← Eesti

3-19-374/2

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-374 Määruse tegemise aeg

  1. veebruar 2019 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Martin Villemsi kaebus Tartu Vangla kohustamiseks muuta kaebaja korduvkuritegude riskiprotsenti ja ohutaset RESOLUTSIOON
  2. Tagastada Martin Villemsi kaebus.
  3. Jätta Martin Villemsi menetlusabi taotlus riigilõivust vabastamiseks läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg 1). ASJAOLUD
  4. Kinnipeetav Martin Villems (kaebaja) esitas
  5. veebruaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla kohustamist muutma tema korduvkuritegude riskiprotsent tagasi 28-ks ja langetama tema ohutase ohtlikuks kõrgohtliku asemel. Kaebaja leiab, et ohutaseme ja riskiprotsendi tõstmine rikuvad otseselt tema vabadusõigust, olles põhjuseks, miks ta ei saa avavanglasse ning samuti määrab see ära, kas vangla toetab tema ennetähtaegset vabanemist. Kaebaja sõnul on Tartu Vangla varasemalt väitnud, et tema kvalifitseerimine ohtlikuna oli eksitus. Samas ei ole vangla kuidagi põhjendanud, kuidas selline eksitus sai esineda mitmeid aastaid järjest läbi mitme individuaalse täitmiskava (ITK), ennetähtaegse vabastamise iseloomustuse ja avavanglasse paigutamise riskihindamise. Kaebaja hinnangul oli tema ohutaseme tõstmine meelevaldne ning põhjendamatu ja sellel polnud mingit seost objektiivsete asjaoludega. Koos kaebusega on kaebaja esitanud ka taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. KOHTU SEISUKOHT
  6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib kaebuse selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 3-19-374
  7. Kohus leiab, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus nõuda Tartu Vangla kohustamist muutma tema korduvkuritegude riskiprotsenti ja ohutaset.
  8. Kaebaja on kaebuses viidanud tema suhtes koostatud individuaalsetele täitmiskavadele, ennetähtaegse vabastamise iseloomustusele ja avavanglasse paigutamisega seonduvalt antud riskihinnangule. Kohus mõistab, et kaebaja arvates on eelnimetatud dokumentides tema korduvkuritegude riskiprotsenti ja ohutaset kajastatud ebaõigesti.
  9. Justiitsministri
  10. mai
  11. a määrus nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 1 sätestab, et individuaalne täitmiskava on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused ning täitmiskava koostamise protsess koosneb kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest (riskihindamine), täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning kinnipeetavale tutvustamisest (määruse nr 21 § 2 lg 1 ja § 3 lg 1). Avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümberpaigutamise üldtingimused on sätestatud justiitsministri
  12. märtsi
  13. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (määrus nr 9) §-s 17, mille lg 1 p 3 näeb ette, et kinnipeetav paigutatakse avavanglasse individuaalse täitmiskava alusel muu hulgas siis, kui riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav kõrg- või üliohtlik.
  14. Justiitsministri
  15. augusti
  16. a määruse nr 28 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise kord“ (määrus nr 28) § 4 lg 1 kohaselt koostatakse kinnipeetava iseloomustus tema kriminogeensetele riskidele antud hinnangu ja kriminaalhooldusametniku arvamuse alusel määruses nr 28 sätestatud korras. Kinnipeetava iseloomustuse eesmärk tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluses on määruse nr 28 § 4 lg 2 p-de 1-3 kohaselt anda hinnang kinnipeetava ohtlikkusele, uue kuriteo toimepanemise võimalikkusele ja seda soodustavatele asjaoludele ning tema tingimisi enne tähtaega vabastamise kohta, hinnata individuaalse täitmiskava täitmist, esitada arvamus kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta. Määruse nr 28 § 9 lg 1 sätestab, et iseloomustuse koostab kontaktisik ning sama paragrahvi lg-s 2 on kirjas, mis iseloomustusse märgitakse.
  17. Kohtu hinnangul on kinnipeetava individuaalne täitmiskava programmiline dokument, mille koostamise eesmärgiks ei ole kinnipeetava õiguste ja kohustuste reguleerimine. Samuti ei oma riskihindamine eraldiseisvalt kinnipeetava õigustele vahetut mõju ja iseseisvat tähendust, sest riskihindamine sisaldab üksnes hinnanguid asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad kinnipeetava ohtlikkusele ja muudele turvalisusriskidele, kuid riskihindamine ega selle tulemus ei tekita, muuda ega lõpeta otseselt kinnipeetava õigusi ega kohustusi. Nii täitmiskava kui selle aluseks olev riskihindamine ei oma seega regulatiivset toimet. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tehakse üldjuhul eraldi haldusaktidega. Riskihindamise tulemusena koostatud täitmiskavas märgitud turvalisusriskil ei ole iseseisvalt õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele suunavat iseloomu ning sellel puudub vahetu mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Õigusi antakse või kohustusi pannakse peale eraldiseisva tegevusega ja kui selle eelduseks on turvalisusrisk, saab seda selle tegevuse vaidlustamise raames eraldi hinnata. Seega ei ole täitmiskava turvalisusriske puudutava osa iseseisev vaidlustamine võimalik (vt nt Riigikohtu
  18. juuni
  19. a otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 19 ja 26; Tartu Ringkonnakohtu
  20. märtsi
  21. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 7-10; Tartu Halduskohtu
  22. jaanuari
  23. a otsus asjas nr 3-17-1555, p 6.2; Tartu Halduskohtu
  24. mai
  25. a määrus asjas nr 3-18-556, p 21). 2 3-19-374
  26. Samuti ei ole kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluse raames koostatud iseloomustusel väljaspool seda menetlust iseseisvat tähendust. Iseloomustus koostatakse otseselt tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse jaoks. Iseloomustuse puhul on tegemist inimese isikuomadustele antava hinnanguga, mis ei saa tekitada, muuta või lõpetada isiku õigusi kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise menetlemisel. Tegemist ei ole haldusaktiga haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 tähenduses, mida saaks HKMS § 37 lg 2 p 1 alusel tühistada. Samuti ei saa kaebaja nõuda uue iseloomustuse koostamist või faktiliste tagajärgede kõrvaldamist (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
  27. detsembri
  28. a määrus asjas nr 3-14-51003, p 13; Tartu Halduskohtu
  29. septembri
  30. a määrus asjas nr 3-16-1849 ja
  31. detsembri
  32. a määrus asjas nr 3-17-2596).
  33. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise ning samuti kinnipeetava avavanglasse paigutamise otsustamisel või muude piirangute kehtestamisel on kaebajal võimalik välja tuua enda seisukohad ja vastuväited oluliste asjaolude kohta ja vaielda ITK-s, ennetähtaegse vabastamise iseloomustuses või riskihindamise ankeedis kajastatule vastu juhul, kui vangla sellele dokumendile tugineb. Kohtu hinnangul ei ole vangistusseaduse ning selle alusel antud teiste õigusaktidega kinnipeetaval keelatud esitada vanglale taotlus avavanglasse ümberpaigutamiseks. Vangla määratud korduvkuritegude riskiprotsenti ja ohutaset saab vangla avavanglasse paigutamise otsustamisel ümber hinnata, varasemalt antud hinnang ei välista automaatselt avavanglasse paigutamist. Kaebajal on ka vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluses võimalik juhtida kohtu tähelepanu ebatäpsustele korduvkuritegude riskiprotsendi ja ohutaseme määramisel ning esitada tõendeid, mis vangla antud hinnangud ümber lükkaksid. Samuti peab kohus vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu kohtupraktikale, mille kohaselt ei pruugi konkreetne protsentuaalne hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosusele olla tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluses juriidiliselt kasutatav (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
  34. oktoobri
  35. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-8065, p 26).
  36. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal HKMS § 44 lg 1 alusel ilmselgelt kaebeõigus Tartu Vangla kohustamiseks muutma tema korduvkuritegude riskiprotsenti ja ohutaset ning kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
  37. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
  38. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jääb kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivust vabastamiseks läbi vaatamata (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.