KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24.septembril 2013 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-13-4428 (2402,13,000680) Kohtunik Loretta Pikma kirjalikus men

§ 227

lg 2 alusel määrati rahatrahv 45 trahviühikut s.o 180 eurot ja

§ 227lg 5 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks.

P.A isikukood: xxx, elukoht xxx Kaebuse esitaja Juhindudes VTMS § 120, § 132 p 2, 134, 135 kohus O T S U S T A S: P.A kaebus PPA Ida prefektuuri vanemliiklusametniku Heiki Linduse 11.06.2013 otsuse peale väärteoasjas 2402,13,000680 rahuldada. Tühistada kohtuvälise menetleja 11.06.2013 otsus väärteoasjas 2402,13,000680 osaliselt. Tühistada kohtuvälise menetleja 11.06.2013 otsus väärteoasjas 2402,13,000680 lisakaristuse osas millega P.A-le Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel määrati lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks. Rahatrahvi summa 180 eurot, tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB pangas või arveldusarvele 221023778606 Swedbank pangas, kohustuslik viitenumber 10220135141714. Muus osas jätta otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata RIIGIKOHTULE 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. 1 Menetlusosaline on kohustatud seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest teatama Viru Maakohtule kirjalikult oma soovist esitada kassatsioonkaebus. MENETLUSE KÄIK 21.05.2013 koostas Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse liikluspolitseinik Jevgeni Malahhov väärteoprotokolli AB 968154 (lk 15) P.A suhtes selle fakti kohta, et 21.05.2013 kell 09.48 Ida-Virumaal Aseri vallas Tallinn-Narva mnt 125 km-l juhtis P.A mootorsõidukit xxx registreerimisnumber xxx asulavälisel teel sõidukiirusega 115+-4 km/h, antud teelõigul lubatud kiirus 90 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Nimetatud teoga rikkus P.A

§ 15lg 1 p 1.

P.A tegu on kvalifitseeritud

§ 227lg 2 järgi.

Väärteoprotokoll oli isikule kätte antud allkirja vastu 21.05.2013 (lk 15). PP Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliiklusametnik Heiki Lindus tegi 11.06.2013 otsuse väärteoasjas 2402,13,000680 , milles leidis, et isiku rikkumine on tõendatud menetlusaluse isiku P.A ülekuulamise protokolli ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Otsuse kohaselt menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas asulavälisel sõidukiirusega 115+-4 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületades lubatud kiirust mitte vähem kui 21 km/h. Menetlusalune isik rikkus

§ 15

lg 1 p 1 nõudeid, mille eest on ette nähtud karistus

§ 227lg 2 alusel.

Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Nimetatud kohtuvälise menetleja otsusega karistati P.A

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 45 trahviühikut summas 180 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Otsuse tegemisel on arvestatud, et karistusregistri andmetel isikut on ka varem lubatud sõidukiiruse ületamise eest karistatud, väärteootsus jõustus 03.05.2013, rahatrahv on tasumata. Seega menetlusalune isik enne õigusrikkumise jõustumist pidi arvestama asjaoluga, et järgnev karistus võib tulla eelnevat karmim. 04.07.2013 saabus Viru Maakohtule P.A kaebus tema suhtes 11.06.2013 tehtud otsuse peale väärteoasjas nr 2402,13,

1. KAEBUS 04.07.2013 esitatud kaebuses palub menetlusalune isik Viru Maakohtul tühistada Ida Prefektuuri 11.06.2013 otsusega mõistetud lisakaris tus (juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks). Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd täielikult ning leiab, et määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine üheks kuuks on liiga karm. Kaebuse esitaja palub arvesse võtta, et ta on xxx xx ja käesoleval ajal ravil xxx mille tõttu peab ta tihti külastama erisuguste uuringute läbimiseks nimetatud xx. Samas on ta transpordifirma xx omanikuks ja ainuisikuline juht, kelle lahendada on kõik tehingud tarnijate, klientide ja teiste firma 2 osapooltega. Selle tegevuse korraldamiseks peab pidevalt ringi liikuma sõiduautoga nii vabariigi siseselt kui ka väljaspool selle piire. Seega seoses temalt juhtimisõiguse äravõtmisega kaasneva töölt puudumise kutsub esile firmas suuri materiaalseid kaotusi, kalli raskeveotehnika seisaku ning xxx töötajate sunnitud töötuse. Kaebusele on lisatud xx ja xxx juhatuse iseloomustus ( lk 30) ja xxx väljavõte P.A haigusloost (lk 32-33) ning xxx konsultatsiooni otsus (lk 34). Menetlusalune isik avaldas, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses VASTUS KAEBUSELE Kohtuväline menetleja nõustub kirjaliku menetlusega ning palub kohtuvälise menetleja otsus muuta osaliselt ja seda lisakaristuse kohaldamise osas, ning esitab kirjalikult oma seisukoha väärteoasjas nr 2402,13,
2. 21.05.2013 kell 9:48 Tallinn-Narva mnt. 125 km-l. juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit xxx r/n xxx kiirusega 115+/-4 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 90 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Juhindudes KarS § 56 lg. 1 määrati karistuseks Liiklusseadus § 227 lg. 2 alusel rahatrahv 45 trahviühiku ulatuses s.o. 180 EUR ja Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja on jätkuvalt seisukohal, et menetlusaluse isiku süü õigusrikkumise toimepanemises on tõendatud ning põhjendatud oli ka määratud karistus nii põhikaristuse, kui ka lisakaristuse osas. Väärteootsuse koostamisel arvestati kõikide asjaoludega:
3. Lubatud sõidukiirust ületades seatakse ohtu nii enda, kui ka teiste liiklejate elu ja tervis.
4. Menetlusalune isik pani õigusrikkumise toime tahtlusega s.t. menetlusalune isik hilines arsti vastuvõtule ning seeläbi oli sunnitud lubatud sõidukiirust ületama.
5. Menetlusalune isik küll tunnistas toimepandut, kuid õigusrikkumise toimepanemise põhjuseks toodud asjaolu näitab isiku suhtumist kehtivatesse õigusnormidesse.
6. Väärteootsuse koostamise ajal oli isikul kehtiv õigusrikkumine lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Kaebuse osas on kohtuvälise menetleja esindaja seisukohal, et õigusrikkumise toimepanemise eest määratavate karistuste võimalikule mõjule töö tegemistele ning lähedaste eest hoolitsemisse pidanuks isik mõtlema enne õigusrikkumise toimepanemist. Kohtuvälise menetleja esindaja möönab, et menetlusaluse isiku töö võib olla seotud juhtimisõigusega, kuid selles osas on ka Riigikohus lahendis nr 3-1-1-26-10 p7 väljendanud seisukoha seoses juhtimisõiguse vajadusega töökohal - “ Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et kuigi üldiselt võib nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et menetlusalusel isikul puudusid kehtivad õigusrikkumised väärteootsuse koostamise hetkel, siis kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et tuleb teha uus otsus raskendamata isiku olukorda. KOHTU SEISUKOHT 3 VTMS § 120 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Süüdistus puudutab

§ 15

lg 1 p 1 rikkumist mis on kvalifitseeritud

§ 227lg 2 järgi.

Kohus tutvus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga (lk 19) millest nähtub, et 21.05.2013 kell 09.48 Ida-Virumaal, Aseri vallas, Tallinn-Narva mnt 125 km-l teostati mootorsõiduki xxx reg nr xxx liikumiskiiruse mõõtmist. Mõõtmisel on kasutatud mõõteseadet Stalker DSR2X nr DP009663 antennid KC031279; KR009147, seadmele tehtud test 21.05.2013 kell 08.15, tulemus: töökorras. Mõõtmist teostati paremal teepeenral seisvast patrullautost. Mootorsõiduk liikus 1 sõidurajal, vastassuunalisel teel, lähenes ja jõudis järele pärisuunas ees liikuvale sõidukile. Kiirust mõõdeti sirgel teelõigul umbes 3-4 sekundi jooksul, segavaid faktoreid ei esinenud. Seadme helisignaal oli ühtlane. Kiiruse mõõtmisel oli seadme lugem 115 km/h mõõdetaval teelõigul lubatud kiirus 90 km/h, laiendmääratus +-4 km/h, seega ületamine mitte vähem, kui 21 km/h. Fikseeritud näitu näidati juhile. Mõõtmise ajal kasutati videotehnikat. Menetlusalune isik andis allkirja protokolliga tutvumise kohta. Tunnistajaks on kaasatud xx xx. Eeltoodu on tõendatud ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga (lk 19). Menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokollist (lk 17-18) nähtub, et ta 21.05.2013 sõitis xxx xx vastuvõtule kell 11.20. Sellepärast kiirustas. Võtab rikkumise omaks. Kohus tuvastas, et P.A poolt juhitud mootorsõiduk liikus Ida-Virumaal Aseri vallas Tallinn-Narva mnt 125 km-l kiirusega 115+-4 km/h.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud kiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Seega maksimaalse sõidukiiruse piiranguks on 90 km/h. P.A sõiduki kiiruseks antud teelõigul oli mõõdetud 115+-4 km/h, seega ületamine vähemalt 21 km/h võrra.

§ 227

lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt, võib käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Seega pani menetlusalune isik toime

§ 227

lg 2 sätestatud rikkumise, mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurema sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h, mille eest on ette nähtud karistuseks kuni 100 trahviühikut rahatrahvi või juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. P.A tunnistab väärteo toimepanemist ning selle asjaolude ning tõendatuse osas vaidlus puudub. Vaidluse esemeks on temale määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks. 4 KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et ületades kiirust, nimelt sõites kiirusega vähemalt 111 km/h teelõigul, kus on maksimaalselt lubatav kiirus 90 km/h, rikkus menetlusalune isik

-st nimelt § 15 lg 1 p 1 tulenevaid sätteid tahtlikult, kuna teadis süüteokooseisule vastava asjaolu esinemist ja vähemalt möönis seda. Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. KARISTUS 11.06.2013 tegi kohtuväline menetleja otsuse, millega P.A tunnistati süüdi

§ 227lg 2 järgi ja karistati Kar

S § 56 lg 1 alusel

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 45 trahviühikut summas 180 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Kaebuse esitaja palus tühistada lisakaristus, juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks. Kohtule esitatud kaebuses menetlusalune isik tunnistab tegu ja selgitab oma rikkumise põhjusi ning palub arvestada, et vajab väga juhilube oma igapäevase töö tegemiseks. Kaebuse esitaja töökoht transpordifirma xxx omanikuna ja ainuisikulise juhina eeldab juhtimisõiguse olemasolu, kuna tema lahendada on kõik tehingud tarnijate, klientide ja teiste firma osapooltega nii vabariigi siseselt kui ka väljaspool selle piire ning personali puudutavad küsimused. Seoses temalt juhtimisõiguse äravõtmisega kaasneva töölt puudumine kutsub esile firmas suuri materiaalseid kaotusi, kalli raskeveotehnika seisaku ning firma töötajate sunnitud puhkuse. Samas on kaebuse esitaja viidanud oma raskele haigusele ja seda, et ta on ravil xxx seoses millega peab ta suhteliselt tihti x xx. Kohus märgib järgmist. Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 näidatud karistuse eesmärkidest. Karistus määramisel ja mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust. Eeskätt märgib kohus, et karistus on tegupõhine ehk obligatoorselt tuleb arvestada süüteo toimepanemise asjaolusid. Riigikohtu praktikas lahendis 3-1-1-43-06 on rõhutatud: „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Tegemist on üheepisoodilise ohudeliktiga, mille toimepanemisel ei ole kellelegi ega millelegi kahju tekitatud.

§ 227lg 2 alusel on karistatav kiiruse ületamine 21 kuni 40 km/h võrra.

Menetlusalune isik ületas kiirust 21 km/h võrra ehk konkreetse sanktsiooniga kehtestatud keelu alammääras. Riigikohtu lahend 3-1-1-14-07, p 6: „Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“ 5 Kohus leiab, et P.A süü

§ 227

lg 2 järgi ettenähtud väärteos on keskmisest väiksem, arvestades süüteo toimepanemise asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Kohtuvälise menetleja otsuses on õigesti märgitu d, karistuse kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja kahetsus. Ekslik on kohtuvälise menetleja seisukoht, et menetlusalune isik on varem väärteokorras karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest ja omab kehtivat karistust. Karistusregistri andmete ja toimiku materjalidega on tuvastatud, et P.A on karistamata isik. Tema varasemad väärteokaristused on kustunud Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel. Kohus peab vajalikuks märkida, et Harju Maakohtu menetluses on P.A kaebus Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna otsusele väärteoasjas nr 2376,13,000977. Vastavalt Harju Maakohtu 03.09.2013 määrusele jäeti P.A kaebus käiguta ning anti talle puuduste kõrvaldamiseks 30 päeva alates nimetatud määruse kättesaamisest. Otsus väärteoasjas nr 2376,13,000977 ei ole jõustunud.

§ 227lg 2 sätestatud maksimaalne määr on 400 eurot, keskmine on 200 eurot.

Menetlusalusele isikule määratud rahatrahv on 45 trahviühikut, s.o 180 eurot. Rahatrahvi määramine alla sanktsiooni keskmise määra on proportsionaalne toimepandule ja piisav isiku mõjutamiseks. Lisakaristuse, nimelt juhtimisõiguse äravõtmine kohta märgib kohus järgmist. Liiklusseaduse § 227 lg 2 sanktsioon näeb ette võimalust kohaldada põhikaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 näeb ette võimalust kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuni kolme kuuni.

§ 227

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul ei ole tegemist raskeima ja ohtlikuma süüteoga, mille puhul tuleks alati ja reeglina kohaldada lisakaristust. Reeglina on juhtimisõiguse äravõtmine kohtupraktikas kohaldatav liiklusalaste kuritegude toimepanemise puhul, muuhulgas ka joobeseisundis sõiduki juhtimise eest. Lisakaristuse kohaldamine on ilmtingimata reeglina põhjendatud ka raskeimate väärtegude puhul, sedagi siiski juhul, kui väärteo eest määratav põhikaristus ei ole piisav isiku mõjutamiseks. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub näiteks korduvate liiklusõiguse rikkujate puhul, kelle kohta on faktilisi andmeid, et ainult rahatrahvi määramist ei ole enam piisav. Erialases ajakirjanduses (Sanktsiooniõigus, 2007, Tallinn, J. Sootak) on rõhutatud ( lk 111), et lisakaristusel ei ole süühüvitise funktsiooni, lisakaristus peab silmas esmaselt preventsioone. Kohus ei tuvastanud ühtegi põhjust, miks P.A puhul oleks vajalik lisakaristuse kohaldamine. Omalt poolt peab kohus märkima, et lisakaristuste lauskohaldamine, mis ei tugine üld - ja eripreventsioonile, õõnestab lisakaristuse kui iseseisva karistusmeetme tähendust ja kahandab lisakaristuse kohaldamisest tulenevat üldpreventiivset toimet. Isik on varem väärteokorras karistamata isik. Isiku puhul ei ole alust väita, et tegemist on õiguserikkujaga, kelle suhtes ei oleks ainult rahatrahvi kohaldamine piisav meede. Samas arvestab kohus ka sellega, et P.A-le juhtimisõiguse äravõtmisega on 6 raskendatud tema edaspidine ravi ja uuringute teostamine xxx. Kohus leiab, et P.A mõjutamiseks on piisav põhikaristuse mõistmist. Menetlusalune isik sai oma teost aru, tunnistas oma süüd kohapeal. Põhikaristus – rahatrahv- kaitseb piisavalt ka õiguskorra huve. Seega tühistab kohus lisakaristuse kohaldamise. KOHTU MEE™ED P.A kaebus tuleb rahuldada. Kohtuvälise menetleja PPA Ida prefektuuri vanemliiklusametniku Heiki Linduse 11.06.2013 otsus väärteoasjas 2402,13,000680 tuleb tühistada osaliselt lisakaristuse määramise osas. Lisakaristus, juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks, kuulub tühistamisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Loretta Pikma Kohtunik 7