Obsah (7)

§ 118§ 121§ 64§ 65§ 68§ 75§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-1056 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaid

§ 118

lg 1 p 1 järgi 9 aasta vangistusega ja

§ 121

lg 2 p 3 järgi 1 aasta vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, 9 aastat vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra ja loeti karistuseks 6 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel moodustati liitkaristus, suurendades karistust Harju Maakohtu 21.10.2014 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 10 kuud 27 päeva – võrra, mõistes liitkaristuseks 6 aastat 10 kuud 27 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning loeti karistusaja alguseks 26.08.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 23.07.
3. Tartu Maakohtu 19.03.2019 määrusega jäeti R. Järvlepp tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
4. Esinevad formaalsed alused R. Järvlepa tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise järelevalvega, kuna süüdimõistetu on mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt poole, ta on andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks ning vabanemisjärgne elukoht, mis kuulub tema tädile, on sobilik elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks ning tädi on andnud selleks nõusoleku. 2.
5. R. Järvlepp kannab karistust raske tervisekahjustuse tekitamise eest, millega on põhjustatud oht elule ja korduva kehalise väärkohtemise eest. Kuriteod on pandud toime varasema, s.o Harju Maakohtu 21.10.2014 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-6396 määratud katseajal. Maakohus vabastas R. Järvlepa asja omavolilise kasutamise katse ja avaliku korra raske rikkumise eest mõistetud karistusest tingimisi ja allutas süüdimõistetu käitumiskontrollile. R. Järvlepp kannab karistust 2 kohtuotsuse alusel. Reaalset vanglakaristust kannab süüdimõistetu teist korda. R. Järvlepa õigusvastast käitumist on soodustanud alkoholi kuritarvitamine, mõjutatavus ning suhtlemine kriminaalse mõtteviisiga isikutega. 2.
6. Karistuse kandmise ajal on R. Järvlepp osalenud individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevustes. Ta on läbinud sotsiaalprogrammi „Jõud muutuda“ ja jätkanud põhihariduse omandamist, mis on praeguseks jälle pooleli jäänud. Mitmeid kuriteoriske maandavaid tegevusi on veel läbimata. R. Järvlepal ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi, kuid tema isiklikust toimikust nähtub, et karistuse kandmise ajal on olnud mitmeid vägivallaintsidente kaaskinnipeetavatega. Kahel korral, s.o Tartu Vangla 22.11.2017 käskkirjaga nr 6-1/1147 ja 21.09.2018 käskkirjaga nr 6-1/1063 on peetud vajalikuks R. Järvlepa suhtes kohaldada täiendavaid julgeoleku abinõusid. Maakohtu arvates ei ole süüdimõistetu käitumine ärakantud karistusaja jooksul oluliselt muutunud. Kuigi R. Järvlepp vägivalla kasutamist kaaskinnipeetavate suhtes ei tunnista, ei olnud maakohtul põhjust vangla kogutud andmetes kahelda. Kuna süüdimõistetu on jätkanud vägivaldset käitumist kinnipidamisasutuses, püsib tema puhul oht uute süütegude toimepanemiseks ka vabaduses. 2.
7. Vabanemise korral asuks R. Järvlepp elama tädi juurde. Tööle on võimalik minna ettevõttesse X OÜ eelarvestajana. Süüdimõistetul on 22.01.2019 seisuga täitmata rahalisi nõudeid 6651,87 eurot. Vabaduses on tal plaanis need tasuda. Majanduslikult on valmis kinnipeetavat toetama ka tema ema. Kinnipeetava lähedaste hulka kuuluvad lisaks emale veel õde ja elukaaslane ning kaks last. 2.
8. Hinnates kõiki R. Järvleppa positiivselt ja negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid kogumis, asus maakohus seisukohale, et süüdimõistetu vabastamine tingimisi enne tähtaega ja seda seaduses selleks ette nähtud esimese võimaluse avanemisel ei ole põhjendatud. R. Järvleppa on korduvalt kriminaalkorras karistatud vägivallategude eest. Varasemad karistused soovitud muutusi tema suhtumises ja käitumises kaasa toonud ei ole, sest ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. R. Järvlepa varasema elukäigu ja kuritegude toimepanemise asjaolude põhjal oli maakohtu arvates piisavalt alust arvata, et vabaduses võib ta kuritegude toimepanemist jätkata. Kuigi kinnipeetav väidab, et ta on varasemast käitumisest praeguseks siiski õppinud ja soovib edaspidi elada seaduskuulekalt, ei kinnita seda tema käitumine karistuse kandmise ajal. Vägivallaintsidendid kaaskinnipeetavatega näitavad, et R. Järvlepp ei ole jätkuvalt valmis ühiskonnas kehtestatud reeglitele alluma. Ainuüksi head vabanemisjärgsed elutingimused õiguskuulekat käitumist ei taga. Maakohus oli seisukohal, et karistus ei ole R. Järvlepa puhul veel eesmärki täitnud. R. Järvlepal tuleb jätkata karistuse kandmist kinnipidamisasutuses, osaleda kuriteoriske maandavates tegevustes ning käituda rikkumisi toime panemata. Seejärel saab kohus uuesti hinnata, kas 2 muutused, millele kinnipeetav kohtuistungil viitas, ka tegelikult toimunud on ja kas need on püsivad ning võimaldavad kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastada. Määruskaebus
9. Tartu Maakohtu 19.03.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu R. Järvlepa kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, kes palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus lahend, millega vabastada R. Järvlepp vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist. Maakohus rikkus asja arutamisel kohtuliku arutamise piire ja asus veelkord hindama R. Järvlepa varasemaid kohtuotsuseid.

§ 75

lg-d 1 ja 2 ei võimalda kohtul seada kahtluse alla seadusandja tahet võimaldada ennetähtaegset vabanemist ka korduvalt kuritegusid sooritanud isikutel. Seega ei saa vabastamata jätmine tugineda peamise motiivina varasematele karistustele. Kaebajale jääb ka arusaamatuks, mida mõtleb maakohus „vägivallaintsidentide“ all, kuigi süüdmõistetul puuduvad distsiplinaarkaristused. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise osas leiab kaitsja, et nende kohaldamine on toimunud ilmselt „igaks juhuks“, toimunus ei ole süüdlasi välja selgitatud ega karistusmeetmeid kohaldatud. Maakohtu määrus ei vasta reeglile, et kohtulahendi põhjendused peavad olema veenvad. Prokuröri poolt avaldatud seisukoht on siinjuures vastuolus kohtupraktikaga. Vangla iseloomustuses välja toodud riskid esinesid enne vangistust ning puuduvad hinnangud asjaoludest või olukordadest, mis esinevad karistuse kandmise ajal. Määruskaebuses leitakse, et kui süüdimõistetul on olemas sisemine motivatsioon muutuda, siis ei oma kaitsja hinnangul tähtsust kuriteo toimepanemise uued riskiprotsendid. 4. Tartu Ringkonnakohtu 10.04.2019 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 17.04.2019. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei anna alust võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale asumiseks, mistõttu jääb see edutuks. 6. Maakohtu otsustus on põhjendatud. Maakohus on lähtunud konkreetselt süüdimõistetust ja tema poolt toimepandud süütegudest, analüüsides süüdimõistetu suhtes esinevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid kogumis tulenevalt

§ 76lg-s 4 sätestatud asjaoludest.

Nimetatud analüüsi pinnalt on põhjendatult jõutud seisukohale, et süüdimõistetu vabastamine elektroonilise valve alla ei ole käesoleval ajal võimalik. See ei välista, et kui süüdimõistetu edasine käitumine näitab tema suhtumise pikaajalist paikapidavust, ei võiks see päädida ennetähtaegse vabastamisega. Praegusel ajal on vabastamine ka elektroonilise valve alla ennatlik. Tuues välja üksnes süüdimõistetu suhtes esinevad positiivsed asjaolud ning jättes arvestamata süüdimõistetu suhtes esinevad negatiivsed asjaolud, ei saa asuda seisukohale, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Kõiki asjaolusid tuleb arvestada kogumis nagu seda maakohus teinud on, kuid samale seisukohale ei saa asuda määruskaebuse osas. Ka ei nõustu ringkonnakohus kaebuses väljatooduga, et maakohus on rikkunud põhistamiskohust ja kohaldanud vääralt

§ 76lg-t 4.

Maakohtu määruse põhistustega mittenõustumine ei ole käsitletav põhistuste puudumisena. Põhistustega mittenõustumine ei tähenda, et maakohtu määruse põhistused ei oleks veenvad, asjaolusid tuleb veenvaks pidada kogumis. Käesolevalt ei saa maakohtule ette heita, et ta ei oleks analüüsinud asjaolusid põhjalikult või ei oleks oma seisukohti põhjendanud. Maakohus ei ole asunud seisukohale, et tulenevalt

§ 76lg-st 2 ei ole korduva karistatuse 3 puhul võimalik süüdimõistetut vabastada.

Ringkonnakohus nõustub, et korduvalt karistatud isikul on võimalik ennetähtaegselt vabastada, kuid ka maakohus ei ole asunud vastupidisele seisukohale.

§ 76formaalseid eelduseid on maakohus nõuetekohaselt analüüsinud.

Ka ringkonnakohtu hinnangul arvestades kõiki

§ 76

lg 4 asjaolusid kogumis, need on kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase isik, varasem elukäik ning käitumine karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine, ei saa asuda seisukohale, et R. Järvlepp tuleks tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla vabastada. Vabastamine oleks liigselt ennatlik. See, et maakohtu määruse tulemuseks ei ole süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine, ei tähenda, et maakohus oleks valesti kohaldanud

§ 76lg-t 4.

Ka ei rikkunud maakohus kohtuliku arutamise piire, kui tõi välja kohtuotsused, millega R. Järvleppa varem karistatud on, see on üks osa

§ 76

lg 4 asjaoludest, millega on võimalik kirjeldada nii kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut kui ka varasemat elukäiku. Samuti ei ole maakohus üksnes kohtuotsustest lähtunud, vaid on toonud välja ka muid asjaolusid, miks ei peaks süüdimõistetut ennetähtaegselt vabastama. Süüdimõistetu suhtes on 2 korral kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, mida on määruskaebuse kohaselt 2 korral ka lõpetatud seoses asjaolude äralangemisega. VangS § 69 lg 1 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Seega on R. Järvlepa suhtes kohaldatud julgeolekuabinõusid just ühel nendest tingimustest. Need on küll nüüdseks lõppenud, kuid näitavad, et süüdimõistetuga on olnud probleeme. Vastupidiseks seisukohaks oleks võinud süüdimõistetu abinõude kohaldamise vaidlustada, kuid kohtule teadaolevalt seda tehtud ei ole. Kaitsja väide, et neid abinõusid on kohaldatud „igaks juhuks“ on paljasõnaline. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse üksnes konkreetse alusel ilmnemisel. Kaebuses leitakse, et prokuröri poolt avaldatud seisukoht on vastuolus kohtupraktikaga. Maakohus arvestab lisaks

§ 76lg-s 4 toodud asjaoludele ka prokuröri arvamust, kuid ei ole sellega seotud.

Ringkonnakohtul hinnangul ei saa aga asuda seisukohale, et kuna prokurör on leidnud, et vabastamist ei võimalda kuriteo asjaolud, süüdlase isik ja varasem elukäik, on see vastuolus seadusega. Tegemist on seadusest tulenevate asjaoludega, seega ei saa asuda seisukohale, et tegemist on kohtupraktikaga vastuolus oleva seisukohaga. Määruskaebuses tuuakse välja, et vangla iseloomustuses toodud riskid esinesid enne vangistust ning puuduvad hinnangud asjaoludest või olukordades, mis esinevad karistuse kandmise ajal. Maakohus on analüüsinud vägivallaga ja alkoholiga seotud riske. On üsna ilmselge, et alkoholi tarvitamisega seotud probleeme süüdimõistetul vangistuses olla ei saa, kuna alkohol on kättesaamatu. Samuti on varasem elukäik asjaolu, mida tuleb arvestada süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamiseks. Süüdimõistetu sisemine motivatsioon ei saa olla ainuüksi asjaolu, mille alusel isikut vabastada. Ka enne käesolevat vangistust oli süüdimõistetul elukoht ning võimalus töötada. Küll need ei hoidnud ära uut kuritegu. Lisaks on käesolevalt märkimisväärne, et kriminaalhooldusametnik ei ole kontakti saanud firma omanikuga, kes peaks garanteerima süüdimõistetule töökoha, seega puudub garantii, et R. Järvelepp sinna tööle saab. R. Järvlepp on olnud varasemalt tingimisi karistusest vabastatud, kuid ta ei ole teinud kergemaliigilisest karistusest järeldusi ning on toime pannud uue kuriteo. Süüdimõistetul on kindel soov loobuda alkoholist. Vangla iseloomustusest tuleneb, et süüdimõistetu on käinud Wismari Haiglas arsti vastuvõtul, saanud nõustamist ja 4 tabletiravi, kuid on jätkanud alkoholi tarvitamist, õigustades seda isiklike probleemidega. Ka vangistuses on süüdimõistetu läbinud sotsiaalprogrammi Jõud muutuda, kuid puudub veendumus, et probleemide esinemisel oskaks süüdimõistetu ka alkoholist hoiduda. On märkimisväärne, et süüdimõistetu on kuritegusid toime pannud vägivallaga, kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks ning vägivaldsus aste on suurenenud. Lähtuvalt vangla iseloomustusest kuulub kinnipeetava individuaalsesse täitmiskavasse sotsiaalprogrammi Agressiivsuse asendamise treening läbimine, mis iseloomustuse esitamise aja seisuga on täitmata. Arvestades süüdimõistetu poolt toimepandud kuritegusid, on sellele läbimine R. Järvleppa puhul äärmisel vajalik. Süüdimõistetul on võimalik vangistuses veel efektiivselt tegelda oma käitumisest tulenevate riskidega ning kinnistada muutumiseks vajalikke oskusi. Kaitsja poolt viidatud vangla iseloomustuses toodud riskiprotsente ei ole maakohus arvestanud ning nagu ka kaitsja on välja toonud, ei saa neid ka kohtupraktika pinnalt arvestada, sest nende kujunemismetoodika ei ole teada. Seega see väljatoodud argument ei anna määruskaebusele kaalu. Määruskaebus jääb edutuks. 7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu 19. märtsi 2019 määrus muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Maarika Kuusk 5