← Eesti

4-10-157/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mail
  2. a, Tartus Väärteoasja number 4-10-157 Kohtukoosseis kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungi sekretär Helju Rebane Väärteoasi P.U kaebus Lõuna Politseiprefektuuri komissar Tormas Tuuliku
  3. detsembri
  4. a otsusele väärteoasjas nr 2602,09,012736, teo toimepanemise aeg
  5. august
  6. a kell 14.22 Kohtuvälise menetleja otsuse liiklusseaduse § 7417 lg 1 alusel karistati P.U rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 6 000.- krooni ja liikluskindlustuseseaduse § 66 lg 1 alusel rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, so 1 500.- krooni sisu Kaebuse esitanud isik P.U isikukood xxx elukoht: xxx Kaitsja Vandeadvokaat Indrek Sirk Kaebuse esitaja taotlus tühistada Lõuna Politseiprefektuuri komissar Tormas Tuuliku
  7. detsembri
  8. a otsus osaliselt süüdistuses liiklusseaduse § 7417 lg 1 järgi ja lõpetada selles osas väärteonemetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel Kohtuväline menetleja Lõuna Politseiprefektuur, esindaja komissar Hillar Leet RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-dest 29 lg 1 p 1 ja 132 p 1, 3 kohus otsustas:
  9. Tühistada Lõuna Politseiprefektuuri komissar Tormas Tuuliku
  10. detsembri
  11. a otsus väärteoasjas nr 2602,09,012736 osas, millega P.U karistati liiklusseaduse § 7417 lg 1 järgi ja lõpetada selles osas väärteomenetlus väärteo tunnuste puudumise tõttu.
  12. Muus osas jätta Lõuna Politseiprefektuuri komissar Tormas Tuuliku
  13. detsembri
  14. a otsus muutmata.
  15. Juhindudes väärteomenetluse seadustiku §-st 23 välja mõista P.U kasuks riigieelarve vahenditest tema kaitsja advokaat Indrek Sirg’ile (Advokaadibüroo Sirk & Saareväli) makstud tasu summas 16 812.- (kuusteist tuhat kaheksasada kaksteist) krooni.
  16. Menetluskulud jätta riigi kanda. Väärteoasjas Lõuna Politseiprefektuuri komissar Tormas Tuuliku
  17. detsembri
  18. a otsusega määratud rahatrahv liikluskindlustuseseaduse § 661 lg 1 alusel summas 1500.- krooni tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Pank või nr 221023778606 AS Swedbank. Kohustuslik on märkida viitenumber
  19. Kohtuotsust on võimalik vabatahtlikult täita tasudes rahatrahvi ja menetluskulu täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul. Edasikaebamise kord Maakohtu kohtuotsust ei saa apellatsiooni korras vaidlustada. Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada Tartu Maakohtu kohtuotsusele kassatsioonkaebus Riigikohtule. Kui eelpool nimetatud isikud soovivad kasutada kassatsiooniõigust, peavad nad sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates
  20. maist
  21. a. Kui ettenähtud tähtajaks ei teatata oma soovist kasutada kassatsiooniõigust, siis vormistatakse kohtuotsus ainult selle lõpposana. Kassatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus Tartu Maakohtu kantseleis kättesaadav alates
  22. juunist
  23. a kella 14.00-st. Kassatsioonkaebus tuleb esitada Riigikohtule läbi Tartu Maakohtu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Kaevatav otsus
  24. detsembril
  25. a koostas Lõuna Politseiprefektuuri vanemkonstaabel Jüri Pärn P.U-le väärteoprotokolli. Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt heidetakse menetlusalusele isikule ette, et ta
  26. augustil
  27. a kell 14.22 Tartu linnas, Aardla 25 juures juhtides mootorsõidukit Suzuki GSXR 1000 reg.nr. xxxx, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. LE nõude rikkumisega toimus kokkupõrge vasakpööret lõpetava mootorsõidukiga Citroen reg.nr. xxxxxx. Tekitas liiklusõnnetuse, varalise kahju Suzuki omanikule (x OÜ-le), varalise kahju Citroeni omanikule (x AS) ja tervisekahjustuse iseendale. Juhtis mootorsõidukit kehtiva liikluskindlustuse poliisita. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik liikluseeskirja (edaspidi LE) § 123 ja LS § 9 lg 5 nõudeid ning pani toime liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7417 lg 1 ja liikluskindlustuse seaduse (edaspidi LKS) § 661 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Lõuna Politseiprefektuuri komissar Tormas Tuulik karistas
  28. detsembri
  29. a otsusega 17 väärteoasjas nr 2602,09,012736 P.U LS § 74 lg 1 alusel rahatrahviga 6000.- krooni ja 1 LKS § 66 lg 1 alusel rahatrahviga 1500.- krooni. Kohtuväline menetleja mõistis P.U-lt välja ka ekspertiisi tegemisega seotud kulud summas 5 100.- krooni. II Kaebuses esitatud seisukohad P.U kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas
  30. jaanuaril
  31. a kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse. Kaebuse argumendid: 2
  32. Süüdistus ei ole arusaadav 1.
  33. V™S § 87 sätestab väärteoasja arutamise piirid - väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Selline kohustus laieneb lisaks maakohtule ka kohtuvälisele menetlejale. 1.
  34. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.01.2008 lahendist nr 3-1-1-68-08 tuleneb Riigikohtu poolt ka varem avaldatud seisukoht, et V™S § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku V™S §19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu. 1.
  35. Väärteokirjeldusest ei ole võimalik aru saada, milline oli täpne rikkumise sisu -menetlusalusele isikule on ette heidetud liiklusoludega mittearvestamist kiiruse valikul, kuid väärteoprotokollis puudub nende faktiliste asjaolude kirjeldus, milliste liiklusoludega pidi menetlusalune isik arvestama. Kaebuse esitaja kaitsja soovib siinkohal rõhutada, et toimiku materjale analüüsides ning õigusteadmisi omades on võimalik teatud järeldusi esitatud süüdistuse kohta teha, kuid üheselt mõistetavat ning arusaadavat teokirjeldust ei ole väärteoprotokollis ega ka kohtuvälise menetleja otsuses. Riigikohtu praktikast tuleneb, et teokirjeldus peab kajastama sellises ulatuses tehiolude kirjeldust, et muude tõenditega tutvumata on võimalik hinnata teokirjelduse vastavust kvalifikatsioonile. Seetõttu peaks teokirjeldus antud juhul sisaldama ka seda, milliste liiklusoludega pidi menetlusalune isik arvestama, milline oli etteaimatav takistus ning millist vasakpööret teostas liiklusõnnetuses osalenud sõiduk Citroen (liikus ees, liikus vastassuunast või teostas vasakpööret menetlusaluse isiku suhtes küljelt). Need on absoluutselt erinevad olukorrad ning kohaldatavad õigusnormid ka täiesti erinevad. Eelnevast tulenevalt on süüdistus arusaamatu.
  36. Kohtuväline menetleja ei ole andnud hinnangut liiklusõnnetuses osalenud teise sõidukijuhi käitumisele. 2.
  37. Liikluses kehtib usalduspõhimõte, mida Riigikohus on rõhutanud lahendites 3-1-1-94-02, 3-1-11-03, 3-1-1-63-03, 3-1-1-2-
  38. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-94-02 punktis 7 on leitud järgmist: Liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Sellest omakorda tuleneb nõue, et liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamisega või surma põhjustamisega. 2.
  39. Kohtuvälisel menetlejal oli kohustus hinnata ka liiklusõnnetuses osalenud teise isiku käitumist. Citroeni juht sõitis Aardla tänavale välja majade nr 25 ja 25a vaheliselt teelt. Liiklusõnnetuse akti kohaselt ei olnud tegemist ristmikuga, vaid erielemendita teelõiguga. Citroeni juht sõitis Aardla tänavale teega külgnevalt alalt. Sellises olukorras oli Citroeni juhil kohustus anda teed kõigile Aardla tänaval liikuvatele liiklejatele tulenevalt LE § 92 p
  40. Anda teed mõiste avab LE § 2 lg 1, mille kohaselt anda teed (mitte takistada) all mõistetakse nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või -kiirust. Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega. Kohtuvälise menetleja otsuses on P.U (omades eesõigust teega külgnevalt alalt teele sõitja ees) süüdistatud selles, et ta ei kohandanud oma kiirust liiklusoludele vastavaks ning ei peatanud oma sõidukit etteaimatava takistuse ees. Sellega on kohtuväline menetleja loonud täiesti uue ning materiaalõigusega jämedas vastuolus oleva praktika, mille kohaselt eesõigust omav juht peab ette aimama, et talle ei anta teed ning sellest tulenevalt valima lubatust väiksema sõidukiiruse, et olla valmis igal hetkel pidurdama sõidukite ees, mis sõidavad talle ette. 2.
  41. Citroeni juht on oma ütlustes esitanud väite, et Aardla tänavale välja sõites oli tänav vasakult kuni ristmikuni vaba. Viidatud ristmik on Võru tänava ja Aardla tänava ristmik ning paikneb 3 liiklusõnnetuse toimumise kohast enam kui 260m kaugusel. Liiklustehnika ekspertiisi aktiga on tuvastatud, et ühtlase kiirendusega liikudes kulus Citroeni juhil kokkupõrkekohta kokkupõrkekiirusega (22 km/h) jõudmiseks 3,3 sekundit. Kui manöövrit alustades mootorratturit teelõigul kuni ristmikuni ei olnud, siis pidi mootorrattur jõudma ristmikust kokkupõrkekohta 3,3 sekundiga. Lihtne arvutus näitab, et 260m:3,3sek = 78,8 m/s. See tähendab, et mootorratturi keskmine kiirus ristmikust kuni kokkupõrkekohani jõudmiseni pidi olema 78,8 m/s, st 283,7 km/h (78,8x3,6=283,7). Sellise kiirusega ei saanud aga mootorrattur liikuda. Ekspertiisiaktist tulenevalt oli kokkupõrkehetkel mootorratturi kiirus 35 km/h ning enne pidurdusjälje tekkimist maksimaalselt 71 km/h. Nimetatu tõendab, et Citroeni juht oli enne Aardla tänavale väljasõitmist hooletu ning ei märganud talle lähenevat mootorratturit. 2.4 Liiklusõnnetuse tegelikuks põhjuseks oli Citroeni juhi poolt LE § 92 p 1 nõuete rikkumine, mis seisnes selles, et Citroeni juht teega külgnevalt alalt teele sõites ei andnud teed teel liikuvale P.U juhitud mootorrattale. Kui Citroeni juht ei oleks teega külgnevalt alalt teele välja sõitnud, siis ei oleks toimunud ka liiklusõnnetust. 2.5 P.U oli teel liikudes õigus eeldada, et talle antakse teed ning seetõttu ei saa temalt nõuda, et eesõigustatud olukorras olles peaks ta liikuma lubatust väiksema kiirusega või aimama ette, et talle teed ei anta.
  42. Etteheidetav väärtegu ei ole tõendatud 3.1 KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata vastuolud menetlusaluse isiku kasuks. Seetõttu ei peaks kaitsja põhjalikumalt peatuma menetlusalust isikut õigustavatel asjaoludel ning süüdistuse ebaseaduslikkusel. Siiski soovis kaitsja osundada, et etteheidetava süüteokoosseisu tunnused ei ole tõendatud isegi nende teoreetilise esinemise korral. 3.2 Liiklustehnika ekspert on andnud arvamuse, et sõltuvalt pidurdamise intensiivsusest (st millise piduriga mootorrattur pidurdas) pidi mootorratta kiirus vahetult enne pidurdusjälge olema 50-71 km/h. Ohule reageerimise kaugus pidi sellisel juhul olema 41 kuni 58 meetrit kokkupõrke toimumise kohast. Kiiruselt 50 km/h pidurdamisel on eksperdi arvutuste kohaselt peatumisteekond 29-56 meetrit. Järgnevalt on ekspert esitanud järelduse, et väiksema võimaliku aeglustuse korral oli mootorratturil võimatu kokkupõrget vältida (arvamuse punkt 5). Käesolevas asjas on ekspert lähtunud eeldusest, et pole tuvastatud, millise rattaga mootorrattur pidurdas. See ei ole aga õige eeldus. Tunnistajad Kristjan Varind ja Roland Kuus on andnud kohtuvälises menetluses ütlusi, et mootorrattal blokeerus tagumine ratas. Seega on teele jäetud jälg tagumise ratta jälg. P.U ei osanud kohtuvälises menetluses anda ütlusi, kuidas ja millise piduriga ta täpselt pidurdas. Hilisemalt on P.U teinud testi oma reflekside kohta ohuolukorras ning sellest nähtus, et reaalses ohuolukorras kasutab P.U üksnes tagapidurit. Mootorratta juhtimise eripäraks on asjaolu, et blokeerunud esirattaga ei ole mootorratas võimeline püsti püsima. Esiratta blokeerumisel kukub mootorrattur praktiliselt kohe külili. Kuna pidurdusjälg oli ca 20m pikk ning tuvastatud on, et kokkupõrke hetkel oli mootorratas püsti, siis ei saanud tegemist olla esiratta jäljega. Ohusituatsiooni testis kasutas P.U üksnes tagapidurit, mis on psühholoogiliselt selgitatav igale mootorratturile liiklemise algtõdede omandamisel õpetatud põhitõega - esirattaga järsult pidurdades mootorratas kukub. Ükski õigusakt ei reguleeri, millise piduriga peaks mootorrattur oma sõiduki peatama. Seetõttu on igati õiguspärane mootorratta peatamine üksnes tagapidurit kasutades. 3.3 Kohtuväline menetleja on osaliselt eksperdi arvamust tõlgendanud KrMS § 7 lg 3 nõuetele vastavalt ning lugenud tekkinud kahtlused menetlusaluse isiku kasuks. See nähtub sellest, et vaatamata liiklustehnika eksperdi järeldusele, et kiirus võis olla isegi kuni 71 km/h, ei ole kohtuväline menetleja esitanud menetlusalusele isikule süüdistust lubatud sõidukiiruse ületamises. Sellist süüdistust ei saa esitada ka edasises menetluses, kuna V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja üksnes väärteoprotokolli piirides. Seega tuleb edasises menetluses lähtuda asjaolust, et menetlusalune isik ei ole ületanud nimetatud kohas lubatud suurimat sõidukiirust. 4 3.4 Järgnevalt tuleb hinnata, kas P.U oli kohustus liikuda lubatud suurimast sõidukiirusest väiksema kiirusega. Vaidlust ei ole selles, et Citrocni juht põhjustas P.U-le ohu ning kokkupõrke vältimiseks pidi P.U järsult pidurdama. Seda kinnitab ka sündmuskoha vaatlus, kus nähtub, et vaatamata ekstreemsele pidurdamisele toimus kokkupõrge. Kohtuväline menetleja heidab P.U-le LE § 123 pikast loetelust ette üksnes liiklusoludega mittearvestamist sõidukiiruse valikul. Kaebuse esitaja on juba eelnevalt väljendanud oma nõutust ja arusaamatust selles küsimuses. Väärteoprotokolli st ei nähtu, milliste liiklusoludega pidi menetlusalune isik arvestama oma sõidukiiruse valikul. Nimelt nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et P.U liikus teel, kus tal oli eesõigus. Citroeni juhi ütluste kohaselt oli tee vaba ning ka P.U enda ütluste kohaselt oli tee tema ees vaba. Sellises olukorras, kus juht liigub valgel ajal, hea nähtavusega sirgel teel omades teiste liiklejate suhtes eesõigust, puudub igasugune vajadus liikuda lubatud sõidukiirusest aeglasema kiirusega. Kui kohtuväline menetleja pidas liiklusolude all silmas teega külgnevalt alalt välja sõitnud Citroeni, siis sellise olukorraga ei pidanud ega saanudki P.U arvestada. Sellise käsitluse kohaselt peaksid kõik juhid liikuma minimaalse kiirusega ning kogu aeg arvestama sellega, et keegi sõidab neile ette teed andmata. Kohtuväline menetleja on selles küsimuses ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. 3.5 Järgnevalt peatun kohtuvälise menetleja esitatud süüdistusest sellel, et P.U ei peatanud oma sõidukit teel etteaimatava takistuse ees. Kuigi väärteokirjeldusest ei nähtu, mis takistust kohtuväline menetleja silmas pidas, võib siiski arvata, et etteaimatavaks takistuseks on peetud teega külgnevalt alalt teele sõitnud Citroeni. Selline käsitlus on täiesti ebaõige. Teel etteaimatav saab olla vaid selline takistus, mille olemasolu on õiguspärane või on takistus olnud teel sedavõrd kaua, et eespoolse nähtavusulatuse piires on takistus juhile tajutav. Sellisest takistusest saab rääkida olukorras, kus näiteks tee äärde on pargitud auto või liigub üks sõiduk teise sõiduki järel jne. Sellisest eespoolse nähtavusulatuse piires olevast takistusest võiks rääkida ka siis, kui näiteks tehnorikke või liiklusõnnetuse tõttu on teel muidu keelatud kohas jäänud mõni sõiduk seisma. Siis võib tõesti nõuda sündmuskohale lähenevalt juhilt, et valiks kiiruse vastavalt nähtavusele ettepoole ning oleks valmis oma sõiduki peatama, kui nähtavusulatuse piires on teel takistus. Etteaimatavast takistusest ei saa aga rääkida olukorras, kus teeandmiskohustust omav sõidukijuht eirab seda kohustust ning sõidab eesõigustatud juhile teega külgnevalt alalt ette. Kohtuväline menetleja on selles küsimuses ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.
  43. Liiklustehnika eksperdile esitatud lähteandmed ei ole usaldusväärsed 4.1 Politseipeadirektori 18.11.2005 käskkirjaga nr 189 kehtestatud lineaarrnõõtmise metoodika MM 03-2005 (kättesaadav politsei kodulehel http://www.politsei.ee/tiles/dokumendid/Juhised/LINEAARMOO™INE.pdf) punkt 2.1 kohaselt kohaldatakse seda ka liiklusõnnetuse või sündmuse toimumiskoha kirjeldamisel. Metoodika punkt 2.
  44. kohaselt kohaldub see metoodika ka politseipeadirektori 18.07.2001 käskkirjaga nr 129 kinnitatud „Liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatluse ja dokumenteerimise metoodikale" (mis on seejuures ka alusdokumendiks lineaarrnõõtmise metoodikale - vt metoodika p 3.4). Metoodika punkt 6.7.2 sätestab mõõtemääramatuse ja mõõteulatuse. Selle tabeli kohaselt on mõõterattaga mõõtmisel mõõteulatus alates 1 meetrist. Kuna kaebuse esitajal puuduvad andmed selle kohta, et mõõdetud oleks mõne muu mõõtevahendiga kui mõõteratas, siis on ebausaldusväärsed kõik skeemile ning vaatlusprotokolli kantud mõõtetulemused alla 1 meetri. Need mõõtetulemused ei ole lubatavad tõendid, kuna mõõtemetoodika kohaselt tuleb väiksema vahemaa kui l m mõõtmisel kasutada teistsuguseid mõõtevahendeid. 4.2 Politseipeadirektori 18.07.2001 käskkirjaga nr 129 kinnitatud „Liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatluse ja dokumenteerimise metoodika" sätestab punktides 41 ja 42 nõuded mõõtelindi ja mõõteratta kasutamiseks. Punktis 41 on soovitatud kasutada mõõteratast üksnes tee pikisuunas ja suhteliselt pikki vahemaid mõõtes. Punktis 42 on eraldi soovitatud, et lühikeste vahemaad (alla 4 meetri) mõõtmiseks tuleks kasutada metallist taskumõõtelinti. Ja lõpetuseks - punktis 41 on rõhutatud (metoodikas on see alla kriipsutatud), et mõõteratta täpsus ei ole piisav sõidukite, klaasikildude, purunenud detailide ja jälgede mõõtmiseks. Kõne all olevas väärteoasjas on määrava tähtsusega kokkupõrke toimumise koht ja mootorratta kiirus ning need on tuvastatud 5 ekspertiisiaktiga, mis tugineb sündmuskoha vaatlusel ja liiklusõnnetuse aktile joonistatud skeemile. 4.3 Kaebuses osundatakse ka sellele, et sündmuskoha vaatluse protokollist ei nähtu, millist konkreetset mõõteratast kasutati. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada, kas kasutatud mõõteratas oli taadeldud. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Kuna käesoleval ajal ei ole enam võimalik tuvastada, millist mõõtevahendit kasutati, siis on kõik teostatud mõõtmised ebausaldusväärsed ning nende mõõtude kasutamine tõendina lubamatu.
  45. KarS § 63 lg 3 kohaldamine oli ebaseaduslik 5.1 Kohtuväline menetleja on eksinud KarS § 63 kohaldamisel. Menetlusalusele isikule etteheidetavad väärteokoosseisud ei ole eraldiseisvad teod, vaid samas aeg-ruumis lahutamatult üksteisega seotud. Seetõttu tuli menetlusalusele isikule väärteokaristuse kohaldamisel kohaldada KarS § 63 lg
  46. III Kaebuses esitatud taotlused Kaebuse esitaja kaitsja taotles tuginedes ja juhindudes V™S § 23, 29 lg 1 p 1, 132 p 2:
  47. tühistada otsus väärteoasjas nr 2602,09,012736;
  48. teha asjas uus otsus, millega lõpetada menetlus väärteoasjas;
  49. hüvitada menetlusalusele isikule kantud õigusabikulud. Kohtuistungil avaldas kaitsja, et ei saa taotleda kohtult väärteomenetluse lõpetamist selles osas, mis puudutab LKS järgi etteheidetavat väärtegu. Kohus peaks võtma seisukoha, kas P.U peaks karistama või mitte aga koosseis LKS § 661 järgi on tal olemas. VI Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuvaidlustes avaldas kohtuvälise menetleja esindaja järgmist. Kohtuväline menetleja leiab, et liiklusõnnetuse põhjustas just P.U poolt liiklusele mittevastava kiiruse kohaldamine ja asjaolu, et ta ei peatanud sõidukit eespool nähtavusulatuse piires etteaimatava takistuse ees. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et tunnistaja L. K. ütlused on tõesed. Kui L. K. alustas sõitu, siis oli tee kogu ulatuses vaba ning ohutus kauguses ei olnud teel lähenemas ühtegi sõidukit. Ei kohtuvälises ega ka kohtumenetluses pole leidnud kinnitamist, et enne P.U oleks liikunud mõni sõiduk. Tunnistajad K. V. ja R.K on kinnitanud, et mootorrattur liikus suurema kiirusega, kui teised tagant lähenevad liiklejad ja samas ei käitunud mootorrattur asulas nii nagu seda võiks eeldada keskmiselt mõistlikult juhilt. Mootorrattur sõitis tagarattal. Tunnistajad K.V. ja R.K on kinnitanud, et politseid nähes P.U mitte ei vähendanud kiirust, vaid suurendas seda, vaadates seejuures taha. Kohtuväline menetleja leiab, et see võiski saatuslikuks saada, sest P.U ei märganud sõidukit, mis oli alustanud teega külgnevalt alalt väljasõitu. Tunnistaja L.K. on kinnitanud, et ta nägi mootorratturit alles siis, kui oli juba pööret lõpetamas ja samas vaatas mootorrattur taha. Ka tunnistajad R. K. ja K. V. on kinnitanud, et P.U ei vaadanud mitte ette, et jälgida liiklust, vaid taha. Mis puudutab KarS § 63 lg 3 kohaldamist, siis kohtuväline menetleja leidis, et toime on pandud mitu tegu, mis vastavad erinevatele väärteokoosseisudele. Ühe teoga oleks tegemist olnud siis, kui kuritegu pandi toime ühtse tahtlusega ajaliselt ja ruumiliselt üheaegselt. Kehtiva poliisita sõitmist puudutav väärtegu pandi toime sõitmist alustades ja liiklusõnnetuse põhjustamisega seonduv tegu hoopis teisel ajal. Kohtuväline menetleja palus kohtul jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. V Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtu seisukoht 6 Tunnistaja L. K. ütluste kohaselt alustades manöövrit Aardla tänavale suunaga Võru tänava poole ta veendus, et vasakult ja paremalt poolt autosid ei ole tulemas. Tema poolt manöövri alustamise kohalt vaadates oli nii Võru-Aardla ristmikuni kui ka raudtee ülesõidukohani tee täitsa tühi. Tunnistaja sõnul sai ta manöövri lõpetada, st ta oli selles suunavööndis, mis läheb Võru tänava poole ja tema auto suunatuli enam ei põlenud ning ta jõudis sisse panna kolmanda käigu kui tuli mööda vasakpoolset sõidurada mootorratas ja põrkas pärisuuna vööndis vastu auto juhipoolset ust. Pisut enne kokkupõrget suutis tunnistaja märgata, et mootorratta juhil oli pea pööratud üle vasaku õla. Mingi hetk enne kokkupõrget pööras mootorratta juht pea tagasi ja siis toimuski kokkupõrge. Tunnistaja M. T. kinnitas kohtus, et tema ootas Aardla tänaval bussi. Bussi ootepaviljoni vastas on Mazda Autokeskus ja natuke kaugemal Hinnapomm ning nende hoonete vahel on hoovitee. Sealt teelt nägi tunnistaja välja sõitmas sõiduautot ja siis äkki oli tema vaateväljas üks mootorratas. Tunnistaja ütluste kohaselt mõtles ta sel momendil, et mootorrattal ei ole ju kuhugi minna ja, et auto peaks eest ära tõmbama. Tunnistaja sõnul võttis mootorratas veidi paremale, kuid põrkas vastu autot, rattur ja mootorratas kukkusid pikali. Tunnistaja väitis, et kui mootorratas oleks tõesti kihutanud, siis füüsika reeglite kohaselt oleks ta pidanud maanduma kuskil Hinnapomm õues, kaugemal üle tee. Tunnistaja sõnul ei saanud mootorratta kiirus olla suur. Tunnistaja sõnul oli auto sellel teepoolel, mis viib Võru tänavalt raudtee poole ja auto hakkas vasakut pööret tegema Tunnistaja K. V kinnitas kohtus, teostas koos paarimehega liiklusjärelevalvet Aardla tänaval. Järelevalve teostamise käigus nägi ta, et mootorratas ristmikult tulles kiirendas ja esiratas oli maast lahti. Tunnistaja sõnul üritas ta kiirust mõõta, kuid ei saanud laserikiirega mõõta, seejärel üritas ta käega vehkida, et võtku hoogu maha. Seejärel vaatas mootorrattur üle parema õla tagasi, pidurdas ja järgmisel hetkel juhtus avarii. Autot nägi tunnistaja alles siis kui toimus avarii. Tunnistaja kinnitas, et mootorratturi taga sõitnud autod olid veel ristmikul kui mootorratas oli juba kiirendanud. Mootorratas liikus oma suunavööndis teisel rajal. Tunnistaja avaldas, et pidurdamisel blokeerus mootorrattal kindlasti tagumine ratas, aga esimese kohta ei oska ta öelda. Tunnistaja R. K. selgitas kohtus, et 2009.a. augustis teostades koos vanemkonstaabel K. V. liiklusjärelevalvet Tartus Aardla tänaval kuulis ta mingil hetkel müra, mis tuli Võru tänava poolt ristmiku juurest. K. V. hakkas ristmiku poole jooksma. Tunnistaja ütluste kohaselt tuli Võru tänava poolt mootorratas, millel oli esimene ratas maast lahti, seega sõitis juht tagaratta peal. Paarimees tahtis käega märguannet anda aga ei jõudnud, sest mootorratas sõitis kiiresti mööda. Kui mootorrattur tunnistajat ja K. V. nägi, siis pööras ta peaga nende poole, lasi ratta alla ja lisas gaasi ning sõitis edasi. Mazda Autokeskuse juures tegi sõiduauto Citroen vasakpööret, st oli juba tee peal ja siis mootorrattur pidurdas äkki ning toimuski kokkupõrge. Tunnistaja väitis, et silmaga oli näha, et mootorratta kiirus oli 70-80 km/h. Tunnistaja kinnitas, et nägi mootorratast tagant poolt ja samal ajal nägi Citroen teele välja sõitnud. P.U ütluste kohaselt seisis tema Võru – Aardla ristmikul Võru tänavas ja sooritas vasakpöörde Aardla tänavale suunaga raudtee poole. Mingil hetkel peale pöörde sooritamist hüppas keegi tänavale ja järgmisel hetkel oli Citroen ees. P.U kinnitas, et ta küll üritas pidurdada nii kuidas sai, isegi natuke suunaga vasakule. P.U ei mäletanud, millises sõidureas ta sõitis, kuid kokkupõrge oli kahe sõidurea keskel või natuke vasakul. P.U arvas, et tema sõidukiirus oli lubatu piirides. Tagarattal sõitu põhjendas P.U asjaoluga, et ristmikult kiirendades vajutas ta gaasi kõvemini ja sellisel juhul tõuseb esiratas õhku, kuid see ei tähenda veel seda, et sõidetaks üle lubatud kiiruse. Tagasivaatamist P.U kohtus eitas. Kaebuse esitaja selgitas seda, et mootorrattaga on võimalik pidurdada ka esipiduriga, aga ohuolukorras ta esipidurit ei kasuta, sest kui seda äkki kasutada, siis kaob ratas kohe alt ära. Tagapidurit kasutades on võimalus 7 püsti jääda. P.U kinnitas, et ta on esipiduri kasutamist testinud ja veendunud, et ohuolukorras ta seda ei puutu. Ekspertiisiaktis nr LL-210-09/3593 on ekspert eksperdiarvamuses avaldanud, et sõltuvalt sellest, kas mootorratta juht kasutas pidurdamisel ainult tagaratta pidurit või mõlema ratta pidurit, oli mootorratta Suzuki arvutuslik liikumiskiirus vahetult enne pidurdusjälge vastavalt 50…71 km/h. Samuti on ekspert avaldanud, et mootorratta arvustuslik liikumiskiirus kokkupõrke hetkel oli ca 35 km/h. Ekspert on eksperdiarvamuse punktis 5 esimese variandi puhul leidnud, et juhul kui mootorrattur pidurdas ainult tagarattaga (liikus fikseeritud pidurdusjälje ulatuses minimaalse aeglustusega), puudus tal alates hetkest, kui sõiduauto Citroen liikus peateele, võimalus oma sõiduki peatamiseks enne kokkupõrke kohta sõiduautoga Citroen. Kohtuväline menetleja koostas ka
  50. detsembril 2009.a L. K. väärteoprotokolli. L. K. heideti ette, et tema juhtis mootorsõidukit, teega külgnevalt alalt vasakpöördega teele sõites, ei veendunud juht piisavalt oma manöövri ohutuses ja ei andnud teed vasakult poolt lähenenud teel liikuvale mootorrattale Suzuki, mida juhtis P.U. Põhjustades liiklusõnnetuse ja varalise kahju mootorratta omanikule, sõiduauto omanikule ja tervisekahjustuse mootorratturile. L. K. on ette heidetud LE § 91 ja § 92 p 1 rikkumist ja tema tegu on kvalifitseeritud LS § 7417 järgi (tl 50). Lõuna Politseiprefektuuri
  51. detsembri 2009.a. määrusega on kohtuväline menetleja L. K. suhtes väärteomenetluse lõpetanud kuna tema teos puuduvad väärteo tunnused (tl 19). Esmalt käsitleb kohus süüdistust LS § 7417 lg 1 järgi. Kaitsja on püstitanud küsimuse süüdistuse arusaadavusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.01.2008 lahendis nr 3-1-1-68-08 on kriminaalkolleegium korranud oma varasemat seisukohta, et V™S § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku V™S § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  52. oktoobri
  53. a otsus asjas nr 3-1-1-80-06 - RTIII 2006, 36, 304, p 6.3). Kohus nõustub P.U kaitsja poolt kaebuses esitatud seisukohaga osas, mis puudutab teokirjeldust LS § 7417 lg 1 järgi, osaliselt. Täpsemalt, et väärteokirjeldusest on raske aru saada, milline oli täpne rikkumise sisu -menetlusalusele isikule on ette heidetud liiklusoludega mittearvestamist kiiruse valikul, kuid väärteoprotokollis puudub nende faktiliste asjaolude kirjeldus, milliste liiklusoludega pidi menetlusalune isik arvestama. Kohtu arvates on õigustatud ka kaitsja poolt püstitatud küsimus sellest, et protokollis oleks süüdistuse selguse huvides pidanud olema fikseeritud, milliste liiklusoludega oleks pidanud P.U arvestama ja millist taksitust oleks ta pidanud ette aimama. Samas on kohus seisukohal, et väärteoprotokollis kajastuvad faktilised asjaolud siiski ulatuses, mille puhul saab asuda seisukohale, et on arusaadav, millist tegu P.U suhtes kohtuväline menetleja menetles. Kohtu arvates on süüdistuse ebaselgus põhjustatud sellest, et väärteoprotokollis on püütud süüdistusl väga täpselt kooskõlla viia LE § 123 sõnastusega, kuid korrektselt on jäänud sidumata konkreetsed faktilised asjaolud. Kohus ei saa ega soovigi ise P.U-le etteheidetavat tegu sisustada ja seetõttu tuleb kohtul analüüsides nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtus kogutud tõendeid tuvastada kas P.U on toime pannud talle etteheidetava teo või mitte ja kas teda on alus karistada. Väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et liiklusõnnetuses said kannatada nii mootorratas kui ka sõiduauto ja nende omanikud kandsid varalist kahju. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et P.U sai tervisekahjustuse. 8 Vastavalt LS § 7417 lg-le 1 on alus karistada väärteokorras liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhti, juhul kui ta on rikkunud liiklusnõudeid ja kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus. Kohtuvälise menetleja otsuses heidetakse P.U-le ette LE § 123 rikkumist, täpsemalt asjaolu, et liiklusõnnetuses osalenud isik ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes taksituse ees. LE nõudeid rikkudes toimus kokkupõrge vasakpööret lõpetava sõiduautoga Citroen ja P.U tekitas liiklusõnnetuse, varalise kahju mootorratta omanikule ja sõiduauto omanikule ja tervisekahju iseendale. Kohus peab liiklusõnnetuste puhul hindama mõlema osapoole käitumist. Kaitsja on õigesti viidanud asjaolule, et liikluses eeldatakse usalduspõhimõtet. Igati asjakohane on ka kaitsja viide Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-94-02 punktile 7, kus on leitud järgmist: Liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Sellest omakorda tuleneb nõue, et liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamisega või surma põhjustamisega. Kohus kuulas konkreetse liiklusõnnetusega seoses ära nii menetlusaluse isiku kui ka neli tunnistajat, kellest üks oli liiklusõnnetuse teine osapool. Hinnates nii ütlusi kui ka teisi asjas kogutud tõendeid kogumis jõudis kohus järeldusele, et P.U ei ole rikkunud LE § 123 nõudeid ega põhjustanud seeläbi kellelegi kahju. Väärteoasjas ei ole tõendeid, mis kinnitaksid, et P.U oleks juhtinud mootorratast lubatud kiirusest kiiremini, sellist etteheidet ei ole P.U-le ka kohtuväline menetleja teinud. Tunnistajad M. T. ütluste kohaselt oli samal hetkel kui sõiduauto oli sooritamas vasakpööret tema vaateväljas mootorratas. Ka tunnistaja R.K. kinnitas, et kui tema nägi mootorratast tagant poolt, siis samal ajal nägi ta, et sõiduauto on teele välja sõitnud. Kohus on seisukohal, et nimetatud tunnistajate ütlused on kooskõlas ka P.U ütlustega, millede kohaselt ilmus sõiduauto tema ette äkki peale seda kui keegi oli tänavale hüpanud ja talle kõrvalt märku andnud. Sel hetkel oli P.U läbinud juba osa teest, mis jääb Võru-Aardla ristmiku ja kokkupõrke kohani. Eespool kajastatud seisukohtadega on aga vastuolus tunnistaja L. K. ütlused selle kohta, et ta enne vasakpöörde sooritamist veendus olukorras, et ei vasakult ega paremalt lähenenud sõidukeid. Lugedes väärteoprotokolli tuleb eeldada, et ka kohtuväline menetleja on arvamusel, et P.U ei ületanud lubatud sõidukiirust. Seega liikles ta peateel lubatud kiirusega, kuid ei suutnud vältida kokkupõrget Citroeniga, milline sooritas kõrvalteelt peateele vasakpööret. Kui tulla nüüd tagasi Riigikohtu seisukoha juurde, mis kajastab usalduspõhimõtet liikluses, siis peab kohus püstitama P.U süüküsimuse lahendamisel küsimuse sellest, et kas ta pidi eeldama, et kuskilt kõrvalteelt võib keegi hoolsuskohustust rikkudes talle ette sõita, olles etteaimatavaks taksituseks. Kohus nõustub ka siin kaitsja seisukohtadega ja leiab eesõigust omav juht ei pea ette nägema, et liikluses sõidab juht, kes ei anna talle teed ja peab olema igal hetkel valmis pidurdama kasutades sealjuures nii esi –kui ka tagapidurit ohtlikkuse astmes, millega võib ta endale tekitada nii ulatuslikku tervisekahju kui ka olulist varalist kahju. 9 Kohus on tõendeid uurides kindlal seisukohal, et konkreetse liiklusõnnetuse põhjustas just Laine Kihva. Tunnistaja M.T. ja R. K. ütlustega on tõendatud, et L. K. ei veendunud piisavalt oma manöövri ohutuses ja tee Aardla-Võru ristmikuni ei saanud olla vaba. Nimetatud asjaolu kinnitab ka kaitsja poolt kaebuse p-s 2.3 toodud arvutus mootorratta liikumiskiiruse kohta, mis on seotud eksperdiarvamusest tulenevate väljaarvutatud kiirustega. Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates L. K. õigesti vormistatud väärteoprotokoll, kus on kirjas tema poolt toimepandud süüteo teokirjeldus ja viide LE § 92 p 1 nõuete rikkumisele. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et P.U teos puuduvad väärteotunnused ja seetõttu tuleb kohtul VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada selles osas väärteomenetlus P.U suhtes. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et asjaolu, et P.U sõitis mingi osa teest vaid tagarattal võib olla mitte kooskõlas hea liiklustavaga, kuid nimetatud asjaolu ei saanud põhjustada liiklusõnnetust. Tunnistajate K. V. ning R. K. väide, et P.U sõitis lubatust kiiremini on ümberlükatud eksperdiarvamuses kajastatud arvustusliku võimaliku kiirusega ja kuivõrd tegelikku kiirust ei mõõdetud, siis tuleks tunnistajate poolt avaldatud kahtlus nii ehk teisiti tõlgendada KrMS § 7 lg 3 alusel menetlusaluse isiku kasuks. Kuivõrd kohus on jõudnud järelduseni, et P.U pole toime pannud talle etteheidetavat väärtegu LS § 7417 lg 1 järgi ja jõudis selleni valdavalt tunnistajate ning menetlusaluse isiku ütluste põhjal, siis puudub kohtul vajadus ka süvitsi analüüsida kaitsja poolt kaebuses toodud asjaolu, et kohtuvälise menetleja poolt on sündmuskohal liiklusõnnetuse skeemile kantud andmed ei ole usaldusväärsed. Siiski peab kohus vajalikuks lühidalt võtta püstitatud küsimuse osas seisukoha. Kohus tutvus kaitsja poolt viidatud Politseipeadirektori 18.11.2005 käskkirjaga nr 189 kehtestatud lineaarrnõõtmise metoodikaga MM 03-2005 ja tuleb nõustuda, et selle p 2.1 2.
  54. kohaselt kohaldub see metoodika ka politseipeadirektori 18.07.2001 käskkirjaga nr 129 kinnitatud „Liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatluse ja dokumenteerimise metoodikale" (mis on seejuures ka alusdokumendiks lineaarrnõõtmise metoodikale - vt metoodika p 3.4). Metoodika punktis 6.7.2 oleva tabeli kohaselt on mõõterattaga mõõtmisel mõõteulatus alates 1 meetrist. Kohtuväline menetleja kinnitas kohtus, et liiklusõnnetuse skeemile kanti mõõtmistulemused, millised saadi mõõterattaga mõõtmisel. Nimetatud asjaolu on kooskõlas ka vaatlusprotokollis kajastatuga. Eeltoodust saab kohtu arvates jõuda vaid kaitsja poolt kaebuses kajastatud järelduseni, et sellisel juhul on skeemile ja vaatlusprotokolli kantud mõõtetulemused ebausaldusväärsed, sest mõõterattaga mõõtmisel on mõõteulatus alates 1 meetrist. Kuivõrd väärteoasjas esitas kohtuväline menetleja mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRL08/00039, mis kajastab mõõteratta 593000 Gottlieb Nestle nr 2006/0005/060264 vastavust mõõtevahendi tüübikinnitusele TJI 5-3/15.12.03, siis puudub kohtul alus arvata, et mõõteratta kasutamine oleks põhimõtteliselt lubamatu, küll aga ei ole võimalik kohtul dokumentaalseid tõendeid uurides jõuda järelduseni, et käesolevas väärteoasjas just sellist mõõteratast kasutati. Kohus nõustub kaitsjaga selles osas, et kohtuväline menetleja on eksinud KarS § 63 kohaldamisel. Menetlusalusele isikule etteheidetavad väärteokoosseisud ei ole eraldiseisvad teod, vaid samas aegruumis lahutamatult üksteisega seotud. Seetõttu oleks menetlusalusele isikule kahe erineva väärteokoosseisu toimepanemise eest karistamisel tulnud kohaldada KarS § 63 lg
  55. Süüdistust Liikluskindlustuse seaduse § 661 lg 1 järgi. 10 LKS § 661 lg sätestab, et liikluskindlustuse lepinguta või kehtiva poliisita sõiduki juhtimine on väärteokarras karistatav. Nimetatud rikkumise eest on õigus karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Väärtoeprotokollis on heidetud P.U-le ette, et ta juhtis
  56. augustil 2009.a. kell 14.22 mootorratast Suzuki GSX-R 1000, reg nr xxxx, kehtiva liikluskindlustuse poliisita. Seega heidetakse P.U-le ette, et ta rikkus LKS § 9 lg 5 sätestatud kohustust, mille kohaselt juht peab enne sõidu alustamist veenduma sõiduki suhtes sõlmitud kohustusliku liikluskindlustuse lepingu olemasolus ja selle alusel väljastatud poliisi kehtivuses. Väärteoasjas ei ole olnud vaidlust osas, mis puudutab P.U poolt mootorratta Suzuki GSX-R 1000, reg nr xxxx juhtimist kehtiva liikluskindlustuse poliisita. Kaebuses ei ole kohtuvälise menetleja otsust selles osas vaidlustatud. Kaitsja asus kohtus seisukohale, et teokoosseis selles osas on täidetud, kuid kohus peab võtma seisukoha, kas P.U peaks LS § 9 lg 5 rikkumise eest LKS § 661 lg 1 alusel karistama või mitte. 1 Kohus on seisukohal, et kohtuväline menetleja on P.U-le LKS § 66 lg 1 alusel määranud süü suurusele vastava karistuse. Kohtuväline menetleja on otsuses õigesti märkinud, et puuduvad nii karistust kergendavad kui ka raskendavad asjaolud. LKS § 661 lg 1 alusel saab isikut karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. P.U on karistatuse õiendi kohaselt karistatud erinevate liiklussüütegude eest korduvalt. Talle on määratud nii suulisi hoiatusi kui ka erinevas suuruses rahatrahve. Viimase kahe aasta jooksul määratud rahatrahvid on tasumata. Kohus on seisukohal, et P.U karistamine sanktsiooni keskmisest määrast väiksema karistusega on konkreetse süüteo eest igati põhjendatud ja selline karistus vastab tema süüteo raskusele. Seega on kohus seisukohal, et selles osas tuleb Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklustalituse avariigrupi komissar Tormas Tuuliku
  57. detsembri
  58. a otsus jätta muutmata. V™S § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lg 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. P.U kaitsja esitas vastavasisulise taotluse ja tõendid valitud kaitsjale makstud tasu osas. P.U kaitsja on koostanud väärteoasjas korrektselt motiveeritud kaebuse ja osalenud kohtuistungitel. Kohus on seisukohal, et kuigi kohus pidas põhjendatuks rahuldada kaebuse osaliselt, siis on põhjendatud P.U-le tema poolt kaitsjale tasutud summa hüvitada täielikult, sest just tühistatud osa moodustas väärteoasjas valdava osa ja just juriidiliselt keeruka osa vaidlusest. Kohus leiab, et kaitsja poolt taotletud summa 16 812.- krooni on mõistliku suurusega tasu kaitsja poolt tehtud töö eest ja vastavuses kaebuse käsitletud probleemide keerukusega. Kaitsjale makstud tasu kuulub P.U-le väljamaksmisele riigieelarve vahenditest pärast kohtuotsuse jõustumist. Rutt Teeveer kohtunik Kohtuotsus kuulutati Tartu Maakohtu tartu kohtumaja kantselei kaudu 3.juunil 2010.a. kell 14.
  59. 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.