lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.
järgi on kassatsiooni alused: • materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (
toodud alused); • väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine (
Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse Ragne Lai 11.09.2013 otsusega nr 2316,13,007321 karistati B.O liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistusega 100 trahviühikut, s.o 400 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 21.08.2013 kell 09.24 Tallinnas Ülemiste- Pärnu mnt vahel liikus suunaga Pärnu mnt poole ja juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 95 km/h +/- 3, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h. Selliselt rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse 07.10.2013, milles märkis, et soovib otsuse vaidlustada määratud lisakaristuse osas, taotledes karistuse muutmist. Kaebaja põhjendused on järgmised: karistus on liiga karm, tunnistab süüd ja kahetseb. Töökoht näeb ette erinevaid objekte üle Eesti, siis ilma juhtimisõiguseta ei ole võimalik tööl käia. Juhtimisõigusest ilmajäämine tähendaks töökoha kaotust ja maksejõuetuks jäämist. Kohtuistungil kaebuse esitaja istungi protokollimist ei soovinud ja jäi kaebuse juurde ja selgitas, et ta vajab juhilube töötamiseks, tema töökoht sõltub juhilubadest. Tõendina esitab töölepingu XXXOÜga, leping nr 4. Koopia lisatud väärteomaterjalidele. Uusi väärtegusid ta toime ei ole pannud. Määratud rahatrahvi ei vaidlusta. Taotleb võimalusel trahvi maksmise ajatamist, kuivõrd tegemist on suure summaga. Kiiruse ületamine oli seoses sellega, et jäi tööle hiljaks, teinekord enam kiirust ei ületaks, leiab, et eksis seda tehes. Tunnistab süüd, jälgis spidomeetrit ja märke. Juhtimisõiguse omandas kolm aastat tagasi. On rikkumisest teinud järeldused, et ei tasu kiirust enam ületada, ei soovi põhjustada ohtu endale ega teistele. Kohtuvälise menetleja esindaja istungi protokollimist ei soovinud ja leidis, et tehtud on õige otsus. See on seaduslik ja põhjendatud. Tegemist on raskeima liiklusalase väärteoga. Alas kus suurim sõidukiirus on 50 kilomeetrit tunnis sõitis isik kiirusel 95 km/h, selliselt pani ta ohtu nii enda kui ka teised kaasliiklejad, nende elu, tervise ja vara. Piirangutel on põhjused, et vältida ohuteket ja hoida seda minimaalses ulatuses. See saab toimida ainult siis kui liiklejad peavad kinni eeskirjadest ja märkidest. Isikut tõesti ei ole varasemalt väärteokorras karistatud. Rahatrahv on määratud sanktsiooni keskmise määras. Isik on tõendatud juhtimisõiguse vajalikkust seoses tööga, ning kohtuvälise menetleja esindaja usub, et kaebuse esitaja on siiralt oma eksimusest aru saanud ja ei pane edasiselt liiklusalaseid väärtegusid toime. Leiab, et lisakaristuse saab tühistada, kuid põhikaristus peab jääma sanktsiooni keskmise määras. Samuti ei vaidle vastu trahvi ositi tasumise võimaldamisele. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Väärteoprotokolli nr 2317,13,007321 andmetest nähtuvalt on B.O 21.08.2013 kell 09.24 juhtinud mootorsõidukit Mercedes Benz riikliku registreerimisnumbriga XXX Tallinnas Ülemiste- Pärnu mnt vahelisel alal kiirusega 95 km/h alas, kus lubatud suurim kiirus on 50 km/h. Laiendmääramatus on arvestatud rikkuja kasuks – 3 km/h ning etteheidetud on seega lubatud suurima sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 42 km/h. Vastavalt LS § 15 lg 1 p 2 on suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 3 näeb karistusena ette mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis, karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümneks kuuks. Sama § lõige 5 p 2 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest kolmest kuust kuni kuue kuuni. Menetlusalune isik tunnistab rikkumist. Vaidlust selles, et ta kiirust etteheidetud määras ületas, ei ole. Lisaks tema enda süü tunnistamisele on see asjaolu tõendatud ka politseiametnikust tunnistaja Raul Annuka ütlustega, kes kinnitab, et just B.O juhitud sõiduauto märgitud kuupäeval liikus kiirusel 95 km/h, alas, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h. Rikkumine on salvestatud videokaameraga ning rikkumine fikseeriti kiirusemõõtjaga Ultra Lyte 100LR. Tunnistaja ütlusted on kooskõlas ka kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, millisest nähtuvalt 21.08.2013 kell 08.10 on kontrollitud tunnistaja ülekuulamises märgitud kiirusemõõteseadme testid, need on korras. Kiirusemõõtja asus mõõtmise ajal statiivil. 21.08.2013 kell 09.24 mõõdeti sõiduauto Mercedes Benz riikliku registreerimisnumbriga XXX kiiruseks 95 km/h. Protokolli kohaselt on rikkumine videosalvestatud. Eeltoodu alusel nõustub kohus sellega, et B.O süü temale etteheidetud väärteo toimepanemises on tõendatud ja väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühikut ja lisakaristusena määrati juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni rahatrahvi keskmises määras ja lisakaristus miinimummääras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku sõidukiiruse lubatud kiiruse ületamine 42 km/h võrra. Selline kiiruse ületamise määr on LS § 227 lõikes 3 sätestatud rikkumise alammääras. Antud juhul võib menetlusaluse isiku poolt kiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on miinimummääras. Samas tuleb aga arvestada, et isik ületas lubatud sõidukiirust asulasisesel teel vähemalt 42 km/h, olles selliselt tõsiseks ohuks endale ja teistele liiklejatele ning lubatud kiiruse ületamise mõistes on isiku süü suur, ta sõitis asulasisesel teel kiirusel 95 km/h, ületades lubatud sõidukiirust 42 km/h võrra. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ning kohus nõustub sellega. Raskendavad asjaolud puuduvad. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka põhimõttest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, s.o käituma õiguskuulekalt. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja varasemalt karistatud isikuks. Sellest saab järeldada, et isik on varasemalt käitunud õiguskuulekalt. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus sanktsiooni keskmises määras, s.o 100 trahviühikut, on vastavuses süü suuruse ja kaebuse esitaja isikuga. Puutuvalt kaebuse esitajale määratud lisakaristusse, märgib kohus järgmist. Kohtuväline menetleja on arvestanud lisakaristuse mõistmisel sellega, et kiiruse ületamise puhul on tegemist massiliselt toimepandava õigusrikkumisega, mille karistamisesse ei saa suhtuda kergekäeliselt ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest, on leidnud, et B.O suhtes tuleb kohaldada lisakaristust. Kohtus leidis kohtuvälise menetleja esindaja, et kuivõrd isik on tõendanud juhilubade vajalikkust seoses tööga, ta ei ole varem karistatud ning on järeldused teinud, ei vaidle ta vastu lisakaristuse tühistamisele. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on varem karistamata isik, esinevad karistust kergendavad asjaolud ja puuduvad karistust raskendavad asjaolud, isiku süü rikkumise mõistes on keskmises määras. Seega nähtub isikut iseloomustavatest andmetest, et teda ei ole varem ei kiiruse ületamise ega muude õigusrikkumiste eest karistatud. Tegemist on varasemalt õiguskuulekalt käitunud isikuga. Kohus leiab, et kuigi isik rikkus õiguskorda, massiliselt toimepandava rikkumise ehk kiiruseületamisega, ei saa ainult see olla asjaoluks lisakaristuse kohaldamisel. Kohus nõustub, et massiliselt toimepandavatesse õigusrikkumistesse ei saa suhtuda kergekäeliselt. Nimetatu väljendubki kaebuse esitajale määratud põhikaristuses. Vaatamata isiku andmetele, karistust kergendavate asjaolude esinemisele ja LS § 227 lg 3 sätestatud rikkumise sanktsiooni alammääras väärteo toimepanemisele, on isikut tema keskmises määras süü tõttu karistatud sanktsiooni keskmises määras. Põhiliseks argumendiks siinjuures ongi kiiruse piirmäära ületamine sellises ulatuses nagu kaebaja seda tegi. Lisakaristuse kohaldamisel tuleb kohtu hinnangul eelkõige arvestada eripreventiivseid kaalutlusi. Arvestada tuleb, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine on tõesti abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest, kuid kohus leiab, et selle rakendamine seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte aga vajadusega hoida teda igal juhul ajutiselt eemal mootorsõiduki juhtimisest. Antud juhul ei ole isik tegu toime pannud korduvalt, joobeseisundis ega juhilubadeta. Nimetatud asjaolusid kogumis arvestades, ei pea kohus põhjendatuks esimese rikkumise puhul kohaldada lisakaristust, kuna leiab, et isikut on võimalik õiguskuulekale teele tagasi suunata ka üksnes põhikaristuse kohaldamisega, mistõttu tühistab kohus lisakaristuse kohaldamise osas kohtuvälise menetleja otsuse. Samuti leiab kohus, et on mõistlik mõistetud trahvisumma tasumine ajatada. Isikul on küll töökoht ja sissetulek, kuid ka muud kohustused. Kohus leiab, et rahatrahvi tasumise mõistlik aeg on kuni neli kuud. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada B.O-le mõistetud karistuste osas, tehes selles osas uue otsuse. Kohus jätab muutmata põhikaristuse suuruse, kuid ajatab selle maksetähtaja kuni neljale kuule ning tühistab määratud lisakaristuse ehk juhtimisõiguse äravõtmise. Kristina Väliste
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.