← Eesti

2-19-2001/20

Obsah (4)§ 1§ 2§ 150§ 23

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Zakaria Nemsitsveridze Määruse tegemise aeg ja koht 03.mai 2019. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasi THEMIS ÕIGUSBÜROO MARKO VALGE vastu Tsiviilasja number 2-19-200

) § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

§ 1

lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohus leiab, et pankrotiavaldus ja võlgniku enda suuline seletus kohtuistungil ning ajutise pankrotihalduri aruanne ja selle lisad kinnitavad, et võlgnik on küll maksejõuetu, kuid vaid ajutiselt. Võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul on püsiv kindel sissetulek töötasuna, millest on võimalik täitemenetluses teostada kinnipidamisi nõuete katteks märkimisväärses ulatuses. Asjaolu, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõuete rahuldamiseks võib kuluda kuni kaks aastat, ei kinnita võlgniku püsivat maksejõuetust. Võlgnikul puudub võõrandatav vara ning seetõttu ei ole võimalk täita Pankrotiseaduse § 2 sätestatud eesmärki – võlgniku vara arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamine vara võõrandamise kaudu. Kuna võlgnik ise vaidles kohtuistungil pankroti väljakuuluatmisele vastu ning ei soovinud kohustustest vabastamise menetluse käivitamist, ei saa samuti täita seda

§ 2tähendatud menetluse eesmärki.

Kohus märgib, et pankrotimenetlust ei saa pidada täitemenetluse nö tõhusamaks või täiendavaks liigiks, kus võlgniku tegevuse üle peab järelevalvet pankrotihaldur. Võlgnikul on piisav regulaarne arestitav sissetulek, mille arvelt on võimalik võlausaldaja nõue täita mõistliku aja jooksul. Pankroti väljakuulutamine ei kiirenda ega paranda võlausaldaja väljavaateid oma nõude rahuldamiseks, kuna realiseeritav vara puudub. Võlgniku sissetulekult kinnipidamiste tegemine on saranane nii pankrotimenetluses kui täitemenetluses. Kuna võlausaldaja nõuete rahuldamine on võimalik sama efektiivsusega teostada ka täitemenetluses, puudub mõistlik alus rakendada võlgniku suhtes oluliselt koormavamat pankrotimenetlust. 2 Kuna pankrotiavaldust ei rahuldata, jäävad kõik menetluskulud

§ 150lg 3 kohaselt avalduse esitaja kanda.

Võlgnikul pankrotimenetluskulud puuduvad. Ajutine pankrotihaldur taotles enda tasu ja kulude suuruseks määrata 501 eurot koos käibemaksuga. Võlausaldaja esindaja vastuväiteid tasu ja kulude suurusele ei esitanud.

§ 23

lg 1 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. Ajutise halduri tasu piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord on kehtestatud pankrotiseadusega.

§ 23lg 3 kohaselt on ajutise halduri tunnitasu ülemmäär 96 eurot.

Kohus leiab, et ajutise halduri tasu on kooskõlas tehtud tööga ja vastab halduri kvalifikatsioonile. Taotletud summa tuleb hüvitada kohtu deposiiti võlausaldaja poolt tasutud summa arvelt. Peale makse teostamist ülejääv summa tuleb võlausaldajale tagastada. /allkirjastatud digitaalselt/ Zakaria Nemsitsveridze kohtunik 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.