KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. septembril 2012. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-2466 Kohtunik Peet Teidearu Väär

§ 15lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo.

Väärteo toimepanemine on otsuse kohaselt tõendatud liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, tunnistaja ülekuulamise protokolli ja menetlusaluse isiku ütlustega. Karistust raskendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad, kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsusega.

1. juunil
2. a saabus Tartu Maakohtusse O.A kaebus (tl 1-2), milles ta palub temale Lõuna Prefektuuri
3. mai
4. a otsusega väärteoasjas nr 2602,12,003095 määratud karistuse tühistamist ja selle asemel väiksema karistuse määramist. Kaebuse esitaja tunnistab, et ületas suurimat lubatud sõidukiirust ja kahetseb rikkumise toimepanemist, kuid selgitab, et tegemist ei olnud pahatahtliku kihutamisega, vaid pigem soovis ta ära hoida hilisema liiklusohtliku olukorra tekkimist. Kaebuse esitaja sõnul otsustas hea nähtavusega ja ilmastikuning teetingimustega teelõigul mööduda korraga mitmest tema ees olevast lubatust väiksema sõidukiirusega sõitvast sõidukist, et seega vältida hiljem mitme möödasõidu tegemist lubatud kiirusel, kuid nö trügides. Enne ja peale möödasõidu sooritamist sõitis kaebuse esitaja enda sõnul lubatud sõidukiirusega, kasutades selleks ka püsikiiruse hoidjat. Eeltoodu põhjal leiab kaebuse esitaja, et temale määratud rahatrahvi summa on rikkumise asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt suur ning palub seda vähendada.
5. juulil
6. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht O.A kaebusele (tl 13). Kohtuväline menetleja leiab, et tegemist on väga raske rikkumisega ning arvestada tuleb ka seda, et O.A ületas suurimat lubatud sõidukiirust temale süüksarvatava rikkumise maksimaalmääras, mistõttu jäi väga vähe puudu raskema rikkumise toimepanemisest, mille eest oleks ette nähtud ka suurem karistusmäär. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuse esitaja selgitustega nagu oleks ta suurimat lubatud sõidukiirust ületanud liiklusohtliku olukorra vältimiseks, vaid leiab, et pigem menetlusalune isik ikkagi ise tekitas liiklusohtu. Samuti märgib kohtuväline menetleja, et menetlusalusel isikul olnuks õigus nimetatud asjaolusid selgitada ka vastulauses, kuid seda võimalust ta kasutanud ei ole. Seega leiab kohtuväline menetleja, et menetlusalusele isikule määratud rahatrahv on vastavuses tema süü suuruse ja karistuse eesmärkidega, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl 15) nähtub, et O.A poolt juhitud mootorsõiduki XXXX liikumiskiiruseks on
7. aprillil
8. a kell 18.16 Tartumaal Tartu-Jõgeva-Aravete mnt
9. kilomeetril kiirusemõõteseadmega JLS 45 Stalker II MDR AS004115 mõõdetud 134 km/h laiendmääramatusega +/- 4 km/h, samas kui suurim lubatud sõidukiirus on mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Kohtuotsuse põhjendid Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et O.A kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtub O.A poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas asulavälisel teel mootorsõiduki juhtimine, kui kiirusemõõteseadmega mõõdeti tema sõiduki liikumiskiiruseks 134 +/- 4 km/h. Samuti nähtub nimetatud protokollist, et suurim lubatud sõidukiirus oli mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Kuna ka O.A ise on oma rikkumist tunnistanud, siis tuleb lugeda tõendatuks tema poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamine. LS § 227 lg 2 sätestatud väärteokoosseis kujutab endast mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist 21–40 km/h. Kuna Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli O.A poolt rikkumise toimepanemise ajal kasutataval teelõigul TartuJõgeva-Aravete mnt-l suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h ning temal mõõdeti sõidukiiruseks 134 +/- 4 km/h, siis tuleb järeldada, et O.A ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 40 km/h. Seega tuleb lugeda tõendatuks O.A poolt LS § 15 lg 5 p 1 sätestatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamisega LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemine Lõuna Prefektuuri
10. mai
11. a otsuses väärteoasjas nr 2602,12,003095 märgitud ajal, kohas ja viisil. Subjektiivsest küljest tegutses O.

§ 227lg 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

Arvestades tema poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise ulatust ja tema poolt antud selgitusi, tuleb järeldada, et ta teadis, et ületab suurimat lubatud sõidukiirust ning paneb sellega toime vastava väärteokoosseisu, kuid sellest hoolimata otsustas ta sellise tegevuse kasuks. Kohus ei ole tuvastanud O.A puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei ole tuvastanud, et O.A puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid, kuid kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada tema kahetsusega. LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada O.

§ 227

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga ning ka kohus peab nimetatud karistusliiki põhjendatuks. Samas aga ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi suurusega, s.o 62 trahviühikuga. Kuigi O.A pani toime olulise liiklusrikkumise, mida iseloomustab ka tema poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise määr, leiab kohus, et arvestades muid rikkumise toimepanemise asjaolusid ei vasta tema süü suurus sanktsiooni keskmisest määrast ülespoole jäävale karistusmäärale. Samuti tuleb arvestada sellega, et tegemist on varasemalt karistamata isikuga, mistõttu on karistuse eesmärgid ilmselt täidetavad ka väiksema karistusmäära kohaldamisega. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et on põhjendatud karistada O.A sanktsiooni teise kolmandikku, kuid alla sanktsiooni keskmäära jääva karistusega, s.o 45 trahviühikuga. Peet Teidearu Kohtunik