← Eesti

3-18-1117/12

Obsah (4)§ 59§ 165§ 108§ 109

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 19.12.2018, Tallinn Haldusasja number 3-18-1117 Haldusasi AS-i V.A.O. Invest, V.A.O. G

§ 59

lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited.

  1. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajad ei ole oma subjektiivsete õiguste rikkumist veenvalt põhistanud ega millegagi tõendanud. Kaebajate väited nt mürast ja vibratsioonist ülemääraste ning leevendamatute kahjulike mõjude tekkimisest on oletuslikud.
  2. Projekteerimistingimused anti ühe eraomandis oleva kinnistu hoonestamiseks ühe hoonega (tl 19, PT kaubanduskeskuse püstitamiseks Pae tn 70/72/74). Kuna ka kaebajad möönavad kaebuses, et tegemist ei ole olemasoleva hoone (kaubanduspindade) laiendamisega, vaid uue hoone püstitamisega, on asjakohatud kaebajate väited seoses üle 33% laiendamist käsitlevate normidega. Vaidluse all on see, kas PlanS § 125 lg 5 oli kohaldatav. PlanS § 125 lg 5 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus lubada detailplaneeringu koostamise kohustuse korral detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada projekteerimistingimuste alusel olemasoleva hoonestuse vahele jäävale kinnisasjale ühe hoone ja seda teenindavad rajatised, kui: 1) ehitis sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda, arvestades sealhulgas piirkonna hoonestuslaadi; 2) üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused, 7

(11)sealhulgas projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused, ning ehitise püstitamine või laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus määratud muude tingimustega. Viidatud norm annab haldusorganile kaalutlusõiguse. Õige on vastustaja seisukoht, et lisaks eeltoodud normi rakendamise eeldustele tuleb kaalutlusotsuse tegemisel arvestada ka haldusmenetluse põhimõtetega (HMS § 5 lg 2 – menetlusökonoomia). Kaebajad viitavad, et PT menetlus võttis aega ca 2 aastat, millest on järeldanud, et PT menetlus ei andnud seega menetlusökonoomilist eelist võrreldes DP-ga. Kohus sellega ei nõustu. Kõnealusest faktist võib pigem järeldada, et arvestades DP menetlusele ettenähtud formaalsusi (vt PlanS 8.pt) poleks selle menetlus käesolevaks ajaks tõenäoliselt veel lõppenud. Ka kaebaja möönab, et DP menetlus on oluliselt põhjalikum (25.06.2018 menetlusdokument, lk 13) võrreldes PT menetlusega. Kohus nõustub vastustajaga, et ühe kinnistu PT-ga ega ka alternatiivina DP-ga ei lahendata kogu ümbritseva kvartali parkimis- ega liikluskorralduse probleeme, mis on tingitud kunagiste planeerimispõhimõtete järgi planeeritud elukeskkonna sobimatusest muutunud elustandardite ja -keskkonnaga. Avalik võim ei saa eraomandis kinnistule määrata pelgalt avalikust huvist lähtuvat ehitusõigust omaniku tahet eirates. Sellisel juhul tuleb läbi viia sundvõõrandamismenetlus. Tõsi, PT-ga ei tohi neid probleeme ka oluliselt suurendada või muuta lahendamatuteks. Antud juhul on vastustaja otsustanud lahendada eraldi menetlustes eraomandis kinnistul uue ehitise püstitamise ning peamiselt avaliku kasutusega alal parkimis- ja liiklusprobleemid (mille olemasolu üle vaidlus puudub). Puudub ka vaidlus, et 04.09.2017 sõlmis linn OÜ-ga Brem Kinnisvara halduslepingu TKA128 (tl 57-59). Sellega võtab kolmas isik kohustuse sellel alal rajatiste projekteerimiseks ja väljaehitamiseks (p 2.1, s.h tehnovõrgud alal, kuhu tuleb projekteerida ka kolmandate isikute kinnistu teenindamiseks vajalik tehnovõrk) ning see tegevus on seotud kaubanduskeskusele kasutusloa väljastamisega. PT-s (lk 6) on määratud avaliku kasutusega rajatiste ehitusprojektide esitamise kohustus. Kaebajate väited halduslepinguga võetud kohustuste osas ei ole korrektsed. Kaebajad on lugenud kõik väljapoole vaidlusalust kinnistut jäävad, seda ümbritsevad, avaliku kasutusega tänavad ja platsid uut kaubanduskeskust teenindavateks. Sellest seisukohast lähtudes tuleks need lugeda ka kaebajate kaubanduskeskust teenindavateks tänavateks. Avaliku kasutusega tänavad vajavad remonti ja uuendamist sõltumata sellest, kas need viivad mõne kaubanduskeskuseni ning vastavate kokkulepete puudumisel eraisikutega tuleb seda finantseerida kohalikul omavalitsusel. Tõendamata on kaebajate väide, et kohalik omavalitsus renoveeriks tänavaid kolmandate isikute huvides ning selgitamata selle seos PT õiguspärasusega. Kui kaebajad oleks taotlenud enda kinnistule ehitusõigust ja neile oleks linna poolt esitatud nõudmine lahendada oma kinnistu hoonestamisega koos ära kogu kvartali parkimisprobleem (nt nähes oma kinnistule ette tasuta parkimiskohad kõigile ümbritsevatele elanikele), oleks kaebajad sellist nõudmist ilmselgelt ja põhjendatult pidanud õigusvastaseks. PT kohane planeeritav ala on kinnistu, mitte elamukvartal. Ometi leiavad kaebajad, et kolmandad isikud peaksid oma kulul lahendama kogu kvartali liikluskorralduse- ja parkimisprobleemid. PT ülesanded on toodud EhS § 26 lg-s 4 (vrd PlanS § 126 lg 1). 44. Riigikohus on korduvalt selgitanud ulatusliku kaalutlusõigusega planeerimisotsuste kohtuliku kontrolli piire, märkides, et kohus ei teosta erinevate huvide kaalumist haldusorgani eest, ei muuda planeeringulahendust haldusorgani asemel ega otsusta planeeringulahenduse otstarbekuse üle (RKHK lahendid asjas nr 3-3-1-23-16, nr 3-3-1-15-08, nr 3-3-1-8-02, nr 3-3-1-9-98 jt). Kohtu arvates on suur osa kaebajate väidetest seotud, antud juhul siis PT, otstarbekuse küsimusega ehk kohtuliku kontrolli alt välja jäävate kaalutlustega. Kohus saab lahendada õiguslikku vaidlust, mitte teha haldusorgani eest otstarbekuse otsustusi. 8
(11)Ka PlanS § 125 lg 5 p-st 1 tulenevate eelduste „ehitis sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda, arvestades sealhulgas piirkonna hoonestuslaadi“ täidetuse hindamine on haldusorgani ulatusliku diskretsiooni osa, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kuna vaidlusalusel kinnistul asub juba kaubanduskeskus, siis ei saa põhjendatult väita (puudutatud isikute huvide seisukohast), et uue keskuse ehitamine olemasoleva amortiseerunud keskuse asemele muudaks oluliselt olemasolevat olukorda. Kaebusest ei nähtu põhjendusi, miks uus kaubanduskeskus (nt funktsioonilt, arhitektuurse lahenduse, kõrguse või korruselisuse poolest) ümbritsevasse keskkonda ei sobiks ning kuidas see seondub kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumisega. Praeguse kaubanduskeskuse pindala on kaebuse kohaselt 3274 m² ja kavandatav on PT kohaselt ligi 5000 m², kusjuures uue keskuse puhul on parkimine viidud maaalusele korrusele. Kaebusest ei nähtu argumente, miks vana kaubanduskeskuse asemele uue kaasaegse kavandamine oleks ümbritsevasse keskkonda sobimatu (PlanS § 125 lg 5 p 1). Kohtu hinnangul on ruumilise keskkonna kaasajastamine piirkonna atraktiivsust suurendav ning keskkonna parendamine peaks ümbritseva kinnisvara väärtust pigem tõstma, mitte langetama. Kohus leiab, et kaevatav haldusakt on viidatud eelduste osas ja kaebajate vastuväiteid arvestades piisavalt põhjendatud ega korda haldusorgani põhjendusi (

§ 165lg 2). Haldusorgani põhjendused ei ole meelevaldsed ega ebaratsionaalsed. 45. Samuti on täidetud Plan

S § 125 lg 5 p-st 2 tulenevad eeldused. Haldusaktis on viidatud Lasnamäe ÜP-le ja hinnatud kooskõla sellega. Kohus nõustub haldusaktis toodud vastavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (

§ 165lg 2).

  1. Kohus ei nõustu kaebajatega nagu oleks krundi kavandatav haljastusprotsent (11,3%) vastuolus Lasnamäe ÜP-ga. Kaebajad viitavad ilmselt Lasnamäe ÜP seletuskirja p-le 2.2.1.4 (segahoonestusala haljastustingimused), mille kohaselt haljastusega alade osakaal kinnistul on vähemalt 20%, selle hulka ei kuulu katuse-, garaažipealne jm maapinnaga ühendamata haljastus. Üksikutel juhtudel võib kaaluda haljastuse protsendi vähendamist. Seega võimaldab ÜP kaalutlusõigust. Vastustaja on põhjendatult arvestanud olemasolevat olukorda PT-ga hõlmatud alal, kus senine haljastusprotsent oli 9,8 (milles vaidlus puudub). PT-ga suurendatakse pisut haljastuse osakaalu. See, kuidas olemasoleva olukorraga võrreldes olukorra mõningane paranemine kaebajate subjektiivseid õigusi saaks kahjustada, kaebusest ei nähtu. Kaebajad ei saa nõuda oma kinnisasja väärtuse tõstmist (kui eeldada, et nii vähene haljastusprotsendi erinevus ca 9% võib mingit mõju avaldada) teiste isikute arvelt, olukorras, kus senist faktilist olukorda sisuliselt ei muudeta (sh hoonestuse mahtu ei suurendata haljastuse arvelt). Kohus peab siiski kaebajate väidet kinnisasja väärtusele avalduvast mõjust paljasõnaliseks ja eluliselt ebausutavaks ega pea sellest tulenevalt vajalikuks haljastuse küsimuse pikemat käsitlust.
  2. Kaebajad väidavad, et Punasel tänaval, mis on planeeritud sissepääsu kohaks kaubanduskeskusesse pargivad praegu ca 35 autot. Punasel tänaval on sissepääs ka parkimisalale, kus samuti pargib ca 35 autot. Sissepääs parkimisalale on likvideeritav. Projekteerimistingimustele lisatud plaanil on aga ühel pool sõiduteed kavandatud 33 autokohta diagonaalis. Seega kaob kaebajate väitel ca 35-37 parkimiskohta väljas. Sellega väheneb kaebajate klientide parkimisvõimalus. PT näeb ette maa-aluse parkla, mis leevendab aga vaid uue kaubanduskeskuse külastajate parkimisprobleeme. Nagu kohus eelnevalt on märkinud, et saa ühe kinnistu PT-ga lahendada kogu kvartali probleeme. Puudub vaidlus, et parkimine tuleb lahendada oma kinnistul ning see peab vastama Tallinna linna kehtestatud parkimise arengukavale (vt PT p 9.6). Samas, parkimise viimine PT kohaselt suures osas maa-alusele korrusele leevendab eelduslikult ka piirkonna parkimisprobleemi (nt vähendab vajadust uue keskuse kasutajatel parkida liiklemiseks mõeldud avaliku kasutusega tänavatel). Kohtul ei ole alust kahelda, et parkimiskorruse projekteerimine ja ehitamine on ehitustehniliselt võimalik. Selle lahendus nähakse ette ehitusprojektis. Lisaks, jalgrattaparklad vähendavad 9

(11)vajadust tulla keskusesse autoga. Kaebajad ei ole tõendanud, et PT ei võimaldaks nõuetekohase parkimislahenduse projekteerimist kolmandate isikute kinnistul, millega kaasneks kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumine. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebajad viitavad enda klientide poolt kasutatavate olemasolevate parkimiskohtade puhul omaalgatuslikult avaliku kasutusega tänavatele tekitatud parkimisele ning jätavad samas tähelepanuta, et PT-ga kavandatava maa-ala kõrval asub linnale kuuluv ca 400 m² suurune parkimisplats, mis on kavas rekonstrueerida (mh laiendada umbes poole võrra). Vastustaja ei kinnita kaebajate väidet linna haljasalale uue kaubanduskeskuse tarbeks parkimiskohtade kavandamisest (vt vastus kaebusele, p 12).
  1. Keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) ka antud piirkonnale on tehtud Lasnamäe ÜP menetluses, milles vaidlus puudub. Kaubanduskeskus asendatakse uuega, s.t ei toimu avaliku kasutusega ja teistsuguse mõjuga objekti ehitamist tühjale maa-alale. Seetõttu on vastustaja põhjendatult jätnud korduva hindamise tegemata ning selgitanud kohtumenetluses, et kui keskkonnamõju hindamise (KMH) vajadus selgub ehitusloa menetluses, siis see tehakse vastavalt EhS § 42 lg-s 2 sätestatule. Paepinnase lõhkamisega seotud riske saab hinnata ehitusprojekti koostamisel, kuna PT eesmärgiks ei ole anda ehitustehnilist lahendust maa-aluse korruse rajamiseks ja sellega kaasnevate lõhkamiste ohutusmeetmeid. Samuti saab radooni (välisõhus kiirelt hajuva radioaktiivse gaasilise aine) mõjusid ja sellega seotud ehitustehnilisi lahendusi näha ette ehitusprojektis, kuid need seonduvad rajatava kaubanduskeskuse kasutajatele nõuetekohase keskkonna tagamisega. Kaebajad ei ole viidanud õiguslikule alusele, millest tulenevalt peaks ehitamise käigus välisõhku võimalik radooni eraldumine kaasa tooma PT väljastamisest keeldumise. PT eesmärgiks on projekteerimiseks tingimuste andmine, mitte projekteerimine (mille käigus koostatakse ehitusprojekt). Seega ei saa hinnata, kas avalduda võivad väidetavad kahjulikud mõjud on piisavalt maandatud. Ehitamine on oma olemuselt teatud keskkonnamõju tekitamine juba ainuüksi põhjusel, et reeglina vajab hoone vundamendi rajamine maapinna süvendamist. Pelgalt sellest tulenevalt ei saa väita subjektiivsete õiguste rikkumist ja keelata PT väljastamist.
  2. Arusaamatuks jääb kaebajate väide, et kui liikluskorralduse ja parkimise probleemid lahendatakse eraldi menetluses, ei ole neil võimalust kaasa rääkida. Kui liikluskorralduse ja parkimise lahendus kaebajaid otseselt puudutab tuleb tagada neile ärakuulamise võimalus. HMS § 11 lg 1 p 3 sätestab kohustuslikuna selliste isikute (menetlusosalised) kaasamise, kelle õigusi või kohustusi võib haldusakt puudutada. Menetlusosalise arvamus või vastuväited tuleb ära kuulata, kui sooritatav toiming võib õigusi kahjustada (HMS § 40 lg 2). Samuti ei ole kaebajad viidanud, millisel õiguslikul alusel nad peaksid olema kaasatud halduslepingu, mille pooleks nad ei ole, sõlmimise menetlusse. Või, mil viisil haldusleping välistaks kolmandate isikute kinnistu piirest väljas asuvate tänavate ja tehnovõrkude ehitamise võimaldamiseks toimuvatesse menetlustesse kaasamise. Lisaks, taristut ei projekteerita ega ehitata vahetult halduslepingu alusel.
  3. Kaebajate 23.08.2016 (tl 41 pöördel – 43) ja 12.05.2016 (tl 39 pöördel – 41) esitatud pöördumistele seoses PT taotlusega on vastatud 07.05.2018 kirjas (tl 23-24). Viidatud kirjast ja kaevatavast haldusaktist nähtub huvitatud isikute (sh kaebajad) piisav ärakuulamine. 07.05.2018 kirjas on vastatud kaebajate kaebuses tooduga võrreldes samasisulistele väidetele. Ka 22.01.2016 on kaebajad esitanud ühispöördumise mitmete piirkonna korteriühistutega (tl 37-39) ning samades küsimustes. 21.04.2016 kirjas (tl 26-27) ei ole väidetud DP koostamise vajadust, vaid selle viimasest lõigust nähtub, et menetluse valik on alles kaalumisel. Lasnamäe LOV-s on 30.08.2016 toimunud eskiisi vastuväidete ja ettepanekute avalik arutelu (tl 43 pöördel – 44, 10
(11)protokoll), kus samuti pole väidetud, et menetlus viiakse läbi DP menetlusena. Kui haldusorgan on PT menetluses kuulanud ära piirkonna elanike ja ettevõtjate arvamuse ja vastuväited ning põhjendanud nende arvestamata jätmist, ei järeldu sellest kaebajate menetluslike õiguste rikkumine. Kõiki vastuväiteid ei pea arvesse võtma. Samuti ei saa põhjendatud huvide arvestamine või mittearvestamine iseenesest sõltuda valitud menetluse liigist.
  1. Kohus nõustub vastustajaga (vastus kaebusele, p 13), et ühele kolmandale isikule halduslepinguga pandavad kohustused avaliku kasutusega infrastruktuuri projekteerimisel ja väljaehitamisel ei saa tekitada kolmandatele isikutele konkurentsieelist kaebajatega võrreldes ega saa loogiliselt viia järelduseni vaidlustatud projekteerimistingimuste õigusvastasusest. Kolmas isik ei saa tänavaid, platse ja tehnovõrke rajada oma suva alusel.
  2. Kuna kaebajad ei ole tõendanud enda subjektiivsete õiguste rikkumist, puudub alus kaebuse rahuldamiseks. 53.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kaebajate menetluskulud jäävad viidatud sättest tulenevalt nende endi kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust esitanud ei ole. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (

§ 108lg 8).

Kolmandate isikute menetluskuluks on õigusabikulu, mille summaks on taotluse kohaselt (tl 101) 468 eurot. Kulude nimekiri ja arve (OÜ-le Brem Kinnisvarahooldus) on esitatud. Alates 01.01.2018 ei ole vaja halduskohtus esitada tasumist tõendavat dokumenti (

§ 109lg 1ˡ).

Kohus leiab, et kulude vähendamiseks alust (

§ 109

lg 6) ei ole ning menetluskulu 468 eurot tuleb kaebajatelt solidaarselt kolmandate isikute kasuks välja mõista. Kolmandad isikud on taotlenud menetluskulude tasumist OÜ BREM Kinnisvarahooldus (rg-kood 10327044) arveldusarvele. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.