Obsah (5)

§ 63§ 2§ 15§ 56§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 26.08.2013, Rakvere kohtumaja Väärteoasja number 4-13-2051 Kohtunik Tiit Kullerkupp Väärteoasi N.V kaebus Politsei- ja

§ 63lg-t 1 1 kohaldades mõista karistuseks Tee

S § 40 lg 1 alusel rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot.

1. Rahuldada N.V taotlus menetluskulude summas 414 eurot hüvitamiseks osaliselt. Mõista riigi eelarvest N.V kasuks välja 207 eurot menetluskulude hüvitamiseks. Menetluskulu summa 207 eurot jätta menetlusaluse isiku enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. 1 Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kirjalikult teatada Viru Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. VTMS § 155 lg 2 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud
2. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliikluspolitseiniku Heiki Linduse 14.03.2013 otsusega karistati N.V teeseaduse (TeeS) § 401 lg 1 alusel rahatrahviga 145 trahviühikut, s.t 580 eurot. Otsuse kohaselt pani N.V väärteo toime 23.02.2013 Tallinn – Narva maantee 98 kilomeetril, juhtides mootorsõidukit xxxx, millega oli ühendatud järelhaagis. Lubatud 9 500 kg asemel oli veoki teise teljekoormus 9 795 kg ja autorongi tegelik mass 51 767 kg, ehkki lubatud oli 44 000 kg. Lubatust raskema veokiga võib sõita eriloaga, ent sellist luba N.V polnud. Samuti ei vastanud sõiduk gabariitide nõuetele. Lubatud autorongi suurima pikkuse 18 750 mm asemel, oli tegelik pikkus 19 270 mm. Peale selle rikkus menetlusalune isik kohustusliku puhkeperioodi, kuna 16.02.2013 oli regulaarse ööpäevase puhkeaja kestus nõutavast lühem kuni 2 tundi, s.t kohustusliku ööpäeva puhkeperioodi 11 tundi asemel puhkas N.V 10,45 tundi. Seega rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse (LS) § 80 lg-s 2 ja majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodide 1109 (autorongi lubatud suurim tegelik mass) ja 1102 (lubatud suurim pikkus) nõudeid. Peale selle rikkus N.V kohtuvälise menetleja hinnangul eelkirjeldatud teoga ka LS 34 lg-t 12 ja teede- ja sideministri 21.05.2001 määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri“ § 5 lg-s 1 ja § 7 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Oma käitumisega realiseeris N.V LS §-s 238 sätestatud väärteokoosseisu. Kohustusliku ööpäevase puhkeperioodist mitte kinni pidades rikkus menetlusalune isik Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 (edaspidi määrus) artiklit 8 ning realiseeris seeläbi LS § 249 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu. Otsuse kohaselt loeti väärteo toimepanemise tõendatuks lineaarmõõteseadme kasutamise protokolli, massimõõteseadme kasutamise protokolli ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga. Raskendavad ja kergendavad asjaolud puudusid. Tulenevalt

§ 63

lg-st 1 ei määratud menetlusalusele isikule karistust LS § 238 ja § 249 lg 1 järgi.

1. N.V lepinguline esindaja advokaat Andi Tubin esitas otsusele kaebuse, milles vaidlustab kohtuvälise menetleja 23.02.2013 otsuse ja palub tulenevalt väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 2 tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliiklusametniku Heiki Linduse 14.03.2013 otsuse nr 2402,13,000213 töö- ja puhkeaja rikkumise ning teerajatise püsivust ohustava sõidukiga liiklemise osas ning teha uus otsus, raskendamata menetlusaluse isiku olukorda. Kaebuse kohasel on sõiduki koormuse mõõtmise metoodika kehtestatud Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga nr 40 (Metoodika MM 02-2010), mille p 7.1 sätestab, et sõiduki kaalumiskoht peab olema visuaalselt hinnates tasane. Sõiduki või autorongi kogukoormuse määramisel võib tee tasapinnakalle ideaalsest horisontaalist olla kuni 10%. Kahtluse korral tuvastatakse tee tasapinna kalle kaldemõõdikuga või muu meetodiga. Kaitsja märgib, et massimõõteseadme protokolli ning menetlusaluse isiku kinnituse kohaselt enne massimõõteseadme kasutamist kaldemõõdikut ei kasutatud. Kohtuväline menetleja on 2 visuaalse hinnangu järgi tuvastanud piki- ja ristikalde jäämise lubatud piiridesse (massimõõteseadme protokolli kohaselt alla 10%). Kaitsja seab eeltoodu kahtluse alla, tuginedes olulistele erinevustele massimõõteseadme protokollis väljatoodud veoki ja haagise vasaku ning parema kaalu lugemis: veoki II telje vasaku ning parema kaalu lugemi erinevus on 1009 kg; veoki III telje vasaku ning parema kaalu lugemi erinevus on 311 kg; haagise I telje vasaku ning parema kaalu lugemi erinevus on 543 kg; haagise II telje vasaku ning parema kaalu lugemi erinevus on 116 kg; haagise III telje vasaku ning parema kaalu lugemi erinevus on 1144 kg. Kaitsjal on eeltoodud mõõtetulemustele tuginedes põhjendatud kahtlus, et tee piki- ja ristikalle ületasid lubatu (10%) piiri, millest on tulenenud ka erinevused kaalude lugemite vahel. Kaitsja arvates tekitab eeltoodu omakorda põhjendatud kahtluse nii sõiduki, kui haagise teljekoormuste ning autorongi kogumassi mõõtmistulemuste usaldusväärsuses ja täpsuses. Kaitsja on seisukohal, et põhjendatud kahtlus massi mõõtmise õigsuse osas tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Kaebuses märgitakse, et menetlusaluse isiku tööandja on eriluba vajavate vedude jaoks taotlenud regulaarselt Maanteeametist veolubasid. Veoluba nr 1013050193 on väljastatud perioodiks 18.02.2013-22.02.
2. Veoluba nr 1013050444 on väljastatud perioodiks 25.02.2013-01.03.
3. Kaitsja leiab, et kuivõrd käesoleva kaebusega on nii sõiduki, kui haagise teljekoormuste ning autorongi kogumassi mõõtmistulemuste usaldusväärsus ja täpsus seatud kahtluse alla, siis ei ole tõendatud ka ilma veoloata sõiduks lubatud 44 000 kg piiri ületamine ning menetlusaluse isiku teos puudub LS § 34 lg 12 koosseis ning karistuse määramiseks TeeS § 40 1 lg 1 järgi puudub alus. Menetlusalune isik ei nõustu, et ta on rikkunud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artiklit
4. Määruse artikli 8 lg 3 kohaselt võib ööpäevast puhkeperioodi pikendada nii, et tekib regulaarne iganädalane puhkeperiood või vähendatud iganädalane puhkeperiood. Määruse artikli 8 lg 4 järgi tohib juht kahe iganädalase puhkeperioodi vahel võtta maksimaalselt kolm vähendatud ööpäevast puhkeperioodi. Määruse artikli 8 lg 6 järgi peab iganädalane puhkeperiood algama hiljemalt eelmise iganädalase puhkeperioodi lõpule järgnenud kuue 24 tunnise ajavahemiku lõppu. Kaebuses märgitakse, et menetlusalune isik alustas iganädalast puhkeaega reedel, 15.02.2013 kell 23.05 ja puhkeaeg lõppes esmaspäeval, 18.02.2013 kell 8.
5. Määruses sätestatud lühendatud iganädalane puhkeaeg on 24 tundi ja regulaarne 45 tundi, mis tunde arvestades on igati täidetud. Juht ei pea ööpäevast puhkeperioodi iganädalase puhkeperioodi sees esile tooma. Kaitsja leiab, et esitatud rahatrahvi määramisel ei ole võimalik kontrollida seda, millise teo eest kui suur trahv on määratud. Otsuses märgitakse, et väärteod on toime pandud ühe teoga ning seetõttu määratakse

§ 63lg 1 alusel karistus Tee

S § 401 lg 1 järgi. Kaitsja arvates, on otsuse tegemisel vääralt kohaldatud

§ 63

lg-t 1, sest käesolevas asjas ei saa asuda seisukohale, et isik oleks toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule. Menetlusalusele isikule etteheidetavad teod, s.t sõiduki massi ja gabariitide suhte kehtestatud nõuete ja puhkeaja nõuete rikkumine ei saa toime panna ühe teoga. Kaitsja leiab, et väidetav töö- ja puhkeaja rikkumine on aset leidnud 16.02.2013, eriloata sõit on aset leidnud 23.02.2013. Seetõttu kohaldub

§ 63

lg 3, mis sätestab, et kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi. Käesolevas asjas on karistus määratud mitte eraldi iga väärteo eest, vaid mitme teo eest. Kuid kuna eraldi ei ole karistusi välja toodud, siis puudub võimalus ka kontrollida seda, millise väärteo eest kui suur karistus on määratud. Kaitsja märgib, et sisuliselt on määratud liitkaristus, kuid ei ole konkretiseeritud konkreetse teo karistust ning seetõttu pole ka võimalik hinnata seda, milline on olnud otsustaja hinnang konkreetsele teole. 3 Kaitsja palub kergendava asjaoluna arvesse võtta, et autorongi pikkus oli lubatust suurem, kuna sõidu ajal oli üks puu nihkunud tahapoole. Seega ei olnud tegemist tahtliku veoseveo nõuete rikkumisega, vaid tegemist võis olla ettevaatamatusega.

1. Kohtuväline menetleja vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuvälise menetleja 14.03.2013 otsuse muutmata jätmist. Menetleja leiab, et menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemises on tõendatud ning põhjendatud on ka määratud karistus, mõõtmistulemused on jälgitavad ning mõõtmisi on teostatud kooskõlas Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga nr 40 kehtestatud sõiduki koormuse mõõtmise metoodikaga. Kohtuvälise menetleja vastuses märgitakse, et massimõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli kaalumiskoht nõuetekohane, s.t pikki- ja ristikalle alla 10% ja kaalu lugemite erinevuses pole midagi kahtlast ning see ei tulene teepinna lubatust suuremast kaldest. Kohtuvälise menetleja leiab, et erinevus tuleneb koorma paigutusest ning koormaks oleva puid erikaalust. Massimõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et menetlusalune viibis kaalumise juures ja pretensioone tee kalde osas ei esitanud ning endapoolsetes ütlustes ta kinnitab, et laadis peale 50 tonnise koorma. Kohtuvälise menetleja leiab, et kuigi menetlusaluse isiku tööandja on taotlenud veoluba väljastamist, ei olnud õigusrikkumise toimepanemise kuupäevaks nõuetekohast veoluba väljastatud ja seega ei olnud menetlusalusel isikul õigust tuvastatud kogumassiga liigelda. Kohtuvälise menetleja vastuses märgitakse, et väärteotoimikus olevatest tõenditest nähtub, et menetlusalune isik on toime pannud töö- ja puhkeaja nõuete rikkumise. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest (EÜ) nr 561/2006 peab juht kinni pidama ööpäevastest ja iganädalastest puhkeperioodidest. Regulaarne ööpäevane puhkeperiood on vähemalt 11 tunnine puhkeperiood, lühendatud ööpäevane puhkeperiood on vähemalt 9 tunnine, kuid mitte lühem, kui 11 tunnine puhkeperiood. Väärteotoimikus olevast digitaalse sõidumeeriku väljatrükist algas menetlusaluse isiku uus ööpäevane periood 15.02.2013 kell 9.50, s.t. järgneva 24 tunni (ööpäeva) sees pidi juht tegema puhkeperioodi vähemalt 11 tundi, juht aga tegi 10.45 tundi. Ööpäevase puhkeperioodi lõpp 16.02.2013 kell 9.
2. Kohtuvälise menetleja arvates ei ole menetlusalusel isikul lühendatud ööpäevase puhkeperioodi kasutamise õigust enam olnud, kuna ta oli kahe iganädalase puhkeperioodi vahel juba lubatud koguse vähendatud puhkeperioodid ära kasutanud. Kohtuotsuse põhjendused
3. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 117 lg 1 p 4 kohaselt lahendab maakohtunik asja kirjalikus menetluses vastavalt käesoleva seadustiku §-le
4. VTMS § 120 lg-st 1 tulenevalt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, 4 vaid tulenevalt VTMS §-st 123 lg 2 arutab väärteoasja täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakatisebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliiklusametnik Heiki Lindus tegi 14.03.2013 otsuse (lk 9) N.V kohta, milles N.V-le heidetakse ette autorongi juhtimist, mille tegelik mass ületas registrimassi ja teljekoormus ületas registreerimisel määratud väärtust, juhil ei olnud eriveose vedu luba, autorongi pikkus oli lubatust suurem ja autojuht rikkus regulaarse ööpäevase puhkeperioodi kestust. Kohtuväline menetleja on otsuses märkinud tõenditeks lineaarmõõteseadme kasutamise protokolli, massimõõteseadme kasutamise protokolli, menetlusaluse isiku N.V ülekuulamise protokolli. Menetlusalune isik vaidlustab kohtuvälise menetleja 14.03.2013 otsust osaliselt, s.t autorongi lubatud massi ületamise, eriloa puudumise ja puhkeaja nõuete rikkumise osas ja ei vaidlusta kohtuvälise menetleja otsust autorongi lubatud pikkuse rikkumise osas. VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 lg-st 2 tulenevalt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus, tutvunud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kohtuvälise menetleja poolt kohtule saadetud väärteoasja materjalidega, uurinud asjas olemasolevaid tõendeid ja hinnanud tõendeid nende kogumis, leiab, et N.V kaebus on osaliselt põhjendatud. 1
5. Kohtuvälise menetleja otsusest tulenevalt karistati N.V TeeS § 40 lg 1 ja LS § 238 1 järgi. TeeS § 40 lg 1 näeb ette vastuse normidele mittevastavate mõõtmete, massi või teljekoormusega või muul viisil teerajatise püsivust ohustava sõidukiga liiklemise eest. LS § 238 sätestab vastutuse mootorsõiduki poolt sõitjate- või veoseveo nõuete rikkumise eest. Kohus leiab, et N.V poolt juhitud autorongi massi mõõtmisel on kohtuväline menetleja järginud sõiduki mõõtmise metoodikat ja alusetu on kaitsja väide, et veoki ja haagise parema ja vasaku kaalu lugemi erinevus seab kahtluse alla sõiduki ja haagise teljekoormuse ning autorongi kogumassi mõõtmistulemuste usaldusväärsuse. Sõiduki koormuse mõõtmise metoodika on kehtestatud Politsei- ja Piirivalve peadirektori 01.01.2010 käskkirjaga nr 40, mille p 7.1 sätestab, et sõiduki kaalumiskoht peab olema visuaalselt hinnates tasane. Sõiduki või autorongi kogukoormuse määramisel võib tee tasapinnakalle ideaalsest horisontaalist olla kuni 10%. Kahtluse korral tuvastatakse tee tasapinna kalle kaldemõõdikuga või muu meetodiga. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja ametnik tuvastas visuaalselt, et teelõik, kus kaalumist teostati, vastas sõiduki koormuse mõõtmise metoodika p-s 7.1 kehtestatud nõuetele, s.t teelõik oli tasane ja tasapinna kalle oli alla 10%. Menetlejal ei tekkinud kahtlust, et teelõigu tasapinna kalle ületab lubatud näitu ja seetõttu ei pidanud ta vajalikuks tuvastada tee tasapinnakalle muude vahenditega. Samuti nähtub massimõõteseadme kasutamise protokollist, et kaalumiskoha piki- ja ristikalle oli alla 10%. Autorongi massi mõõtmise juures viibis ka N.V, kes ei esitanud vastuväiteid teepinna lubatust suurema kalde kohta Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kaalu lugemite erinevus võis tuleneda koorma paigutusest. Seega kohus leiab, et massimõõteseadme kasutamise protokoll on usaldusväärne tõend. Tuginedes N.V ütlustele, et ta laadis peale 50-tonnise koorma (lk 33) ja massimõõteseadme kasutamise protokollile loeb kohus tõendatuks, et K. Kirisi poolt juhitud autorongi mass ületas lubatud suurima massi. 5
6. N.V-le heidetakse ette autorongi juhtimist eriluba omamata. N.V tunnistab oma ütlustes (lk 33), et temal puudus 23.02.2013 luba eriveo teostamiseks. Teede- ja Sideministri 21.05.2001 määruse nr 51 § 5 lg 1 kohaselt tohib eriveose vedu teostada ainult loa olemasolul. Luba peab olema vedajal kaasas ja see tuleb esitada politseiametniku või muu teda seaduse alusel kontrollimise õigust omava isiku nõudel. Kohus leiab, et nõue, mille kohaselt peab luba olema vedajal kaasa, on imperatiivne. Antud juhul on ka menetlusalune isik tunnistanud, et luba tal kaasas ei olnud. Seega leiab kohus, et menetlusalusel isikul ei olnud õigust teostada erivedu eriloal märgitud ulatuses.
7. Kohtuvälise menetleja otsuses leitakse, et N.V rikkus ööpäeva puhkeperioodi kestust ja täitis sellega LS § 249 lg-s 1 sätestatud koosseisu, mis sätestab vastutuse kehtestatust kuni kaks tundi lühema ööpäevase puhkeaja kasutamise eest mootorsõidukijuhi poolt. N.V andis puhkeperioodi rikkumise kohta järgmised ütlused (lk 33), et ta läks 48-tunnisele pausile ja ei osanud arvestadagi, et arvestatakse 9-tunnist pausi. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetlejaga, et N.V rikkus ööpäevast puhkeperioodi kestust ja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 15.03.2006 määrusega (EÜ) nr 561/2006 kehtestatakse eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta. Määruse art 4 p „g“ sätestab, et regulaarne ööpäevane puhkeperiood on vähemalt 11 tundi, mida võib jaotada kahte ossa, kusjuures esimene osa peab hõlmama vähemalt kolmetunnist katkematut ajavahemikku ja teine osa vähemalt üheksatunnist katkematut ajavahemikku. Määruse art 4 pi „h“ kohaselt on lühendatud ööpäevane puhkeperiood vähemalt 9 tundi, kuid lühem kui 11 tundi. Määruse art 4 p-st „h“ nähtuvalt on regulaarne iganädalane puhkeperiood vähemalt 45 tundi. Määruse art 8 p-st 4 tulenevalt tohib juht kahe iganädalase puhkeperioodi vahel võtta maksimaalselt kolm vähendatud ööpäevast puhkeperioodi. Digitaalse sõidumeeriku väljatrükist (lk 40) nähtub, et menetlusalune isik tegi esimese regulaarse iganädalase puhkeperioodi ajavahemikul 09.02.2013 kell 10.35 kuni 11.02.2013 kell 08.
8. Teine regulaarne iganädalane puhkeperiood algas N.V 16.02.2013 kell 09.
9. Tulenevalt määruse art 8 p-st 4 oli N.V õigus kahe iganädalase perioodi vahel, s.t perioodil 11.02.2013 – 16.02.2013, võtta kolm lühendatud ööpäevast puhkeperioodi. N.V alustas esimest regulaarsele iganädalasele puhkeperioodile järgnenud puhkust 11.02.2013 kell 21.30 ja lõpetas 12.02.2013 kell 08.
10. Puhkuse kestuseks oli 10 tundi 40 minutit, mis vastab lühendatud ööpäevase puhkperioodi kestusele ja seega kasutas N.V ära esimest lühendatud ööpäevast puhkeperioodi. Teine puhkeperiood algas 12.02.2013 kell 21.15 lõppes 13.02.2013 kell 06.40 ning jätkus samal kuupäeval alates kella 07.50 ja kestis kuni kella 18.
11. Teise puhkeperioodi kogukestus moodustas 19 tundi 35 minutit, mis vastab regulaarse ööpäevase puhkeperioodi kestusele, kusjuures jagas N.V nimetatud puhkeperioodi kooskõlas määruse art 4 p-ga „g“ kaheks osaks. Kolmas puhkeperiood algas 13.02.2013 kell 22.24 ja lõppes 14.02.2013 kell 08.00, moodustades seega 9 tundi 36 minutit, mis vastab lühendatud ööpäeva puhkeperioodi kestusele ning sedasi kasutas N.V ära teist lühendatud ööpäevast puhkeperioodi. Järgmine puhkeperiood algas 14.02.2013 kell 18.55 ja lõppes 15.02.2013 kell 08.
12. Puhkeperioodi kestus oli 13 tundi 5 minutit, mis vastab regulaarse ööpäeva puhkeperioodi pikkusele. Järgmist puhkeperioodi alustas N.V 15.02.2013 kell 23.05 ja see lõppes 16.02.2013 kell 09.
13. Puhkeperioodi kestuseks oli 10 tundi 45 minutit, mis vastab lühendatud ööpäeva puhkeperioodile ja N.V kasutas ära kolmandat lühendatud ööpäevast puhkeperioodi. Seega tegi N.V perioodil 11.02.2013 – 16.02.2013 kaks regulaarset ööpäevast puhkeperioodi ja kooskõlas määruse art 8 p-ga 4 kolm lühendatud ööpäevast 6 puhkeperioodi ja ei ole rikkunud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 15.03.2006 määruse (EÜ) nr 561/2006 nõudeid. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 132 p-st 3 tühistab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliikluspolitseiniku Heiki Linduse 14.03.2013 otsuse väärteoasjas nr 2402,13,000213 osaliselt, s.t osas, millega N.V tunnistati süüdi Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 15.03.2006 määrusega (EÜ) nr 561/2006 art 8 rikkumises ja mõisteti karistus LS § 249 lg 1 alusel, ning lõpetab selles osas menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
14. Kohtuväline menetleja leidis otsuses, et N.V rikkus oma käitumisega LS § 34 lg-t 12, mille kohaselt ei tohi sõiduki tegelik mass ületada registrimassi, mis tahes telje koormus aga registriteljekoormust, kui selle kohta pole teeseaduse § 35 lõike 2 alusel kehtestatud korras välja antud eriluba. Samuti on kohtuvälise menetleja otsuses viidatakse rikutud normina LS § 80 lg-le 1, millest tulenevalt ei tohi sõiduki tegelik mass ületada registrimassi ja mis tahes telje koormus registriteljekoormust. Liiklusseaduse § 80 sisaldab endas ka volitusnormi määruse kohaldamiseks, kus on sätestatud mootorsõiduki massi ja teljenõuded. Kohtuväline menetleja märgib rikutud normina ka Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse nr 42 Lisa 1 koodid 1109 (autorongi lubatud suurim tegelik mass) ja 1102 (lubatud suurim pikkus) ning Teede- ja sideministri 21.05.2001 määruse nr 51 § 5 lg 1 ja § 7 lg
15. Kohtuväline menetleja on otsuses väärteod kvalifitseerinud TS § 401 lg 1 ja LS § 238 järgi. TS § 401 lg 1 sätestab vastutuse normidele mittevastavate mõõtmete, massi või teljekoormusega või muul viisil teerajatise püsivust ohustava sõidukiga liiklemise eest, samuti liiklemise eest liiklemiseks suletud teel või liiklemiseks mitteettenähtud teerajatisel ja näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut. LS § 238 sätestab vastutuse mootorsõidukivõi trammijuhi poolt sõitjate- või veoseveo nõuete rikkumise eest näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut.

§ 63

lg 1 sätestab, et kui isik on pannud toime ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kohus on seisukohal, et menetlusaluse isiku N.V puhul on väärtegu õigesti kvalifitseeritud rikkumisteks TS § 401 lg 1 ja LS § 238 järgi ning ta tuleb ka nende järgi süüdi tunnistada ning arvestades asjaolu, et kahele eri süüteokoosseisule vastavad teod on sooritatud ühe teoga, tuleb mõista karistus

§ 63

lg 1 sätteid kohaldades TS § 401 lg 1 alusel, sest see näeb ette raskeima karistuse.

§ 2

lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et N.V pani toime väärteo, mis näeb ette vastutuse autorongi lubatud massi ületamise eest ja eriloa puudumise eest otsese tahtlusega.

§ 16

lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime otseses tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. N.V ütlustest (lk 33) nähtuvalt oli ta teadlik, et juhib autorongi, mille tegelik mass ületas lubatud massi ja tal puudus eriluba. Samas arvestab kohus karistuse mõistmisel ka väärteo toimepanemise asjaoludega- väärteo toimepanemisele 7 eelneval päeval oli N.V juhitud autorongil eriluba olemas, väärteo toimepanemise päeval oli eriluba ka edasiseks tellitud. Kohtu arvates ei pannud N.V väärtegu, mis näeb ette vastutuse autorongi lubatud pikkuse ületamise eest tahtlikult, vaid ettevaatamatusest ja arvestab seda N.V süüd vähendavana asjaoluna. N.V puhul ei esine süüd välistavad ning karistust raskendavad või kergendavad asjaolud. Seega leiab kohus, et N.V pani toime koosseisupärase, õigusvastase teo ja on selle toimepanemises süüdi ning mõistab TS § § 401 lg 1 menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 200 eurot. Kohus leiab, et mõistetud karistus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega ning peaks motiveerima menetlusalust isikut edaspidi seaduskuulekalt käituma. 9. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 181 kohaselt hüvitab menetluskulud õigeksmõistva kohtuotsuse korral riik. Kuna antud juhul lõpetatakse menetlus osaliselt, tuleb riigi kanda jätta menetluskulud selles osas, mis on tekkinud seoses selle osa menetlemisega, milles menetlus N.V suhtes lõpetatakse. Menetlusaluse isiku esindaja on kohtule esitanud advokaadibüroo Casus arve, mille kohaselt kandis N.V menetluskulud summas 414 eurot (koos käibemaksuga 20%). Kohus leiab, et kuna antud juhul on menetlusaluse isiku suhtes väärteomenetlus lõpetatud ühe teo, s.t puhkeperioodi nõuete rikkumise osas ning lõpetamata jäetud teise teo osas, s.t autorongi lubatud massi ja pikkuse ületamise osas, tuleb pool menetluskuludest hüvitada riigil ja teine pool jääb isiku enda kanda. Seega tuleb menetluskulud summas 207 eurot hüvitada riigil ning summas 207 eurot jätta isiku enda kanda. Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) Tiit Kullerkupp 8