1-02-3\8

(01231502947)Kohtukoosseis ee sistuja Julia Katškovskaja, liikmed Priit Pikamäe ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Klara Kuldjärv Kriminaalasi U.E-na ja E.H süüdistus KrK prg. 100 jä rgi Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu otsus 01.märtsist 2004.a. Apellatsiooni esitaja E.H kaitsja adv. Helen Tomberg Prokurör Natalja Vester Süüdistatav E.H varem karistamata Kaitsja Adv. Helen Tomberg RESOLUTSIOON Tallinna Linnakohtu otsus 1.märtsist 2004.a. E.H suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 p ä eva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. 2 Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav, kannatanu ja tsiviilkostja võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK E.H tunnistati süüdi KrK § 100 järgi ja karistati 6 aastase vangistusega, temalt mõisteti Boriss Nevolihhini kasuks välja 2980 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati s üüdi ja karistati KrK § 15 lg.2 ja § 100 järgi U.E , kuid tema osas linnakohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustata. E.H tunnistati s üüdi selles, et tema,

1. juunil 2001.a. Tallinnas, tahtlikult lõi hulk kordi kannatanule Aleksei Nevolihhinile kindlakstegemata torke – lõikevahendiga kaela, nä o, rinna ja parema kä e piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri. Tallinna Ringkonnakohtu
2. augusti
3. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
4. augusti
5. a otsuse peale esitas E.H kaitsja kassatsiooni, milles taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. jaanuari
7. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu
8. augusti
9. a otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Kriminaalasja teistkordsel arutamisel tühistas Tallinna Ringkonnakohus
10. märtsi
11. a otsusega linnakohtu otsuse E.H süüditunnistamises ja mõistis kohtualuse talle KrK § 100 järgi esita tud süüdistuses õigeks, sest tema süü osas esinesid põhjendatud ning kõrvaldamatud kahtlused. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalja Vester esitas Tallinna Ringkonnakohtu
12. märtsi
13. a otsuse peale kassatsiooni, milles taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. 3 Kassatsiooni esitas ka B. Nevolihhini esindaja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis, kes taotles Tallinna Ringkonnakohtu
14. märtsi
15. a otsuse tühistamist ja Tallinna Linnakohtu
16. märtsi
17. a otsuse jõustamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26.septembri
18. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 9.märtsi
19. a otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas sisalduvad mitmed vastuolud tõendite hindamisel. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsuses toodud põhjenduste kujunemine kohtuotsust lugedes arusaadav. Pole ära näidatud, milliseid vigu tõendite hindamisel on teinud esimese astme kohus. Need puudused kokkuvõttes tingisid selle kohtuotsuse tühistamise motiivide puudumise tõttu, sest ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD . Apellatsioonis seab advokaat H. Tomberg kahtluse alla alaealiste tunnistajate Anastassia Kondratjuki ja Alina Ždanova ütluste usaldusväärused selles, et istudes maja ees kasvanud puu otsas, nägid tunnistajad ä l bi korteri akna, kuidas kohtualune E.H võttis midagi aknalaualt ja tegi käega torkeliigutusi. Tema rusikas käest paistis mingi riista käepide. Apellandi hinnangul polnud tunnistajatel maja ees kasvanud puu otsast võimalik lä bi korteriakna jälgida toas ja toa põrandal toimuvat. Sündmuskoha vaatlusel pole määratletud tunnistajate poolt kirjeldatud puu kaugust ega selle puu kõrgust. Teada pole tunnistajate istumise kõrgus maapinnast. Advokaadi poolt sündmuskohal vaadeldud puu kõrguse tõttu pidanuks tunnistajad korteris toimuvat nägema 50 cm . laiusest kardinapilust ja 45 kraadise nurga alt. Tegemaks kindlaks, kas tunnistajate A. Kondratjuki ja A. Ždanova kirjeldatud kohast on võimalik näha korteris toimuvat, taotletakse ringkonnakohtult uurimiseksperimendi läbiviimist, kuna samasisuline taotlus on esimese astme kohtus jäänud rahuldamata. Tunnistajate A. Kondratjuki ja A. Ždanova eeluurimisel ja kohtus antud ütlused lahknevad kohtualuse E.H aknalaual istumas nägemise asjaolus, samuti selles, kas kohtualune E.H võttis noa aknalault või riiulilt. Eeluurimisel antud ütlustes kinnitas tunnistaja A. ?danova, et kannatanuga kakles kaaskohtualune U.E . Linnakohtus antud ütluste kohaselt kakles kannatanuga kohtualune E.H ja ukse juures seisis kaaskohtualune U.E. Erinevad on tunnistajate ütlused ründe kestvuse kohta. Tunnistaja A. Kondratjuki ütluste kohaselt võttis kohtualune E.H terava asja ja lõi sellega üles – alla. Tunnistaja A. Ždanova ütluste kohaselt lõi esmalt kannatanut kohtualune E.H, pani seejä rel terariista aknalauale, võttis selle sealt uuesti ja äj tkas löökide andmist. Tunnistajate ütluste kohaselt olid kuriteopaigalt lahkumisel kaaskohtulausel U.E-lt verega määrdunud nägu, rõivad ja parem käsi, kohtulausel E.H aga ainult verine käejälg rõivaste seljaosal. See asjaolu kinnitab kohtualuse ja kaaskohtualuse ütlusi, mille kohaselt kohtualune E.H kannatanu juurde ei läinud. Apellandi väitel pole linnakohus hinnanud kõik i tõendeid nende kogumis, järeldused rajanud oletustele ning seetõttu taotletakse esimese astme kohtu otsuse tühistamist kohtualuse E.H 4 süüdimõistmise, tsiviilhagi ja kohtukulu de väljamõistmise osas ning tema KrK § 100 järgses s üüdistuses õigeksmõistmist Ringkonnakohtu istungil leidis prokurör, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu, linnakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsioonkaebust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT.
20. Kuna süüdistatava E.H kaitsja esitas kohtuistungil jätkuvalt taotluse uurimiseksperimendi läbiviimiseks ja kohtukolleegium jättis selle rahuldamata, peab kohus vajalikuks eelkõige esitada taotluse rahuldamata jätmise põhjendused. Kaitsja selgitas peale seda, kui kohtus olid üle kuulatud süüdistatav E.H, kaassüüdistatav U.E ning sündmuse peatunnistajad alaealised Alina Ždanova ja Anastassia Kondratjuk, et tema taotluse eesmärgiks on selgitada, kas tunnistajad said puu otsast, kus istusid näha seda, et süüdistatav E.H tappis Aleksei Nevolihhini. Kuna Aleksei Nevolihhin oli tapetud torke-lõikeriistaga, siis tegelikult on kaitsja taotluse eesmärgiks selgitada, kas tunnistajad said näha, kuidas E.H poolt terariistaga tehtud löögid tabasid maaslamavat Aleksei Nevolihhinit. Kohtukolleegium leiab, et sellise uurimiseksperimendi läbiviimine oleks põhjendatud, kui alaealised tunnistajad kasvõi kordki oleks väitnud, et nad nägid, et just E.H tappis Aleksei Nevolihhini. Ka apellatsioonikohtu istungil mõlemad tunnistajad väitsid korduvalt ja kindlalt, et nad nägid vaid, et E.H võttis aknalaualt mingi terariista, arvatavasti kruvikeeraja ning tegi sellega liigutusi ülalt alla põranda suunas. Järelduse, et E.H lööb maaslamavat Aleksei Nevolihhinit tegid nad sellest, et olid näinud enne , et Aleksei Nevolihhin kukkus sinna kohta, kuhu suunas E.H löögile sarnaseid liigutusi tegi. Tunnistajate väitel maaslamavat Aleksei Nevolihhinit nad puu otsast ei näinud. See küsimus tuleb kohtul otsustada tõendite hindamise teel. Süüdistatava kaitsja poolt apellatsioonikohtus antud selgitus uurimiseksperimendi eesmärgi osas ja nimelt, nagu eelpool öeldud, selgitada, kas tunnistajad said puu otsast näha, et just E.H tappis A.Nevollihini, annab kohtule aluse järeldada, et kaitsja ei sea kahtluse alla asjaolu, et kui tunnistajad istusid puu otsas ja E.H aknalaual , siis oli see puu otsast nähtav nagu ka see, kui akna juures seisev inimene mingit terariista sarnast eset käes hoiab ja sellega vehib. Kriminaaltoimikus olevad fotod – nii väljast puu poolt korteriakna suunas, kui ka korterist õue, puu suunas tehtud fotod - , millised on tehtud sündmuskoha vaatluse käigus ja lisatud sündmuskoha vaatlusprotokollile, ei sea kohtukolleegiumi arvates kahtluse alla seda, et puu otsas istudes on korteri akna juures toimuvat näha aknalauast kõrgemale, s.o. aknalaual istumist, aknalaua juures seismist ja aknalaua juures käega ülalt alla liigutuste tegemist. Arvestades puu kaugust aknast, on võimalik ka eristada, kas aknalaua juures seisjal on käes te rariista sarnane ese või muu ese. Mis puutub kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väitesse, et väljast tuppa ei olnud võimalik näha juba seetõttu, et akna ees olid paksud kardinad ning kardinate vahe väike, siis ka see küsimus oli apellatsioonikohtu istungil täpsustatud. Nagu nähtub toimikus olevast fotost, milline on tehtud sündmuskohast sündmuskoha vaatluse käigus, on korteri aken, s.o. klaasitud osa, toa väljaulatuva osa ees. Toa väljaulatuv osa ja toa ülejäänud osa vahel 5 on n.ö. ukseauk, mis on sama lai kui väljaulatuv osa, kuid ei ulatu laeni. Diivan asub risti toa väljaulatuva osa ees ehk siis diivani aknapoolne külg lõpeb seal, kus algab toa väljaulatuv osa. Vaidlust ei ole selles, et kakluse lõppfaas ja tapmine toimus diivani kõrval, akna pool asuval põrandal ehk siis toa väljaulatuva osa põrandal. Kannatanu B.Nevolihhini ja tunnistaja A.Kondratjuki ütlustest nähtub, et kardin ei olnud mitte akna klaaside ees vaid toa väljaulatuva osa ja toa ülejäänud osa vahel. Et kardin just seal oli, sellele ei vaielnud apellatsioonikohtus vastu ka süüdistatav E.H. Seega toimus sündmus kardinatest akende pool ja tunnistajate vaatevälja ei saanud piirata kardin isegi, kui see oleks täielikult ette tõmmatud. Uurimiseksperimendi läbiviimiseks esitatud taotlusse puutuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks veel märkida, et ka linnakohus ei ole E.H süüküsimuse otsustamisel lähtunud sellest, et tunnistajad A.Ždanova ja A.Kondratjuk nägid, kuidas E.H tappis A.Nevoli hhini, s.o. et E.H tekitas A.Nevolihhinile surmavad lõiketorkevigastused. Linnakohtu sellekohane järeldus baseerub kõigi kriminaalasjas kogutud tõendite analüüsil ja nende kogumis hindamisel. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et sisuliselt puudub vaidlus nendes küsimustes , millised võiksid olla uurimiseksperimendi läbiviimise esemeks ja asjaoludes, milliseid saaks uurimiseksperimendi läbiviimisega tuvastada.
21. Kohtukolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, mille kohaselt on A.Nevolihhini tapmise tehiolude tuvastamisel ja E.H süüküsimuse otsustamisel eelistatud tunnistajate A.Ždanova ja A.Kondratjuki ütlusi süüdistatavate E.H ja U.E ütlustele. Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate ütluste kui tõendite kaalu ei vähenda asjaolu, et nad olid sündmuse toimumise ajal lapseealised - 10-11 aastased. Tunnistajad A.Ždanova ja A.Kondratjuk olid vahetult ülekuulatud ka apellatsioonikohtu istungil ning kohtukolleegiumil ei tekkinud kahtlust nende poolt antud tunnistuste tõepärasuses. Tunnistajad kinnitasid apellatsioonikohtu istungil, et neid ei ole keegi mõjutanud selliseid tunnistusi andma ja nad on kogu aeg rääkinud seda, mida tegelikult nägid ning kuidas asjadest aru said. Kohtukolleegiumi arvates puudub ka mõistlik põhjendus, miks peaksid tunnistajad välja mõtlema või miks peaks keegi – vanemad, uurija jne. – neid kallutama selliste ütluste andmisele, s.t. puuduvad isikud, kellel võiks või peaks olema huvi anda ütlusi süüdistatava E.H vastu. Tunnistajate vanemad on süüdistatava U.E majanaabrid. Süüdistatav E.H selles majas ei elanud. Seega, kui korterinaabritel üldse mingi huvi oli, siis sai see olla vaid süüdistatava U.E vastu. Politsei – ja uurimisorganitele oli E.H isik teadmata. Uurimisorganitel ei saanud konkreetsel juhul olla ka huvi tapmise avastamise eesmärgil mõjutada lapseealisi tunnistajaid rääkima E.H vastu, sest ka ilma selleta oleks tapmine avastatud. U.E võttis juba kohtueelse uurimise käigus süü omaks väites, et tappis A.Nevolihhini enesekaitseks. Samuti ei piisanuks sellisel juhul ainult lapseealiste tunnistajate mõjutamisest, vaid E.H vastu ütlusi andma tulnuks mõjutada ka terve rida täisealisi tunnistajaid, kes väitsid, et A.Kondratjuk rääkis kohe peale sündmust, et istus puu otsas ja nägi korteris toimuvat. Samuti jääb arusaamatuks, miks tapmise tehiolude tuvastamise seisukohast peaks omama tähtsust selline fakt nagu E.H istumine aknalaual. Kui tunnistajad ei oleks seda näinud, siis pidanuks neid keegi mõjutama sellist asjaolu esile tooma, kuid mõistlikku selgitust, 6 miks see peaks vajalik olema , ei ole. Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate A.Ždanova ja A.Kondratjuki ütlused on sündmuse kirjelduse olulistes momentides olnud kogu kriminaalasja menetluse kestel ühesugused. Vastuolud tunnistajate A.Ždanova ja A.Kondratjuki ütluste vahel puuduvad. Teatud erinevused ütlustes on aga kindlasti tingitud juba ainuüksi sellest, et nad istusid puu otsas erineval kõrgusel. Kohtukolleegiumi arvates ei mõjuta tunnistajate ütluste usaldusväärsust ka asjaolu, et tunnistaja A.Ždanova oma esialgsetes ütlustes ei maininud seda, et E.H istus esialgu aknalaua peal. Vastupidi , selline fakt välistab selle väljamõtlemise kellegi kõrvalise isiku poolt. Tunnistajad A.Ždanova ja A.Kondratjuk olid ainukesed tunnistajad, kes nimetatud fakti võisid teada. Teisi tunnistajaid – korteris toimuva sündmuse pealtnägijaid – ei olnud. Esmakordselt said uurimisorganid sellest, et E.H istus aknalaua, teada tunnistaja A.Kondratjuki ütlustest. On loomulik, et peale seda esitatakse sellekohane küsimus ka teisele tunnistajale – A.Ždanovale, kes sellele jaatavalt vastab. Et A.Ždanova aga esmakordsel ülekuulamisel sellest ei rääkinud, ei tähenda, et seda fakti poleks olnud. Tunnistaja ei pidanud aknalaual istumist kogu toimunud sündmuse ja nähtu kõrval sedavõrd oluliseks asjaoluks. Kõiki neid asjaolusid arvestades peab kohtukolleegium tunnistajate A.Ždanova ja A.Kondratjuki ütlusi usaldusväärseteks ning leiab, et nende ütluste alusel kuriteo tehiolude tuvastamine on põhjendatud. Vastupidiselt tunnistajate A.Ždanova ja A.Kondratjuki ütlustele, kelle ütlusi peab kohtukolleegium usaldusväärseteks, leiab kohtukolleegium, et süüdistatavate E.H ja U.E ütlused ei ole usaldusväärsed ning nende alusel tapmise tehiolude tuvastamine ja sellest tulenevalt ka süüküsimuse otsustamine ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse põhimõtetega. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavad annavad ütlusi eesmärgiga välistada E.H osavõtt tapmisest ja esitada tema osa tapmise eel ja ajal toimunud sündmuste käigust võimalikult kaugena. Analüüsides süüdistatavate poolt erinevatel kriminaalmenetluse etappidel antud ütlusi selgub, et esialgu püüdis U.E, kes tapetu abikaasana tunnistajana esimesena üle kuulati, üldse eitada enda osavõttu A.Nevolihhini tapmisest. Hiljem menetluse käigus muutis U.E pidevalt ütlusi. Linnakohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud U.E ütlusi ning üksikasjalikult välja toonud vastuolud tema poolt erineval ajal antud ütluste vahel. E.H on enda osavõttu tapmisest ja üldse puutumust tapmisega eitanud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks oma otsuses süüdistatavate ütluste analüüsi korrata. Kohtukolleegium juhib tähelepanu veel asjaolule, et pärast A.Nevolihhini surma saabumist üritasid E.H ja U.E korteris toimunu asjaolusid varjata. Muuhulgas pesti sel põhjusel verejälgi ja süüdati tuba, milles toimus A.Nevolihhini surmaga lõppenud tüli. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-60-96 väljendatud seisukohale, mille kohaselt 7 3.Kohtukolleegium, kontrollinud vahetult kuriteosündmuse peatunnistajate A.Ždanova ja A.Kondratjuki ütlusi, analüüsinud kõiki kriminaalasja eeluurimise käigus kogutud ja esimese astme kohtuistungil kontrollitud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leiab, et linnakohtu järeldus sellest et süüdistatav E.H tekitas A.Nevolihhinile tema laibal tuvastatud lõike-torkevigastused, s.h. surmava vigastuse, on õige. Seejuures leiab kohtukolleegium, et E.H tekitas A.Nevolihhinile kõik lõike-torkevigastused just selle tegevuse käigus, mida tunnistajad A.Ždanova ja A.Kondratjuk puu otsast nägid – hoides käes terariista ja tehes sellega üles-alla löögiliigutusi. Kohtukolleegium on veendunud, et nimetatud tunnistajad ei saanud eksida E.H isikus, olenemata, et E.H ja kaassüüdistatav J.U.E on kaksikõed. Kohtuistungil tegid tunnistajad vahet kaksikõdedel, kuigi viimased olid teinud kõik selleks, et sarnased välja näha – juuksed olid värvitud ühte värvi ja ka soengud olid täiesti sarnased. Tunnistajad väitsid vahet tegevat siiski näojoonte järgi ning tähelepanelikumal vaatlemisel on ka isikul, kes süüdistatavaid esmakordselt näeb, võimalik eristada erinevusi näojoontes. Tunnistajate puhul on aga tegemist isikutega, kes elasid ühes majas Nevolihhinitega, seejuures A.Kondratjuk on nende korterinaaber. Seega nägid nad tihti U.E. Arvestada tuleb ka seda, et sündmuste toimumise ajal olid süüdistatavatel erinevat värvitooni juuksed ja erinevad soengud. Arvestades, et U.E nägid tunnistajad tihti, said nad aru ja tegid vahet kumb õdedest on U.E ja kumb E.H. Kohtu arvates ei saanud tunnistajad ka konkreetses situatsioonis süüdistatavaid segi ajada, sest tehes vahet kumb õdedest elab nende majas , s.t. kumb on U.E ja kumb on tema õde E.H, said nad aru, et ajal, mil algas tüli U.E ja A.Ne volihhini vahel, oli E.H see, kes istus õues pingil ja jõi džinni. Nad nägid ka, mis E.H seljas oli. Et süüdistatavad sel päeval erinevalt riides olid, selles vaidlust ei ole. Mingil hetkel E.H viskas džinnipurgi ära ja läks majja sisse. Just see sama isik , s.o. E.H ilmus tunnistajate väitel kohe ka Nevolihhinite korteriaknale. Kohtukolleegium nõustub täielikult linnakohtu poolt tuvastatud kuriteo tehioludega, s.h. kummagi süüdistatava konkreetse tegevusega A.Nevolihhini tapmisel. Linnakohus on kuriteo tehiolude tuvastamisel analüüsinud kõiki kohtueelse uurimise käigus kogutud ja kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõendeid ning oma seisukohta selles osas ka põhjalikult motiveerinud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks linnakohtu otsuses toodud põhjendusi selles osas korrata. Linnakohtu otsusega on tuvastatud, et tüli algas U.E ja A.Nevolihhini vahel. Tüli kasvas üle kakluseks ning kakluse käigus kukkusid nad diivanile ja sealt edasi diivani kõrvale põrandale – diivani ja akna vahele. Maas olles pani U.E A.Nevolihhini suhtes toime teod, milliste toimepanemise eest on ta linnakohtu poolt süüdi mõistetud A.Nevolihhini tahtliku tapmise katses, s.o. A.Nevolihhini kägistamises. U.E ei ole enda süüdimõistmise osas kohtuotsust vaidlustanud. E.H sekkus U.E ja A.Nevolihhini vahelisse kaklusesse hiljem, ta tuli tuppa, istus aknalauale ning kui Nevolihhinid olid juba kukkunud maha diivani ja akna vahele, võttis E.H aknalaualt või selle vahetust lähedusest terava eseme , mis kohtuarstliku ekspertiisi arvamuse kohaselt võis olla nuga, ja lõi korduvalt sellega A.Nevolihhinit erinevatesse kehaosadesse, s.h. kaela, tekitades ägeda verekaotuse kaasa toonud ning A.Nevolihhini surma põhjustanud unearteri vigastuse. Kuigi E.H oma süüd ei tunnista ning eitab temale A.Nevolihhini tapmise 8 süüdistuses inkrimineeritud konkreetset tegevust ja ka kaassüüdistatav U.E süüdistust selles osas ei kinnita, leiab kohtukolleegium, et E.H süü A.Nevolihhini tapmises temale esitatud süüdistuses kirjeldatud viisil, on leidnud tõendamist. Kohtukolleegiumil ei ole alust kahelda tunnistajate A.Ždanova ja A.Kondratjuki ütlustes. Põhjendused, miks kohtukolleegium peab tunnistajate ütlusi usaldusväärseks, on esitatud käesolevas kohtuotsuses. Tunnistajad nägid, et E.H oli käes terariist ja ta tegi sellega üles-alla käeliigutusi kohta, kuhu olid kukkunud A.Nevolihhin ja U.E. Asjaolu, et tunnistajad ei näinud, kuhu löögid tabasid viitab sellele, et löökide tabamuskoht oli väga madalal s.o. põrandale väga lähedal oleval kõrgusel ning olid suunatud maaslamajale. Just samas kohas põrandal oli sündmuskoha vaatluse käigus leitud A.Nevolihhini lõike-torkehaavadega surnukeha. Kohtukolleegium leiab, et linnakohtu poolt tuvastatud kuriteo tehiolud ja sellest tulenevalt kummalegi süüdistatavale inkrimineeritud tegevus, on ainuvõimalik loogiline järeldus, millist kogutud tõendite põhjal on võimalik teha. Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate A.Ždanova ja A.Kondratjuki ütlustega on leidnud tõendamist ka süüdistatavate poolt peale tapmist toas verejälgede mahapesemise fakt. Kohtukolleegiumil ei ole alust kahelda tunnistajate ütlustes ka selles osas. Kuna peale tapmist toas vere mahapesemise fakt ei oma süüdistatavatele inkrimineeritud tapmise juures kvalifitseerivat tähtsust ega tõenda ka nende poolt tapmise toimepanemist, puudub tunnistajatel vajadus sellise fakti väljamõtlemiseks. Samadel asjaoludel ei ole ka mõeldav, et keegi mõjutaks neid selliseid ütlusi andma. Kohtukolleegiumi arvates on põhjendamatu E.H kaitsja rõhutatud osundus väitele, et pärast A. Nevolihhini tapmist olid U.E verejäljed näos ja käel, E.H aga üksnes seljal. Arvestades seda, et pärast A. Nevolihhini surma saabumist üritasid E.H ja U.E korteris pesta verejälgi, ei ole välistatud , et verejälgi pestes määrdusid verega ka U.E käed ja nägu. Samuti ei ole välistatud, et E.H A.Nevolihhinit noaga lüües ei määrdunud verega või et ta vere oma kätelt, näolt jne.maha pesi. E.H õigus tava tõendina verejälgede paiknemisele tuginemine on selles valguses põhjendamatu. E.H verejälgede puudumine ei oma tema süüküsimuse otsustamisel määravat tähtsust ning ei lükka ümber neid tõendeid, millised kohtukolleegiumi arvates kinnitavad E.H süüd A.Nevolihhini tapmises. . Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Tallinna Linnakohtu otsuse 1.märtsist 2004.a. E.H suhtes muutmata. Julia Katško vskaja Ivi Kesküla Priit Pikamäe