Obsah (12)

§ 418§ 121§ 113§ 114§ 63§ 148§ 58§ 11§ 118§ 36§ 64§ 68

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2019, Võru Kohtukoosseis Kohtunik Erkki Hirsnik ja rahvakohtunikud Kristel Kängsepp ja A

) § 114 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 järgi Süüdistatav Aleksandr Novikov. Isikukood 38705246511; elukoht xxxxxxxxxxxxx-xxxxxxx; viibib vahistatuna Tartu Vanglas; karistatud kriminaalkorras Tartu Maakohtu 9. juuli 2014 otsusega

§ 418

lg 1 järgi tingimisi vangistusega Prokurör ringkonnaprokurör Terje Aleksašin Kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel RESOLUTSIOON 1. Mõista Aleksandr Novikov

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi lähisuhtes toime pandud korduvas kehalises väärkohtlemises ja karistada teda 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. 2. Mõista Aleksandr Novikov

§ 113lg 1 järgi süüdi tapmises ja karistada teda 10 aasta pikkuse vangistusega.

1. Suurendada Aleksandr Novikovile tapmise eest mõistetud karistust ja karistada teda 10 aasta ja 6 kuu pikkuse liitvangistusega.
2. Vangistuse kandmise aja algust tuleb arvata alates
3. juulist
5. Jätta tõkendiks seatud vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Otsuse jõustumisel tõkend tühistada.
6. Arvata menetluskulude hulka 1170,72 eurot riigi õigusabi tasuna ja 1350 euro suurune sundraha. Jätta pool nimetatud menetluskuludest ja kohtueelses menetluses menetluskulude hulka arvatud 250 eurosest tasust surnu kohtuarstliku ekspertiisi tegemise eest, 3477 eurosest tasust DNA-ekspertiisi tegemise eest, 255 eurosest tasust 1 kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemise eest ja 614,64 eurosest riigi õigusabi tasust ehk 3558,68 eurot riigi kanda. Teine pool neist kuludest ehk samuti 3558,68 eurot tuleb mõista välja Aleksandr Novikovilt. Menetluskulud tuleb Aleksandr Novikovil tasuda kuu aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates otsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
7. Asitõenditeks olevad Aleksandr Novikovi T-särk, põlvpüksid, sandaalid, S. M. kuulunud riided, sündmuskoha vaatlusel ära võetud dressipluus, dressipüksid, T-särk, õllepurk, 2 viinapudelit, S. M. küünte alt võetud kaapeproovid ja kööginuga tuleb hävitada. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates
8. veebruarist
9. Apellatsiooniõigusest võib loobuda. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 189 lg 3 kohaselt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
10. peatüki kohaselt. See tähendab, et 15 päeva jooksul alates
11. veebruarist 2019 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Võru kohtumajale. PÕHIOSA
12. Kohus toob kõigepealt välja menetluse senise käigu ja poolte seisukohad, tuvastab seejärel faktilised asjaolud, annab neile õigusliku hinnangu, mõistab Aleksandr Novikovile karistuse ja teeb viimaks otsustuse menetluskulude ning asitõendite kohta. Asjaolud ja menetluse käik
13. Lõuna ringkonnaprokuratuur saatis
14. novembril 2018 Tartu Maakohtu Võru kohtumajale kriminaalasja Aleksandr Novikovi süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 ja § 114 lg 1 p 1 järgi.

3.

§ 121lg 2 p 2 järgi süüdistatakse A.

Novikovi oma ema S. M. kehalises väärkohtlemises. Seda seetõttu, et ta hakkas 20. juulil 2018 alkoholijoobes olles S. M. ja tolle abikaasa ning oma kasuisa S. M. pool Võrus xxxxxxxxx-xxx viibides S. M. rusikatega näkku peksma. S. M. pani käed kaitseks näo ette. Peksmise tõttu tekkisid kannatanu mõlemale õlavarrele hematoomid, vasemale põsele 3x3 cm hematoom ja huulele marrastused. Varsti õnnestus S. M. korterist põgeneda. Selline peksmine kujutab endast lähisuhtes toime pandud valu tekitavat kehalist väärkohtlemist ja tervise kahjustamist. 4.

§ 114lg 1 järgi esitati A.

Novikovile süüdistus selles, et tappis millalgi

1. juuli 2018 õhtul või
2. juuli 2018 varahommikul oma kasuisa S. M. . Nimelt lõi süüdistatav, kes jäi pärast S. M. peksmist koos S. M. Võru xxxxxxxxx-xxx, S. M. korduvalt rusikate ja kööginoaga pähe ja kehasse, tekitades kannatanule üle keha kokku 38 lõike- ja torke-lõikehaava. Muu hulgas tekitas K. Jostov ohvrile rindkereõõnde tungiva torke-lõikehaava koos südamepauna ja südame parema vatsakese vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus. Verejooks südamepauna ning rindkereõõnde põhjustas kannatanu surma lühikest aega pärast haava tekitamist. Peksmisega tekitas Aleksandr Novikov kannatanule mitmeid põrutushaavu, 2 verevalumeid ja nahamarrastusi. Sellisel brutaalsel viisil korduvalt, kestvalt ja valu tekitavalt noaga lüües ja torke-lõikehaavu tekitades väljendas A. Novikov põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu kui väärtuse suhtes, pannes toime tapmise julmal viisil ehk mõrva.
3. Kaitsja asus kaitseaktis seisukohale, et A. Novikov ei ole talle ette heidetavaid tegusid toime pannud.
4. Kohtuistungil palus prokurör A. Novikov

§ 121lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistada ja karistada 10 kuu pikkuse vangistusega.

Samuti palus prokurör tunnistada A. Novikov süüdi

§ 114lg 1 p 1 järgi ja karistada teda 11 aasta pikkuse vangistusega.

Liitkaristuseks palus prokurör mõista A. Novikovile 11 aastat vangistust. 7. Kaitsja palus A. Novikovi S. M. surma põhjustamises teo tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kaitsja möönis, et kohus mõistab A. Novikovi süüdi

§ 121lg 2 p 2 järgi.

1. A. Novikov ütles, et ta võis tõepoolest ema lüüa. S. M. tapmist puudutava süüdistuse osas avaldas A. Novikov lootust, et kohus mõistab ta õigeks. Faktilised asjaolud
2. Esiteks tuleb välja tuua, mis juhtus.
3. juulil 2018 tõi A. Novikov oma kasuisa S. M. ja ema S. M. elukohta Võrus xxxxxxxxx-xxx. A. Novikov, S. M. ja S. M. hakkasid elutoas seda viina jooma. Mõni aeg hiljem jäi S. M. diivanile magama. A. Novikov ja S. M. läksid teise tuppa ja jätkasid joomist. Alkoholijoobe tõttu läks A. Novikov natuke enne kella üheksat õhtul S. M. kallale: peksis viimast näkku ja vastu õlgu. Seeläbi tekitas A. Novikov S. M. õlavarrele ja näkku hematoomid. S. M. õnnestus end vabastada ja korterist minema joosta. Teadmata aeg pärast seda läks A. Novikov veel samal õhtul või öösel kallale ka S. M. . Kõigepealt peksis ta S. M. . Selle tagajärjel tekkisid S. M. verevalumid, põrutushaavad ja nahamarrastused. Teadmata aeg pärast peksmist võttis A. Novikov noa ja ründas S. M. sellega. Kaks esimest noalööki õnnestus S. M. kätega suuresti tõrjuda: tal tekkisid üksnes vigastused kätele. Kolmas noahoop aga tabas S. M. südamesse. See tõi kaasa S. M. momentaanse surma. Ometigi jätkas A. Novikov diivanile vajunud S. M. pussitamist: ta sooritas veel 35 torget-lõiget S. M. rindkerre, näkku ja kõripiirkonda. Noalöökide käigus tekitas A. Novikov S. M. kerele ka mõningaid kriimustusi ja hematoome.
4. Järgnevalt selgitab kohus, mille alusel ta ülal kirjeldatud sündmustiku tuvastas.
5. Vägivallategudele eelnenud sündmustiku saab tuvastada S. M. ja mõningal määral ka A. Novikovi ütluste alusel. Mõneti saab tugineda ka sündmuskoha vaatlusprotokollile, mille põhjal saab väita, et korteris oli alkoholi tarvitatud ja seal oli viibinud muu hulgas S. M. .
6. S. M. löömist tõendavad kõigepealt S. M. ütlused, mis olid lühidalt järgmised. S. M. oli koos S. M. ja A. Novikoviga oma kodus ja jõi koos nendega viina. S. M. jäi magama ja S. M. siirudus teise tuppa ning jätkas seal koos A. Novikoviga alkoholi tarvitamist. Järsku hakkas A. Novikov S. M. peksma, võttis tal seejärel juustest kinni ja lohistas mööda korterit. Seejärel jooksis S. M. V. P. poole ja veetis öö seal. Need ütlused on loogilised ja vastuoludeta.
7. S. M. ütlusi kinnitab V. P. öeldu, mis on lühidalt järgmine.
8. juulil 2018 kella üheksa paiku õhtul tuli S. M. tema juurde. S. M. oli huul katki, sinikas silma all ja käed sinised. S. M. ütles V. P. , et ta kukkus. Seejärel S. M. minestas. V. P. pritsis S. M. vett näkku ja viimane tuli paar minutit pärast teadvuse kaotamist uuesti teadvusele. Seejärel ütles V. P. S. M. , et 3 niisugused vigastused ei saa tekkida kukkumisest. Seepeale hakkas S. M. nutma ja ütles V. P. , et tegelikult tuli A. Novikov talle une pealt kallale, hakkas teda peksma ja mööda korterit lohistama ning et seejärel ta põgenes. Ka V. P. ütlused on loogilised. Neid saab pidada S. M. kuuldu osas tõendiks KrMS § 66 lg 21 p-de 1 ja 2 alusel: S. M. ei saanud ütluste andmisest keeldumise tõttu istungil üle kuulata (vt
9. veebruari 2019 istungiprotokoll, lk 8; tl 29 pöördel) ja S. M. rääkis V. P. vahetult enne seda rääkimist juhtunust ning oli peksa saamise tõttu väga tugevasti endast väljas. S. M. vigastuste nägemist puudutava osas on aga V. P. vahetu tunnistaja.
10. S. M. ja V. P. ütlustes esineb üks vastuolu: S. M. väitel hakkas A. Novikov teda peksma siis, kui nad kahekesi viina jõid, V. P. aga väitis, et S. M. ütles talle, et poeg hakkas teda peksma siis, kui ta magas. See vastuolu pole kuigivõrd tõsist laadi. See võib olla seletatav näiteks sellega, et S. M. ülekuulamine kohtueelselt ei olnud sedavõrd detailne, nagu V. P. üle kuulamine kohtus. S. M. ülekuulamise osas on asjasse puutuvad järgmised laused: „Kui Stanislav ütles, et ta ei taha rohkem [juua] ja jäi diivanile magama, siis meie läksime Aleksandriga tagumisse tuppa ja jõime seal edasi. Ma ei tea miks, võib olla oli ülejoonud, aga siis hakkas Aleksandr mind lööma.“ (S. M. ülekuulamisprotokoll, lk 2; tl 43). Üle kuulaja ei ole uurinud, mis pärast teise tuppa minemist täpsemalt juhtus, kui kaua A. Novikov ja S. M. seal olid, mis eelnes peksmisele vahetult jms. Seetõttu on võimalik, et S. M. jäi pärast mõnda aega teises toas viina joomist tõepoolest magama ja A. Novikov tuli talle une pealt kallale. Ehk on mõeldav ka mõni muu selgitus. Kindlasti ei ole aga tegemist vastuoluga, mis S. M. ja V. P. ütlused kahtluse alla seaks.
11. Järgmiseks tuleb küsida, kas nad võiks seada kahtluse alla kohtuistungil kõlanud väide pärandi kohta. Nimelt väitis A. Novikov, et tema endine naine L. A. pidi pärima A. Novikovi vanaisa korteri, aga L. A. loobus korterist S. M. kasuks, kuivõrd S. M. vend käis L. A. „pinda“ (
12. veebruari 2019 istungiprotokoll, lk 30; tl 40 pöördel). See andvat S. M. põhjuse valetada (samas). Lisaks soovivat S. M. A. Novikovit hullumajja panna (samas). Kaitsja viitas sellele, et S. M. olid kahtlased suhted V. P. (
13. veebruari 2019 istungiprotokoll, lk 4; tl 159 pöördel). Kui kohus õigesti aru saab, on sel viisil üritatud väita, et S. M. ja V. P. võisid A. Novikovist n-ö lahti saamiseks valetada. Kohus seda ei usu. Kui ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt eeldada (mingeid tõendeid selle kohta ei ole), et mingi tüli A. Novikovil ja S. M. seoses pärandiga oli, ei saa kohus kuidagi aru, miks oleks see tüli pidanud tingima sel viisil valetamise. Esiteks oleks pärandit puutuva osas ju kõik S. M. jaoks hästi: tema oli saanud pärijaks. Teiseks aga ei usu kohus seda, et S. M. ja V. P. oleks A. Novikovile halba tegemise soovi korral valetanud sellisel viisil. Pigem oleks S. M. läinud politseisse ja/või kiirabisse ning väitnud, et äsja leidis aset peksmine, ja näidanud ka mingeid vigastusi. Seetõttu saab S. M. ja V. P. ütlusi pidada usaldusväärseks. Tõsi, teoreetiliselt tuleb kõne alla ka see, et S. M. ja V. P. mõtlesid vale peksmise kohta välja selleks, et varjata nende poolt – või ühe poolt neist – toime pandud S. M. tapmist: vt käesoleva otsuse p-d 23–
14. Olgu etteruttavalt märgitud, et niisuguse väite lükkab kohus ümber ja et S. M. ning V. P. ütlusi ei saa seada kahtluse alla ka seeläbi.
15. Kaudselt viitab A. Novikovi poolsele S. M. peksmisele ka kiirabikaart, millelt ilmneb, et
16. juuli 2018 pärastlõunal tuvastati S. M. hematoome ja marrastusi (tl 122).
17. Kaudseks tõendiks S. M. peksmisele A. Novikovi poolt on ka A. P. ütlused selle kohta, et ta nägi paar päeva pärast S. M. surma S. M. kulmul hematoomi (
18. veebruari 2019 istungiprotokoll, lk 20; tl 35 pöördel). 4
19. Eeltoodud tõendid on A. Novikovi teo tuvastamiseks piisavad. Olgu viimaks siiski viidatud ka politsei andmebaasi väljavõttele, mille järgi läks A. Novikov
20. aasta sügisest kuni
21. aasta suveni mitu korda S. M. kallale (tl 126–129). Tõsi, sellel tõendil kuigivõrd suurt kaalu ei ole. Seda seetõttu, et politsei andmebaas kajastab sündmusi väga üldisel kujul ja sellesse tehakse kanded sellise info alusel, mis ei pruugi vastata tõele. Teisisõnu: politsei andmebaasis kajastatu ei pruugi olla tegelikult (sellisel kujul) aset leidnud. Kõne alla tuleks andmebaasis olevate sündmuste tuvastamine mingite muude tõendite alusel: nt tuginevalt muudele kirjalikele tõenditele, meediasalvestustele, tunnistajate ütlustele (nt kuulates tunnistajaid kohtuistungil üle) jms. Siiski ei saa väljavõtet praegu ka täiesti ebaoluliseks pidada. Selle ajakohaste kannete hulk ja kohati võrdlemisi kokku langev iseloom kinnitavad seda, mida kohus tuvastas juba muude tõendite najal: A. Novikov peksis
22. juulil 2018 S. M. .
23. Et segaseks jäi see, kas A. Novikov läks S. M. kallale une pealt või mitte (vt käesoleva otsuse p 14), tuleb in dubio pro reo-põhimõtte alusel tuvastada, et kallaletung toimus teadvusel oleva ohvri suhtes. Seda seetõttu, et inimesele une pealt kallale mineku ebaõigussisu on suurem kui ärkvel oleva inimese ründamine: magajal puudub igasugune võimalus end kaitsta või kasvõi kahju kandmiseks (mentaalselt) ette valmistuda. Samuti ei saa hoolimata S. M. ja V. P. ütlustest tuvastada seda, et A. Novikov tiris S. M. pärast peksmist juukseid pidi järel: sellele süüdistusaktis ei viidata.
24. Järgnevalt analüüsib kohus S. M. vastu toime pandud tegusid.
25. S. M. kehalt leiti 38 noahaava (surnu ekspertiisiakt, lk 6; tl 109). Surma tõi kaasa üks neist: südamepauna ja südame paremasse vatsakesse ulatuv torke-lõikehaav (surnu ekspertiisiakt, lk 7; tl 110). Lisaks oli ohvri kehal ka verevalumeid, põrutushaavu ja nahamarrastusi (surnu ekspertiisiakt, lk 6; tl 109). Niisugused vigastused välistavad kohtu hinnangul võimaluse, et S. M. sooritas enesetapu. Niisiis pidi kannatanu surma põhjustama keegi teine. Järgnevalt tuleb hinnata, kas see keegi teine oli A. Novikov või võis selleks olla mõni kolmas isik.
26. A. Novikovile kui pussitajale viitavad kõigepealt S. M. ütlused. S. M. sõnul jäid A. Novikov ja S. M. tema lahkudes korterisse kahekesi. Samuti ütles S. M. , et avastas S. M. surnukeha järgmisel päeval korterisse naastes. Arvesse tuleb võtta ka seda, et S. M. sõnul pages ta korterist seepärast, et A. Novikov tuli talle kallale. Juba ainuüksi sellest lähtuvalt on loogiline eeldada, et A. Novikov tappis S. M. : et A. Novikov kasutas vägivalda S. M. vastu ja jäi koos hiljem tapetud S. M. kahekesi korterisse, oli tema tõenäoliselt S. M. tapja. Loomulikult ei saaks see tõend ja sellel baseeruv arutluskäik olla A. Novikovi süüdi tunnistamiseks piisav. Seetõttu analüüsib kohus kõigepealt, kas S. M. ütlused on usaldusväärsed ja kas neid kinnitavad muud tõendid.
27. S. M. ütlused on selleski osas loogilised ja sisemiste vastuoludeta. Järgnevalt tuleb hinnata, kas nad ei või siiski valed olla. Nüüdki tulevad S. M. võimaliku valetamise põhjustena kõigepealt kõne alla asjaolud, millel seoses S. M. peksmisega juba peatuti (vt käesoleva otsuse p 15): S. M. võis ajada tapmissüü A. Novikovi kaela seepärast, et ta soovis viimasest lahti saada. See on juba iseenesest äärmiselt väheusutav: ema kasutab ära kellegi teise poolt toime pandud tapmist nii, et hakkab andma ütlusi oma poja vastu. Kui see aga nii olnud olekski, oleks S. M. ilmselt andnud samasuguseid ütlusi ka kohtus – seda ta aga ei teinud. Tõsi, päriselt niisugusel motiivil valetamist välistada ei saa. S. M. aga oleks olnud (lisa)motiiv valetada kindlasti ka siis, kui ta ise oleks S. M. tapnud (nt mingi (varasema) tüli tõttu). Seetõttu tuleb S. M. ütluste analüüsi kokkuvõtteks öelda, et nad viitavad küll sellele, et tapja oli A. Novikov, aga ei saa välistada, et need ütlused on valed. 5
28. Kaudselt viitavad A. Novikovile kui tapjale ka V. P. ütlused. Eelnevalt tuvastas kohus muu hulgas V. P. ütluste alusel selle, et A. Novikov peksis S. M. . Niisiis saab ka selle tõendi alusel teha niisugused järeldused, nagu eelnevalt tehti S. M. ütluste põhjal. Ka V. P. puhul tuleb jällegi küsida, kas tema ütlused on usaldusväärsed. Teoreetiliselt tuleb kõne alla see, et S. M. tappis V. P. , kes hakkas hiljem koos S. M. süüd A. Novikovile veeretama – või hakkas V. P. valetama seetõttu, et päästa tegelikuks tapjaks olevat oma sõbrannat S. M. . Et V. P. A. Novikovi tappis, on veelgi ebatõenäolisem kui et seda tegi S. M. : V. P. kokkupuuted S. M. olid märksa põgusamad kui S. M. , mistõttu on keeruline näha, miks oleks V. P. pidanud S. M. tapma. Tõsi, kõne alla tuleb soov olla S. M. (segamatult) koos.
29. Kui V. P. teoreetiliselt mingit tapmismotiivi nähagi ja püstitada hüpotees, et V. P. tappiski S. M. , või kui eeldada, et V. P. soovis tapjaks olnud S. M. aidata, on äärmiselt väheusutav, et V. P. ja S. M. oleks käitunud pärast tapmist nii, nagu nad käitusid. Ilmselt oleks nad niisugusel juhul üritanud luua mingeid tõendeid ega piirdunud üksnes S. M. laiba leidmisest teatamisega. Tõenäoliselt oleks nad andnud ka märksa rohkem A. Novikovi süüstavaid ütlusi. Lisaks ei saa jätta tähelepanu pööramata sellele, et S. M. on 55-aastane naine ja V. P. on 64-aastane. On väga väheusutav, et nad oleksid pannud tapmise toime niisugusel viisil, nagu see pandi: 38 noahoopi andes. Niisugune tegevus viitab pigem sellele, et tapjaks oli mõni noorem ja sellest lähtuvalt (võrdlemisi) heas füüsilises vormis inimene.
30. Käesoleva otsuse neljas eelmises punktis öeldut kokku võttes tuleb leida, et on äärmiselt ebatõenäoline, et S. M. tappis S. M. või V. P. . Täielikult seda aga üksnes eelkäsitletud tõendeid arvesse võttes välistada ei saa.
31. Lisaks tuleb tapjana kõne alla ka mõni tuvastamata isik: keegi võis mingil põhjusel S. M. korterisse minna, S. M. tappa ja seejärel lahkuda. See stsenaarium paistab väga ebatõenäoline. Esiteks oleks see täiesti tundmatu isik jätnud endast ilmselt mingeid jälgi. Pidades silmas S. M. tekitatud vigastuste iseloomu, saab öelda, et tapja ei olnud n-ö professionaal, kes teeb „töö“ puhtalt. Lisaks ei ole ka mingit alust eeldada, keegi tundmatu oleks mingil põhjusel soovinud S. M. tappa. Samas teoreetiliselt mõeldav niisugune variant siiski on.
32. Järgnevalt tulebki hinnata, kas muud tõendid annavad alusel ülejäänud inimesed (sh S. M. ja V. P. ) tapjatena välistada ja kinnitavad täielikult seda, mis paistab väga tõenäoline juba S. M. ja V. P. ütluste põhjal: et tapjaks on A. Novikov.
33. Tapariistaks olevalt noalt leiti väga suurel hulgal A. Novikovi DNA-d. Seda DNA-d olid seal nii palju, et on äärmiselt vähetõenäoline, et see sattus sinna seetõttu, et A. Novikov oli millalgi varem kasutanud nuga nt toidu valmistamiseks.
34. A. Novikovi küünte alt leiti palju S. M. DNA-d ja verd. On loogiline, et kui keegi tapetakse nii, nagu tapeti S. M. , satub ohvri veri ja DNA tapja küünte alla.
35. A. Novikovil kinnipidamise ajal jalas olnud pükstelt leiti S. M. verd.
36. Käesoleva otsuse kolmes eelmises punktis nimetatud tõendid kinnitavad lõplikult A. Novikovi süüd. Et keegi teine oleks pärast tapmise toime panekut määrinud tapariista A. Novikovi DNA-ga, kandnud tapetu DNA A. Novikovi küünte alla ja viimaks teinud S. M. verega kokku ka A. Novikovi püksid, pole võimalik uskuda.
37. Lisaks tuleb pöörata tähelepanu sellelegi, et A. Novikov on alkohoolik. Süüdistatav kinnitas ise, et ta tarvitas umbes kuu aja jooksul enne S. M. surma iga päev hommikust õhtuni alkoholi. 6 See asjaolu selgitab nii tapmise motiivi kui ka seda, miks see leidis aset sellisel jõhkral viisil. Põhjus oli alkohol: A. Novikov kaotas selle tõttu igasuguse enesekontrolli.
38. Ka saab kaudse tõendina viidata A. Novikovi kallaletungile S. M. : et A. Novikov oli samal õhtul juba vägivaldne olnud, on kõigiti loogiline eeldada, et ka vägivalda S. M. suhtes tarvitas tema.
39. Kohus välistab selle, et A. Novikovi tegevuse oleks tinginud mõni S. M. poolne akt: nt A. Novikovi ründamine, solvamine vms. Esiteks oli 71-aastase S. M. tervis halb ja tal oleks olnud väga keeruline 31-aastast A. Novikovi rünnata. Teiseks oli S. M. kaine (vt surnu ekspertiisiakti) ehk alkoholijoove ei seganud tal mõistmast oma füüsilist mahajäämust A. Novikovist ega ajendanud teda võtma ette midagi sellist, milleks ta võimeline ei olnud. Kolmandaks ei olnud S. M. vägivaldne inimene. Tõsi, kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis viidatakse sellele, et A. Novikovi väitel hakkas S. M. teda kägistama (akt, lk 4; tl 133). Kohtus ütlusi andes A. Novikov aga millestki sellisest ei rääkinud. Kohus aga saab tugineda üksnes kohtus antud ütlustele: RKKKo 3-1-1-113-06, p
40. Lisaks sellele tuleb esiteks märkida, et A. Novikovil oli
41. juuli 2018 õhtul küll mitmeid vigastusi, aga mitte midagi kaela piirkonnas (tl 123 pöördel). Teiseks pole S. M. poolne rünne usutav äsja kirjeldatud asjaolude tõttu (S. M. kõrge iga, halb tervis, kainus ja iseloom).
42. Ei ole mingit alust eeldada, et verevalumid, põrutushaavad ja nahamarrastused (ehk hematoomid ja kriimustused) tekitas keegi muu kui pussitaja. Seetõttu tuleb tuvastada, et nende tekitajaks oli A. Novikov. Hematoomide iseloomu ja nende paiknemise asukoha alusel saab öelda, et valdavas osas tekkisid need mingi tömbi esemega löömise tagajärjel. On võimalik, et A. Novikov kasutas mingit abivahendit, aga in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt tuleb tuvastada, et midagi sellist ei olnud: A. Novikov peksis S. M. oma kehaga vahetult, eeskätt rusikatega. Kriimustused ja ehk ka paar hematoomi võisid tekkida noahoopide andmise käigus. Nii tulebki KrMS § 7 lg 3 alusel tuvastada, sest see on A. Novikovi jaoks soodsam kui see, kui ta oleks need põhjustanud eraldi lööke tehes.
43. Küll aga jäävad peksmise, pussitamise ja surma saabumise täpsed asjaolud mitmes mõttes segaseks. Nendegi segaseks jäävate aspektide osas peab tulenevalt in dubio pro-reo põhimõttest lähtuma sellisest kõne alla tulevast versioonist, mis on A. Novikovi jaoks kõige soodsam. Seetõttu tuleb viia kõigepealt läbi õiguslik analüüs ja otsustada, milline stsenaarium on A. Novikovi jaoks kõige soodsam ning naasta seejärel faktiliste asjaolude tuvastamise juurde.
44. Kõige soodsam oleks süüdistatava jaoks see, kui ta oleks kõigepealt S. M. rusikatega peksnud ja asunud viimast pärast seda pussitama, S. M. surm oleks saabunud esimese noalöögi tagajärjel, momentaanselt ja A. Novikov oleks sellest ka aru saanud (st pussitanud viimasel 37 korral teadlikult laipa). Nii on see järgmistel põhjustel.
45. Eeskätt on oluline see, kas tuleb kõne alla A. Novikovi vastutus mõrva eest

§ 114järgi või on tarvilik piirduda talle S.

M. surma põhjustamise etteheidet tehes „üksnes“ tapmisega

§ 113mõttes (viimase sanktsioonimäär on leebem).

Seepärast tuleb alustada sellest, millised mõrvatunnused praegu üldse asjasse puutuvad olla võiksid. 40. Aktuaalne võib olla nii tapmine piinaval kui ka julmal viisil (

§ 114lg 1 p 1 alt 1 ja alt 2).

Piinav on tapmine siis, kui selle käigus tekitatakse ohvrile elupuhuselt suuri või kauakestvaid füüsilisi või vaimseid kannatusi (RKKKo 1-15-10119/80, p 18). Julm on tapmine juhul, kui selle teoga väljendatakse põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha suhtes, nt kannatanut kirvega rohkearvuliselt lüües (RKKKo 1-15-10119/80, p-d 16–17). 7 Niisugune julmus peab aga avalduma enne surma kaasa toonud teo lõpule viimist (RKKKo 115-10119/80, p 12). 41. Järgnevalt on tarvis selgitada, kas kõne alla tuleb üks või mitu tegu, kuivõrd vastus sellele küsimusele võib mõjutada oluliselt kvalifikatsiooni. Puutuvalt teoainsusse või -mitmusse lähtuvalt in dubio pro reo-põhimõttest tuleb silmas pidada järgmist. Mingi käitumiskompleksi jagamine mitmeks teoks võib olla süüdistatava jaoks nii soodus kui ka ebasoodus: see sõltub sellest, millised on kõne alla tulevad kuriteokoosseisud. Praeguse asja kontekstis tuleb vastata küsimusele, kas isiku jaoks on soodsam see, et ta tunnistatakse mingi käitumise eest süüdi

§ 114

järgi mõrvas või nn reaalkogumi reegleid järgides (st juhinduvalt

§ 63

lg-st 2)

§ 121ja § 113 järgi kehalises väärkohtlemises ja tapmises (vt all).

Kohtu hinnangul on niisuguses olukorras soodsam teine variant ja seda eeskätt lähtuvalt

§ 114ja § 113 sanktsioonimääradest.

Et

§ 113

järgsele karistusele lisandub ka karistus

§ 121

järgi, seda järeldust ei muuda: ka sellisel juhul ei saa rääkida enam kui viieteist aasta pikkuse vangistuse mõistmisest (vt

§ 113

ja § 121 sanktsioonimäärasid ning

§ 63

lg 2 ja § 64) ja see on selgelt leebem kui

§ 114järgi ette nähtav kuni kahekümne aasta pikkune või suisa eluaegne vangistus.

1. Küsimus teoainsusest või -mitmusest tekib seepärast, et A. Novikov tegi S. M. vastu terve hulga kehaliigutusi: lõi mitu korda rusikaga ja mitukümmend korda noaga. Õiguslikult tuleb mõnikord pidada mitut kehaliigutust üheks teoks. Muu hulgas on see nii siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühtsest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse kokku kuuluva teona (RKKKo 1-15-10119/80, p 27).
2. Üldjuhul saab eelöeldud põhjustel pidada üheks teoks mitut kiiresti üksteise järel tehtud rusika- või noalööki. Kindlasti on mõnikord võimalik lugeda üheks teoks ka seda, kui kurjategija kõigepealt lööb ohvrit mitu korda rusikaga ja haarab seejärel mingi eseme, millega ta löömist jätkab. Siin tuleb siiski tähele panna kahte asja. Esiteks: nagu ülal märgitud, peavad erinevad kehaliigutused paistma objektiivselt ühe teona. Kui rusikaga löömistele järgneb löömine mingi esemega, mis ei evi endas rusikast kuigivõrd palju enam ohtlikkust (nt puutoikaga), saab ilmselt tõesti öelda, et esemega löömine näib sama teona, nagu eelnev rusikaga peksmine. Kui aga rusikad asendatakse mingi märksa ohtlikuma asjaga (nt noa või kirvega), tekib küsimus, kas ikkagi on võimalik väita, et kogu kompleks paistab ühtse käitumisena: tulenevalt kasutusele võetud eseme äärmisest ohtlikkusest ei pruugi see nii olla. Veelgi tähtsam on aga küsimus sellest, kas on võimalik kõneleda ühtsest tahtlusest. Naastes viimasena toodud näite juurde: kui esialgse rusikatega peksmise ajal ei olnud peksjal tahtlust ohvrit tappa ja see tahtlus tekkis tal alles pärast noa või kirve haaramist, ei ole võimalik rusikatega peksmist ja noaga või kirvega peksmist üheks teoks lugeda: tegemist on kahe erineva teoga.
3. Järgnevalt tuleb analüüsida teoainsuse ja -mitmuse küsimust ka mitme noalöögi kontekstis isoleeritult (st mitte enam rusikatega peksmist arvesse võttes). Nagu käesoleva otsuse eelmises punktis öeldud, kujutab niisugune käitumine endast tihtipeale üht tegu. Siiski ei ole see alati nii. Muu hulgas ei ole see nii siis, kui esimesed kehaliigutused (st esimesed noalöögid) tehakse elava inimese pihta, järgmised aga laipa. Nimelt ei saa sellisel juhul kuidagi öelda, et tegemist on objektiivselt vaadeldes ühe teoga: on äärmiselt suur vahe, kas lüüa noaga elavat inimest või laipa. Kui seda mõistab ka lööja ise, langeb ära ka võimalus kõneleda ühtsest tahtlusest.
4. Tõsi, kui surma põhjustanud noahoopi/noahoope ja sellele/neile kohe järgnevat noahoopi/noahoope tuleb pidada kaheks erinevaks teoks, tekib küsimus vastutusest teise teo 8 eest. Kõne alla võib tulla laiba rüvetamine

§ 148mõttes.

Kõigepealt: samal põhjusel, miks on soodsam vastutus

§ 121

ja § 113 eest kui

§ 114

eest, on soodsam ka vastutus

§ 113

ja § 148 eest kui

§ 114eest (vt käesoleva otsuse p 41).

See siiski oluline ei ole, sest niisuguses olukorras ei saa pussitajat

§ 148eest vastutusele võtta.

Esiteks on juba äärmiselt küsitav, kas sellisel juhul on täidetud laiba rüvetamise objektiivne koosseis. Kõne alla võiks tulla

§ 148lg 1 alt 3: laiba üldtunnustatud tavadele mittevastava kohtlemine.

Kindlasti võiks pidada viidatud alternatiivi päraseks seda, kui mõni kolmas isik pussitab kellegi teise poolt tapetud laipa. Samuti oleks ehk alust rääkida

§ 148

lg 1 alt 3 pärasest teost siis, kui tapja pussitab laipa tapmisest oluliselt hiljem. Kui aga laiba pussitamine järgneb vahetult pussitamise teel toime pandud tapmisele ja leiab aset nt ühe ja sama vihahoo käigus, domineerivad surmani viinud noahoobid sedavõrd tugevasti hilisemate löökide üle, et

§ 148lg 1 alt 3 täitmisest kõneleda ei saa.

Kui aga leidagi, et

§ 148

koosseis on ka niisugusel juhul täidetud, tuleks öelda, et eelnev väga suure ebaõigussisuga tapmine konsumeerib hilisema laiba pussitamise ebaõiguse, mistõttu vastutust

§ 148

lg 1 järgi ei kaasne (vt konsumeerimise kohta: Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 63/8.3).
2. Mõeldav on seegi, et surmani viib küll pussitamisseeria käigus tehtud esimene noalöök, aga surm ei saabu mitte momentaanselt, vaid millalgi hiljem: nt pussitamise keskel (nt 38 noahoobi puhul
3. ja
4. noahoobi andmise vahel) või alles pärast seda. Sellisel juhul tuleb kõne alla nii piinaval kui ka julmal viisil tapmine. Sealjuures on mõlema mõrvaalternatiivi jaatamine seda tõenäolisem, mida hiljem surm saabus.
5. Isegi kui ülal toodud põhjustel objektiivses mõttes mõrvast kõneleda ei saa, ei tähenda see automaatselt seda, et teo toimepanija pääseb

§ 114järgsest vastutusest.

Kui pussitaja ei mõista, et ta lööb laipa, on kõigiti võimalik see, et ta tunnistatakse süüdi piinava ja/või julma mõrva katses. Seepärast on süüdistatava jaoks soodus see, kui ta lähtub sellest, et ohver on surnud – ja mida varem ta selle arusaamani jõuab, seda parem see tema jaoks on.

1. Järgnevalt tuleb analüüsida, mida tähendab käesoleva otsuse viies eelmises punktis öeldu praeguses asjas.
2. Kõigepealt on tarvis peatuda peksmise ja pussitamise omavahelisel ajalisel vahekorral ehk tuleb analüüsida, kas peksmine leidis aset enne pussitamist, sellega ühel ajal või alles pärast seda. Esiteks tuvastab kohus, et noahoobid sooritas A. Novikov üksteise järel lühikese ajavahemiku jooksul ja seetõttu erinevate noahoopide vahel eraldi peksmist ei toimunud. See tuleb tuvastada esiteks noahaavade iseloomu silmas pidades: haavad tekitati ühe ja sama noaga sel moel, et pussitaja oli S. M. ees. Teiseks: sellises olukorras ei ole mingit alust eeldada, et kõigepealt tegi A. Novikov mõne noalöögi, seejärel peksis S. M. rusikatega ja seejärel jätkas pussitamist. Kuivõrd tuvastada tuleb see, et S. M. suri noahoopide andmise käigus (vt käesoleva otsuse p-d 55–56), tuleb tuvastada ka see, et peksmine leidis aset enne noahaavade tekitamist.
3. Järgnevalt tuleb analüüsida noahaavade tekitamise ja S. M. surma saabumisega seonduvat.
4. Kõigepealt tuleb hinnata, kas on võimalik tuvastada, millises järjekorras A. Novikov noalöögid tegi ja kas ta tegi kõik noalöögid enne S. M. surma saabumist. Seda hinnates saab kohtu meelest tugineda vaid kahele tõendile: esiteks surnu ekspertiisiaktile ja teiseks haavade iseloomu ning täpse paiknemise kohtadele (mis ilmnevad samuti surnu ekspertiisiaktist). Niisugust hinnangut andes toob kohus kõigepealt välja, milline A. Novikovi jaoks kõige ebasoodsam stsenaarium kõne alla tuleb. Seejärel analüüsib kohus, mis jääb sellest stsenaariumist järgi pärast in dubio pro reo-põhimõtte rakendamist. 9
5. Surnu ekspertiisiakti ja vigastuste iseloomu kohaselt on A. Novikovi jaoks kõige rängem stsenaarium igati mõeldav: kõik 38 noahoopi tegi A. Novikov elusa S. M. pihta ja viimane suri alles pärast seda, kui A. Novikov oli teinud viimase noalöögi; A. Novikov sai asjast nii ka aru. On küllaltki tõenäoline, et nii asi juhtuski. Nimelt leidis ekspert, et S. M. surm võis saabuda lühikest aega, st mõni minut pärast surmava haava tekitamist (surnu ekspertiisiakt, lk 7; tl 110). Nagu öeldud (vt käesoleva otsuse p 49), tegi süüdistatav kõik 38 noalööki lühikese aja kestel. Seepärast on vägagi võimalik, et S. M. elas terve selle löögiseeria kestel ja lühikest aega pärast selle lõppugi.
6. Järgnevalt tuleb hinnata, kas ülal toodud stsenaariumi kõrval tuleb kõne alla ka mõni A. Novikovi jaoks soodsam stsenaarium.
7. Kõige soodsam variant A. Novikovi jaoks on välistatud: ei ole võimalik, et S. M. surm saabus esimese noalöögi tagajärjel enne järgmiste löökide tegemist. Nimelt oli S. M. paremal labakäel kaks enesekaitsele viitavat noahaava (surnu ekspertiisiakt, lk 8; tl 111). Seega tekkisid need haavad seetõttu, et S. M. üritas end A. Novikovi noalöökide eest kaitsta. On selge, et surnu ennast kaitsta ei saa. Samuti tuleb välistada võimalus, A. Novikov lõi kõigepealt noaga S. M. südamesse, aga surm ei saabunud kohe ning haavad kätele tekkisid pärast seda. Nimelt ei ole mõeldav, et inimene, keda on löödud noaga südamesse, hakkab enda aktiivselt käte abil järgnevate noalöökide eest kaitsma. See tähendab seda, et enne surmava hoobi andmist tekitas A. Novikov S. M. kätele noahaavad.
8. Kas surmav hoop oli kolmas, kolmekümne kaheksas või jäi kuhugi vahepeale, ei ole aga võimalik öelda. Tõenäoliselt ei olnud ta kolmas: tundub loogiline, et A. Novikov tegi mitu hoopi, enne kui tal õnnestus tabada S. M. südant. In dubio pro reo-printsiibist lähtuvalt tuleb ometigi öelda, et surmav oli just kolmas noalöök.
9. Väga tõenäoliselt ei toonud surmavaks saanud noahoop surma kaasa kohe. Olgu veelkord viidatud eksperdiarvamusele, mille järgi saabus surm ilmselt mõni minut pärast selle noalöögi tegemist. Eksperdiarvamus aga annab aluse öelda ka seda, et surm võis saabuda momentaanselt. Seda seetõttu, et ekspert sellist stsenaariumit ei välista. Ka ei tundu see täiesti võimatu kohtu enda jaoks: paistab mõeldav, et kui noalöök õnnestub väga „hästi“, saabub surm kohe. Seetõttu peab KrMS § 7 lg 3 alusel tuvastama, et noalöök oli momentaanselt surmav.
10. In dubio pro reo-põhimõtte alusel tuleb viimaks tuvastada seegi, et A. Novikov sai aru, et pärast kolmanda noalöögi tegemist oli S. M. surnud. Mingil põhjusel aga jätkas tapja diivanil lebava ohvri edasist pussitamist. See põhjus oli ilmselt sama, mis tingis juba noa tõstmise: alkohol. Lisaks võis A. Novikovit mõjutada ka n-ö tapmiskirg: kurjategija kaotas tapmise tõttu igasuguse enesevalitsemise. Õiguslik hinnang
11. S. M. peksmine kujutab endast loomuliku elukäsitluse mõttes ühte tegu (vt käesoleva otsuse p 43). See tegu on hinnatav kehalise väärkohtlemisena

§ 121lg 1 mõlema alternatiivi mõttes: peksmise käigus tekitas A.

Novikov S. M. hematoomid ehk tervisekahjustused ja selline tegevus oli ka ohvri jaoks valus. Et S. M. oli A. Novikovi ema ja et süüdistatav ning kannatanu käisid teineteisega läbi, kujutas A. Novikovi tegu endast lähisuhtes toime pandud kehalist väärkohtlemist

§ 121lg 2 p 2 alt 1 tähenduses.

A. Novikov pani selle teo toime tahtlikult. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole. Ka oli tegu süüline. Tõsi, suure tõenäosusega ei suutnud A. Novikov temal esinenud psüühikahäire tõttu oma käitumist 10 vastavalt oma arusaamisele oma teo keelatusest juhtida. Nimelt on väga tõenäoline, et nädalaid järjest alkoholi kuritarvitanud ja

1. juuli 2018 õhtul umbes kolme promilli suuruses joobes olnud (tl 124 pöördel) A. Novikovil oli teo toimepanemise ajal äge intoksikatsioon Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni
2. versiooni kood nr F10 tähenduses. Kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis sellele millegipärast ei viidata: seal piirdutakse viitega alkoholisõltuvusele (tl 130–135). Kui aga A. Novikovi alkoholijoove tema n-ö juhtimisvõimet piiraski, ei välista see tulenevalt

§-st 36 A. Novikovi süüd.

1. A. Novikov pani toime teisegi kehalise väärkohtlemise: S. M. peksmise. Seegi tegu leidis aset lähisuhtes, sest S. M. oli A. Novikovi kasuisa, kes oli A. Novikovi üles kasvatanud ja kellega oli A. Novikovil säilinud tihe kontakt kuni
2. juulini
3. Et A. Novikov peksis S. M. pärast S. M. kehalist väärkohtlemist, tuleb S. M. peksmist hinnata ka

§ 121lg 2 p 3 päraseks.

Seegi tegu oli tahtlik, õigusvastane ja süüline. 60. Käesoleva otsuse kahes eelmises punktis märgitu tähendab, et A. Novikov tuleb

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõista süüdi korduvas lähisuhtes toime pandud kehalises väärkohtlemises. 61. S. M. surma põhjustades pani A. Novikov toime

§ 113lg 1 pärase teo ehk tapmise.

Tapmistegu alustas A. Novikov nuga esimeseks löögiks tõstes ja viis selle lõpule kolmandat noahoopi andes: selle hoobi tagajärjel S. M. suri. A. Novikov tegutses tahtlikult: ta soovis juba kahe esimese hoobiga S. M. tappa ja samasugune tahtlus oli tal ka kolmandat hoopi andes. Niisugusele tahtlusele viitab esiteks teo toimepanemise vahendi ohtlikkus: inimese noaga löömine võib väga hõlpsasti tuua kaasa ohvri surma. Lisaks saab viidata sellelegi, et A. Novikov tegi terve hulga noalööke: isegi kui muist neist tabasid laipa, saab neist siiski järeldada seda, et A. Novikov ei vehkinud noaga n-ö juhuslikult, vaid soovis S. M. pussitada ja lähtus sellest, et ohver saab surma. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esinenud. 62.

§ 114järgi ehk mõrvas A.

Novikovit vastutusele võtta ei saa. Nagu juba eelnevalt märgitud, võiks tulla kõne alla piinav või julm tapmine (vt käesoleva otsuse p 40). Et S. M. ilmselt talus enne surmava noahoobi saamist kahe esimese noalöögi tõttu kätes mõningast valu, ei anna alust rääkida piinavast tapmisest, sest viidatud valu ei saa pidada suureks või kauakestvaks (vt käesoleva otsuse p 40). Ka ei saa öelda, et tapmine, mille käigus põhjustatakse ohvrile kolm noahaava, millest kaks esimest tekivad ohvri kätele enese kaitsmise tõttu, annaks aluse rääkida põhimõttelisest ja erilisest hoolimatusest inimelu ja inimkeha suhtes ehk julmast tapmisest (vt käesoleva otsuse p 40). Ka viimased 35 noahoopi S. M. laipa toime pandud tapmist tagantjärgi julmaks muuta ei saa (vt käesoleva otsuse p 40). 63. Eelöeldu tähendab, et S. M. surma põhjustamises tuleb A. Novikov mõista süüdi

§ 113lg 1 järgi.

Karistus 64. Kõigepealt mõistab kohus A. Novikovile karistuse

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

See norm näeb ette rahalise karistuse või kuni 5 aastase vangistuse. 65. A. Novikovi süüd suurendab kõigepealt see, et S. M. oli kõrges eas

§ 58

p 3 alt 3 mõttes: vägivallakuriteod nii eakate inimeste vastu on väga harvad ja 71-aastaseks saanu on olnud juba mitmeid aastaid vanaduspensioni saamise eas. Lisaks tuleb S. M. puhul kõneleda abitust seisundist

§ 58p 3 alt 4 tähenduses: esiteks viitab sellele juba S.

M. kõrge iga, aga teiseks tuleb võtta arvesse, et S. M. oli väga suuri raskusi liikumisega. Samuti suurendab A. Novikovi süüd see, et ta mitte üksnes ei kohelnud kehaliselt vääriti kahte inimest (

§ 11

121 lg 2 p 3), vaid mõlemal korral langes tema ohvriks talle väga lähedane isik ehk ta realiseeris kaks korda just

§ 121lg 2 p 2 alt 1 koosseisu.

Viimaks peab A. Novikovi kahjuks arvesse võtma seda, et kummalgi korral ei piirdunud ta pelga valu tekitamisega

§ 121

lg 1 alt 2 mõttes, vaid realiseeris selles suurema ebaõigussisuga tervisekahjustuse tekitamise alternatiivi

§ 121lg 1 alt 1 tähenduses: ta tekitas nii S.

M. kui ka S. M. hematoome jms. 66. A. Novikovi süüd ei ole võimalik vähendada

§-s 57 toodud asjaoludele tuginevalt. Siiski tuleb tähele panna järgmist. A. Novikovi kummalegi kannatanule tekitatud vigastused ei olnud väga kerget laadi. Teisalt ei olnud nad ka väga rasked:

§ 121

alla (st mitte veel

§ 118alla) saab liigitada ka märksa tõsisemaid vigastusi, kui A.

Novikov praegu tekitas. Eeskätt aga peab tuginema sellele, et A. Novikov ei olnud oma joobe tõttu võimeline oma käitumist juhtima. Kui käesoleva otsuse p-s 58 seati sellise intoksikatsiooni olemasolu veel kahtluse alla, siis karistust mõistes tuleb selle esinemist tulenevalt in dubio pro reo-põhimõttest jaatada. Seda seetõttu, et n-ö arusaamis- või juhtimisvõimetu inimene poolt toime pandud teo ebaõigus on märksa väiksem sellise teo ebaõigusest, mis on sooritatud isiku poolt, kes oma teo keelatust igati mõistab ja suudab ka sellele vastavalt käituda. Sellele viitavad

§-d 34 ja 36. Nimelt ilmneb

§-st 34, et psüühikahäire tõttu süüdimatut inimest ei saa üldjuhul karistada. Et tugevas alkoholijoobes olles õiguspärase teo toime pannud inimest siiski karistada tuleb, tuleneb

§-st 36.

§ 36

aga ei muuda seda, et väga tugevas intoksikatsiooniseisundis ehk (ajutise) psüühikahäirega inimene ei suuda tihtipeale oma käitumist õigusega kooskõlas olevalt juhtida. Seetõttu on tema teo ebaõigus väiksem kui inimesel, kellel selline juhtimisvõime olemas on. Eriti selgelt ilmneb purjuspäi sooritatud teo väiksem ebaõigussisu siis, kui seda võrrelda pikalt ette planeeritud teoga. 67. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et käesoleva otsuse p-s 65 toodud asjaolud välistavad A. Novikovi karistamise pelga rahalise karistusega. Vangistust mõistes leiab kohus käesoleva otsuse kahes eelmises punktis öeldut arvesse võttes, et A. Novikovi süüle vastab umbes sanktsioonimäära alumise kolmandiku pärane vangistus, mistõttu karistab kohus A. Novikovit 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. 68.

§ 113lg 1 näeb ette 6 kuni 15 aastase vangistuse.

Selle osas märgib kohus järgmist.

1. A. Novikovi kahjuks tuleb kõigepealt võtta arvesse S. M. kõrget iga: vt käesoleva otsuse p
2. Samuti on vaja tähele panna, et ohver oli abitus seisundis: vt käesoleva otsuse p 65; lisaks sellele suurendas S. M. abitust see, et A. Novikov oli kannatanut enne tapmist peksnud. Ka seda, et S. M. oli A. Novikovi üles kasvatanud kasuisa ehk tapmise aegne pereliige, tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta: vt

§ 58p 4 alt 4.

1. Ka tapmisega seoses vähendab A. Novikovi süüd see, et tegu toime pannes ei suutnud süüdistatav oma käitumist õiguskorraga kooskõlas olevalt juhtida (vt käesoleva otsuse p 66).
2. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et A. Novikovi tuleb karistada sanktsioonimäära alumise kolmandiku ja poole vahele jääva karistusega. Karistus peab olema kehalise väärkohtlemise omast suhtelises mõttes mõnevõrra rangem, sest süüd suurendava koosseisuvälise asjaoluna lisandub teo toimepanemine pereliikme vastu. Sellest johtuvalt karistab kohus A. Novikovi 10 aasta pikkuse vangistusega. 72.

§ 64lg 1 alusel tuleb A.

Novikovile mõista 10 aasta ja 6 kuu pikkune liitvangistus. Tapmise eest mõistetud karistus ei saa karistust kehalise väärkohtlemise eest neelata täielikult eeskätt seepärast, et niisugusel juhul jääks reaalse tagajärjeta see ebaõigus, mille A. Novikov tekitas S. M. tervist kahjustades. 12 73.

§ 68lg 1 alusel tuleb A.

Novikovi vangistuse kandmise aja alguseks lugeda

1. juuli 2018, mil A. Novikov kahtlustatavana kinni peeti.
2. A. Novikovi suhtes kohaldatud vahistamine tuleb vastavalt KrMS §-le 316 ja § 306 lg 1 ple 9 jätta kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata ja otsuse jõustumisel tühistada. Menetluskulud
3. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda normi tuleb siiski lugeda koostoimes KrMS § 189 lg-ga 1: kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega. Viimasena viidatud norm tähendab seda, et kohtueelses menetluses otsustab selle, kas mingi rahasumma on kriminaalmenetluse kulu, uurimisasutus või prokuratuur. See omakorda tähendab, et kohus saab niisuguste kulude osas otsustada KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaldades üksnes seda, kelle kanda need jäävad.
4. Süüdistusakti kohaselt tekkis kohtueelses menetluses niisugune menetluskulu: 250 eurot surnu kohtuarstliku ekspertiisi tegemise eest, 663 eurot sõrmejäljeekspertiisi tegemise eest, 3477 eurot DNA-ekspertiisi tegemise eest, 255 eurot kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemise eest ja 614,64 eurone riigi õigusabi tasu. Mingeid probleeme ei teki selle menetluskulu osas üksnes riigi õigusabi tasuga seoses: kohtule esitati nii tasutaotlused kui ka nende taotluste rahuldamise kohta tehtud prokuratuuri määrused (tl 143–155). Ekspertiiside osas on asi keerulisem. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi, DNA-ekspertiisi, kohtupsühhiaatriaekspertiisi osas on esitatud kahte laadi dokumendid: ekspertiisiaktid ise ja nende alusel koostatud tasutaotlused. Puudu on aga määrused selle kohta, kas need taotlused on rahuldatud ja kui on, siis millises osas. Seetõttu tekib küsimus, mida kohus peaks tegema. Kohus eeldab, et taotlused on lahendatud, aga lahenduse kohta tehtud määrused on jäänud mingil põhjusel kohtule üle andmata. Seda tuleb taunida. Et aga kohtule on kättesaadavad nii ekspertiisiaktid kui ka taotlused, leiab kohus, et taotletavad summad on põhjendatud. Kohus lähtub, et sama leidsid ka menetlejad, kes kohtueelses menetluses taotluste kohta seisukoha võtsid. Seetõttu tuleb lugeda, et menetluskulude hulka on arvatud 250 eurot surnu kohtuarstliku ekspertiisi tegemise eest, 3477 eurot DNA-ekspertiisi tegemise eest ja 255 eurot kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemise eest. Sõrmejäljeekspertiisi osas aga ei ole kohtule esitatud mingeid dokumente. Kui ekspertiis oli ka tõenduslikus mõttes kasutu, oleks pidanud ikkagi kohtule üle andma materjalid, mis seonduvad menetluskuluga: ilmselt oleks piisanud selle määruse üle andmisest, millega pandi paika tasu suurus ekspertiisi tegemise eest. Erinevalt teistest ekspertiisiaktidest ei saa kohus sõrmejäljeekspertiisi põhjendatuse osas (nt kasvõi lähtuvalt asjaoludest, mida käsitletakse RKKKm-s 3-1-1-120-12) ekspertiisiga seotud materjalide mitte omamise tõttu ise mingit seisukohta võtta. Seetõttu tuleb leida, et sõrmejäljeekspertiisi tegemisega seotud kulude osas kohus midagi otsustada ei saa. Kui need kulud on ekspertiisi tegijale välja mõistetud, jäävad nad riigi kanda.
5. A. Novikovi kaitsja esitas kohtule taotluse lugeda menetluskulu hulka 1170,72 eurone riigi õigusabi tasu. See taotlus on põhjendatud ja tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p 4 ja Justiitsministri
6. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ alusel menetluskulude hulka.
7. Viimaks kuulub menetluskulu hulka ka sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 1 ja Vabariigi Valitsuse määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt 1350 eurot (vt). 13
8. Niisiis on menetluskulud kokku 7117,36 eurot (614,64+250+3477+255+1170,72+1350).
9. Üldreegliks oleva KrMS § 180 lg 1 ls 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Siiski võib kohus need KrMS § 180 lg 3 ls 2 alusel jätta osaliselt riigi kanda: seda siis, kui nende tasumine käib süüdistatavale üle jõu. On ilmselge, et pikaajalist vangistust kandma minev varatu A. Novikov üle 7 tuhande euro suurust summat tasuda ei suuda. Seetõttu jätab kohus menetluskulud poole ulatuses riigi kanda: A. Novikov peab tasuma 3558,68 eurot. Seda peab A. Novikov tegema kuu aja jooksul otsuse jõustumisest arvates (vt KrMS § 423 ja § 417 lg 2). Asitõendid
10. Asitõenditeks on A. Novikovi T-särk, põlvpüksid, sandaalid, S. M. riided, sündmuskoha vaatlusel ära võetud dressipluus, dressipüksid, T-särk, õllepurk, 2 viinapudelit, S. M. küünte alt võetud kaapeproovid ja taparelvaks olnud kööginuga. Need asjad on objektiivselt väärtusetud. Seetõttu tuleb kõne alla nende hävitamine KrMS § 126 lg 3 p 4 alt 1 alusel. Siiski tuleb hävitamist vältida, kui asjadel on omanik: sellisel juhul tuleb asjad KrMS § 126 lg 3 p 2 alt 1 alusel omanikule tagastada. Olukord on aga mõneti teistsugune siis, kui omanik asjade tagastamist ei soovi. Niisugusel juhul saab KrMS § 126 lg 3 p 4 alt 1 ja p 2 alt 1 koostoimes tõlgendades öelda, et asjad tuleb hävitada. Praegu ongi enamik asitõendeid kas A. Novikovi või S. M. omad. Nad mõlemad ütlesid istungil, et ei soovi neid tagasi saada. See tähendab seda, et asitõendid tuleb KrMS § 126 lg 3 p 4 alt 1 alusel hävitada. /allkirjastatud digitaalselt/ 14