lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks. Kohtuväline menetleja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: T.U, ik XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Rahuldada T.U kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 25.07.2013 otsusele nr 2373,13,004176 T.U karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja KarS §
lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks, osaliselt, so vaidlustatud otsusega kohaldatud lisakaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhi Oleg Lodeikini 25.07.2013 otsus nr 2373,13,004176 T.U karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja KarS §
S §
3. Teha uus otsus ja mõista T.U-le LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest KarS §
lg 3 p 2 alusel lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 7 (seitse) kuuks, jättes muus osas vaidlustatud 1 otsuse tühistamata ja muutmata.
lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks selles, et menetlusalune isik 08.07.2013 kell 02.58 Harku-Rannamõisa tee 1. kilomeetril Saue vallas Harjumaal juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,63 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg-s 5 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles tunnistab väärteo toimepanemist ning märgib, et joobes seisundi kohta tal põhjendusi pole, joobes mootorsõiduki juhtimine oli põhjendamatu ning kahetseb siiralt toimepandut. Kuna tema töö iseloom eeldab sõiduki kasutamist, siis juhtimisõiguse äravõtmine mõjuks töösuhtele fataalselt, riik kaotaks ühe maksumaksja ning samuti poleks tal võimalik tasuda määratud rahatrahvi. Toodud põhjendustel taotleb kaebuse esitaja juhtimisõiguse allesjätmist, et tal oleks võimalik seaduskuuleka kodanikuna jätkata töösuhet ja et tal oleks võimalik tasuda saadavast töötasust määratud rahatrahvi. Arvestades sissetuleku suurust, on tegemist tema jaoks suure õppetunniga. Kohtuistungil jäi menetlusalune isiku kaebuse juurde taotledes alternatiivselt lisakaristuse vähendamist. Ta selgitas, et taotluse põhjendus on ära toodud juba kirjalikus kaebuses – elades Tabasalus ja omades töökohta Keilas, muutub tööle saamine ja sealt tagasitulek võimatuks, kuna ühistransporti ei liigu. Õhtuses vahetuses pole samuti võimalik töötada, sest siis pole võimalik koju saada. Väärteo toimepanemist ta millegagi põhjendada ei oska, kuid on praeguseks eluviisi muutnud, so on muretsenud alkomeetri ja käib psühholoogi juures, vältimaks edaspidiselt sellisesse olukorda sattumist. Eelnevalt on teda ühel korral karistatud jääknähtudega mootorsõiduki juhtimise eest. Ka kohtuvälise menetleja poolt mõistetud rahatrahv, so 900 eurot on tema jaoks suur õppetund. Juhtimisõiguse allesjäämist peab vajalikuks, et elu täielikult karile ei jookseks. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsus on õige ja seaduslik, määratud on õige karistus, kuna rikkumine oli ohtlik ja sellise rikkumise toimepannud isik tuleb pikaks ajaks liiklusest kõrvaldada. Tegemist on proportsionaalse karistusega ning seega õige otsusega. 2 Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega ning kohtuistungil menetlusaluse isiku poolt esitatud tõenditega, asub alljärgnevale seisukohale. Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 08.07.2013 ajavahemikul kell 03.07 kuni 03.11 menetlusaluse isiku, so T.U suhtes tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,68 mg ja 0,70 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,63 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu kaebuse esitaja käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on kaebuse esitaja käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja KarS §
lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras ja lisakaristust kohaldati samuti sanktsiooni 2/3 määra lähedasena. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suhteliselt suur, olles üle keskmise. See tingibki karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmist ületavas määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ning sarnaselt kohtuvälise menetlejaga peab ka kohus võimalikuks käsitelda kahetsust siirana. Samas tuleb silmas pidada, et peale eelmärgitu tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist karistatud kolmel korral erinevate liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest – sel aastal, peale inkrimineeritava väärteo toimepanemist, on kaebuse esitajat karistatud ühe rikkumise toimepanemise eest LS § 227 lg 2 alusel. Eelmisel aastal, so 2012, on menetlusalust isikut karistatud kahe liiklusalase rikkumise eest, neist ühel korral LS § 224 lg 1 alusel, milline karistus ei ole käesoleva kaebuse lahendamise ajaks kustunud uute väärtegude toimepanemise tõttu. Samas näitab jätkuvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemine, et eelnevad rikkumised pole sundinud kaebuse esitajat uue ja sedakorda juba raskema liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arusaama kohaselt kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on 3 juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, pidades kõige olulisemaks asuda sõidukit juhtima. Arvestades aga tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra peaks iga isik juhile keelatud seisundit tajuma. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Arvestades kaebuse esitaja kehtivaid karistusi, leiab kohus, et põhikaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras on täiesti põhjendatud, kuivõrd varasemad väiksemad rahatrahvid ei ole kaebuse esitajale oodatud mõju avaldanud ega teda õiguskuulekaks muutnud. Arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurt määra, karistust raskendavate asjaolude puudumist, asjaolu, et menetlusalust isikut on eelnevalt väärteokorras karistatud kolmel korral liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemise eest ning karistust kergendava asjaolu olemasolu, siis leiab kohus, et määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras täielikult põhjendatud. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas tuleb rõhutada, et senise kohtupraktika on kestvalt seda meelt, et taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest kohaldatakse üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Seega oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine, arvestades seejuures ka kehtivaid karistusi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu, olles vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti ja ka kohtuistungil rõhutas menetlusalune isik, et määratud lisakaristus tingib olukorra, kus tal on raskusi tööle saamise ja sealt äratulekuga, kuna ühistranspordiühendus Keila ning Tabasalu vahel puudub. Sellele vastuseks märgib kohus, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete ja liiklusseaduse sätete tundmine ning liikluses juhina osalemisel tuleb neid nõudeid ka täita. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Seejuures oli kaebuse esitajale juhtimisõiguse vajalikkus seoses tööle saamisega teada enne väärteo toimepanemist ja ta oli teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel. Seega peab isik piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik asus teadlikult aktiivselt liikluses osalema mootorsõiduki juhina seisundis, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik. Kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 10 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Isiku süü suurust arvestades on tegemist süü suurusele vastava lisakaristuse määraga. Samas peab kohus oluliseks, et karistusregistri väljavõtte kohaselt ei ole menetlusalust isikut eelnevalt juhtimisõiguse äravõtmisega karistatud, mistõttu loeb kohus isikule lisakaristuse kohaldamist esimesel korral nii pika tähtajaga siiski ebaproportsionaalseks. Sellest tulenevalt peab kohus võimalikuks kohaldatud lisakaristuse määra vähendada, vähendades seda sanktsiooni keskmise määrani 4 ehk 7 kuuni. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb osaliselt rahuldada ja vaidlustatud otsus tühistada kohaldatud lisakaristuse määra osas ning uue otsusega vähendada lisakaristuse määra seitsme kuuni. Muus osas tuleb vaidlustatud otsus jätta muutmata. Märt Toming kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.