAD Prokurör leidis, et süüdistatava süü temale inkrimineeritavas on tõendamist leidnud kohtus uuritud tõenditega. Prokurör leiab, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ja need tuleb kogumis tõendite hulgast välja jätta. Prokurör taotleb isik süüdi tunnistada KarS § 120 järgi ja 3 karistada teda vangistusega 6 kuud, millisest koheselt kuulub ära kandmisele 1 kuu vangistust ja ülejäänud 5 kuu vangistuse osas kohaldada KarS § 74 lg.1,2,3 ja mitte pöörata seda täitmisele, kui isik ei pane 18 kuulise katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. Kaitsja leidis, et tema jaoks on kaheldav toimunud sündmuse aeg ja kannatanu ütlused on samuti mitteusaldusväärsed. Kaitsja leiab, et süüdistatava ja kannatanu vahel korteris toimunu oli vaid sõnavahetus ja kannatanupoolne rüselemine. Süüdistatava tegevuses puudub kaitsja seisukoha kohaselt kuriteokoosseis ja ta kuulub õigeks mõistmisele. Kannatanu kohtulike vaidluste käigus sõna ei soovinud. KOHTU JÄRELDUSED Kohus, viinud läbi kohtuliku uurimise- ristküsitlused, uurinud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab järgmist: Kohus esmalt peatub prokuröri ja kaitsja erinevatel seisukohtadel selles, kas arvestada süüdistatava ütlusi tõendina või mitte ning kui seda teha, siis millises ulatuses. Prokurör taotles antud ütlused, kui mitteusaldusväärsed, tõendite hulgast välja jätta, seda kogumis ja täies mahus, kaitsja seevastu pidas antud ütlusi usaldusväärseteks. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused on mitteusaldusväärsed osas, millised puudutavad kannatanu korteris aset leidnud sündmusi ja just selles osas kuuluvad need mittearvestamisele ja tõendite hulgast välja jätmisele. Esmalt selgitab kohus, miks ei saa süüdistatava ütlusi kannatanu korteris toimunu osas tõendina arvestada. Nimelt, antud ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega- omavahel riimuvate kannatanu ja tunnistaja Põldmaa ütlustega, samuti eelnevate ütlustega riimunud kohtus üle kuulatud helisalvestisega. Kohtul puudub alus kannatanu ja tunnistaja Põldmaa ütlustes kahelda, kuna need olid kooskõlalised, kattusid ka detailides. Nii kirjeldasid nad kokkulangevalt kannatanu korteris toimunud sündmusi, samuti enda, ka teiste isikute asukohta konflikti ajal, samuti enda ja teiste isikute tegevust. Kaitsja viide asjaolule, et antud isikud (kannatanu, tunnistaja Põldmaa) kohtus andsid erineva hinnangu süüdistataval käes olnud noa pikkusele, on eluliselt mõistetav, kuna silmamõõdu järgi on seda ka raske täpselt määratleda ning tunnistaja Põldmaa kohtus ka selgitas, et ta võib noa pikkust hinnates eksida (t.l.36). Küll aga kirjeldasid kannatanu ja tunnistaja kokkulangevalt noa liiki ja välimust (kööginuga). Ka andsid kannatanu ja tunnistaja sõna- sõnalt kattuvaid ütlusi süüdistatava öeldud fraasi (tapan ära) kohta (t.l.27, t.l.33). Samuti kohus kuulas vahetult helisalvestisena kohtuistungil kannatanu poolt hädaabisse tehtud kõne helisalvestust ja veendus selles, et kõne teinud isikul- kannatanul - esines kõne tegemise ajal hirm, see oli tajutav. Ka olid kannatanu ja tunnistaja Põldmaa ütlused kooskõlalised ka kohtus ülekuulatud helisalvestisega sisuga. Seetõttu puudub kohtul alus kannatanu ja tunnistaja Põldmaa ütlustes kahelda. Küll aga märkis kohus, et on põhjust pidada mitteusaldusväärseks süüdistatava ütlusi kannatanu korteris aset leidnu osas. Lisaks sellele, et need ütlused olid vastuolus eelnevalt kirjeldatud tõenditega (kannatanu, tunnistaja Põldmaa ütlused, helisalvestis), esinesid vastuolud süüdistatava ja tema enda poolt taotletud ja kohtus ülekuulatud tunnistaja (süüdistatava ema) ütlustes. Nii kinnitas süüdistatav, et tulnud bussi pealt, andis ta emale üle 4 toiduained, kuid ema ei hakanud neid kohe kotis välja võtma, vaid ta tegeles sellega alles siis, kui süüdistatav saabus tagasi kannatanu juurest (t.l. 44). Tunnistaja N aga kinnitas kohtus, et ta hakkas kohe poja bussilt saabudes toiduaineid kotist välja võtma ja kui poeg kannatanu juurest tuli, siis ta hoopis istus toas ja luges ajalehte(t.l.49). Kohus märgib siinkohal, et kohus ei pea usaldusväärseks ka tunnistaja N ütlusi ja neid tõendina ei arvesta kui mitteusaldusväärseid. Tunnistaja on süüdistava ema, seega on tal põhjus ebaobjektiivsuseks. Ka leidis kohtus kinnitust tunnistaja ebaobjektiivsus ja hoiak, soov kaitsjata oma poega- nimelt, tunnistaja selgitas kohtus, et tema poega on ka varem süüdistatud alusetult ja põhjuseta kuriteos (t.l.50). Kohtu käsutuses on aga jõustunud kohtuostus süüdistatava suhtes varasema süüdimõstmise osas, mistõttu on ilmne tunnistaja ebaõige hoiak ja ebaobjektiivsus poja tegevuse hindamisel. Samuti antud tunnistaja ütluste puhul peab kohus vajalikuks märkida, et tunnistaja ei suutnud selgitada kuriteosündmusele lähedaste teiste päevade ajal toimunut, kuna ta seda ei mäleta, mistõttu on tema kellaajalised ja ülitäpsed (minutites) kohtus esitatud fikseeringud süüdistusega seotud päeva osas eluliselt ilmselgelt mitteusutavad, nagu ka tema seletus selles osas, et talle on omane pidevalt fikseerida toiminguid ülitäpselt. Tulles tagasi süüdistatava ütluste mitteusaldusväärsuse juurde märgib kohus, et ka olid süüdistatava ütlused eluliselt mitteusutavad. Süüdistatav väitis, et ta jõudis Keilast bussiga Rummusse kl 12.

1. Seejärel läks ta koju, andis emale üle ostetud toiduained, vestles emaga, võttis vaidlusaluse arve ja läks esmalt ühistu esinaise poole ja alles seejärel kannatanu korterisse. Ta kinnitas, et jõudis kannatanu korterisse kell 12.25 ja süüdistatav vastas kohtule, et on selles kellaajas absoluutselt kindel, kuna ta vaatab alati kella (t.l. 40, 41, 43). Ei ole eluliselt usutav, et antud tegevus- bussipeatusest koju kõndimine, jõudmine 3-le korrusele oma korterisse, toimingud korteris ja hiljem vestlus ühistu esinaisega kestsid vaid 5 minutit. Samuti ei ole eluliselt usutavad süüdistatava väited selle kohta, et kannatanu teda ründas, tõukas teda nii, et ta põrkas vastu seina, samuti asjaolu, et kannatanu kasutas tema suhtes solvanguid, ta on seda ennegi teinud ja ähvardanud teda seksuaalvahekorda astumisega (t.l.44,41). Süüdistatav ise kinnitas kohtus, et tema näol on tegemist 110 kg kaaluva 178 cm pika mehega (t.l. 43). Kohus veendus kohtuistungil, et tegemist oli ka visuaalselt tugeva isikuga ning arvata, et sellist isikut õnnestus naissoost kannatanul tugevalt vastu seina tõugata, lükata, ei ole eluliselt usutav. Ka kinnitas süüdistatav ise kohtule, et tal ei esinenud toimunud konflikti järgselt mingeid kehavigastusi. Ka väitis ta, et neid ei tuvastatud tema väite kohaselt ka tema kinnipidamisel (t.l.43), seega tema väited kannatanu tugevast tõukest vastu seina põrkumise kohta ei ole mitte ainult eluliselt mitteusutavad, vaid ei leia kinnitust ka ühegi teise tõendiga. Ka ei ole eluliselt usutavad ja tõsiselt võetavad süüdistatava väited selle kohta, et naissoost naaber, kannatanu, ähvardab teda-füüsiliselt tugevat meessoost isikut seksuaalvahekorraga. Kohus peab vajalikuks märkida, et eluline usutavus on oluline kriteerium ütluste tõepärasuse hindamisel (RK 3-1-1-7-11, p 9), 3-1-1-3-10,3-1-1-120-03, 3-1-1-47-07). Samuti peab kohus oluliseks märkida, et süüdistatavale on omane käitumismuster end mitte süüdi tunnistada ja end õigustada. Nii kinnitas ta kohtus, et ka varasemas kohtuasjas (millises on olemas jõustunud kohtuotsus t.l. 59-61), ei olnud ta süüdi. Samuti on märkimisväärne, et antud kohtuotsusest nähtub, et süüdistataval ongi tavaks olukorras, kus ta vaidlustab mõnd rahanõuet, kasutada ähvardusi või vägivalda. Ka käesolevas olukorras oli baasprobleemiks rahanõue, mida süüdistatav ei pidanud põhistatuks. Seega- selline käitumine, ühelt poolt enda 5 õigustamine, teiselt poolt rahaliste nõuete lahendamine konfliktide abil, ongi süüdistava käitumismuster. Isiku käitumismustri arvestamine tõendite hindamisel on samuti oluline (RK 3-1-1-8-10). Nagu kohus eelnevalt märkis, süüdistatava ütlused ei kuulu mitte tervikuna tõendite kogumist väljajätmisele, vaid ainult tema ütlused kannatanu korteris toimunu osas, kuna iseenesest ei ole kahtlusi tema tegevuses enne antud korteris juhtunut ega ka vaidluse algpõhjuses. Kannatanu on kinnitanud, et vaidluse allikaks oli ühistu poolt koostatud arve, millise suurusega süüdistatav ei nõustunud. On tõsi, et Riigikohus on leidnud, et valikuline tuginemine ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuid seda seisukohta ei kohaldata automaatselt ning ei saa kontekstist välja rebida riigikohtu lahendi ühte lõiku. Käesoleval juhul ei ole süüdistatava ütlused kannatanu korteris toiminule eelneva aja, konflikti põhjuse kohta erinevusi sisaldavad. Ringkonnakohus on korduvalt väljendanud seisukohta ( Tallinna Ringkonnakohus 18.03.2013 1-12-4434), et ei saa ühte tõendit käsitleda lähtuvalt põhimõttest: „kas kõik või mitte midagi“ ja seetõttu on kohus seisukohal, et käesoleval juhul on süüdistava ütlused arvestatavad osas, mis kinnitavad tema viibimist sündmuskohal ja konflikti tekke põhjuse osas. Kohus leiab, et süüdistatava süü KarS § 120 järgi kvalifitseeritavas kuriteos leidis kohtus tõendamist ja seda eelrefereeritud kannatanu ja tunnistaja Põldmaa ütlustega ja helisalvestisega, teabesalvestise vaatlusprotokolliga (t.l.69-70). Kohtus leidis tõendamist, et süüdistatav, hoides käes nuga, suunates selle kannatanu poole, ütles, et ta tapab ta ära, seda kinnitasid kannatanu ja ka tunnistaja Põldmaa. Loomulikult lasub kohtul kohustus tuvastada, kas isikul oli alus karta ähvarduse täideviimist ( RKK 3-1-1-59-11). Ähvardamine on psüühiline vägivald. Kannatanu on kohtus selgitanud, miks ta kartis ähvarduse täideviimist. Kannatanu kohtus ka selgitas (t.l.31), et enne- sõnalise konflikti ajal- ei kartnud ta süüdistatavat, tal tekkis hirm alles siis, kui nuga välja võeti, tema poole suunati, siis tundis ta reaalset hirmu. Tema hirmunud olekut ja paanikat kinnitab ka asjaolu, et ta ütles, et ta haaras koridoris käeulatuses olnud juukselaki pudeli, ta isegi ei tea, miks, ta tegutses instinktiivselt, et end kaitsta. Tunnistaja P selgitas kohtus, et korteris oli väike laps ja süüdistatava tegevust nähes oli ka temal reaalne hirm. Seda selgitades puhkes tunnistaja kohtus nutma (t.l. 35). Kohus kuulas üle ka helisalvestise, milliselt oli tajutav ja tuntav kannatanul reaalse hirmu olemasolu. Seega ei ole kohtu jaoks kahtlust asjaolus, et kannatanu tajus ohtu elule reaalsena. Tegemist oli ärritunud, nuga käes hoidva füüsiliselt tugeva meesterahvaga, kes asus tema korteris, kus oli vaid kaks naist ja laps ja ilmselgelt oli põhjust pidada ohtu reaalseks. Kohus ei ole tuvastanud süüdistatava tegevuses õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kaitsja viide sellele, et pole põhjust lugeda tuvastatuks kuriteo toimepanemise kellaaega, ei ole põhjendatud. Tõepoolest, kohtus ilmnes, et hädaabisse tehtud kõne teabesalvestuse fikseeringu protokollist nähtus, justkui oleks kõne tehtud kl 14.07, aga sündmus ise süüdistusakti kohaselt leidis aset alles kl 14.15 paiku (t.l.25,69). Antud asjaolu leidis kohtus selgitust. Nimelt, prokurör selgitas, et tehnilise eksimuse- trükivea- tõttu on sattunud teabesalvestise vaatlusprotokolli (t.l.69) vale hädaabi kõne aeg (14.07), kuid õige aja (14.17) fikseering nähtub antud kõnefailist, milline on konkreetne ja selge ning sellest tulenevalt tehti kõne kl. 14.17 (t.l.39,69). See nähtub failireast- 20120415141735528396 (t.l. 69) 6 Kohus leiab, et süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega. Ta pidi võimalikuks pidama, et kannatanu võib võtta ähvardust reaalse ohuna elule, kuna kööginoa käeshoidmine ja kannatanule, kes on naissoost ja füüsiliselt nõrgem, suunamine on just ohuna elule mõistetav ja tajutav, seda eriti olukorras, kus kannatanu asus suletud ruumis- korteris, kus asus peale tema vaid veel tema täisealine tütar ja väike laps. KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohus viitab, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü. KarS
2. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Prokuröri poolt süüdistatavale nõutud karistusmäära on kohtuotsuses varasemalt käsitletud, alajaotuses Poolte seisukohad. Kaitsja seisukohad on samuti nimetatud kohtuotsuse alajaotuses käsitlemist leidnud. Kohus selgitab edaspidiselt antud kohtuotsuse alajaotuses, millised on kohtu põhjendused karistuste mõistmisel. Oluline on esmalt arvestada personaalselt süüdistatava puhul tema süüd, selle ulatust, tema poolt toimepandud kuriteoepisoodide arvu, siis toimepanemise asjaolusid ja isikut iseloomustavaid andmeid, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ja võimalust antud konkreetset isikut mõjutada edaspidiselt hoiduma kuritegudest ja antud juhul kahtlematult ka õiguskorra huve. Kohus selgitab, et seadusandja on kuriteo eest, millises süüdistatavat süüdistatakse, näinud karistusena ette nii rahalise karistuse kui ka vangistuse. Rahalise karistuse kohaldamine ei ole otstarbekas, kuna isik enda sõnade kohaselt ei oma sissetulekut ja on töötu (t.l. 51). Kohus peab vajalikuks karistusena kohaldada vangistust. KarS § 56 mõtte kohaselt peab kohus karistuse liigi otsustamise järel andma hinnangu ka karistuse määrale, mida peab vajalikuks kohaldada (RK 3-1-1-99-06). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RK 3-1-1-99-06 p 14). 7 Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RK 3-1-1-77-11). Kohus peab vajalikuks karistada isikut vangistusega ning seda sanktsiooni keskmises, 6 kuu pikkuses määras, käesoleval juhul ei esinenud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus leiab, et süüdistatava poolt toimepandud kuriteo puhul, arvestades esmalt isiku süü suurust, on oluline, et isik pani kuriteo toime tahtlusega. Puuduvad põhjused mõista karistust alla sanktsioonis kehtestatud keskmise sanktsioonimäära. Isik kohtus õigustas enda tegevust ega mõistnud enda süüd. Tulenevalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RK 3-1-1-99-06 p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt (RK 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RK 3-1-1-40-04). Kuna süüdistatav on varem süüdi mõistetud kuriteos, millises avaldus sama käitumismuster (rahalise vaidluse lahendamine vägivalla, ähvarduse abil) ning teda karistati antud juhul tingimusliku vangistusega, milline aga ei andnud tulemust, kuna isik jätkas sama käitumismustrit, siis sel korral peab kohus põhistatuks ja vajalikuks karistuse eesmärkide saavutamisel šokivangistuse kohaldamist 1 kuu ulatuses, ülejäänud 5 kuu vangistuse osas peab kohus võimalikus kohaldada karistusest tingimisi vabastamist katseajaga 18 kuud isiku allutamisega käitumiskontrollile. Kohus leiab, et isik, kes ei ole mõistnud oma tegevuse tähendust ega ole muutnud väärtushinnanguid ning kelle käitumismuster on teatud situatsioonides (rahalised vaidlused) kuritegelik, vajab järelevalvet ja kontrolli. Kohus peatub ka tõkendi küsimusel. Eesti karistussüsteem on ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabaduskaotuslik karistus, pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning ei saa väita, et isiku kohene vahistamine, kohtuotsuse täitmise tagamiseks, oleks EV-s harukordne. Tõkendi küsimuse otsustamisel tuleb arvestada kõiki KrMS § 127 sätestatud aspekte, sh kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidmist, kuritegude toimepanemise jätkamise võimalikkust, süüdlase isikut jm asjaolusid. Süüdistatav end süüdi ei tunnistanud, väitis, et suhted kannatanuga on konfliktsed, seega on alus karta kuritegude toimepanemise jätkamist aga ka kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumist. Samuti on oluline, et kohaldatud 8 šokivangistuse karistusõiguslik mõte seisnebki šokiefektis( RK 3-1-1-99-06), mis on ilmselgelt toimivam siis, kui kuriteo ja karistuse vaheline ajaline vahemik on võimalikult minimaalne. Menetluskulud Vastavalt KarS § 180 lg 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha, kaitsjatasu ning koopiakulud. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava isikut arvesse võttes selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiks temalt väljamisele kuuluvate menetluskulude osalise riigi kanda jätmise. Tsiviilhagi ei ole esitatud. Asitõendid Käesolevas kriminaalasjas on asitõendiks 1 CD-plaati salvestisega, milline on dokumentaalne asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning need tuleb jätta kriminaalasja juurde. Kohus juhindub KrMS § 126 lg 3 p 1, § 127, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1; § 306, § 311313, § 315, § 318-
3. Kohtunik: 9