KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kriminaalasja number 1-08-4061 Otsuse tegemise aeg ja koht 05. detsember 2008.a. Kärdla Kohtukoosseis Kohtunik Mart Reino Kohtuistungi sekretär Ke

§ 361lg 1 järgi.

Asja läbivaatamise kuupäev

1. augustil 2008.a. ja
2. novembril
3. a. Süüdistatav B.G – sündinud xxx , eestlane, Eesti Vabariigi kodanik, IK xxx, abielus, ülalpeetavaid üks alaealine laps, *haridus, *, elukoht * Karistatus: karistusregistri andmetel karistatud: karistusregistri andmetel varem karistamata, Kuriteo kvalifikatsioon:

§ 361lg 1 Tõkend: elukohast lahkumise keeld.

Istungil osalenud isikud RESOLUTSIOON Süüdistatav B.G , prokurör Indrek Kalda, kaitsja vandeadvokaat Jaan Lindmäe 1. Tunnistada B.G

§ 361lg 1 järgi süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus üks

§ 74alusel vabastada B.G vangistuse kandmisest tingimisi ühe

§ 75sätete alusel anda ta Tallinna Vangla kriminaalhooldaja Tiia Üksiku järelevalve alla, kohustades teda registreerima vähemalt üks

§ 52alusel võtta B.G-lt lisakaristusena ära jahipidamise õigus kolmeks

§ 361lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

B.G end eelnimetatud kuriteos süüdi ei tunnista. Tema ütluste kohaselt oli ta

1. –
2. a. Hiiumaa Jahimeeste Seltsi liige Kõrgessaare jahtkonnas ja sellel ajal oli võimalus piisavalt jahilube saada. Metskitsede osas ei olnud see praktiliselt üldse piiratud. Tema on sellel perioodil lasknud kindlasti rohkem kui 7 metskitse, 5 hirve ja 3 metssiga. Tollal kehtis aga kord, et lastud metslooma juurde tuli kutsuda metsa loomaarst, kes pidi väljastama veterinaartõendi, märkides sellele ka jahiloa numbri. Tegelikkuses loomaarst metsa ei sõitnud, vaid väljastas tõendi kodus ja jahiloa numbri võis talle edastada ka telefoni teel. Tegelikkuses nii toimiti ja tihti jäid jahimehe poolt kontrollimata veterinaartõendil ja jahiloal olevate numbrite kooskõla. Kokkuostus vaadati ainult veterinaartõendit ja võeti loom vastu. Numbreid ilmselt ei kontrollitud ja looma kaalumise juurde jahimeest ei lubatud. Jahihooajal oli B.G vähemalt kümme jahiluba ning ta lasi osa loomi oma tarbeks ja osa viis kokkuostu. Kokkuostu viis ta ka teiste, näiteks M. M., poolt kütitud loomi, kui mandrile sõitis. Ilma jahiloata ta ühtki looma küttinud ei ole. Selleks ei olnud mingit põhjust, sest lube sai piisavalt. Kuna Hiiumaalt ei saanud alati kohe lastud loomi kokkuostu viia, siis hoiti nende rümpi koos nahaga külmikus, kuhu vabalt mahtusid ka hirved. Ta tunnistab, et numbrimajandus oli tõesti segamini ning puudus igasugune kontroll jahilubade ja veterinaartõendite vastavuse üle. Kuid loomastikule ta kahju tekitanud ei ole, sest ühtki looma ta ilma jahiloata ei lasknud. Tunnistaja K. A. ütlustest nähtub, et ta töötas varem OÜ-s * ja võttis firmas töötlemiseks vastu metsloomi ka Hiiumaalt ja sealhulgas ka B.G-lt . Looma vastuvõtmisel vormistati vastuvõtuaktid, kuhu märgiti jahiloa number ja veterinaarameti deklaratsiooni number, siis uluki keha märgistati ja pandi firma autole ning toodi neile töötlemiseks. Vastuvõtul kontrolliti jahiloa olemasolu ja sealt kirjutati vastuvõtuakti ka loa number. Tunnistaja K. H. ütluste kohaselt töötas ta
3. –
4. a. Hiiumaal *, kellel oli õigus väljastada jahimeestele kütitud ulukite kohta veterinaartõendeid. Kehtiva korra kohaselt pidi veterinaararst kütitud looma üle vaatama ja siis tõendi välja kirjutama, kuid kuna arste oli vähe ja loomi lasti metsades üle Hiiumaa, siis käis arst looma vaatamas vaid üksikutel kordadel. Tõend kirjutati vahel välja ainult jahimehe telefonikõne peale. Reeglina kontrollis arst ka jahiluba ning kirjutas sellelt veterinaartõendile jahiloa numbri, kuid ka seda võis teha ainult telefonivestluse põhjal. Tõendi järele pidi jahimees siiski ise veterinaari juures käima. Loomaarst ei saanud kindlaks teha, kas temale näidatud loom on lastud just ühe või teise jahiloa alusel. Tegelik lihakeha kontroll pidi toimuma lihakombinaadis. Kuna sellega oli probleeme üle vabariigi, siis nüüd vaatab kütitud looma metsas üle instrueeritud jahimees ning loomarsti enam vaja ei olegi. Muudatus tehti Euroopa Liidu seadustega kooskõlastamiseks. Tunnistaja K. K. ütluste kohaselt oli ta
5. –
6. a. Hiiumaal *, kes tellis Hiiumaa Jahimeeste Seltsist jahimeestele jahiload ja jagas need ise välja. Uue korra järgi võis ühele loale märkida kuni kolm jahimeest. Küttida võis ainult jahiloal märgitud looma ning koheselt märkida tabamiskoht, loom ja tema sugu. Kasutatud luba tuli meestel endil jahiseltsi tagasi viia või postiga saata. Lubade väljastamise ja tagastamise kohta peeti registreerimisraamatut. Looma realiseerimiseks oli vaja loomaarsti tõendit kuhu märgiti ka jahiloa number. Loomade kokkuostjad pidid saama jahiloa koopia. Jahilube sai põtrade, hirvede ja sokkude laskmiseks limiteeritult, kits oli limiidivaba ja sigade kohta ei oska tunnistaja midagi öelda. Tunnistaja teadis, et sellel ajavahemikul B.G põdra laskmiseks luba ei olnud, kuid ta viis ühe põdra kokkuostu ning siis tekkis ka kahtlus salaküttimises. Ka ühisjahil lastud hirve ei saanud B.G kokkuostu viia, sest jahihooaja algul lastud hirv söödi ühiselt ja teised ühisjahil lastud loomad viis kokkuostu tunnistaja ise.
7. a. sai iga jahtkonna liige ainult ühe metssea laskmise loa ja ülejäänud olid ühisjahiks. Ka B.G ei saanud rohkem sea laskmise lube. Jahimees teise lastud looma müüki viia ei saanud, sest seda ei olnud tema jahiloale märgitud ja tapamaja pidi luba nõudma. Loomaarst käis küll metsas suhteliselt harva ja tema poolt tõendi väljaandmine oli suhteliselt formaalne. Seda, et B.G salaküttis vähemalt ühe uluki oli tookordne hetke emotsioon. Tunnistaja A. T. ütluste kohaselt sai ta
8. novembril
9. a. Hiiumaa Jahimeeste Seltsist jahiloa kitse laskmiseks, millise tunnistaja ka tabas ja tarvitas oma tarbeks. Müüki ta kitse ei viinud ja B.G-le ei andnud. Jahiloa tagastas ta ettenähtud aja jooksul seltsile. Tunnistaja M. M. ütluste kohaselt ei olnud lastud ulukite üleandmiseks teisele jahimehele mingit paberit vaja. Tema ise on viinud müüki ka B.G lastud loomi ja B.G tema kütituid. Kuna tunnistaja elas Emmastes, kus oli ligem loomaarst, siis käis tema nii enda kui ka teiste, sealhulgas B.G lastud loomadele veterinaartõendeid võtmas. See tõendi võtmine oli suhteliselt formaalne ning seda tõsiselt ei võetud. Numbreid kirjutati paberile ja edastati telefoni teel. Kuna loomi ei saanud Hiiumaal alati kohe ära viia, siis hoidsid mehed lihakehi koos nahaga sügavkülmas, kuigi seda teha ei lubatud, kuid tegelik elu käis siiski nii. Enne kokkuostu viimist sulatati siis rümp üles ja kombinaadis seda kindlaks ei tehtud. Küll kaaluti kombinaadis liha ilma müüja juuresolekuta ja see oli üldse üks pime äri. Tol ajal oli kitse luba kerge saada ja see maksis ainult 25.- või 50.- krooni. Tunnistaja A. H. andis ütlusi, et tegeles
10. –
11. a. Kõrgessaare jahtkonnas jahindusega. Jahtkonna vanemaks oli K. K., kes väljastas ka jahilube, mis tuli pärast looma tabamist maha kanda. Tunnistaja käis ainult ühisjahil ning muudel jahtidel ei osalenud. Osa loomi jagati ühisjahil kõigi jahiliste vahel ja ülejäänud läksid varem normi katteks ning hilisemal ajal viidi jahtkonna vanema poolt kokkuostu. Jahilube anti aasta ringi ning mingit salaküttimise kahtlust tunnistajal kellegi suhtes ei tekkinud. B.G salaküttimisest sai üllatusena teada K. K.. Tunnistaja M. M., kes oli ka ise
12. –
13. a. Kõrgessaare jahtkonna jahimees, võttis suurte ulukite puhul osa vaid ühisjahist ning siis jagati lastud ulukite liha jahilolijate vahel. Veterinaartõendite väljastamisest, loomade kokkuostu viimisest ja rahaasjadest tunnistaja midagi ei tea. Tunnistaja A. A. ütluste kohaselt oli ta
14. –
15. a. Hiiumaa Jahimeeste Seltsi liige ja tegutses tollal Kõrgessaare jahtkonnas.
16. a. kandis ta maha ühe M. M. metssea jahiloa. Tema ise teiste jahimeeste lastud loomi kokkuostu viinud ei ole, kuid B.G on viinud tema lastud loomi küll. Ilmselt võttis siis B.G sellele loomale ka veterinaartõendi. Kannatanu esindaja V. V. ütluste kohaselt on B.G viinud kokkuostu metskitsi, hirvi ja sigu, mille laskmiseks tal luba ei olnud. Näiteks
17. veebruaril
18. a. on ta jahiloa nr ML17530 alusel viinud kokkuostu metssea, kuid sellist luba ei ole Hiiumaa Jahimeeste Seltsi poolt üldse väljastatud. Seega on ilma loata metssea küttimisega tekitatud kahju 6000.krooni.
19. märtsil
20. a. viis B.G kokkuostu metssea, mis on kütitud väidetavalt jahiloa nr. ML17234 alusel, kuid ka sellist luba ei ole Hiiumaal välja antud. Seega kahju loomastitkule jällegi 6000.- krooni.
21. märtsil
22. a. viis B.G kokkuostu neli metskitse, sealhulgas ühe jahiloa nr. KE11973 alusel, milline luba aga oli tema poolt maha kandmata, mistõttu võis ta sama loa alusel uuesti jahil käia.
23. oktoobril
24. a. viis B.G kokkuostu kaks metskitse ja ühe hirve, mis veterinaartõendile märgitud jahiloa nr. KE11873 alusel võis olla hirvevasikas, kuid üleandmise-vastuvõtuakti kohaselt kaalus 113,7 kg, mis hirvevasika kohta on liiga suur. Seega oli B.G küttinud ilma loata täiskasvanud hirve ja tekitanud kahju 12 000.- krooni.
25. novembril
26. a. viis B.G kokkuostu kaks metskitse ja väidetavalt jahiloa nr. KE11867 alusel lastud hirve, kuid see jahiluba oli maha kandmata ning kahju järelikult 12 000.- krooni.
27. novembril
28. a. viis B.G kokkuostu kaks kitse ja ühe põdra, mis olid lastud jahilubade VA002412 ja VA002413 alusel, kuid nimetatud jahiload on kantud maha alles
29. novembril
30. a., seega mitu päeva hiljem kui loomad kokkuostu viidi. Kahju 12 000.krooni.
31. septembril
32. a. viis B.G kokkuostu jahiloa nr. VA027019 alusel lastud hirve, kuid selle loa alusel lasti hirv jahtkonna ühisjahi käigus ja jagati meeste vahel ära. Nii, et seda hirve ei saanud kohtualune kuidagi üksi kokkuostu viia. Kahju jällegi 12 000.- krooni.
33. septembril
34. a. viis B.G kokkuostu jahiloa nr. VA005456 alusel lastud metskitse, kuid luba oli maha kantud alles
35. oktoobril
36. a. ehk hiljem kui loom kokkuostu viidi. Kahju 6000.- krooni.
37. oktoobril
38. a. viis B.G kokkuostu jahilubade nr. VA27229 ja VA0227230 alusel lastud kaks metskitse, kuid load on maha kantud alles
39. ja
40. oktoobril
41. a. Samal päeval on ta kokkuostu viinud jahiloa nr. VA026937 alusel lastud hirvevasika, mis kaalus aga 71,6 kg ning oli seega juba täiskasvanud hirv. Kahju kokku 24 000.- krooni.
42. novembril
43. a. viis B.G kokkuostu metskitse ja hirve, teiste seas ka jahiloa nr. VA027283 alusel lastud kitse. Sellise numbriga jahiluba oli aga väljastatud A. T., kes oma luba B.G-le üle andnud ei olnud. Pealegi oli A. T. selle loa tagastanud jahiseltsile juba
44. oktoobril samal aastal. Kahju kokku 18 000.- krooni. Seega on B.G küttinud ebaseaduslikult 7 metskitse, 5 hirve ja 3 metssiga ning tekitanud looduslikule loomastikule kahju kokku 120 000.- krooni suuruses summas ning Keskkonnakaitse Inspektsioon nõuab B.G-lt selle kahju hüvitamist. Jahiseadus nõuab, et enne jahile minekut tuleb taotleda ja saada jahiluba, kui aga loom on kütitud, tuleb luba kohe maha kanda ning tagastada jahiseltsile. Vastasel juhul on võimalik sama loa alusel küttida uus uluk ning see realiseerida ja tekitada loodusele korvamatut kahju. B.G poolt tekitatud kahju on välja arvestatud vastavalt temale väljastatud ja mahakandmata jahilubade ning nende lubade numbrite alusel väljastatud veterinaartõendite järgi, millest osa jahilube oli maha kandmata või maha kantud alles tunduvalt hiljem pärast loomade kokkuostu viimist. Muidu ühtki konkreetset looma välja tuua ei saa. Eeskirjade järgi tuleb luba kohe pärast looma mahalaskmist maha kanda ja lastud loom tuleb kokkuostu viia 24 tunni jooksul pärast tema küttimist. B.G ei ole aga ühestki eeskirjast kinni pidanud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus, kuulanud ära kohtualuse ja tunnistajate ütlused, protsessiosaliste arvamused ning vaaginud kirjalikke tõendeid, leiab, et B.G on

§ 361lg 1 järgi süüdi, kuid mitte täies mahus.

Nagu nähtub süüdistatava B.G ja tunnistajate K. H., M. M. ja A. A. ütlustest oli Hiiumaal

1. –
2. a. jahihooaegadel suur segadus jahilubade alusel veterinaartõendite väljastamisega. Eriti nähtub see loomaarst K. H. ütlustest, kes oli kohustatud kontrollima tapetud ulukite veterinaarset seisundit kohe pärast loomade tabamist jahimeeste poolt, kuid ei saanudki seda füüsiliselt teha, kuna jahihooajal kütiti loomi üle saare laiali ning paaril volitatud loomaarstil ei olnud võimalik loomi kohe pärast küttimist laskmiskohal kontrollida. Seetõttu toimus veterinaartõendite väljaandmine formaalselt ning tõendi saamiseks esitasid jahimehed loomaarstile andmed sageli ainult telefoni teel. Sellisel kujul oli veterinaartõendite väljastamine võimalik ka seetõttu, et tõendeid ja jahiluba ning nende kattuvust ei kontrollitud ka loomade kokkuostus. Sealgi toimus loomade üleandmine-vastvõtmine puht formaalselt ning üleandmisel ei kontrollitud, kes või mille alusel looma kokkuostu tõi. Samuti ei kontrollitud looma kaalu üleandja juuresolekul. Seega ei täidetud ei jahimeeste ega loomaarstide poolt Juhendit veterinaartõendi vormi 4 T- A „Kütitud ulukite veterinaartõend“ blankettide tellimise, registreerimise ja tõendi täitmise kohta. Selline kord ei arvestanud ka ilmselgelt tegelikku olukorda ja praktilisi vajadusi ning oli vastuolus EL direktiividega ja on tänaseks muudetud, mistõttu loomaarstid enam kohapeal kütitud ulukeid üle vaatama ei pea ning seda ülesannet täidavad jahil olevad selleks volitatud jahimehed ise. Kehtiv kord nägi ette ka seda, et kütitud loomad tuli kokkuostu üle anda 12 tunni möödudes, kuid hiljemalt 24 tundi pärast looma tabamist. Ka sellest korrast kinni ei peetud ning see oli ka Hiiumaa tingimustes praktiliselt võimatu. Alati ei olnud ju võimalik koheselt saarelt välja sõita ja kütitud ulukitega mandrile lihakombinaati jõuda. Seetõttu hoidsid paljud jahimehed, sealhulgas ka B.G , M. M. ja A. A. oma lastud loomi külmikutes koos nahaga ning sulatasid need enne kokkuostu viimist uuesti üles. Kas selline uluki rümpade hoidmine külmikutes ka tegelikult võimalik oli on küll keskkonnatöötaja poolt kahtluse alla seatud, kuid pole siiski millegagi ümber lükatud. Kohtus seda kontrollida võimalik ei olnud, kuid kõik kahtlustused tuleb siiski tõlgendada kohtualuse kasuks. Ka rikuti Hiiumaal jahilubade käitlemise korda ja seda ka B.G poolt. Nii tuli jahimehel enne küttima minekut soetada Hiiumaa Jahimeeste Seltsist jahiluba, luba peale uluki küttimist juba metsas maha kanda ning tagastada kiiresti jahiseltsile. B.G enda ütluste kohaselt võttis ta küll alati enne küttimist jahiloa, kuid alati seda koheselt pärast uluki tabamist maha ei kandnud ega seltsile ei tagastanud. Kuna tal oli pidavalt käes kümmekond jahiluba, siis tekkisid ka segadused nende numbritega, eriti veel kui võrrelda neid veterinaartõenditega. Et jahilubade käitlemise korrast Hiiumaal
3. –
4. a. kinni ei peetud, väidavad ka tunnistajad M. M. ja A. A. Seega oli B.G salaküttimises kahtlustataval perioodil Hiiumaal jahilubade ja veterinaartõenditega suurem segadus, mis ei olnud tekkinud ainult kohtualuse süül ning seetõttu ei saa ainult loanumbrite vahetusse mineku või jahiloanumbrite mittekattumise tõttu veterinaartõendil oleva numbriga küll teda süüdi mõista. Kui B.G oli Hiiumaa Jahimeeste Seltsi poolt väljastatud uluki küttimiseks vastav jahiluba, siis ka selle loa õigeaegselt mahakandmata jätmine ei saa olla aluseks looduslikule loomastikule kahju tekitamiseks. See, et B.G võis õigeaegselt mahakandmata jahiloaga uuesti looma laskma minna, ei tähenda seda, et kohtualune nii ka talitas. Oletuse põhjal, et ta võis nii teha, ei ole küll võimalik kedagi süüdi mõista. Ühegi uluki salaküttimiselt B.G otseselt tabatud ei ole ja talle on väljastatud
5. –
6. a. tunduvalt rohkem jahilubasid kui teda salaküttimises süüdistatakse. Nii süüdistatakse B.G jahiloa KE11973 alusel
7. oktoobril
8. a. 4 kitse loata laskmises, sest luba on maha kandmata. Jahiloa KE11867 alusel
9. novembril
10. a. 2 kitse loata laskmises, sest luba on maha kandmata. Jahilubade VA002412 ja VA002413 alusel
11. novembril
12. a. 2 kitse ja 1 põdra loata laskmises, sest load on maha kantud alles
13. novembril
14. a. Jahiloa VA005456 alusel
15. septembril
16. a. 1 kitse loata laskmises, sest luba maha kantud alles
17. oktoobril
18. a. Jahilubade VA27229 ja VA027230 alusel 2 kitse laskmises, sest load maha kantud alles
19. ja
20. oktoobril
21. a. Samuti jahiloa VA027020 alusel
22. novembril
23. a. 1 hirve loata laskmises, sest selle alusel oleks nagu hirv realiseeritud
24. novembril
25. a. ja luba ise aga jahiseltsile tagastatud juba
26. oktoobril
27. a. Kuigi siin on ilmselgelt rikutud kõiki jahilubade arvestuse ja veterinaartõendite väljastuse ning lastud ulukite realiseerimise nõudeid, ei ole neil juhtudel tõendatud salaküttimine ega looduslikule loomastikule kahju tekitamine B.G poolt. Lihtsalt mingite dokumentide valesti vormistamine või vormistamata jätmine ei anna alust tema süüdimõistmiseks

§ 361lg 1 järgi.

Seega tuleb eelpoolnimetatud teod B.G süüdistusest välja jätta ja samavõrra vähendada ka keskkonnale tekitatud kahjunõuet. Hoopis teine lugu on aga jahilubadega ML17530, ML17234 ja ML17016, mille alusel on B.G viinud kokkuostu metssead

1. veebruaril
2. a. ,
3. märtsil
4. a. ja
5. aprillil
6. a.. Selliseid jahilube ei ole Hiiumaa Jahimeeste Seltsist
7. a. üldse väljastatud ja seetõttu ei saanud B.G ega kellelgi teisel Hiiumaal olla nimetatud kolme metssea küttimise õigust. Kuna aga sead on kütitud ja kokkuostu viidud B.G poolt, siis on sellega tõestatud ka B.G salaküttimine ning tema poolt looduslikule loomastikule kahju tekitamine. Keskkonnainspektsiooni keskkonnale tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramise aktist
8. novembrist
9. a. nr. Hi-7-14/04-00209 nähtub, et kahjumäär ühe metsea kohta on 6000.- krooni, kahjumäär ühe metskitse kohta on samuti 6000.- krooni ja kahjumäär ühe punahirve kohta on 12 000.- krooni. Seega on B.G kolme metsea loata küttimisega tekitanud loomastikule kahju kokku 18 000.- krooni suuruses summas. B.G süü nendes salaküttimiste episoodides on peale olematute jahilubade tõendatud ka kahjukannatanu ja B.G enda ütlustega, sest ei saa segi ajada numbreid ja lube, mida pole üldsegi olemas. Tõendatud on ka jahiloa VA027283 alusel metskitse salaküttimine B.G poolt, mille ta on kokkuostu viinud
10. novembril 2004.a. Sellise numbriga jahiluba kuulus hoopis A. T., kes tegelikult selle alusel ka kitse tabas, loa õigeaegselt maha kandis ja jahiseltsile tagastas. Ei jahiluba ega metskitse A. T. B.G-le üle ei andnud. Seega ei olnud B.G võimalik jahiloa numbreid ka niisama segi ajada, vaid ta oli selle kitse salaküttinud ja tekitanud sellega keskkonnale kahju 6000.- krooni ulatuses. B.G süü on selles episoodis tõestatud tema enda põiklevate ja sisutute ütlustega, samuti tunnistaja A. T. ütluste ja Hiiumaa Jahimeeste Seltsi poolt A. T. väljastatud jahiloaga. Samuti on tõendatud ka kolme punahirve salaküttimine B.G poolt. Jahiloa KE11873 alusel on B.G küttinud hirve ja viinud kokkuostu
11. novembril
12. a. Nimetatud jahiloa alusel võis B.G küttida hirvevasika, mille tapakaal ei saa ületada umbes pooltsada kilo, kuid ta on viinud kokkuostu hirverümba, mis kaalus 113,7 kilogrammi, mis on suure täiskasvanud hirve kaal. Sellise looma laskmiseks B.G jahiluba ei olnud ning ta on kasutanud hirvevasika küttimise luba kurjasti ja pannud toime looduslikule loomastikule kahju tekitamise 12 000.- krooni suuruses summas. B.G süü selles episoodis on tõendatud tema enda ütlustega, hirvevasika küttimiseks väljastatud jahiloaga ja hirveliha kokkuostuaktiga. Täpselt samuti toimis B.G hirvevasika laskmiseks antud jahiloa VA026937 alusel kütitud hirvega, mille lihakeha kaalus
13. oktoobril
14. a. kokkuostu viies 71,6 kilogrammi. Seega oli jällegi tegu vasika asemel kütitud täiskasvanud punahirvega, mistõttu B.G tekitas ka seekord loomastikule 12 000.- kroonise kahju. B.G süü selles episoodis on tõendatud täpselt samuti kui eelmiseski. Hoopis vastutustundetult käitus B.G jahiloa VA027019 alusel lastud hirve puhul. Nimetatud jahiluba oli väljastatud
15. septembril
16. a. ühisloana K. K., A. R. ja B.G-le. Mehed küttisidki loa alusel ühiselt hirvelehma, jagasid selle võrdselt ning sõid ka ära. Seda tõendavad tunnistaja K. K. ja ka kohtualuse enda ütlused ning ühisjahiks väljastatud jahiluba. Ühisjahist oli B.G väga hästi teadlik, kuid tal jätkus jultumust ühisloa arvelt ühe hirve kokkuostu viimiseks. Selline hirv sai B.G valdusse sattuda ainult salaküttimise teel. Ja salaküttimisega tekitas ta loomastikule jällegi kahju 12 000.- krooni ulatuses. Seega on B.G süü ühe metskitse, kolme metssea ja kolme punahirve salaküttimises tõendatud ja tal tuleb selle eest

§ 361lg 1 järgi vastutust kanda.

Salaküttimisega on Ants Päll tekitanud looduslikule loomastitkule kahju kokku 60 000.- krooni suuruses summas, mis on mitu korda suurem kui ettenähtud minimaalne kahju 21 600.- krooni

1. a. ja 24 800.krooni
2. a. Samuti on tegemist ettekavatsetud kuriteoga, metssigu ilma loata ettevaatamatusest küttida ei ole võimalik. B.G ei ole andnud konkreetseid ja usutavaid ütlusi oma tegevuse kohta ning tema ennast õigustavad ütlused tuleb jätta tähelepanuta ning arvestada tema käitumist teiste tõendite valgusel. Ta ei ole oma süüd üldse tunnistanud ega kahetse midagi. Vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud tema käitumises puuduvad. Ta on siiski varem karistamata isik ning kohtu arvates on teda võimalik parandada ühiskonnast reaalselt isoleerimata. Kuna B.G oma süüd ei tunnista ning on oma kuriteoga tekitanud küllaltki suure rahalise kahju, mis kuulub tema poolt hüvitamisele, ei saa teda karistada ka rahalise karistusega. Seetõttu tuleb talle mõista küll vangistus, kuid lükata selle kandmine

§ 74

sätete alusel tingimisi edasi, andes ta

§ 75sätete alusel kriminaalhooldaja järelevalve alla.

Kuna osa talle süüks arvatud episoode ei ole kindlalt tõendamist leidnud, võib talle määrata vangistuse keskmisest vähemas määras. Kuna keskkonnale tekitati oluline kahju ning B.G midagi ei tunnista ega kahetse, tuleb temalt

§ 52alusel lisakaristusena ära võtta jahipidamise õigus maksimaalseks tähtajaks.

Looduslikule loomastikule tekitatud kahju 60 000.- krooni suuruses summas on tõendatud ja see tuleb B.G-lt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. Asitõendid seitsmes ümbrikus on köidetud kriminaalasja materjalidesse ja tuleb säilitada koos nendega. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS §-dest 305 - 306; 311 – 515 ja 318 – 319, mõistab maakohus B.G § 361 lg 1 järgi süüdi. Kohtunik: /allkiri/ ÄRAKIRI ÕIGE Mart Reino Pärnu Maakohtu kohtunik