4-13-3340 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. september 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-13-3340 (2373,13,002149) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Mari-Liis Reidi, Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: F.D, ik: XXX, elukoht: XX Kaitsja: Indrek Sirk, AB Sirk ja Saareväli OÜ, Vabaduse pst 59, Tallinn RESOLUTSIOON 1. Rahuldada F.D kaitsja vandeadvokaadi Indrek Sirk kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 01.05.2013 otsusele nr 2373,13,002149 F.D karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. 2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 01.05.2013 otsus nr 2373,13,002149 F.D karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

1. Teha uus otsus ja F.D süüdi tunnistada LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista temale karistuseks rahatrahv 60 (kuuskümmend) trahviühikut, so 240 (kakssada nelikümmend) eurot. Mõistetud rahatrahv 240 eurot tuleb 1 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 1022003496011 SEB pank või nr 221023778606 Swedbank, märkides viitenumbri
3. Kohaldada F.D suhtes KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 (üks) kuuks.
4. Kohaldatud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 1 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 1 kuulise tähtaja möödumisel.
5. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 04.09.
6. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 12.09.
7. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev 04.10.
8. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 05.10.
9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 01.05.2013 otsusega nr 2373,13,002149 karistati F.D LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 11.04.2013 kell 08.59 Tallinn-Saku-Laagri tee

1. kilomeetril Saku vallas, Harju Maakonnas juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 107 +/- 4 km/h, millega ületas liikluskorraldusvahendiga kehtestatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 53 km/h. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, vaidlustades otsust seoses määratud karistuse rangusega ja palus määratud karistust kergendada, vabastades F.D lisakaristusest. Kaebuse kohaselt on vaadeldavas lõigus asulaväline tee, kus on lühikesel alal ka kiirusepiirang 50 km/h, kuid üldiselt on Jälgimäe ja Tallinna ringtee vahelisel teelõigul lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h. Menetlusalune isik ei näinud kus tema kiirust mõõdeti ja teda peatati järele sõites. Maa-ameti kaardiserveri Maanteeameti rakenduse kohaselt on Tallinn-Saku-Laagri maantee 16 kilomeetril teatud ulatuses kiirusepiirang 50 km/h. Seega on mõõtmiskoht väärteo kvalifitseerimisel olulise tähtsusega ning kui kiirust mõõdeti alas, kus on kiirusepiirang 70 km/h, siis on väärtegu ebaõigesti kvalifitseeritud. Menetlusalusel isikul on ülalpidamisel kaks väikelast ja lapsehoolduspuhkusel olev abikaasa. F.D on rahalised kohustused kodulaenu ja õppelaenu näol ning koos kommunaalkuludega moodustavad rahalised kohustused igakuiselt rohkem kui 600 eurot. F.D töötab XXX ASs töödejuhatajana ja tööülesanded eeldavad autoga liikumist ning juhtimisõiguseta ei saa ta oma tööd jätkata. F.D ei ole aastaid õiguserikkumisi toime pannud. Kohtuistungil jäi F.D kaebuse juurde ja selgitas, et ei vaadanud spidomeetrit. Ristmikult tulles oli 50 km/h märk, mingi hetk enam ei vaadanud. Kiirusest sai teada kui politseiametnik näitas. Tehnopargi juures liikus kindlasti kiirusega 50 km/h, lõpus toimus kiirendamine automaatselt. Enne silda võis kiirust vähendada. Kuni 107 km/h või olla ühtlane kiirendamine, siis kiirus langes. 2 Tunnistajana üle kuulatud Andrus Kaha selgitas, et teostas liiklusjärelevalvet piirkiiruse ületamise suhtes Tallinn-Saku-Laagri tee
2. kilomeetril. Tee läheb kaarega, 300-400 meetri kauguselt on näha sild, Laagri poolt tulles, kus kiiruse piirang on 50 km/h. Autot juhtides jälgis silda ja nägi sõidukit tulemas suure kiirusega ja peatus. S.Jakovlev suunas Stalkeri kiirusepiirangu alasse. 250-300 meetri kaugusel silla pealt tulles on lauge kurv ja maja. See koht jäi risti üle põllu, fikseeris kiiruse. Sõiduk sõitis neist mööda, panid tööle vilkurid. Sõiduk jäi foori taha ja S.Jakovlev väljus ning palus kõrvalteele, et ei segaks liiklust. Sellelt kohalt oli
3. kilomeetri algus näha ja ka 70 km/h piirangu algus, märgini jäi 20-30 meetrit, kus kiirus fikseeriti. Menetlusalune isik selgitas, et jäi objektile hiljaks ja oli kiire. Jäid seisma 15 kilomeetri postist natuke Laagri poole, vahetult kõrvaltee juures. Alguses mõõtis S.Jakovlev kiirust liikuvas sõidukis ja kui märkas suurel kiirusel üksinda liikuvat sõidukit, siis pidas sõiduki kinni ja siis mõõdeti kiirus. Kiiruseks fikseeriti 108 või
4. Kohast, kus sõiduk peatati, jäi üle põllu otsevaates 250 meetrit piirangu märgini. See on 70 km/h märgi tagakülg ja see oli ainuke märk. Jälgimäest alates on 50 km/h, ülejäänud ala on 70 km/h. Tunnistajana üle kuulatud Sergei Jakovlev seletas, et aprillis oli tööl koos A.Kahaga. Sõitsid Laagri poole, A.Kaha oli roolis ning tema ise mõõtis sõidu ajal kiirust. Nägi Laagri poolt Jälgimäe poole liikumas suure kiirusega sõidukit ja A.Kaha jäi paremale poole tee äärde seisma. Muutis kiirusmõõturil mõõterežiimi ja mõõtis sõiduki kiirust 50 km/h alas. A.Kaha pööras auto ümber, pani vilkuri tööle ja sõitsid autole järgi. Kus A.Kaha auto peatas, seda ei mäleta. Ise liikusid 70 km/h alas ja mõõtmise kohast oli mõõdetud sõiduki kaugus umbes 200 meetrit. Töötab Lääne-Harju piirkonnas 7 aastat ja mõõdab kiirust pea iga vahetuse ajal. Teab kus märgid asuvad. Nähtavus oli hea ja näha olid 70 km/h piirangu märk ja 50 km/h piirangu märk. Mõttekam oli järgi sõita, nende taga oli autosid ja kohe ei olnud võimalik ümber pöörata. Turvataktikaliselt ei olnud õige teel seistes peatada. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduk jäi seisma enne Jälgimäe ristmikku. Kaitsja asus seisukohale, et ei ole võimalik ümber lükata väiteid, et menetlusalune isik sõitis selle kiirusega. Mõõtevahend oli töökorras. Üheks oluliseks asjaoluks on see, kus toimus sõidukiiruse fikseerimine. Väärteo toimepanemise koht on fikseeritud kilomeetri täpsusega, kuid seal on erinevad kiirusepiirangu alad. 670 meetri ulatuses on piiranguks 70 km/h ja 330 meetri ulatuses 50 km/h. Seega on vaja tuvastada kus asus sõiduk kiiruse mõõtmise ajal. Tunnistajana üle kuulatud A.Kaha ütlustega on tuvastatud politseisõiduki asukoht, kuivõrd tunnistaja kirjeldas, et politseisõiduk oli
5. kilomeetriposti vahetus läheduses, kus paremale pööras külavahetee. Kaardiserveri andmete kohaselt on selleks Murumäe tee ja see asub 70 km/h alas. See tee on aga 457 meetri kaugusel 50 km/h piirangu lõppemise kohast. Tuleb anda hinnang kus viibis kiiruse mõõtmise ajal menetlusaluse isiku juhitud sõiduk. A.Kaha ei teadnud millal kiirus fikseeriti ja S.Jakovlev ütles, et 200 meetri kauguselt. Selline hinnang on subjektiivne, kuid samas selgitas S.Jakovlev, et ta igapäevaselt teostab liiklusjärelevalvet samas piirkonnas. Seejuures peaks vahet tegema kas vahemaa on 200 või 500 meetrit. Siin on tegemist kahtlusega, mis tuleb kõrvaldada. Kasutatud kiirusemõõteseade ei võimalda kaugust mõõta. Vastavalt KrMS § 7 lg 3 sätetele tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Vaidlustatud otsuses on ebaõige, et
6. kilomeetril oli piirang 50 km/h, kuivõrd seal on ka piirang 70 km/h. Politseiametnike ütlused ei ole eluliselt usutavad. Otsus tuleb tühistada ja muuta kvalifikatsiooni, kergendades karistust ja jättes lisakaristuse kohaldamata. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et F.D on väärteo toime pannud, väärteo toimepanemine on tõendatud tunnistajate ütluste ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Kaitsja viitas vastuoludele, kuid tema neid ei näe. Politseiametnik lähtub looduses olevatest objektidest piiranguala ulatuses, märgid, puud. Mõlemad tunnistajad ütlesid, et lähtusid märkidest. Tunnistaja S.Jakovlev ütles, et vahemaa oli umbes 200 meetrit. Karistus on määratud õiglaselt. Olukord Eesti teedel ei ole nii hea, et võiks leebemaid karistusi määrata. Lisakaristus on põhjendatud tulenevalt teo ohtlikkusest. 3 Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kaebusele lisatud tõendite ja kohtuistungil esitatud tõenditega, samuti kohtule väljastatud väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Nii kaebuses kui ka kohtulikul arutamisel ei ole kaebuse esitaja vaidlustatud menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirust, samuti ei ole vaidlustatud seda, et menetlusalune isik juhtis sõidukit Tallinn-Saku-Laagri teel ja ka selle tee
7. kilomeetril. Küll on kaebemenetluses kaitsja leidnud, et kuivõrd vaidlusalusel teelõigul on erinevad kiiruse piirangud, siis ei ole kohtuvälise menetlusega tõendatud, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamine toimus 50 km/h piirangu alas. Oma väidete kinnitamiseks esitas kaebuse esitaja kohtule Maanteeameti väljastatud väljavõtte teeprojektist, millele on märgitud ka liikluskorraldusvahendite asukohad kiirusepiirangute kohta. Nimetatud andmetest nähtuvalt oli Laagri-Saku sõidusuunal kehtestatud lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h lõigul 16,25 kilomeetrit kuni 15,67 kilomeetrit. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja A.Kaha ütluste kohaselt nägi ta silla juures suure kiirusega liikumas sõidukit ja peatas politseisõiduki ning S.Jakovlev mõõtis läheneva sõiduki kiirust. Seejuures oli A.Kahale see sild näha 300 kuni 400 meetri kauguselt. A.Kaha ütluste kohaselt peatas ta politseisõiduki
8. kilomeetri alguses, kus paremat kätt jääb kõrvaltee. Sellelt kohalt oli näha 70 km/h piirangu märk ja kiirus fikseeriti siis kui märgini jäi 20-30 meetrit. Politseisõidukist 70 km/h märgini jäi otsevaates 250 meetrit. Tunnistaja S.Jakovlevi ütluste kohaselt tema ei mäleta kohta kus A.Kaha politseisõiduki peatas. Seejuures selgitas S.Jakovlev, et ta nägi lähenemas suure kiirusega sõitvat sõidukit, A.Kaha peatas politseisõiduki ning tema vahetas kiirusemõõturi mõõterežiimi ja hakkas seisma jäänud politseisõidukist mõõtma kiirust. 50 km/h ala oli mõõtmise kohast umbes 200 meetri kaugusel. Kiirust ületanud sõidukit ei peatatud ning sellele sõidukile sõideti järgi. Nii A.Kaha kui ka S.Jakovlevi ütlustest saab järeldada, et S.Jakovlev kiiruse mõõtmiseks sõidukist ei väljunud ja S.Jakovlev pidi kiirust mõõtma politseisõidukist. Seega sai kiirusemõõtur olla sõiduki kõrgust ja S.Jakovlevi istuvat asendit arvestades kõige rohkem 1,5 meetri kõrgusel teepinnast ning sellest tulenevalt madalamal kui liikluskorraldusvahendi postil asuv 70 km/h piirangu märgi tagakülg. Sellistes tingimustes mõõtes ei saa kohtu arvates üheselt tuvastada kas mõõdetav sõiduk on mõõtja suhtes liikluskorraldusvahendi taga või juba sellest möödunud, veel vähem öelda, et sõiduk oli 20-30 meetri kaugusel enne liikluskorraldusvahendit. Seejuures teadis seda öelda A.Kaha, kes ise kiirust ei mõõtnud. Kohus peab oluliseks ka asjaolu, et ülekuulatud tunnistajad on näinud suure kiirusega sõitvat sõidukit silda ületamas, mille järgselt peatati politseisõiduk, S.Jakovlev muutis kiirusemõõturi režiimi ja asus seejärel mõõtma, mõõtes sõiduki kiiruseks 107 km/h. Seega lubatud sõidukiirust ületava sõiduki märkamisest sillal ja selle sõiduki kiiruse mõõtmiseni kulus mitmeid sekundeid, mille jooksul sõiduk läbib teatud vahemaa, lähenedes mõõtjale. A.Kaha sõnade kohaselt jäi peatatud politseisõidukist 70 km/h piirangu märgini umbes 250 meetrit, S.Jakovlevi sõnade kohaselt umbes 200 meetrit. Seega on tunnistajate omavahelistes ütlustes erinevus 50 meetri osas, kuigi mõlemad istusid ühes autos ja vaatasid ühes suunas ning ühte lähenevat objekti. Kui isegi arvestada väljendiga „umbes“, siis ei saaks see arvestatav viga ületada 1/4, äärmisel juhul 1/3 vahemaast. Samas on just A.Kaha kohtuistungil antud ütlustest tulenevalt politseisõiduki peatamise ja kõrvaltee asukoha kohta kaebuse esitaja esitanud järgmise väljavõtte Maa-ameti kaardiserverist, milliste andmete kohaselt on esimese pärast
9. kilomeetriposti asuva kõrvaltee ja peatee ristmikust 70 km/h kiirusepiirangu alguseni 457 meetrit. Võrreldes kaardile kantud andmeid tunnistajate A.Kaha ja S.Jakovlevi ütlustega ilmneb, et A.Kaha on kauguse mõõtmisel eksinud peaaegu kaks korda ja S.Jakovlev üle kahe korra. Seejuures on kaardi andmed objektiivsed andmed, tunnistajate ütlused kauguse osas aga subjektiivsed ja hinnangulised. Kohus leiab, et tõendina saab kasutada tunnistajate ütlusi vahetult tajutu kohta, kuid käesoleval juhul on tunnistajad kauguse kohta andnud hinnangulisi ütlusi, mis ei riimu Maa-ameti kaardiserveri kaardi andmetega vaidlusaluse vahemaa kohta. Seejuures on kaardi väljatrükil märgitud, et tegemist on informatiivse informatsiooniga, kuid kohus leiab, et need andmed ei saa olla ekslikud sadades meetrites. Sellest tulenevalt tuleks kasutada muid tõendeid menetlusaluse isiku sõiduki asukoha kohta sõidukiiruse mõõtmise hetkel, kuivõrd eelnimetatud tõendite alusel seda tuvastada ei ole võimalik. 4 Väärteotoimiku materjalidest nähtuvalt kasutati sõidukiiruse mõõtmiseks kiirusemõõteseadet Stalker II MDR, millise kohta esitas kohtuväline menetleja kasutatud mõõtevahendi siseriikliku tüübikinnitustunnistuse ja taatlustunnistuse, millistest dokumentidest võib teha järelduse, et tegemist oli tehniliselt korras ja taadeldud mõõtevahendiga. Ka kaebuse esitaja ei vaidlustanud mõõtevahendi korrasolekut ega kiirusemõõturi näitu 107 km/h. Seejuures toimikus asuva kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt on protokoll vormistatud vaid Stalker II MDR tüüpi radarkiirusemõõturite kasutamise fikseerimiseks ning samast protokollist võib teha järeldusi, et kiirusemõõturiga saab mõõta vaid kiirust, kuid mõõtur ei võimalda mõõta mõõdetava objekti kaugust mõõtjast. Nii kohtuväline menetleja kui ka kaebuse esitaja kinnitasid kohtule, et vaidlusalust tüüpi radarkiirusemõõturiga ei saa mõõta mõõdetava objekti kaugust. Seega ei saa ka muude objektiivsete tõenditega, sh kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis kajastatuga kindlaks teha menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kaugust mõõtjast ja asukohta, so seda, kas menetlusaluse isiku juhitud sõiduk asus kiiruse mõõtmise ajal 50 km/h või 70 km/h piirangu alas. Kohus leiab, et kahe tunnistaja erinevate hinnanguliste ütlustega ei saa asendada mõõtevahendit kauguse kindlakstegemisel ning kuivõrd tunnistajate ütlused on ka kaardi andmetega vastuolus, siis tuleb asuda seisukohale, et ei kohtuvälisel menetlusel ega ka kaebemenetluses ei suudetud koguda tõendeid, milliste põhjal oleks võimalik tuvastada menetlusaluse isiku sõiduki asumist 50 km/h kiiruse piirangu alas menetlusaluse isiku sõiduki kiiruse mõõtmise hetkel. Samas ei ole võimalik selle asjaolu tuvastamiseks koguda ka muid täiendavaid tõendeid. Kuivõrd esitatud kaebusega seati menetlusaluse isiku poolt sõiduki juhtimine 50 km/h piirangu alas kahtluse alla ja väärteomenetluse käigus ei ole seda kahtlust kõrvaldatud, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg 3 sätestatud ja väärteomenetluses V™S § 2 alusel kohaldatavast põhimõttest, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd samal teelõigul oli kiirusepiiranguks 70 km/h nii enne 50 km/h piirangut, kui ka pärast 50 km/h piirangut, siis tuleb asuda seisukohale, et menetlusalune isik ületas sõidukit 107 km/h kiirusega juhtides, millist kiirust ei ole ei menetlusalune isik ega tema kaitsja vaidlustanud, lubatud suurimat sõidukiirust teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 70 km/h. Seega ületas menetlusalune isik sõidukit 107 km/h kiirusega juhtides lubatud suurimat sõidukiirust 37 +/- 4 km/h, so mitte vähem kui 33 km/h ning pani toime LS § 50 lg 5 p 3 nõude rikkumise ja LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus F.D karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks kuulub tühistamisele, kuivõrd menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo koosseis. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning sama paragrahvi lõike 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on kohtuvälises menetluses karistust kergendava asjaoluna arvestanud kahetsust, raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses ei tuvastatud. Seega on juba kohtuvälises menetluses karistust kergendavat asjaolu arvestatud. Käesoleval juhul võib süü suuruse tuvastamise osas märkida, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades on menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes mõningal määral üle keskmise, kuivõrd lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg 2 sätestatud vahemikus 5 ületatud mõningal määral üle sätestatud vahemiku keskmise määra. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt ei olnud menetlusalust isikut väärteo toimepanemise hetkeks karistusregistrisse kantud, kuid see asjaolu ei suutnud menetlusalust isikut õiguskuulekale juhile omaselt käituma ja menetlusalune isik pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Menetlusaluse isiku ütlustest kohtuistungil ilmneb, et ta ei teadnud tema juhitud sõiduki sõidukiirust ning sai seda teada alles politseiametnikult pärast kinnipidamist. Sellest saab teha järelduse, et menetlusalust isikut tema juhitud sõiduki sõidukiirus ei huvitanud ja ilmselgelt lähtus menetlusalune isik sõidukit juhtides kiirusest, mille puhul on ta veel võimeline sõiduki liikumist suunama ja sõidukit teel hoidma. Taoline suhtumine piiratud kiirusega alas sõidukit juhtides näitab seda, et menetlusalune isik ei huvitunud kiirusepiirangutest ja liiklusohutusest, vaid sihtpunkti jõudmisest. Kohus leiab, et selline juht on liikluses ohtlik ja ta suhtub nii võimalikku karistusse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt, pannes oma käitumisega ohtu iseenda, teised liiklejad ja võõra, sh ka liisitud vara. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Menetlusaluse isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt menetlusalune isik neid kohustusi täita ei soovinud ning ei pidanud liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ja piiranguid millekski. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, süü suurust, karistust kergendava asjaolu olemasolu ja raskendavate asjaolude puudumist ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis leiab kohus, et menetlusalusele isikule tuleb karistus mõista ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Karistusliigi valikul leiab kohus, et kuivõrd menetlusalust isikut ei ole karistusregistrisse kantud, ei ole koheselt vajalik kohaldada menetlusaluse isiku suhtes põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ning kohus peab võimalikuks kohaldada alternatiivset karistusliiki, so rahatrahvi. Mis aga puudutab LS § 227 lg 5 p 1 alusel kohaldatava lisakaristusse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis asub kohus seisukohale, et süü suurust ja süüteo iseloomu, so menetlusaluse isiku poolt süüteo toimepanemise ajal liiklusohutuse suhtes üles näidatud ükskõiksust arvestades ei saa kohus jätta lisakaristust kohaldamata. Kohtule esitatud kaebuses on küll viidatud menetlusalusel isikul lasuvatele rahalistele kohustustele ja pere ülalpidamiskohustusele, kuid kohtu arvates olid need kohustused menetlusalusel isikul olemas ka enne väärteo toimepanemist, samuti väärteo toimepanemise ajal. Teadmine nendest kohustustest ei olnud aga takistuseks väärteo toimepanemisel. LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib lisakaristust kohaldada tähtajaga 1 kuust kuni 3 kuuni. Kohtu arvates ei ole väärteoasjas tuvastatud asjaolusid, mis võiks välistada menetlusaluse isiku suhtes lisakaristuse kohaldamist. Kohus leiab, et vaatamata süü keskmist suurust ületavale suurusele ja teo ohtlikkusele võib varem karistamata menetlusaluse isiku suhtes esimesel korral kohaldada lisakaristust ettenähtud sanktsiooni alammääras lootuses, et lühiajaline liiklusest kõrvaldamine sunnib menetlusalust isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja selline lisakaristus tekitab menetlusaluses isikus arusaama, et sarnase iseloomuga käitumine liikluses võib peale liiklusohu põhjustada temal seniste rahaliste kohustuste olulist suurenemist järjekordse trahvi näol või eemaldamist liiklusest juba pikemaks ajaks kas siis lisakaristusena või põhikaristusena, millise teadliku süülise käitumise tõttu kannatab nii tema kui ka tema lähedaste majanduslik olukord. Märt Toming Kohtunik 6