1-12-1583/12

(11230106222)Kohtukoosseis kohtunik Merle Parts Kohtuistungi sekretär Aive Uueni Tõlk Valeri Helmar Prokurör Anneli Lumiste Kriminaalasi S.Z-i süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses S.Z , isikukood: xxx; elukoht: xxx; kodakondsus: EV; haridus: keskeriharidus; emakeel: eesti keel; töökoht või õppeasutus: puudub; kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 08.06.2011.a. Süüdistatav Kaitsja Tanel Mällas RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada S.Z KarS § 121 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 1 aasta 6 kuud vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 18 (kaheksateist) kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-5 sätestatud kontrollnõudeid, kohustudes: • p.

1. elama kohtu määratud alalises elukohas: Xxx; • p.
2. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; • • • p.
3. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; p.
4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; p.
5. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö või õppimiskoha vahetamiseks. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 23.05.2012.a. Määrata S.Z Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista S.Z-ilt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammääras – 435 eurot; - määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 460,80 eurot; - koopiakulud summas 0,45 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-12-1583, süüdistatava nimi ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja, prokurör ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, s.o alates 23.05.2012.a. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 12.06.2012.a. SÜÜDISTUSE SISU S.Z süüdistatakse selles, et tema, 11.05.2011.a. kella 16:00 paiku, Tallinnas Keskuse tänaval asuvas Keskuse trollipeatuses, tungis kallale SK´ile, püüdes teda lüüa käega näkku, kuid kuna kannatanu kaitses löögi ära enda kätt näo ette tõstes, tabas löök kannatanu parema käe sõrmi. Oma tegevusega põhjustas S.Z kannatanule füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustusi - parema käe sõrmeliigese distorsiooni ja hematoomi. Seega süüdistuse kohaselt, S.Z , lüües ja kahjustades teise inimese tervist, millega tekitas valu, pani toime kehalise väärkohtlemise, s o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MENETLUSE KÄIK Käesolevas kriminaalasjas süüdistatav S.Z end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud ja ristküsitluste käigus küsimustele vastates selgitas, et ta ei ole 11.05.2011.a. kannatanu SK’i suhtes vägivalda tarvitanud, isik tuli ise talle kallale. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanu SK, tunnistajad AP, O Š , L K , S J , A P ja süüdistatav S.Z. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-1-1-22-10, 26.05.2010.a.). Kohtuliku uurimise käigus esitati prokuröri poolt kirjalikud materjalid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja kohtutoimikule. Kohtuistungil avaldatud dokumentideks, kirjalikeks tõenditeks olid: - patsiendikaart /lk 7; tl 27/ - väljatrükk haiguse klassifikaatorist /lk 9; tl 28/ - teatis õnnetusjuhtumi kohta /lk 10; tl 29/ - fototabel vigastustest S. K ’i ülekuulamise protokolli juurde ( 2 tk) /lk 8; tl 30/ - teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku kohta /lk 29; tl 31/ - õiend kriminaalmenetluse kulude kohta /lk 51; tl 32/ ja kaitsjatasu taotlus /lk 54-56; tl 33-35/ - avaldus Lõuna Politseiprefektuurile /tl 38, 39/ - kohtuistungil tunnistaja A. P ’ poolt joonistatud skeem /tl 40/ - kohtuistungil tunnistaja O. Š ’ poolt joonistatud skeem /tl 41/ - kohtuistungil tunnistaja L. K ’ poolt joonistatud skeem /tl 42/ - kohtuistungil tunnistaja S. J ’ poolt joonistatud skeem /tl 43/ - kohtuistungil tunnistaja A. P ’ poolt joonistatud skeem /tl 44/ - kohtuistungil tunnistaja süüdistatava S.Z-i poolt joonistatud skeem /tl 45/. Eelnimetatud dokumentide lisamisele kaitsja vastuväiteid ei omanud. Samuti avaldati kaitsja taotlusel - patsiendikaardi koopia S.Z-i kohta /tl 36-37/, millises osas prokurör vastuväiteid ei omanud. Samuti palus kaitsja avaldada tõenditena süüdistatava poolt politseile tehtud avalduse ning tema kohta käiva patsiendikaardi koopia. Prokurör vaidles vastu süüdistatava avalduse lisamisele kriminaalasja materjalidele, kuna leidis, et see ei ole tõendina käsitletav, tegemist on vaid süüdistatavapoolse seisukohaga juhtunu osas. Kohus leiab, et antud avaldus ei ole käsitletav tõendina, kui mitteusaldusväärne ja kohtuotsuses kohus edaspidiselt ka põhjendab, miks kohus ei pea süüdistatava selgitusi juhtunu osas usaldusväärseteks. Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Prokurör palus tõendina mitte arvestada süüdistava poolt kohtus antud ütlusi, kuna need on mitteusaldusväärsed, vastuolulised ning ei ole kooskõlas teiste kogutud tõenditega. Prokurör taotles süüdistatava süüdi tunnistamist KarS § 121 järgi ja karistamist vangistusega 3 kuud, määrates KarS § 74 ja § 75 alusel, et nimetatud karistust ei pöörata täitmisele kui Liia Kolts- Kivits 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja täidab temale pandud kontrollnõudeid. Prokurör palus süüdistatavalt välja mõista menetluskulud. Kaitsja leidis, et S.Z tuleks temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja hinnangul on kriminaalasjas kogutud tõendid vastuolulised ning kannatanu ütlusi sündmuse kohta ei saa pidada usaldusväärseteks. Kaitsja hinnangul ei ole täidetud süüteo objektiivne ega subjektiivne koosseis, alternatiivselt märkis kaitsja, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis. Kaitsja leidis, et kannatanu võis vigastuse endale ise tekitada koputamise Käigus. Kaitsja sõnul ründas kannatanu süüdistatav S.Z ning süüdistatav oli sunnitud end kaitsma. Kannatanu SK kinnitas, et kuriteoga tekitati talle füüsilist kahju, tsiviilhagi ta ei esita. Süüdistatav end kohtus süüdi ei tunnistanud ning leidis, et tegutses antud konfliktis end kannatanu eest kaitstes, ka märkis süüdistatav kohtus, et ta oli šokis toiminud füüsilise konflikti ajal. KOHTU JÄRELDUSED Kohus, viinud läbi kohtulike tõendite uurimise, hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt leiab järgmist: Kohus leiab, et süüdistatava S.Z süü temale inkrimineeritavas kuriteos on kohtus tõendamist leidnud. Kohus ei pea usaldusväärseks süüdistatava S.Z-i ütlusi 11.05.2011.a. aset leidnud sündmuste kohta ja seda põhjustel, et süüdistatava ütlused kohtuistungil olid muutuvad, ei olnud eluliselt usutavad, sisaldasid olulisi vastuolusid, ka on ütlused vastuolus teiste, kohtu poolt usaldusväärseteks peetud tõenditega. Nii väitis süüdistatav, et kuna tehnilistel põhjustel trolli uksed ühes peatuses ei avanenud, karjus ta kabiinist reisijatele, et uksed ei avane, arvestades samal ajal, et teda ei pruugita kuulda (tl 99). Samas ei suutnud süüdistatav kohtule selgitada, miks ta ei kasutanud valjuhääldit, kuna ta väitis, et see oli trollis olemas (tl 101). Samuti väitis süüdistatav, et kannatanu kasutas tema suhtes vägivalda, tekitades talle ka vigastusi (kraaped rinnal), kuid ta ei suutnud kohtule selgitada, miks ta ei pöördunud antud vigastustega arsti juurde sündmusega samal päeval. Kannatanu poolt esitatud teatis temal tuvastatud kehavigastuste kohta ei ole tõendina arvestatav, kuna sellel on fikseeritud vigastused hilisemalt, 12.05.2011.a., selleks on kaela piirkonna kriimustus (tl 37), kohtule ei ole teada antud vigastuse tekkeallikas, seda ei fikseeritud vahetult sündmuse järgselt, ka kinnitas süüdistatav kohtus, et teda tabas kannatanu rusikarahe rindu (tl 97) ning kannatanu tekitas talle rinnapiirkonda vigastuse (tl 97), teatises on märgitud kriimustus teisel alal – kaelal. Ka ei ole välistatud vigastuste tekkimine muul põhjusel, kui süüdistatav poolt väidetu. Kohus ei pea tõlgendama kahtlustusi antud juhul süüdistatava kasuks, kuna süüdistav ise oma tegevusega on võtnud võimaluse kohtult saada vahetut ja konkreetset teavet vigastuse kohta, arsti juurde pöördus ta alles järgmisel päeval (vt ka RKKKo 3-1-1-112-99 p 2; 3-1-1-61-08 p 16.7). Süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ka põhjustel, et isik muutis kohtus antavate ütluste sisu: algselt, kirjeldades trollis toimunut väitis, et trollis viibis eakas kepiga naisterahvas (tl 94), hiljem ta väitis, et ta ei näinud keppi, sest see ei paistakski kabiini (tl 101). Tunnistaja Säde J (kepiga naisterahvas) kinnitas kohtus, et tema sisenes hoopis trolli esimesest uksest ning reisis selle lähedal (tl 81). Samuti väitis süüdistatav algselt, et kannatanu ei viibinud alguses trollijuhi kabiini läheduses, kui ta sinna koputama saabus põhjusel, et trolli keskmised uksed ei avanenud, siis süüdistatav temaga ei suhelnud, talle midagi ei öelnud (tl 95), hiljem kinnitas süüdistatav, et ta vabandas siis süüdistatava ees (tl 99). Süüdistatav kirjeldades väljaspool trolli aset leidnud konflikti väitis, et mitte tema ei rünnanud kannatanut, vaid kannatanu ründas teda, tema taganes kannatanu eest liikudes selg ees hoides käsi näo ees (tl 96), hiljem väitis ta, et kannatanu järgnes talle selja tagant, kannatanu jooksis talle järele ja tal olid käed püsti (tl 100). Seega süüdistatav muutis ütluste sisu oma liikumise asjaolude ja asendi osas, ka ei suutnud ta prokurörile selgitada, et juhul, kui ta oli kannatanu poole seljaga, kuidas teab ta, et kannatanu talle lähenes ja seejuures käsi püsti hoidis

(100). Ka on süüdistatava ütlused selle kohta, et hoopis kannatanu kasutas tema suhtes vägivalda, seejuures tehes korduvaid lööke tema suunas (tl 97) vastuolus sündmust pealt näinud tunnistaja S. J ütlustega, kes viibis sündmuskohal, kes oli erapooletu reisija ja isik, kes ei tundnud kumbagi konflikti osapoolt ning kellel puudub igasugune põhjus ebaobjektiivsuseks. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, kuna need riimusid tunnistaja S. J ütlustega, kes kinnitas, et trollist väljumisel kuulis ta trollijuhi poolt „vägevalt“ kannatanu sõimamist (tl 81), ka kinnitas tunnistaja, et kannatanu nuttis sündmuskohal (tl 86), seevastu süüdistatav oli hüsteeriline (tl 86), samuti kinnitas tunnistaja A. P , et sündmuskohal kuulis ta, kuidas kannatanu kurtis, et ta käsi sai konflikti käigus haiget (tl 90) ning kannatanu oli isikuks, kes jättis sündmuskohal mulje, kui isik, kellele oli halba tehtud, kannatanu ei olnud agressiivne (tl 88). Samuti on kannatanu ütlused kooskõlas sündmuse päeval koostatud regionaalhaigla teatisega, milline on koostatud suhteliselt lühikese ajavahemiku järgselt pärast juhtunut ning millises riimuvad kannatanu ütlused vigastuse lokalisatsioonist ja tekkepõhjuselt ka haiglas tuvastatuga (tl 10), samuti on kannatanu ütlused kooskõlalised eeluurimise käigus koostatud fotodega vigastuste lokalisatsioonis (tl 30). Kohus peab kannannatu ütlusi usaldusväärseteks ning nendega on tõendamist leidnud, et süüdistatav püüdis teda lüüa näkku, kuid kuna kannatanu end kaitses, tabas löök tema parema käe sõrmi ning ta sai valu ja tervisekahjustusi. Antud süü on tõendatud ka eelrefereeritud tunnistajate S. J , A. P ütlustega, regionaalhaigla teatisega ja fototabelitega. Kõik antud tõendid on omavahel riimuvad ja neis puudub alus kahelda. Asjaolu, et tunnistajatest kumbki antud lööki ei näinud, on mõistetav, kuna selline löök võttis vaid lühikese ajahetke ning tunnistaja A. P selgitas, et vahepeal ta võttis autost remontimiseks vajalikke esemeid, tunnistaja S. J selgitas, et kogu konflikti ta ei näinud. Küll aga kinnitasid tunnistajad, et kannatanuna käitus sündmuskohal S. K , ka kinnitas tunnistaja A. P , et S. K kurtis valu käes juba sündmuskohal, samuti kinnitas tunnistaja S. J , et konflikti agressiivsem osapool oli süüdistatav. Kohus ei arvesta tõendina tunnistajate A. P , O. Š , L. K ütlusi ja seda põhjusel, et need olid omavahelises vastuolus, samuti vastuolus teiste kogutud ja usaldusväärsete tõenditega ning kohtul ei õnnestunud kohtulike tõendite uurimise käigus antud vastuolusid kõrvaldada. Nii joonistasid tunnistajad A. P ja O. Š skeemid, millisel kajastasid enda ja trollide asukohad kannatanu ja süüdistatava füüsilise konflikti ajahetkel. Antud skeemid ja tunnistajate ütlused olid olulises vastuolus. Tunnistaja A. P kinnitas kohtule, et tema viibis teises trollis ja nägi konflikti pealt trolli aknast (tl 62), samas tunnistaja O. Š kinnitas, et konflikti nägi ta pealt koos tunnistaja A. P dispetšeriruumist väljudes (tl 67). Tunnistaja L. K kinnitas kohtus, et ta nägi pealt, kuidas süüdistatav väänas kannatanu sõrmi (tl 77), kannatanu kinnitas, et tema sõrmi ei väänatud (tl 80). Eelnimetatud põhjustel ei pea kohus usaldusväärseks ega arvesta tõendina eelnimetaud 3 tunnistaja ütlusi. On eluliselt mõistetavad ebatäpsused sündmuste mäletamise täpsuses, kuna kohtuistungi toimumise ajaks on sündmusest möödunud 1 aasta. Süüdistatav väitis kohtus, et konflikti ajal viibis ta šokis. Kohtus füsioloogilise afekti esinemine süüdistataval tuvastamist ei leidnud. Süüdistatav vastates kohtu küsimustele kinnitas, et šokis viibis ta juba siis, kui ta juhtis trolli ja see tekkis tal põhjusel, et uksed ei avanenud (tl 101-102). Seega ei seostunud antud erutus, millise kohta kasutab süüdistatav väljendit „šokk“, kannatanu tegevusega. Ka leidis kannatanu ja süüdistatava vaheline füüsiline kokkupõrge aset trolli lõpp-peatuses, seega hoopis teises asukohas ja teisel ajahetkel, mistõttu ei ole väide füsioloogilisest afektist füüsilise konflikti ajal põhjendatud. Ka kinnitas süüdistatav kohtule, et tal ei ole esinenud psüühilisi probleeme, ka kinnitas ta, et oli suuteline juhtima trolli lõpp-punkti ja seda peale nn erutuse tekkimist. Süüdistatava enda hinnang oma seisundile ei ole seega adekvaatne, füsioloogilise afekti tunnuseid tuvastatud ei ole. Asjaolu, et süüdistatavale on omane ebaõigete, emotsionaalsete hinnangute esitamine, annab tunnistust ka viimase sõna käigus avaldunu – süüdistatav pöördus saalis viibiva prokuröri poole väites, et tegemist on maniakaalse trollipargi esindajaga. Samas puudub kohtul alus kahelda isiku psüühilises seisundis, tema enda sõnul ei ole tal antud valdkonnas probleeme esinenud. Kaitsja märkis, et kannatanu tegutses hädakaitseseisundis. Ka selline ajaolu ei ole kohtus tuvastamist leidnud. Kannatanu ütlustest ja tunnistaja S. J ütlustest nähtuvalt oli süüdistatav see, kes sõimas kannatanut, oli agressiivne ja hüsteeriline. Asjaolu, et kannatanu oli rahulik, kinnitas tunnistaja A. P . Kannatanu ütlustest tulenevalt soovis ta saada trollijuhilt (süüdistavalt) teada vaid tema nime, et pöörduda ametlikult tema käitumisega seoses trolliparki. Süüdistatav ei ole seda ka eitanud, kuigi ta ei suutnud kohtule selgitada, miks ta seda ei öelnud. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kannatanu oma käitumisega oleks tekitanud süüdistataval vajaduse hädakaitseks. Tunnistajatest keegi ei ole näinud pealt, et kannatanu oleks rünnanud süüdistavat, kuigi süüdistatava väitel oli selline rünnak mitmeaktsiooniline (löökide rahe rindu, krabamine; tl 103). Süüdistatava kaitsja märkis et kuna süüdistava väite kohaselt koputas kannatanu sõidu ajal trollijuhi kabiini uksele ja võis seega ise kätt vigastada. Kohus märgib, et kohus juba eelnevalt selgitas, miks ei pea usaldusväärseks süüdistatava ütlusi ega neid tõendina arvesta, see käib ka antud väite kohta. Kannatanu selgitas kohtus, et ta viisakalt koputas juhi uksele, paludes avada ust, et lapsevankriga väljuda ning ei ole eluliselt usutav, et seejuures vigastataks koputuse tõttu kätt või sõrmi. Kuna süüdistatav järgnes kannatanule, püüdis teda lüüa käega näkku, kuid kannatanu tõstis käe näo ette ja löök tabas kannatanu parema käe sõrmi, tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustusi (parema käe sõrmeliigese distorsiooni ja hematoomi). Kohus leiab, et sellise käitumisega tegutses süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega, ta pidi aru saama, et antud tegevuse käigus tekitab ta valu ja võib tekitada tervisekahjustusi ning pidi seda ka möönma. Lisaks eelpool analüüsitud tõenditele: kannatanu ja tunnistajate S. J ja A. P ütlused, kinnitavad süüdistatava süüd ka: - patsiendikaart /tl 27/, mille kohaselt on SK’il 11.05.2011.a. kell 17:40 fikseeritud vigastused: hematoom parema käe IV sõrmelüli distorsioon, S63.

1. Anamneesi kohaselt tuli isikule kell 16:05 trollijuht kallale, lõi patsienti rusikaga, viga sai patsiendi parema käe IV sõrm liigese piirkonna. Funktsioon korras, kuid liigesest valulik. - väljatrükk haiguse klassifikaatorist /lk 9; tl 28/, mille kohaselt on alamjaotisega koodiga S63.6 tegemist sõrme või sõrmelülide distorsiooniga ja distensiooniga. - teatis õnnetusjuhtumi kohta /lk 10; tl 29/, millest kohaselt on SK’il fikseeritud 11.05.2011.a. kell 17.55 ajal parema käe IV sõrmeliigese distorsioon ja hematoom horisontaalselt u 1cm. Kehavigastuste asjaoludena on märgitud: patsiendile tuli trollibussijuht kallale, lõi patsienti. - fototabel S. K ’i ülekuulamise protokolli juurde /lk 8; tl 30/, millest nähtuvad 11.05.2011.a. SK’i paremast käest tehtud fotod. Kohtuistungil uuritud süüdistatavat iseloomustavaid ja kriminaalmenetluse kulude kohta käivatest tõenditest nähtus järgnev: - teatist kahtlustatava keskmise päevasissetuleku kohta /lk 29; tl 31/, millest nähtub, et S.Z-i keskmiseks päevasissetulekuks
2. aastal oli 12,68 eurot. - õiend kriminaalmenetluse kulude kohta /lk 51; tl 32/ ja kaitsjatasu taotlused /lk 54-56; tl 3335/, millede kohaselt on kriminaalmenetluse kohtumenetluse eelseteks kuludeks koopiakulud summas 0,45 eurot ning kaitsjatasu summas 115,20 eurot. Süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang, õigusvastasust välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine, kohtul ei ole tekkinud ka kahtlust, et isik ei olnud teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele oma käitumist juhtima ning ei oleks võimeline kandma süüdimõistmisel karistust. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et S.Z on süüdiv ja süüvõimeline isik, tema puhul ei esine süüd välistavaid asjaolusid. Kohtus ei ole tõendamist leidnud, et S.Z oleks tegutsenud hädakaitseseisundis või füsioloogilise afekti seisundis. KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohus viitab, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü. KarS
3. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Prokuröri poolt süüdistavale nõutud karistusmäär on kohtuotsuses varasemalt käsitletud, alajaotuses Poolte seisukohad. Kaitsja on taotlenud isiku õigeksmõistmist ning ei ole seetõttu ka karistusmäärade osas seisukohta esitanud. Kohus märgib, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RK 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Oluline on esmalt loomulikult arvestada personaalselt iga süüdistatava puhul tema süüd, selle ulatust, tema poolt toimepandud kuriteoepisoodide arvu, siis toimepanemise asjaolusid ja isikut iseloomustavaid andmeid, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ja võimalust antud konkreetset isikut mõjutada edaspidiselt hoiduma kuritegudest ja antud juhul kahtlematult ka õiguskorra huve. Kohus selgitab, et seadusandja on kuriteo eest, millises süüdistatavat S.Z süüdistatakse, märkinud võimaliku karistusliigina rahalise karistuse ja vangistuse. Seega lasub kohtul kohustus põhistada, kas ja miks kohus ei pea võimalikuks kohaldada kergemaliigilist karistust (RK 3-1-1-24-07). Süüdistatav kinnitas kohtus rahaliste raskuste olemasolu, enda sõnul on töötu, millisest asjaolust tulenevalt ei kannaks rahaline karistus karistuse eesmärke. Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu KarS § 56 lähtudes süü suurusest lähtuvalt karistuse liigi ja määra osas (RK 3-1-1-99-06 p 14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele arvestatakse ka teisi asjaolusid (RK 3-1-1-99-06 p 14). Kohus leiab, et süüdistatava S.Z-i poolt toimepandud kuriteo puhul, arvestades esmalt tema süü suurust aga ka kõiki teisi KarS §-s 56 nimetatud ja eelkäsitletud tegureid, on vangistuse kohaldamine karistusena põhjendatud, isik pani toime vägivallateo väikese lapsega (imik) koos olnud ema suhtes, milline asjaolu iseloomustab süüdistatava tegu. Kohus on eelnevalt kajastanud isiku süüd, toimepanemisel esinenud tahtlust, samuti asjaolu, et puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud. Süüdistatav kohtus tehtut ei kahetsenud, ka õigustas ta enda poolt jämedat käitumist teda tülitanud reisijate suunas, esines süüdistustega kannatanu aadressil. Seega ei ole süüdistatav senini oma tegevusele õiget hinnangut andnud ega oma väärtushinnanguid muutnud. Kohus eelnevalt selgitas enda seisukohta karistusliigi osas süü suurusest ning teistest andmetest tulenevalt ja KarS § 56 mõtte kohaselt peab kohus seejärel andma hinnangu ka karistuse määrale, mida peab vajalikuks kohaldada (RK 3-1-1-99-06). Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust kergendavate või raskendavate asjaoludega (RK 3-1-1-77-11). Süüdistatava puhul puudub põhjus karistuse keskmisest määrast kõrvalekaldeks, isiku puhul ei esine kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus peab vajalikuks karistada S.Z vangistusega 1 aasta 6 kuud. Eripreventiivset eesmärki silmas pidades peab märkima, et S.Z ei avaldanud kahetsust ja ei ole korrigeerinud oma väärtushinnanguid käesoleva hetkeni. Kohus peab arvestama karistuse mõistmisel üldpreventiivsest aspektist ka asjaolu, et isikud peavad suhtuma üksteisesse lugupidavalt ja mõistvalt ning hoiduma vägivallategudest. Kohus märgib ka, et süüdistatav pani antud kuriteo toime tööülesannete täitmise ajal, töötades ühissõiduki juhina, s.o isikuna, kes üldteada asjaolude põhjal peab tööülesannete täitmisel seisma paljude isikute turvalisuse tagamise eest. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RK 3-1-1-99-06 p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt (RK 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RK 3-1-1-40-04). Antud juhul leiab kohus, et kuna isik on varem kohtulikult karistamata, on võimalik vabastada isik tingimuslikult vangistuse kandmisest, kuid arvestades asjaolu, et isik ei ole siiani muutnud enda väärtushinnanguid, mõistnud oma tegevuse kuritegelikkust, peab kohus vajalikuks kohaldada KarS § 74, 75 sätteid ja kohustada S.Z katseajal alluma käitumiskontrollile. Menetluskulud Vastavalt KarS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha, koopiakulud ja kaitsjatasud. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava isikut arvesse võttes selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude vähendamise ning osalise riigi kanda jätmise. KrMS § 179 lg 1, 3 lähtudes, tuleb S.Z-ilt välja mõista sundraha, mis kaasneb II astme kuriteos süüdimõistmisega, s.o 1,5-kordses palga alammääras, summas 435 eurot. Lisaks tuleb KrMS § 175, § 180 lähtudes S.Z-ilt välja mõista koopiakulud summas 0,45 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasud kogusummas 460,80 eurot. Kohus juhindub KrMS § 175, § 179, § 180 lg 1; § 306, § 311-313, § 315, § 318-
4. Merle Parts Kohtunik