Obsah (4)
§ 121§ 204§ 203§ 104KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 07.03.2019, Tallinn Haldusasja number Menetlusosalised ja nende esi
§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
jooksul määruse ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- XX esitas 30.09.2018 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 12.07.2018 otsuse tühistamise nõudes. Ühtlasi taotles kaebaja menetlusabi, paludes määrata riigi õigusabi korras advokaat ning vabastada ta riigilõivu tasumisest. Kaebaja esitas 19.06.2018 Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse teda riigi õigusabi korras kaitsnud vandeadvokaadi tegevuse peale. Advokatuuri aukohtu 12.07.2018 otsuse alusel ei algatatud aukohtumenetlust vandeadvokaadi tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Aukohus oli otsuse tegemisel kallutatud, eksis tõendite hindamisel ja tegi valesid järeldusi. Samuti ei arvestanud ta kaebaja poolt välja toodud asjaoludega. 3-18-1863
- Tallinna Halduskohus tagastas 27.11.2018 määrusega XX kaebuse
§ 121
lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu ning jättis kaebaja menetlusabi taotlused läbi vaatamata. Halduskohtusse pöördumise eelduseks on isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Riigikohtu halduskolleegium on 07.03.2002 otsuse nr 3-3-1-9-02 p-s 9.1 leidnud, et haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. Kaebajale ei tulene vaidlustatud otsusest mingeid õiguslikke tagajärgi, mistõttu tema olukorda aukohtu otsus ei mõjuta, seega ei saa see ilmselgelt rikkuda ka tema subjektiivseid õigusi. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. Advokatuuri aukohus on oma otsust põhjendanud. Aukohtu otsus mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaadi tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Vandeadvokaadi tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tuvastamisest ja tema suhtes aukohtumenetluse mittealgatamise otsusest ei tulene kaebajale ühtegi õigust, kohustust ega ka piirangut. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. XX palub 21.12.2018 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 27.11.2018 määrus ning anda menetlusabi. Kohus on eksinud tõendite hindamisel ja teinud ebaõigeid järeldusi. Kaebaja jääb täielikult 19.06.2018 advokatuurile ning 30.09.2018 halduskohtule esitatud kaebuste juurde. Kuna kaebaja ei oma juriidilisi teadmisi ja tal puuduvad rahalised vahendid, on tema subjektiivseid õigusi rikutud ja vabadusi piiratud nii advokatuuri aukohtu poolt tehtud otsusega kui halduskohtu määrusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus leiab
§ 204lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse.
Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (
§ 203
lg 1), määruskaebus on tähtaegne (
§ 204
lg 1) ning vastab
§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (
§ 104lg 1 ja RLS § 22 lg 1 p 9).
- Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.11.2018 määrus muutmata. Halduskohus on jõudnud kaebuse tagastamise osas õigele järeldusele.
- Halduskohus on vaidlustatud määruses põhjendatult viidanud varasemale ringkonnakohtu praktikale, milles on selgitatud, et tulenevalt advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine ning kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde. 2
(3)3-18-1863 Asjaolu, kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse. Kohus ei saa huvitatud isiku kaebuse lahendamise käigus aukohtu poolt menetlusnormide järgimise kontrollimisel asuda hindama, kas aukohus on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tuvastanud õigesti või mitte.
- Aukohus on oma otsust põhjendanud. Kaebaja mittenõustumine nende põhjendustega või seisukoht, et aukohus on faktilised asjaolud valesti tuvastanud, ei anna kaebajale praeguses asjas kaebeõigust. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et aukohus on jätnud kaebaja poolt välja toodud asjaolud tähelepanuta. Aukohtu otsuses on kaebaja seisukohti igakülgselt kajastatud, samuti on seal välja toodud advokaadi vastuväited neile. Otsuse põhjendustes on aukohus muu hulgas leidnud, et advokaat on kaebaja etteheidetele põhjalikult vastanud, mistõttu pole aukohus pidanud vajalikuks neid korrata. Aukohus on kõike arvesse võttes tuvastanud, et advokaat on õigusabi osutamisel tegutsenud kaebaja huvides ning lähtudes seaduses sätestatud võimalustest. Halduskohtu pädevuses ei ole hakata hindama, kas advokaat oleks siiski pidanud väärteoasja menetluses esitama kohtuniku suhtes taandusavalduse, kas advokaat esitas tõenditele õiged vastuväited, kas esitada oleks tulnud protokolli parandamise taotlus ning kas advokaat oleks pidanud midagi ette võtma selle vastu, et kolmeastmelisele kohtusüsteemile vaatamata sai edasikaebuse esitada üksnes otse riigikohtusse.
- Kuna halduskohus tagastas kaebuse õigesti, jätab ringkonnakohus kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3
(3)