lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: P.Z, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta P.Z-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 02.09.2013 otsusele nr 2316,13,006990 P.Z-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,
lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 02.09.2013 otsus nr 2316,13,006990 P.Z-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,
lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 12.08.2013 kell 02.50 Tallinnas, Roo tänaval juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,64 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhi- ja lisakaristus vastaksid põhimõtteliselt toimepandud teo iseloomule, kuid jäeti arvestamata erandlikud asjaolud, mis olid menetlejale teada. Kaebuse esitaja leiab, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kohustuslik ja menetlejal oli võimalik jätta see kohaldamata, eriti juhul, kui menetlejale olid teada erandlikud asjaolud. Põhikaristuse preventiivne mõju ja eesmärk on piisav ning peaks olema tagatud võimalus, et menetlusosaline saaks asuda täitma talle mõeldud põhikaristust. Väärteokaristuse tulemusena ei peaks inimene kaotama töökohta, mis tooks kaasa raskeid tagajärgi menetlusaluse isiku ja tema pere jaoks. Menetlusalune isik on ainus elatist teeniv isik peres, peres on väike laps. Menetlusaluse isiku tööiseloom eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kui abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja juhina ajutiselt liiklusest, seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega. Menetlusalune isik ei ole varasemalt toime pannud sarnast rikkumist, ei ole liiklushuligaan. Menetlusalune isik on täielikult mõistnud väärteo tagajärgi, kahetseb siiralt ja on moraalselt seaduskuulekas kodanik. Menetlusalune isik veedab suurema osa (töö)päevast autoroolis, see on temale normaalne osaleda liikluses ja tal puudub igasugune kihu liiklusnõudeid rikkuda ja on igapäevaselt korralik liikleja. Põhikaristuse kandmine on piisavalt proportsionaalne, see on 25% tema aastasissetulekust. Lisakaristuse määramine ei olnud põhjendatud ja see tooks kaasa ebamõistlike tagajärgede ahela, lumepalliefekti, mis algab sellest kui inimene kaotab töö, samal ajal tuleb tal hakkama saada suurte kohustustega riigi ja pere ees. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et oli tuttava juures ning läks autost sigarette võtma, istus autosse ja asus sõitma, kuigi sõita ei olnud plaanis. Rahatrahv on päris suur ja enam sellist väärtegu toime ei pane. Töötab graafiku alusel turvafirmas juba 4-5 aastat. Laps on 9 kuune Lapse olemasolu ei ole küll erandlik, kuid lapse ülalpidamisega kaasnevad suured kulud. Kehtiv seadus tõepoolest lubab juhtimisõigust ära võtta ka kutseliselt juhilt, kuid nii suur trahv mõjub tõsiselt. Töö iseloomuks on väljakutsetele sõitmine, teisele töökohale minek tähendaks uusi koolitusi. Kahetseb siiralt, enam seda ei juhtu. Lisakaristuse võiks asendada üldkasuliku töö tundidega, peaasi, et juhtimisõigus alles jääks. Varasem kiiruse ületamine oli vaid 12 km/h võrra ja see oli seotud väljakutsega. Kohtuvälise menetleja esindaja pidas esmalt vajalikuks kaebuse esitajale selgitada, et kehtiv seadus ei võimalda lisakaristust asendada. Asendada saab vaid põhikaristust ja sedagi vaid 2 juhul, kui mõistetakse arest, millise karistuse mõistmine ei toimu kaebemenetluses. Kohus ei saa enam kaebuse esitaja olukorda raskendama hakata ja mõista liigilt raskemat karistust, so aresti, et seda siis asendama hakata. Väärteoasjas on karistus määratud seadusega kooskõlas, järgitud on KarS § 56 lg 1 sätteid. Tegu on tahtlik, alkoholikogus on olnud suur. Tegu on ka ohtlik. Kaebuse esitaja on kahetsenud, sellega on ka arvestatud otsuse tegemisel. Kaebuse esitajal on eelnev karistus kehtiv, see ei mõjutanud teda edaspidi hoiduma uue väärteo toimepanemisest. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui kuskil piirkonnas muutub teatud väärtegude toimepanemine massiliseks, siis tuleb muuta karistuste liiki või kohaldada lisakaristust. Sellest ongi lähtutud. Kõiki kohe aresti kandma saata ei ole otstarbekas. Otsuse tegemisel on arvestatud tegu, üld- ja eripreventatiivseid eesmärke. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja väärteotoimikuga, kuulanud ära menetluse poolte seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Väärteoasjas leiduvast indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 12.08.2013 kell 02.53 kaebuse esitaja seisundi kindlakstegemiseks indikaatorvahendit, mille näit oli positiivne, so 0,63 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Sellele järgnevalt on ajavahemikul kell 03.02 kuni 03.11 kasutatud tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,73 mg ja 0,69 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,64 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu kaebuse esitaja käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on kaebuse esitaja käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud ülemmäära 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,69 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,64 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületavas määras ja suhteliselt ülemmäära lähedane. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on mitte keskmine, vaid suhteliselt maksimaalse lähedane, millise teo eest on veel võimalik määrata karistust väärteomenetluses. See aga omakorda tingib karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja suhteliselt ülemmäära lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on 3 tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ning kohus nõustub sellega. Samas on seda karistust kergendavat asjaolu juba arvestatud ning kohus ei saa kaebemenetluses seda uuesti arvestama hakata. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajat neli kuud enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest rahatrahviga, milline on tasutud kaks kuud enne uue väärteo toimepanemist. Eelmised karistused liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest on aga kustunud. Ometigi ei takistanud see asjaolu kaebuse esitajat toime panemast menetlusesemeks olevat ohtlikku liiklusalast väärtegu. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et varasem ja suhteliselt värske karistus liiklusalase väärteo toimepanemise eest ei sundinud kaebuse esitajat hoiduma uue ja sedakorda juba oluliselt ohtlikuma väärteo toimepanemisest loobuma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on vastavuses isiku suure süü ja kaebuse esitaja isikuga. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse LS § 224 sätestatud süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel saab lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Kaebuses toodud väited lapse ja pere ülalpidamiskohustuse olemasolu kohta ei ole kohtu arvates erandlikeks asjaoludeks, mis võiks välistada teo õigusvastasust või lisakaristuse kohaldamist. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspraktikaga. Kaebuse esitajale on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus leiab, et süü suurust arvestades eeldanuks lubatud alkoholipiirmäära ületamise määr lisakaristuse kohaldamist keskmist määra ületavas määras. Keskmises määras lisakaristuse kohaldamine isiku suhtes, kellel on kehtiv karistus liiklusalase väärteo toimepanemise eest viitab üheselt sellele, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja arvestanud kaebuse esitaja kahetsusega ning kohus nõustub määratud lisakaristuse määraga. Samas tuleb tõdeda, et ka kohtuvälise menetleja otsusega mittenõustumisel karistuse ilmselge leebuse tõttu puudub kohtul kaebemenetluses võimalus kaebuse esitaja olukorda raskendada ja lisakaristuse määra suurendada. Mis puudutab asjaolu, et kaebuse esitajal on vajalik juhtimisõiguse olemasolu seoses tööülesannete täitmise ja pere ülalpidamiskohustusega, siis leiab kohus, et juhtimisõiguse vajalikkus ei ilmnenud kaebuse esitaja jaoks üllatuslikult pärast väärteoasjas koostatud otsuse kättesaamist. Kaebuse esitaja selgitustest nähtuvalt on ta senisel töökohal töötanud 4-5 aastat ja laps on 9 kuune. Seega oli kaebuse esitajale ka väärteo toimepanemise ajal eelmärgitud olulised asjaolud teada. Selline teadmine juhtimisõiguse säilimise olulisusest ei takistanud teda aga toime panemast temale inkrimineeritud väärtegu. Arvestades kaebuse esitaja süü suurust, mis eelkõige tuleneb tuvastatud alkoholisisaldusest kaebuse esitaja organismis, mis on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra oluliselt ületav, siis puudub igasugune alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks põhi- või lisakaristuse kohaldamise osas või siis põhi- või lisakaristuse määra vähendamiseks. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.