4-13-2275 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. mai 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-13-2275 (2302,13,003723) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekret

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: F.G, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta F.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits 08.04.2013 otsusele nr 2302,13,003723 F.G karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits 08.04.2013 otsus nr 2302,13,003723 F.G karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 10.05.
3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 18.05.
4. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev 10.06.
5. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 11.06.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits 08.04.2013 otsusega nr 2302,13,003723 karistati F.G LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 17.03.2013 kell 17.05 Rae vallas Harjumaal Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt

1. kilomeetril suunaga Tallinna poole juhtis mootorsõidukit kiirusega 167 +/- 6 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 71 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleti vaidlustatud otsusega kohaldatud lisakaristuse tühistamist. Kaebuse kohaselt on kaebuse esitaja töö ja teenistus seotud sõiduki juhtimisega. On nõus rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, ainult et tühistataks lisakaristus. Juhtimisõigus on üks tema töö osa. On noor inimene, et elada, on vaja tööl käia. Tunnistab, et on teinud suure vea, kahetseb oma tegu. Tunnistab, et see oli esimene ja viimane kord. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et tööpäev algab kell 08.00, lõppeb 17.
2. Töötab
3. Õppekompaniis
4. rühma vanemana. 40 inimest on rühmas. Ajateenijatele, kelle on juhtimisõigus, on kinnitatud sõidukid. Temal on vaja läbi viia kontrolli, samuti liikuda sõidukiga iseseisvalt, vedada varustust. Kui jääb juhtimisõiguseta, tekib auk väljaõppes. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et otsusega on määratud õige karistus. Järgitud on kõiki KarS § 56 lg 1 nõudeid. Tegu on tahtlik, kiiruste vahe 90 ja 167 vahel on laiendmääramatust arvestades 71 km/h. Selline vahe ei saa jääda juhile märkamatuks. Tegu on ka ohtlik, sellistel kiirustel toimunud liiklusõnnetustel on rasked tagajärjed. Teised liiklejad ei oska sellist kiirust hinnata, ei oska arvata, et mõne hetkega on auto kohal. Kahetsus on kergendav asjaolu ja seda on otsuse koostaja ka arvestanud. Kui rääkida õiguskorra kaitsmise huvidest, siis lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on väärtegu, mis põhjustab palju õnnetusi. Ei saa mainimata jätta ka sellelaadsete väärtegude laia levikut. Sellisele teole peab järgnema range karistus. Lisakaristus on määratud miinimummääras. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud tõendiga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 227 lg 4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 4 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. 2 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühikut, so 800 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et LS § 227 lg 4 sätestatud rikkumise alammäära ületamise osas on süü suur ja kohtu arvates ka asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust ületades peaaegu kahekordne võrreldes lubatud sõidukiirusega. Samas peab kohus oluliseks, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 km/h LS § 227 lg 3 mõttes võib karistusena rahatrahvi määrata kuni 200 trahviühikut, aresti või juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Seega on kohtuväline menetleja vaatamata menetlusaluse isiku süü suurusele määranud põhikaristuse oluliselt kergema väärteo eest, so LS § 227 lg 3 ettenähtud karistuse maksimummääras. Taoline karistuse leebus jääb kohtule arusaamatuks, kuid arvestades seda, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud kergendava asjaolu olemasolu, siis tuleb määratud rahatrahvi määra pidada siiski proportsionaalseks, kuivõrd kohus ei saa kaebemenetluses menetlusaluse isiku olukorda raskendada. Menetlusalune isik on selgitanud, et läks eelmisel õhtul lahku oma tüdruksõbrast, mistõttu oli endast väljas ja ei tunnetanud oma seisundit ning teel olles sai telefonikõne oma tüdruksõbralt ja selle sisu ärritades teda veelgi rohkem ning ei mõelnud enam edasi sõites reaalselt. Seega elas menetlusalune isik end välja liikluses, suhtudes taolise käitumisega teadlikult ja tahtlikult üleolevalt liiklusohutusse, seades reaalsesse ohtu samal ajal koos temaga maanteel liikuvad teised liiklejad. Sellist tegu toime pannes pidanuks piisava elukogemuse ja juhtimiskogemusega juht teadma seda, et ta ei ole võimeline ootamatult teele ilmuva takistuse eest peatuma ega ohutult sellest takistusest ümber põikama nagu ei suuda ka teised liiklejad temast tulenevat ohtu tajuda ja seda vältida. Selle tulemusena aga ei pruugi ta ise enam sihtkohta jõuda. Selline subjektiivne suhtumine teosse näitab kohtu arvates üheselt seda, et menetlusalune isik on liikluses ohtlik ja kaasliiklejate suhtes hoolimatu, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu teistele ja temale endale. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, siis on lisakaristus kohaldatud sanktsiooni alammääras ning kohus asub seisukohale, et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo koosseis, siis on selline juht liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik ning selline juht tuleb sellekohast põhi- või lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Seejuures tuleb lisakaristuse nagu ka põhikaristuse puhul arvestada süü suurusega ja süüdlase isikuga, so sellega, kas isikul on kehtivaid karistusi liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. Seega juhul, kui isikul on ka kehtivad karistused liiklusalaste süütegude eest, siis ilmselgelt tuleks loobuda põhikaristusena rahatrahvist ning põhikaristusena tuleks valida juhtimisõiguse äravõtmine võimalikult pikaks ajaks või siis isiku vabadust piirav karistus. Sellise rikkumise toimepanemine näitab süüdlase äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorraldusse üldse. Kohus leiab, et taolises ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamise puhul tuleb ohtlikult käituv juht liiklusest kõrvaldada, tagamaks teiste liiklejate ohutuse vähemalt selleks ajaks kui ohtlik juht on liiklusest kõrvaldatud. Mis puudutab kaebuse esitanud isiku karistusandmeid, siis ei ole kaebuse esitajat karistusregistrisse kantud. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitajal ei ole varasemaid karistusi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, siis on vaatamata süü suurusele lisakaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni alammääras kohtu arvates põhjendatud, kuigi süü suurusest lähtudes olnuks lisakaristuse kohaldamine ka pikemaks ajaks täiesti õigustatud ning kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu. Kaebuses esitati ja kohtuistungil kinnitati väiteid selle kohta, et menetlusalusele isikule on juhtimisõigus vajalik seoses tööga. Kohus leiab, et sellisel põhjusel juhtimisõiguse vajalikkus 3 oli kaebuse esitajale teada nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Selline teadmine aga ei sundinud kaebuse esitajat ohtlikust käitumisest hoiduma. Juhtimisõiguse saanud isikuna peaks kaebuse esitaja olema teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses võib põhjustada suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks ning see tagaks temal lasuvate kohustuste täitmise. Seega sõltub kaebuse esitaja ja temast sõltuvate teenistuskaaslaste heaolu kaebuse esitaja käitumisest ka väljaspool teenistust, muu hulgas ka liikluses. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt seadis kaebuse esitaja ohtlikku liiklusalast väärtegu toime pannes ohtu iseenda ja teised liiklejad maanteel ja selle lähiümbruses, mis kohtu arvates näitab kaebuse esitaja ükskõiksust ka teistesse liiklejatesse ja kõrvaliste isikute varasse, rääkimata eelpoolmärgitud liiklusohutusest. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4